← Eesti

3-3-1-15-03

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-15-03 Otsuse kuupäev

  1. aprill 2003 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi Menetluse alus Riigikohtus Juri Lahtikovi kaebus Vabariigi Valitsuse tegevusetuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja Vabariigi Valitsuse kohustamiseks Juri Lahtikovi elamisloa taotluse läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtu
  2. märtsi
  3. a otsus haldusasjas nr 3256/2002 ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  4. oktoobri
  5. a otsus haldusasjas nr 2-3/405/02 Vabariigi Valitsuse kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine
  6. veebruar 2003 Kohtuistungil osalenud isikud Vabariigi Valitsuse esindaja vandeadvokaadi vanemabi Mari Oro Juri Lahtikov ja tema esindaja vandeadvokaat Sven Sillar Vaidlustatud kohtulahend RESOLUTSIOON
  7. Jätta Vabariigi Valitsuse kassatsioonkaebus rahuldamata.
  8. Lõpetada menetlus Juri Lahtikovi kaebuses osas, milles paluti kohtul kohustada Vabariigi Valitsust läbi vaatama Juri Lahtikovi elamisloa taotlust ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
  9. Muuta Tallinna Halduskohtu
  10. märtsi
  11. a otsust haldusasjas nr 3-256/2002 ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  12. oktoobri
  13. a otsust haldusasjas nr 2-3/405/02 osas, milles kohustati Vabariigi Valitsust vaatama Juri Lahtikovi elamisloa taotlus uuesti läbi. Jätta see ettekirjutus kohtuotsuste resolutsioonist välja. Muus osas jätta halduskohtu ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
  14. Mõista Vabariigi Valitsuselt Juri Lahtikovi kasuks välja kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulud, 6000 krooni.
  15. Arvata kautsjon riigituludesse. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  16. J. Lahtikov esitas
  17. juulil 1995 taotluse elamis- ja tööloa saamiseks. Vabariigi Valitsus keeldus
  18. mai
  19. a korraldusega nr 420-k elamisloa andmisest. Riigikohtu
  20. juuni
  21. a määrusega nr 3-3-1-27-99 tunnistati Vabariigi Valitsuse korraldus seadusevastaseks ja tehti valitsusele ettepanek J. Lahtikovi elamisloa taotlus uuesti läbi vaadata.
  22. J. Lahtikovi esitas
  23. oktoobril 2001 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Vabariigi Valitsuse tegevusetus, mis seisnes Riigikohtu halduskolleegiumi
  24. juuni
  25. a määruse täitmata jätmises, ja kohustada valitsust vaatama läbi J. Lahtikovi taotlus elamisloa saamiseks ühe kuu jooksul, alates kohtuotsuse jõustumisest. Kaebust põhjendati sellega, et J. Lahtikov on
  26. juulil 1994 sõlmitud "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (Kokkulepe) subjekt, kellele elamisloa andmise otsustab Vabariigi Valitsus, mitte aga siseminister. Riigikohus pani J. Lahtikovi taotluse läbivaatamise kohustuse Vabariigi Valitsusele. Seda kohustust ei saa delegeerida siseministrile. Kohtumenetluse käigus väitis J. Lahtikovi esindaja, et Haldusmenetluse seaduse § 9 lg-s 3 sätestatakse, et haldusorgani pädevuse muutumisel peab asja menetlusse võtnud haldusorgan viima menetluse lõpuni. Kuna J. Lahtikovi taotluse elamisloa saamiseks võttis oma menetlusse Vabariigi Valitsus, siis on ta seaduse järgi kohustatud algatatud menetluse lõpuni viima.
  27. Siseministri
  28. novembri
  29. a käskkirjaga nr 495 keelduti J. Lahtikovile elamisluba andmast.
  30. Tallinna Halduskohus rahuldas J. Lahtikovi kaebuse ja tunnistas Vabariigi Valitsuse tegevusetuse (Riigikohtu halduskolleegiumi
  31. juuni
  32. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-27-99 täitmata jätmine) õigusvastaseks ning tegi valitsusele ettekirjutuse J. Lahtikovi elamisloa taotluse uueks läbivaatamiseks ühe kuu jooksul, arvates halduskohtu otsuse jõustumisest. Vabariigi Valitsuselt mõisteti J. Lahtikovi kasuks välja 15 350 krooni suurused kohtukulud.
