KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Asja läbivaatamine Resolutsioon Eesti Vabariigi nimel 3-4-1-4-03 14. aprill 2003 Eesistuja Uno Lõhmus ning liikmed Tõnu

§ 23lg 4 Põhiseadusele vastavuse kontrollimine Tallinna Linnakohtu 29.

jaanuari 2003. a otsus Kirjalik menetlus Tunnistada, et

§ 23lg 4 (1.

märtsist 2001 kuni

1. märtsini 2003 kehtinud redaktsioonis) oli põhiseadusevastane osas, mis nägi ette vastuväidete esitamise tähtaja arvestamise alates sellest, kui kohtutäitur saatis võlgnikule teate täitedokumendi saamise kohta ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. OÜ Laanepüü esitas
3. aprillil 2002 avalduse
4. jaanuaril 2002 Heidi Kopperiga sõlmitud lepingust tuleneva 139 222 krooni suuruse võla sissenõudmiseks. Võlgnikule teatati täitedokumendi täitmisele esitamisest seaduses ettenähtud korras. Võlgnik avaldusele vastuväiteid ei esitanud. Avalduse alusel algatas kohtutäitur Reet Vokk
5. aprillil 2002 täitemenetluse.
6. augustil 2002 esitas OÜ Laanepüü avalduse H. Kopperilt täiendavalt 650 297 krooni 85 sendi sissenõudmiseks. Kohtutäitur saatis
7. septembril 2002 võlgnikule teate nõude suurendamise kohta. Avalduse kohaselt lõpetas sissenõudja ühepoolselt
8. jaanuari
9. a lepingu, mis on aluseks kõigi maksete sissenõudmisele. Võlgniku abikaasa võttis
10. septembril 2002 teate edasiandmiseks vastu.
11. oktoobril 2002 esitas võlgnik kohtutäiturile vastuväite nõude suurendamise aluseks oleva täitedokumendi alusel täitemenetluse algatamisele. Vastuväitega samaaegselt esitas võlgnik taotluse vastuväite tähtaja ennistamiseks põhjendusega, et võlgnik sai täituri teate kätte pärast seaduses ettenähtud vastuväite esitamise tähtaja möödumist.
13. oktoobri
14. a otsusega jättis kohtutäitur rahuldamata võlgniku vastuväite täitemenetluse algatamisele. Kohtutäitur ei võtnud seisukohta tähtaja ennistamise taotluse suhtes.
15. detsembril 2002 esitas võlgnik Tallinna Linnakohtule hagi nõudeõiguste alusel tasaarvestuse õiguse tunnustamiseks, vaidlustades muuhulgas ka
16. jaanuari
17. a lepingu lõpetamise.
18. detsembril 2002 esitas võlgnik kohtutäiturile täitmenetluse peatamise avalduse. Taotluse kohaselt peaks kohtutäitur täitemenetluse peatama, kuna kohtu menetluses on kaebus, milles on vaidlustatud kohtutäituri otsust täitemenetluse algatamise kohta nõude suurendamise avalduse alusel. Täitur jättis oma
19. detsembri
20. a otsusega täitemenetluse peatamise taotluse rahuldamata. Otsuse kohaselt on menetluse peatamine kohtutäituri õigus, mitte kohustus.
21. detsembril 2002 viis kohtutäitur võlgniku vara suhtes läbi sundenampakkumise, mille käigus võlgniku vara müüdi sissenõudjale. Ostuhind tasa arvestati sissenõudja kogu nõudega.
22. Võlgnik esitas
23. novembril 2002 Tallinna Linnakohtule täituri tegevuse peale kaebuse, milles palus tühistada kohtutäituri
24. oktoobri
25. a otsuse ja ennistada vastuväite esitamise tähtaeg.
26. detsembril 2002 esitas võlgnik Tallinna Linnakohtule kaebuse kohtutäituri
27. detsembri
28. a otsuse peale menetluse peatamisest keeldumise kohta ning
29. detsembri
30. a enampakkumise tühistamiseks. Võlgnik leidis, et kohtutäitur oleks pidanud täitemenetluse peatama, sest täitemenetluse algatamine nõude suurendamises oli kohtus vaidlustatud. Kohtutäitur ei motiveerinud taotluse rahuldamata jätmist ega kasutanud kaalutlusõigust kooskõlas Haldusmenetluse seaduse põhimõtetega. Kuna suurendatud nõude osas puudus täitemenetluseks alus, puudus alus ka enampakkumise korraldamiseks.
31. Tallinna Linnakohus tegi
32. jaanuaril 2003 otsuse, millega H. Kopperi kaebus rahuldati osaliselt. Kohus jättis kohaldamata

