KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-33-03 Otsuse kuupäev Tartu, 7. aprill 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja L. Laarmaa, liikmed A. Kull ja V. Kõve Kohtuasi Andrej Larkini hagi Helmi

) § 19 lg 2 p 3 alusel, kuna korter omandati hageja lahusvara arvel. Hageja andis kostjale korteri ostmiseks 30 000 litti, mille oli saanud enne abielu toetusena seoses isa surmaga, ja 4000 USA dollarit, mille oli abielu ajal saanud kinkena emalt. Abikaasade viimane ühine elukoht oli Eestis. Kostja tunnistas abielulahutuse nõuet, kuid ühisvara jagamisele pakutud viisil vaidles vastu. Kostja väitel on korter tema lahusvara. Kostja laenas korteri ostmiseks raha eraisikult ja pangast.

1. Abielu lahutati Tallinna Linnakohtu
2. augusti
3. a otsusega. Kohus jagas poolte abielu kestel soetatud ühisvara, jättis Tallinnas M. Härma 1-174 asuva 212 000 krooni väärtuse korteri H. Soonbergi omandisse ja mõistis temalt A. Larkini kasuks välja enamsaadud ühisvara arvel rahalise hüvitisena 106 000 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on korter abikaasade ühisvara, kuna soetati abielu kestel. Tõendamata on, et korter soetati hageja lahusvara arvel või et kostja võttis korteri ostuks laenu.

§ 19lg 1 kohaselt loetakse ühisvara jagamisel abikaasade osad võrdseks.

1. Apellatsioonkaebuses palus kostja tühistada linnakohtu otsuse ühisvara jagamise osas ja mõista eneselt hageja kasuks välja 7725 krooni ja 50 sendi suurune rahaline hüvitis. Linnakohus jättis ühisvara jagamisel arvestamata, et kostja võttis perekonna huvides korteri ostuks laenu kokku 196 549 krooni. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. detsembri
4. a otsusega tühistati linnakohtu otsus ühisvara jagamise osas. Uue otsusega jättis ringkonnakohus Tallinnas M. Härma 1-174 asuva korteri H. Soonbergi omandisse ja tema kanda ka ühisvara soetamiseks võetud laenu, kokku 196 549 krooni. H. Soonbergilt mõisteti A. Larkini kasuks välja enamsaadud ühisvara arvelt 7725 krooni 50 senti. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas linnakohus, et vaidlusalune korter oli poolte ühisvara ja seda ei ostetud hageja lahusvara arvel. Kostja esitas kohtule tõendi, mille kohaselt ta laenas
5. mail
6. a A. "erikovilt korteri ostuks 10 000 USA dollarit. Linnakohus ei andnud sellele tõendile hinnangut ning jättis põhjendamatult arvestamata tunnistaja A. "erikovi ütlused. Esitatud laenuleping vastab TsK § 272 lg 1 ja § 273 sätetele. Tunnistajana üle kuulatud A. "erikov kinnitas, et andis
7. mail
8. a kostjale korteri ostuks laenu.
9. mai
10. a Hansapanga sularaha sissemakse maksekorraldusest nähtub, et kostja tegi oma arvele 10 000 USA dollari suuruse sissemakse. Hageja ei ole kostja esitatud tõendeid ümber lükanud. Vaidlust ei ole selle üle, et laen korteri ostuks võeti abielu ajal. Ego järelmaksukaardi kasutamise lepinguga on tõendatud, et kostja võttis 14 500 krooni laenu. Tõendatud on, et
11. juunil
12. a kanti kostja arvelt notari arvele üle korteriostu raha. Seega on kostja piisavalt tõendanud, et laenas korteri ostmiseks kokku 196 549 krooni. Korteri ostu-müügilepingu kohaselt oli korteri hind 205 000 krooni.
13. mai
14. a laenulepingu järgi oli tagasimaksmise tähtaeg
15. mai
16. a. Kostja kinnitusel on võlg tasumata. Hageja ei ole tõendanud, et on laenu oma vahenditest tagasi maksnud. Ringkonnakohus leidis, et laen võeti pere huvides korteri soetamiseks ühisvarana ja kostja on asunud laenu tagasi maksma. Kostja on nõus, et ühisvara jagamisel jääb laen tema kanda ning seda peab arvestama ka ühisvara jagamisel. Pooled hindasid korteri väärtuseks 212 000 krooni. Korter on kostja ainsaks elupaigaks ja see tuleb jätta kostjale. Kuna kostja on laenulepingu ja Ego järelmaksukaardi kasutamise lepingu alusel laenusaaja, kellel lasub laenu tagastamise kohustus, tuleb ka 196 549 krooni suurune laenulepingust tulenev kohustus jätta tema kanda. Kostjalt tuleb

§ 19

lg 4 alusel hageja kasuks välja mõista enamsaadud ühisvara arvel 7725 krooni 50 senti ((212 000-196 549): 2). ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 319 lg 2, mille kohaselt ei ole apellatsioonkaebuses õigust muuta hagi alust ega eset ega esitada nõuet, mida esimese astme kohtus ei esitatud. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
2. novembri
3. a otsuses on jõutud järeldusele, et see säte on kohaldatav ka kostja suhtes, kui viimane esitab apellatsioonkaebuse. Esimese astme kohtus väitis kostja, et korter on küll omandatud abielu kestel, kuid tema poolt võetud laenust saadud rahaliste vahendite arvel, mistõttu on korter tema lahusvara. Apellatsioonkaebuses väitis kostja, et korter on küll ühisvara, aga omandatud perekonna huvides võetud laenu abil, mistõttu oleks kohus ühisvara jagamisel pidanud arvestama ka laenulepinguid. Kuna kostja ei esitanud seda väidet esimese astme kohtus, oleks ringkonnakohus pidanud selle arvestamata jätma. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 229 lg 1 sätteid, tehes otsuse nõude osas, mida ei esitatud. Hageja esitas ühisvaraks oleva korteri jagamise nõude. Ringkonnakohus jagas aga lisaks ühisvaraks olevale korterile ka väidetava ühisvara - laenu- ja Ego järelmaksukaardi kasutamise lepingust tulenevad kohustused. Ringkonnakohus kohaldas korteri jagamisel vääralt

§ 20

lg 2.