  33. Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ja jätta J. Lahtikovi kaebus rahuldamata.
  34. Tallinna Ringkonnakohus jättis halduskohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning mõistis Siseministeeriumilt J. Lahtikovi kasuks õigusabikulu katteks välja 5000 krooni. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:
  35. Vaidluse esemeks on küsimus, kas antud juhul on elamisloa taotlust läbi vaatama kohustatud Vabariigi Valitsus või siseminister. Juhul kui pädevaks organiks on siseminister, oleks pädev organ taotluse kohtumenetluse kestel läbi vaadanud ning kohustamiskaebuse rahuldamiseks poleks alust. Sellisel juhul tuleks hinnata üksnes Vabariigi Valitsuse tegevusetuse seaduslikkust enne taotluse siseministrile üleandmist ja kaebuse esitaja taotlust tunnistada Vabariigi Valitsuse tegevusetus õigusvastaseks.
  36. Kuna J. Lahtikov on Vene Föderatsiooni sõjaväepensionärina Kokkuleppe subjekt, siis oli Vabariigi Valitsus kohustatud läbi vaatama tema elamisloa taotluse. Kokkuleppe artikli 2 punkti 1 kohaselt saavad sõjaväepensionärid elamisloa Eesti Vabariigis isikliku taotluse alusel, välja arvatud isikud, kellele Eesti Vabariigi Valitsuse otsusel põhjendusega keelduti elamisluba andmast ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule. Seega on Vabariigi Valitsus käitunud õigusvastaselt, andes üle tema pädevuses oleva taotluse lahendamise ning jättes esitatud taotluse osas käesoleva ajani otsuse tegemata.
  37. Igal juhul tuleb elamisloa taotlus Vabariigi Valitsuse
  38. novembri
  39. a määrusega nr 362 kinnitatud korra punkti 20 kohaselt läbi vaadata hiljemalt ühe aasta ja kuue kuu jooksul, arvates taotluse menetlusse võtmisest. Käesoleval juhul on Vabariigi Valitsus rikkunud seda tähtaega isegi siis, kui tähtaja alguseks võtta Riigikohtu määruse kuupäev. Selline pikka aega kestev tegevusetus on ilmselgelt õigusvastane ning Vabariigi Valitsuse kohustamine taotluse läbivaatamiseks igati põhjendatud.
  40. Arvestades HKMS § 87 lg 2, vähendas ringkonnakohus J. Lahtikovi taotletud õigusabikulusid. Kaebuse esitaja taotles apellatsiooniastmes kantud kuludena 10 738 krooni välja mõistmist. Halduskolleegium leidis, et arvestades seda, et J. Lahtikovi esindajal tuli antud asjas koostada vastus apellatsioonkaebusele ja esindada kaebuse esitajat kohtuistungil ning materjalid olid talle tuttavad esimese astme kohtust, on põhjendatud 5000 krooni väljamõistmine apellatsiooniastme õigusabikuludena. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  41. Vabariigi Valitsuse esindaja palub kassatsioonkaebuses tühistada nii ringkonnakohtu kui ka halduskohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta J. Lahtikovi kaebus rahuldamata. Kassaator väidab järgmist:
  42. J. Lahtikov pole Kokkuleppe subjekt.
  43. J. Lahtikovi elamisloa taotlust oli pädev lahendama siseminister. Vabariigi Valitsuse
  44. novembri
  45. a määrusega nr 362 kinnitatud korra punkti 23 kohaselt otsustab nendele välismaalastele elamisloa andmise, kelle puhul esineb vähemalt üks VS § 12 lg 4 p-des 5-8 sätestatud asjaolu, erandina Siseministeerium. J. Lahtikovi suhtes ongi tuvastatud VS § 12 lg 4 p-s 7 nimetatud asjaolu. Kuna Vabariigi Valitsuse nimetatud määrusega kinnitatud korra jõustumisega läks J. Lahtikovi elamisloa taotluse lahendamine siseministri pädevusse, siis ei olnud Vabariigi Valitsus enam pädev seda küsimust lahendama.