(edaspidi TMS) § 23 lg 4 osas, milles vastuväite esitamise tähtaja kulgemise algust loetakse, arvates täitedokumendi saatmisest. Kohus tühistas täituri

1. oktoobri
2. a otsuse ning tagastas võlgniku vastuväite kohtutäiturile täitemenetluse algatamise küsimuse lahendamiseks. Kohus tühistas ka kohtutäituri
3. detsembri
4. a otsuse osas, millega jäeti rahuldamata täitemenetluse peatamise taotlus. Ka selle lahendamiseks tagastati taotlus kohtutäiturile. KOHTU JA MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED Kohtu põhjendused
5. Tallinna Linnakohus asus seisukohale, et kohtutäituri otsus jätta arvestamata hilinemisega esitatud vastuväide ei olnud õige. Kohtu arvates rikkus kohtutäitur võlgniku Põhiseadusest tulenevaid õigusi, sealhulgas õigust olla informeeritud tema suhtes kohaldatava riikliku sunni võimalusest ja õigust esitada vastuväiteid. Kohus leidis, et notariaalselt tõestatud lepingulistest suhetest tulenevad varalised nõuded on täitedokumentidena lisatud

järgi täitmisele kuuluvate lahendite loetellu tsiviilkäibe kiiruse ja ökonoomsuse põhjendusel.

§ 23

lg-s 4 sätestatud vastuväite esitamise õigusega on seejuures tagatud võlgniku õigus tõrjuda lepingu alusel riikliku sunni kohaldamist suhetes, kus poolte vahel on õiguslik vaidlus. Kohus leidis, et TMS § 23 lg 4 on vastuolus Põhiseaduse §-ga 11, kuna võimaldab olukorra, kus seadusest tuleneva õiguse realiseerimine muutub võimatuks isikust sõltumatutel põhjustel. Regulatsioon võimaldab lepingul põhinevat sundtäitmist ilma kaebeõiguseta. Selline piirang ei ole kohtu hinnangul vajalik. Kohus leidis avaldaja teist nõuet arutades, et täitemenetlus oleks tulnud peatada osas, milles menetluse algatamine oli kohtus vaidlustatud. Menetluse peatamata jätmist ei õigusta asjaolu, et

s on menetluse peatamine sätestatud kohtutäituri õigusena, mitte aga kohustusena. Põhiseaduse § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine täidesaatva võimu kohustus. Menetluse peatamata jätmise tagajärjeks on olukord, kus võlgniku vara on sissenõudjale üle antud (realiseeritud vara maksumusega on tehtud tasaarvestus) sellise nõude rahuldamiseks, milles ei ole täitemenetlust õiguspäraselt algatatud. Menetlusosaliste põhjendused

1. Avaldaja H. Kopperi arvates ei taga TMS § 23 lg 4 võlgnikule õiglast võimalust tutvuda mõistliku aja jooksul täitedokumendiga, kasutada vajaduse korral õigusabi ja objektiivselt otsustada, kas esitada vastuväited või alluda riiklikule sundmenetlusele. Tsiviilkäibe kiiruse ja ökonoomsuse põhimõttest lähtuva vabatahtliku täitemenetlusele allumise otsustamise asemel võib see regulatsioon kaasa tuua olukorra, kus kohtutäitur rikub isiku omandi puutumatust tema vara täitemenetluses põhjendamatult võõrandades.
2. Võlausaldaja OÜ Laanepüü ei nõustu kohtu seisukohaga ning on arvamusel, et TMS § 23 lg 4 ei ole vastuolus Põhiseadusega.

§ 23lg 4 ei välista kaebeõigust, küll aga piirab seda ajaliselt.

Kaebeõiguse teostamise võimalus on tagatud tähtaja ennistamise kaudu ka juhul, kui kaebeõiguse teostamise tähtaeg on võlgnikust sõltumatutel põhjustel möödunud. Võlausaldaja leiab, et eriregulatsioon on vajalik, kuivõrd täitemenetlus on algatatud sissenõudja huvides ning eelkõige tuleb täitemenetluses sellest tulenevalt järgida just sissenõudja huve. Tähtaja kehtestamine ei võimalda sellise olukorra tekkimist, kus täitemenetlust ei saagi algatada põhjusel, et täitedokumendi saamise teadet ei õnnestu võlgnikuni toimetada.