§ 20

lg-le 2 viidates kaldus ringkonnakohus ühisvara jagamisel kõrvale poolte võrdsuse põhimõttest, kuigi selleks ei olnud ühtegi

§ 19lg-s 2 sätestatud alust.

Ühisvara tulnuks jagada

§ 19lõigete 1 ja 4 järgi.

Isegi, kui nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, et ühisvara jagamisel saab jagada ka kohustusi, tulnuks kolmandate isikutena menetlusse kaasata võlausaldajad.

1. Vastuses kassatsioonkaebusel pidas kostja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks. Ringkonnakohus ei kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi ega rikkunud protsessiõiguse norme.
2. Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja vastuses toodud seisukohtade juurde ning palus hagejalt välja mõista kassatsiooniastmes kantud 2000-kroonine kohtukulu õigusabi eest. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.
4. Ringkonnakohus ei rikkunud otsuse tegemisel protsessiõiguse norme. Kostja ei esitanud apellatsioonkaebuses asjaolusid, mida ta esimese astme kohtus ei esitanud. Vastuses hagiavaldusele väitis kostja, et ta võttis korteri ostuks eraisikult laenu 10 000 Usa dollarit ehk 182 049 krooni ja pangast 14 500 krooni ning korter on seetõttu tema lahusvara. Apellatsioonkaebuses väitis kostja, et korter on küll ühisvara, kuid omandatud perekonna huvides võetud varalise kohustuse (laenu) arvel. TsMS § 228 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid ja otsustab, mis asjaolud on tuvastatud ning millist seadust tuleb asjas kohaldada. TsMS § 228 mõtte kohaselt on kohus asja lahendamisel seotud küll poolte esitatud asjaoludega, kuid mitte nende antud õigusliku kvalifikatsiooniga ja kohaldab seadust ise. Seega ei olnud kohus seotud sellega, kas abikaasad pidasid korterit enda lahusvaraks või ühisvaraks. Hageja esitas nõude ühisvara - korteri - jagamiseks. Kui kostja tõi esile asjaolu, et ta ostis korteri laenu arvel, ei saanud kohus jätta korteriga seotud varalist kohustust asja lahendamisel arvestamata. Tuginedes poolte esitatud asjaoludele, määras kohus kindlaks ühisvara koosseisu. Poolte esitatud asjaolud ja nõue - jagada ühisvara - on jäänud samaks, kohus on nõude rahuldanud ja ühisvara jaganud. Ringkonnakohus ei rikkunud TsMS § 229 lg 1, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude osas, mida ei esitatud.
5. Ühisvara jagamisel loetakse

§ 19lg 1 kohaselt abikaasade osad võrdseks.

Kohus ei ole ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kaldunud. Ühisvara jagamisel jäi kostjale korter väärtusega 212 000 krooni ja 196 549 krooni suurune laenukohustus, seega vara 15 451 krooni võrra rohkem kui kohustusi.

§ 19

lg-le 4 viidates, mõistis kohus õigesti kostjalt enamsaadud ühisvara arvel hagejale välja 7725 krooni 50 senti. 11. Kolleegium ei nõustu kassaatori väitega, et menetlusse tulnuks kolmandate isikutena kaasata ka võlausaldajad. TsMS § 80 lg 1 kohaselt võib iseseisva nõudeta kolmas isik astuda protsessi, kui asjas tuvastatavad asjaolud või õigussuhted võivad mõjuda tema õigustele või kohustustele ühe poole suhtes. Ühisvara jagamine ei riiva võlausaldajate õigusi. Abikaasade ühise laenukohustuse jagamine abikaasade ühisvara jagamisel puudutab ainult nende endi omavahelisi varalisi suhteid ega saa muuta nende lepingulisi vahekordi laenuandjatega.

§ 20

lg 2 kohaselt vastutavad abikaasad perekonna huvides võetud varalise kohustuse järgi ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Kuigi pärast ühisvara jagamist ei vastuta abikaasad perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest enam ühisvaraga, on võlausaldajal endiselt nõue mõlema abikaasa vastu, kuna vastutus laieneb ka mõlema abikaasa lahusvarale. Kui pärast ühisvara jagamist, esitab võlausaldaja nõude abikaasa vastu, kellel pärast ühisvara jagamist enam võlausaldaja ees ühisvara arvel kohustust ei ole, ja nõue rahuldatakse, on tal tagasinõudeõigus teise abikaasa vastu. 12. Kolleegium leiab, et TsMS § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 p 1 alusel on põhjendatud mõista A. Larkinilt H. Soonbergi kasuks välja kassatsiooniastmes kantud 2000 krooni suurune kohtukulu. L. Laarmaa, A. Kull, V. Kõve