  46. Vabariigi Valitsus on täitnud Riigikohtu
  47. juuni
  48. a määruses tehtud ettepaneku, sest Vabariigi Valitsus asus taotlust uuesti läbi vaatama. Korra jõustumisel ei olnud aga Vabariigi Valitsus enam pädev läbi vaatama J. Lahtikovi elamisloa taotlust.
  49. J. Lahtikovi esindaja kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. J. Lahtikov on kokkuleppe subjekt. Nagu ilmneb haldusasja materjalidest, jäi J. Lahtikov Kokkuleppe esimesest nimekirjast välja tehnilise eksituse tõttu. Vabariigi Valitsus pole kunagi kahtluse alla seadnud, et J. Lahtikov on sõjaväepensionär alates
  50. aastast. Kuna J. Lahtikov on Kokkuleppe subjekt, pidi tema elamisloa taotluse lahendama Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsus pole seda taotlust lahendanud seitsme ja poole aasta jooksul. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  51. J. Lahtikov esitas
  52. a suvel tähtajalise elamisloa taotluse. Vabariigi Valitsus keeldus
  53. mai
  54. a korraldusega nr 420-k J. Lahtikovile elamisluba andmast. Riigikohtu halduskolleegiumi
  55. juuni
  56. a määrusega haldusasjas nr 3-3-1-27-99 tunnistati Vabariigi Valitsuse see korraldus täielikult seadusevastaseks ja tehti valitsusele ettepanek J. Lahtikovi elamisloa taotlus uuesti läbi vaadata. Siseministri
  57. novembri
  58. a käskkirjaga nr 495 keelduti J. Lahtikovile elamisluba andmast.
  59. Halduskohtute, sealhulgas Riigikohtu halduskolleegiumi menetluses on pärast
  60. aastat olnud kaks J. Lahtikovi omavahel seotud kaebust, mida menetleti paralleelselt. Asja materjalidest nähtuvalt on mõlemad haldusasjad alguse saanud J. Lahtikovi
  61. aasta suvel esitatud elamisloa taotlusest.
  62. Kõigepealt esitas J. Lahtikov
  63. oktoobril
  64. aastal Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Vabariigi Valitsuse tegevusetus, mis seisnes Riigikohtu halduskolleegiumi
  65. juuni
  66. a määruse täitmata jätmises, ja kohustada valitsust vaatama läbi J. Lahtikovi taotlus elamisloa saamiseks ühe kuu jooksul, alates kohtuotsuse jõustumisest. Seda kaebust kolleegium käesolevas haldusasjas lahendabki.
  67. Teiseks kaebuseks oli
  68. jaanuaril 2002 Tallinna Halduskohtule esitatud kaebus siseministri
  69. novembri
  70. a käskkirja nr 495 peale. Selles kaebuses palus J. Lahtikov tühistada siseministri käskkirja, millega talle keelduti elamisluba andmast, ja teha pädevale organile ettekirjutus vaadata elamisloa taotlus läbi ühe kuu jooksul, alates kohtuotsuse jõustumisest. Ka selles asjas pidas J. Lahtikov pädevaks organiks Vabariigi Valitsust. Riigikohtu halduskolleegium tegi otsuse
  71. aprillil 2003 (haldusasi nr 3-3-1-14-03). Erinevalt halduskohtust ja ringkonnakohtust, leidis Riigikohtu halduskolleegium haldusajas nr 3-3-114-03, et J. Lahtikov pole Vene Föderatsiooni sõjaväepensionär, kellele elamisloa andmist on pädev otsustama vaid Vabariigi Valitsus. Kolleegium pidas siseministrit pädevaks otsustama J. Lahtikovile elamisloa andmise küsimust. Kolleegium nõustus ringkonnakohtuga selles, et siseministri käskkiri, millega keelduti J. Lahtikovile elamisluba andmast, on materiaalselt õigusvastane. Kolleegium tühistas siseministri käskkirja ja saatis asja siseministrile uueks otsustamiseks.
  72. Kuna kolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-14-03 jõudnud järeldusele, et J. Lahtikov pole Vene Föderatsiooni sõjaväepensionär, kellele elamisloa andmise küsimust on pädev otsustama vaid Vabariigi Valitsus, siis käesolevas asjas seda seisukohta lähemalt ei põhjendata.