§ 23

lg-s 4 on leitud kompromiss, mis annab kõigile osapooltele mõistliku aja reageerimiseks. 8. Kohtutäitur R. Vokk vaidleb vastu Tallinna Linnakohtu seisukohale ning leiab, et TMS § 23 lg 4 ei ole vastuolus Põhiseadusega. Notariaalselt tõestatud lepingulistest suhetest tulenevate varaliste nõuete täitmine otse, ilma kohtulahendita, on võimalik vaid siis, kui nõude sisu osas ei ole poolte vahel vaidlust. Sundtäiteõigus on oma iseloomult õiguskaitse andmine võlausaldajale.

§ 23

lg 4 määrab täitemenetluse alguse, kuid ei võta ära õigust pöörduda hagiga kohtu poole nõude sisuliseks vaidlustamiseks. Seetõttu ei ole põhjendatud väide, et TMS § 23 lg 4 ei taga õiglast võimalust võlgnikule tutvuda mõistliku aja jooksul täitedokumendiga, kasutada vajaduse korral õigusabi ja objektiivselt otsustada, kas esitada vastuväited või alluda riiklikule sundmenetlusele. 9. Õiguskantsler leiab, et TMS § 23 lg 4 ei ole Põhiseadusega vastuolus ning ei toeta seetõttu Tallinna Linnakohtu taotlust tunnistada nimetatud säte Põhiseadusega vastuolus olevaks. Analüüsides TMS § 23 lõikes 4 sätestatud vastuväite esitamise ja lahendamise regulatsiooni, võib järeldada, et tegemist ei ole sisuliste vaidluste lahendamise menetlusega.

s sätestatud kujul on see iseloomulik pigem menetlusõiguslikke küsimusi puudutava vaidluse lahendamisele. Seadustiku § 23 lg 4 kohaselt vormistatakse vastuväide kaebusena, mille lahendamisele ja edasikaebamisele kohaldatakse TMS § 77 lõikeid 2-4.

§ 77

"Kohtutäituri tegevuse peale edasikaebamine" sätestab täitemenetlusega seotud menetluslike küsimuste lahendamise korra. Sellise järelduse võib teha nii § 77 lg 1 sõnastuse "Kohtutäituri tegevuse peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel […]" kui ka nimetatud paragrahvis sätestatud menetluskorra põhjal.

§ 77

kohaselt tuleb kaebus esitada 10 päeva jooksul kohtutäiturile, kes vaatab selle 10 päeva jooksul läbi. Kohtutäituri peale võib 10 päeva jooksul esitada kaebuse maa- või linnakohtule.

§ 77

lg 4 kohaselt lahendab maa- või linnakohus kaebuse määrusega, mille peale saab esitada erikaebuse ringkonnakohtule Tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Sellise kaebuse lahendamisel peaks kohus rakendama hagita menetluse sätteid. Sellises menetluses ei saa kohtutäitur ega ka kohus siduvalt lahendada nõuet puudutavaid materiaalõiguslikke küsimusi. Õiguskantsler nõustub linnakohtu seisukohaga, et kohtutäitur oleks võlgniku taotluse alusel pidanud täitemenetluse peatama osas, milles nõue oli hagimenetluses vaidlustatud. Tulenevalt PS §-st 14, mille kohaselt on põhiõiguste ja -vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste ülesanne, oleks kohtutäitur kui avalik-õiguslikku ametit pidav isik pidanud täitemenetluse õiglase läbiviimise huvides arvestama võlgniku taotlust peatada menetlus. Seetõttu leiab õiguskantsler, et antud juhul oli probleemiks seaduse rakendamise, mitte aga TMS § 23 lg 4 Põhiseadusele vastavus. 10. Riigikogu õiguskomisjon leidis, et ei ole mõistlik seada vastuväite esitamise tähtaega sõltuvusse teate saatmisest, vaid mõistlik oleks seada see sõltuvusse teate kättesaamisest. Selline lähenemine on omane kohtumenetluse seadustele ning kasutusel ka tsiviilõiguses. Õiguskomisjon teatas, et kuna õiguskomisjonis menetleti parajasti kohtutäituri seaduse,

ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu (1269 SE), pidas komisjon vajalikuks algatada muudatusettepanek ka TMS § 23 lõike 4 muutmiseks. Seda muudatust sisaldava eelnõu võttis Riigikogu vastu 12. veebruaril 2003 ja see jõustub üldises korras. Tehtud muudatus on sõnastatud järgmiselt: "II.

s (RT I 1993, 49, 693; 2002, 83, 489) tehakse järgmised muudatused: §

1. Paragrahvi 23 lõike 4 kolmandas lauses asendatakse sõnad "Täitemenetlus algatatakse võlgnikule või omanikule täitedokumendi saatmisest arvates kahe nädala möödudes" sõnadega "Täitemenetlus algatatakse võlgniku või omaniku poolt täitedokumendi kättesaamisest arvates kahe nädala möödudes"."
2. Justiitsminister leiab, et vastuväite esitamise võimaluse sätestamine seaduses ei ole ainult formaalse tähendusega. Menetlusosalise arvamuse ärakuulamine on õigusriigi üks olulisemaid elemente, kuna selles väljendub isiku staatus aktiivse osalejana avaliku võimu ning üksikisiku vahelises kommunikatsioonis. Vastuväite esitamine on isikule seadusega antud subjektiivne õigus, mille eesmärgiks on haldustegevuse kvaliteedi parandamine ning hilisemate vaidluste võimalikult varane välistamine. Selline võimalus peab olema reaalne ja tõhus. Seetõttu leiab justiitsminister, et vastuväite esitamise tähtaja alguse fikseerimine täitedokumendi saatmisest võib tekitada olukorra, kus isikul puudub tähtaja möödumise või tähtaja lühiduse tõttu võimalus temale seadusega tagatud subjektiivse õiguse realiseerimiseks. Reaalse ning piisava vastuväite esitamise tähtaja puudumine on aga vastuolus PS §-st 14 tuleneva hea halduse põhimõttega. Seetõttu leiab justiitsminister, et TMS § 23 lg 4 kolmas lause on Põhiseadusega vastuolus osas, milles vastuväite esitamise tähtaja kulgemise algust loetakse, arvates täitedokumendi saatmisest. ASJASSEPUUTUVAD ÕIGUSAKTID 12.

§ 1lg 1 p 8: "§ 1. Täitmisele kuuluvad lahendid

§ 23lg 4 (1. märtsist 2001 kuni 16. märtsini 2003 kehtinud redaktsioonis – RT I 2001, 21, 113): "§ 23. Täitemenetluse algatamine […]

§ 23

lg 1 alusel algatab täitur täitemenetluse pärast sissenõudjalt avalduse ja sellele lisatud täitedokumendi saamist. Täitemenetluse algatamisele eelneb tavaliselt kohtu- või muu menetlus, mille käigus on pooltel võimalik oma vastuväiteid esitada. Kui tegemist on TMS § 1 lg 1 p-des 8, 10, 13 ja 14 nimetatud notariaalselt tõestatud lepingutest tulenevate nõuetega, saadab kohtutäitur TMS § 23 lg 4 järgi võlgnikule teate, milles viitab õigusele esitada vastuväide ning selgitab vastuväite esitamata jätmise tagajärgi. Koos teatega saadab täitur võlgnikule ka täitedokumendi ärakirja, millega teavitatakse võlgnikku tema vastu esitatud nõudest ning antakse talle võimalus end sundtäitmisele esitatud täitedokumendi vastu kaitsta. Senine kohtupraktika on tunnustanud, et täitemenetluses kehtib põhimõte, mille kohaselt ei tohi kohtutäitur asuda kohtu rolli ning anda hinnangut nõude põhjendatusele. Ta peab kontrollima üksnes seda, kas täitemenetluse eeldused on täidetud ja täitemenetlus lubatav ( vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-2-1-119-02 – RT III 2002, 27, 304 ). Seega saab kohtutäitur vaadata läbi vaid neid vastuväiteid, mis puudutavad täitemenetluse korraldamise lubatavust. Kui võlgnik teatab kohtutäiturile, et ta ei tunnista nõuet, ei tohi kohtutäitur täiemenetlust algatada, sest tal ei ole võlgniku vastuväite sisuliseks hindamiseks pädevust ( vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-2-1-40-02 – RT III 2002, 13, 155 ). Täitedokumendis sisalduvast nõudest tulenevate vaidluste lahendamiseks peab sissenõudja pöörduma võlgniku vastu hagiga kohtusse.
5. Põhiseaduse § 14 kohaselt on riik kohustatud tagama isikute õigused ja vabadused. Õiguste ja vabaduste tagamine ei tähenda üksnes, et riik hoidub põhiõigustesse sekkumast. Riigil on PS § 14 järgi kohustus luua põhiõiguste kaitseks kohased menetlused. Nii kohtu- kui ka haldusmenetlus peab olema õiglane. Muuhulgas tähendab see, et riik peab kehtestama menetluse, mis tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. 17.