  73. J. Lahtikov on nii
  74. oktoobril 2001 esitatud kaebuses kui ka
  75. jaanuaril 2002 esitatud kaebuses lähtunud eeldusest, et ta on isik, kellele elamisloa andmise üle saab otsustada vaid Vabariigi Valitsus. Mõlemas asjas on esitatud ühesugune taotlus. Taotleti, et halduskohus teeks Vabariigi Valitsusele ettekirjutuse otsustada J. Lahtikovile elamisloa andmise küsimus. Kolleegium tegi haldusasjas nr 3-31-14-03 ettekirjutuse siseministrile, sest kolleegium pidas ministrit pädevaks organiks. Halduskohtumenetluse seadustiku § 24 lg 1 p 4 sätestab, et halduskohus lõpetab menetluse, kui samas asjas on olemas jõustunud kohtulahend. Kuna nõude osas teha pädevale organile ettekirjutus vaadata läbi J. Lahtikovi elamisloa taotlus on Riigikohtu halduskolleegium haldusasjas nr 3-3-1-14-03 siseministrile ettekirjutuse teinud, siis tuleb käesolevas asjas selle nõude osas J. Lahtikovi kaebuse menetlus lõpetada.
  76. J. Lahtikovi poolt
  77. aasta suvel esitatud elamisloa taotlus ei olnud
  78. oktoobriks 2001, mil halduskohtule esitati kaebus Vabariigi Valitsuse tegevusetuse peale, saanud lahendust rohkem kui seitsme aasta jooksul. Selle aja sisse mahub ka Vabariigi Valitsuse
  79. mai
  80. a korralduse nr 420k menetlemise aeg kohtutes, mis algas
  81. juunil 1998 Tallinna Halduskohtule kaebuse esitamisest ja lõppes
  82. juunil 1999, mil tehti teatavaks Riigikohtu halduskolleegiumi määrus haldusasjas nr 3-3-127-
  83. Sellest määrusest kuni
  84. oktoobrini 2001 oli möödunud kaks aastat ja neli kuud. Kahtlemata on J. Lahtikovi elamisloa taotlust menetletud väga pikka aega. Käesolevas asjas palutakse õigusvastaseks tunnistada Vabariigi Valitsuse tegevusetus Riigikohtu halduskolleegiumi haldusasjas nr 3-3-1-27-99 tehtud määruse täitmisel. Silmas peetakse tegevusetust alates
  85. juunist
  87. J. Lahtikovi esindaja väitis halduskohtule esitatud kaebuses, et kuna J. Lahtikov on Kokkuleppe subjekt, siis on tema elamisloa taotlust kogu aeg olnud pädev menetlema üksnes Vabariigi Valitsus. Kaebuse menetlemisel halduskohtus väitis ta veel, et Haldusmenetluse seaduse § 9 lg-s 3 sätestatakse, et haldusorgani pädevuse muutumisel peab asja menetlusse võtnud haldusorgan viima menetluse lõpuni. Kuna J. Lahtikovi taotluse elamisloa saamiseks võttis oma menetlusse Vabariigi Valitsus, siis on seadusest tulenevalt valitsus kohustatud algatatud menetluse ka lõpuni viima. J. Lahtikovi esindaja möönis halduskohtus, et see säte jõustus küll
  88. jaanuaril 2002, kuid menetluse lõpuleviimine organi poolt, kes taotluse menetlusse võttis, on haldusõiguse üldpõhimõte, millest tuleb juhinduda ka siis, kui haldusorgani pädevust muudeti enne
  89. jaanuari
  91. Praeguseks Haldusmenetluse seaduse § 9 lg-s 3 sätestatud põhimõte, et asja menetlenud organi pädevuse muutmisel peab menetluse lõpule viima organ, kes menetluse alustas, on tõepoolest haldusõiguse üldine põhimõte. See pole aga põhimõte, millest ei saa teha erandeid.
  92. aastal, kui Vabariigi Valitsuse
  93. novembri määrusega nr 362 muudeti elamisloa taotlusi menetlevate organite pädevust, kehtestati asjakohane rakendussäte. Pädeva organi osas
  94. aastal kehtestatud korraga tehtud muudatust aktsepteerib kolleegium juba kas või arvestades uue korra punkti 144, mis sätestab: "Enne käesoleva korra jõustumist esitatud taotlus vaadatakse läbi ja tehakse otsus taotluse rahuldamise või selle rahuldamata jätmise kohta taotluse esitamise ajal kehtinud tähtaja jooksul, välja arvatud juhul, kui käesolev kord kehtestab selle taotluse läbivaatamiseks lühema tähtaja."