§ 1

lg 1 p 8 kohaselt täidab kohtutäitur ka notariaalselt tõestatud lepingutest tulenevaid varalisi nõudeid. Täitedokumentide täitmiseks on kohtutäituril õigus pöörata sissenõue võlgniku varale selle arestimise ja müümise teel (TMS § 28 lg 4 p 1). Võlgniku vara arestimise või müümisega sekkub kohtutäitur võlgniku PS §-ga 32 tagatud omandiõigusesse. Teiselt poolt on võlgniku varale sissenõude pööramine vaadeldav võlausaldaja varaliste õiguste kaitsena ning riigi PS §-st 14 tuleneva kohustuse täitmisena võlausaldaja suhtes. Ühe isiku põhiõiguse kaitse võib kaasa tuua teise isiku põhiõiguse piiramise. Sellisel juhul tuleb põhiõiguste vahel leida mõistlik tasakaal. Niisuguse tasakaalu leidmisele peavad olema suunatud ka PS §-st 14 tulenevalt loodud menetlused põhiõiguste kaitseks. 18. Täitemenetluse seadustik tagab võlausaldajale võimaluse kasutada oma varaliste õiguste kaitseks avalikku võimu. Samal ajal on riigil kohustus tagada ka võlgniku omandiõiguse menetluslik kaitse.

§ 23

lg 4 eesmärgiks ongi anda võlgnikule võimalus esitada täitemenetluse algatamisele vastuväide, kui ta ei pea nõuet põhjendatuks.

1. Kolleegium on seisukohal, et kahenädalane tähtaeg on vastuväidete esitamiseks piisav. Kohus leiab aga, et TMS § 23 lg-ga 4 kehtestatud tähtaja kulgemise algus ei taga võlgniku varalistele õigustele piisavat kaitset. Võlgnikule on antud kahenädalane tähtaeg selleks, et kaaluda, vajadusel kasutada õigusabi ja vormistada vastuväide esitatud nõudele. Tähtaja kulgemise alguse sidumine teate saatmisega ei kindlusta, et võlgnikul oleks nendeks toiminguteks tõepoolest kaks nädalat aega. Käsitletav regulatsioon ei taganud võlgnikule võimalust vastuväiteid esitades oma varalisi õigusi kaitsta. See oli nii näiteks juhul, kui võlgnik sai kohtutäituri saadetud teate kätte pärast kahenädalase tähtaja möödumist või ka vahetult enne seda.
2. Käesolevas asjas sai võlgnik täitemenetluse algatamise kavatsusest temast olenematutel põhjustel teada pärast kahenädalase vastuväidete esitamise tähtaja möödumist. Seega ei olnud võlgnikul võimalustki kasutada talle

ga ettenähtud menetlust varaliste õiguste kaitseks.

s pole võlgnikule ka muid kaitsemehhanisme.

1. Kolleegium leiab, et võlausaldaja varaliste õiguste kaitseks on oluline täitemenetluse kiirus. Vastuväidete esitamise tähtaja arvestamine, alates teate saatmisest, on sobiv ja vajalik vahend tagamaks menetluse kiiret korraldamist ning võlausaldaja õiguste tulemuslikku kaitset. Kohus leiab aga, et vaadeldav regulatsioon ei ole mõõdukas. Võlausaldaja varaliste õiguste kaitse seisukohalt ei ole mõnepäevane või mõnenädalane viivitus täitemenetluse algatamisel reeglina määrava tähtsusega. Küll aga võib puuduv võimalus vastuväiteid esitada seada võlgniku äärmiselt ebasoodsasse olukorda. Siinkohal tuleb arvestada seda, et küsimuse all ei ole mitte kohtuotsuse täitmine, mille puhul võlausaldaja varalise nõude olemasolu on seadusjõus kohtuotsusega kindlaks tehtud, vaid varalise nõude, mis võib osutuda vaieldavaks, kohtuväline sundtäitmine.
2. Kolleegiumi arvates piirab vastuväidete esitamise tähtaja arvestamine teate väljasaatmisest ebaproportsionaalselt võlgniku varalisi õigusi ning on vastuolus PS §-dega 32 ja 14 nende koostoimes.
3. Vaidlustatud säte

s on oma kehtivuse kaotanud ning tähtaja arvestamist reguleerib TMS § 23 lg 4 uues, 17. märtsil 2003 jõustunud redaktsioonis (RT I 2003, 23, 146). Uue redaktsiooni kohaselt arvestatakse tähtaega alates teate kättesaamisest. Uno Lõhmus Tõnu Anton Eerik Kergandberg Ants Kull Villu Kõve