  95. Vabariigi Valitsuse esindaja ei nõustu kassatsioonkaebuses seisukohaga, et Vabariigi Valitsus on venitanud J. Lahtikovi elamisloa taotluse menetlemisega. Valitsus on seisukohal, et kuna elamislubade taotlemist reguleeriva uue määruse järgi pidi J. Lahtikovile elamisloa andmise küsimuse üle otsustama siseminister, siis polnud valitsus enam pädev lahendama J. Lahtikovi elamisloa taotlust. Kolleegium ei nõustu selle seisukohaga. J. Lahtikov on elamisloa taotluse menetluses avalikõiguslikus suhtes Eesti riigi, mitte aga ühe või teise haldusorganiga, kes parajasti on pädev otsustama tema taotluse üle. Sisuliselt on vaidlustatud riigi, mitte ühe või teise haldusorgani viivitust taotluse menetlemisel.
  96. Isegi kui hakata J. Lahtikovi
  97. a suvel esitatud taotluse menetlemise aja pikkust arvestama
  98. juunist 1999, mil tehti Riigikohtu halduskolleegiumi määrus, on kolleegiumi arvates ainuvõimalik järeldus, et elamisloa taotlus oli
  99. oktoobriks 2001 menetluses olnud ilmselgelt ebamõistlikult pikka aega. Vabariigi Valitsuse tegevusetust näeb kolleegium selles, et valitsus pole taganud J. Lahtikovi elamisloa taotluse menetlemist mõistliku aja jooksul pärast seda, kui
  100. aastal muudeti elamisloa taotluste üle otsustavate organite pädevust. Vabariigi Valitsuse seaduse § 94 lg 4 kohaselt laieneb valitsuse järelevalvepädevus ka ministri toimingutele.
  101. Eelneva põhjal leiab kolleegium, et Vabariigi Valitsuse kassatsioonkaebuse rahuldamiseks pole alust. Küll aga tuleb lõpetada menetlus halduskohtule esitatud kaebuse selles osas, milles paluti teha Vabariigi Valitsusele ettekirjutus vaadata J. Lahtikovi elamisloa taotlus uuesti läbi.
  102. Riigikohtu halduskolleegiumi
  103. veebruari
  104. a istungil esitas J. Lahtikovi esindaja taotluse mõista J. Lahtikovi kasuks Siseministeeriumilt välja kassatsiooniastmes kantud 15 340 krooni suurused õigusabikulud. Kohtukulude nimekirja järgi kulus ringkonnakohtu otsuse ja kassatsioonkaebuse läbitöötamisele ning nõupidamistele kliendiga ja Riigikohtule vastuse esitamisele neli tundi. Kuus tundi kulus kohtuistungiks ettevalmistamisele ja kassaatori esindamisele Riigikohtus. Sama advokaat andis J. Lahtikovile õigusabi ka haldusasjas nr 3-3-1-14-03, mille istung toimus samuti
  105. veebruaril
  106. Mõlemas haldusasjas tuli lahendada analoogilisi juriidilisi probleeme. Mõlemas asjas esindas sama advokaat J. Lahtikovi kõigis kolmes kohtuastmes ja pidi seetõttu olema kursis asja kogu eelneva menetlemisega. Ringkonnakohtu toimik pole mahukas. Siseministri kassatsioonkaebus, mille üle väideldi Riigikohtus, on analoogiline siseministri apellatsioonkaebusega, mille läbivaatamisel ringkonnakohtus J. Lahtikovi esindas sama advokaat. Kassatsioonkaebusele esitanud kirjaliku vastuse koostamine pole kolleegiumi arvates olnud eriti töömahukas ega aeganõudev. Eeltoodu põhjal leiab kolleegium, et kassatsiooniastmes kantud õigusabikulud on põhjendamatult suured ja neid tuleb vähendada HKMS § 87 lg 2 alusel. Siseministeeriumilt tuleb J. Lahtikovi kasuks õigusabikulude katteks välja mõista 6000 krooni. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.