3-1-1-38-03

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-38-03 Otsuse kuupäev

1. aprill 2003 Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi R. L. süüdistuses KrK § 260 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
2. detsembri
3. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/1067/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik R. L. kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
4. märts 2003 Istungil osalenud isikud R. L. kaitsja vandeadvokaat Asko Pohla ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon
5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
6. detsembri
7. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/1067/02 ja Harju Maakohtu
8. oktoobri
9. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1/1-165/01/02 R. L. süüditunnistamises KrK § 260 lg 1 järgi.
10. Mõista R. L. KrK § 260 lg 1 järgi kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks.
11. Tühistada uurija
12. juuni
13. a määrusega R. L. suhtes kohaldatud tõkend - allkiri elukohast mittelahkumise kohta.
14. R. L. kassatsioonkaebus rahuldada.
15. Kohtuotsus jõustub
16. aprillil
17. a ega ole edasikaevatav. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
18. Harju Maakohtu
19. märtsi
20. a otsusega tunnistati R. L. süüdi KrK § 260 lg 1 järgi ja teda karistati üheaastase vabadusekaotusega. KrK § 47 alusel jättis kohus mõistetud karistuse tingimuslikult üheaastase katseajaga täitmisele pööramata.
21. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused R. L. ja tema kaitsjad vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau ning vandeadvokaat Asko Pohla, kes palusid maakohtu otsuse tühistada ja R. L. talle esitatud süüdistuses õigeks mõista.
22. Tallinna Ringkonnakohtu
23. mai
24. a määrusega tühistati Harju maakohtu otsus ja saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Kohtukolleegium leidis, et maakohus on mõistnud kohtualuse süüdi erinevas süüdistuses, võrreldes sellega, mis kohtualusele oli tegelikult esitatud. Samuti leidis ringkonnakohus maakohtu otsusest olulisi vastuolusid ning asus seisukohale, et R. L.-le esitatud süüdistus ei ole piisavalt konkreetne.
25. Harju Maakohtu
26. oktoobri
27. a otsusega tunnistati R. L. süüdi KrK § 260 lg 1 järgi ja teda karistati kuuekuulise vangistusega. KarS § 73 alusel jättis kohus mõistetud karistuse tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. R. L. tunnistati KrK § 260 lg 1 järgi süüdi selles, et tema töötades ajavahemikul
28. märtsist 1995 kuni
29. maini 1997 Paldiskis Eesti Kaitsejõudude Väljaõppekeskuse (edaspidi: VÕK) ülemana, põhjustas kohusetundetu ja lohaka suhtumisega oma teenistusalastesse kohustustesse raske tagajärje kaitsejõudude seadusega kaitstud õigustele ja huvidele ning riigi huvidele. Kohtuotsuse kohaselt lõi R. L. raamatupidamise ebarahuldava korraldamisega pearaamatupidaja R. S.-le soodustingimused süstemaatiliseks riigi raha riisumiseks 164 340 krooni ulatuses. Kuna raamatupidamise ebarahuldava korraldamise tõttu ei olnud võimalik kindlaks teha VÕK-i majanduslikke tulemusi, tulusid, kulusid, kasumit, võlgnevust ja maksevõimet, siis seadis R. L. oma tegevusega kahtluse alla riigi kaitsejõudude majandusliku tegevuse õiguspärasuse ja usaldusväärsuse. 4.1 Maakohus asus seisukohale, et tulenevalt Raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamisandmete õigsuse eest isikliku vastutuse kehtestamise seaduse (RPvS) §-dest 3 ja 4 kandis R. L. raamatupidamiskohustusliku majandusüksuse tippjuhina täielikku isiklikku vastutust kogu majandusüksuse raamatupidamise korraldamise ja dokumentatsiooni säilimise eest. Maakohus leidis, et R. L. põhjustas RPvS, samuti
30. a Kaitseväe sisemäärustiku §-de 200 ja 224 rikkumisega raske tagajärje kaitsejõudude seadusega kaitstud õigustele ja huvidele ning riigi huvidele. Raskeks tagajärjeks luges kohus VÕK-s valitsenud olukorda, kus ei olnud võimalik kindlaks teha eelarvevahendite sihipärast kasutamist ja materiaalsete väärtuste liikumist. Maakohus märkis, et VÕK-is ei järgitud raamatupidamist käsitlevaid õigusakte ega tagatud raamatupidamisandmete õigsust, mistõttu osutus võimatuks kontrollida vara ja eraldatud vahendite kasutamise õiguspärasust. Eeltooduga oli kohtu arvates VÕK-s loodud ohuolukord, s.o soodsad tingimused raha riisumiseks, mida pearaamatupidaja R. S. ka ära kasutas põhjustades riisumisega VÕK-le materiaalse kahju 164 340 krooni. 4.2 Maakohus asus seisukohale, et R. L. suhtus talle pandud kohustustesse äärmise hooletusega, kuna ta ei selgitanud välja, kas tööleasunud pearaamatupidaja R. S.-il on raamatupidamisalased teadmised või mitte ning jättis määramata raamatupidamise eest vastutava isiku. Kohtu arvates ei ole tähtsust asjaolul, et R. S.-i ei määranud VÕK-i pearaamatupidajaks mitte R. L., vaid Kaitseväe juhataja. Kohus märkis, et seaduse kohaselt tuleb raamatupidamise eest vastutav isik määrata majandusüksuse töötajaskonnast. 4.3 Maakohus märkis, et R. L. leppis ebaseadusliku olukorraga, kus R. S., kes oli Kaitseväe juhataja
31. novembri
32. a käskkirjaga määratud Kaitsejõudude peastaabi eelarvejaoskonna ülemaks, jätkas ka mõningate VÕK-i raamatupidamisalaste ülesannete täitmist, kuid samas puudus tema tegevuse üle igasugune kontroll. Kohus osutas asjaolule, et just sel perioodil riisus R. S. VÕK-lt 164 340 krooni. 4.4 Samuti tõi maakohus esile asjaolu, et VÕK-is ei olnud pearaamatupidaja ülesanded määratletud, kuna raamatupidamise sise-eeskirjad kinnitas R. L. alles
33. jaanuaril
34. a. 4.5 Samas maakohus möönis, et kuriteo toimepanemist soodustas ka ebastabiilsus Kaitseväe juhtimisel ja struktuuri ülesehitamisel. Kaitseministeeriumi ja Kaitsejõudude peastaabi käsud ja korraldused ning viimaste ettepanekul vastu võetud Vabariigi Valitsuse õigusaktid, mis reguleerisid VÕK-i organiseerimist, olid vastuolulised ja muutsid täitjate olukorra väga keeruliseks.
35. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused nii R. L. kui ka mõlemad tema kaitsjad A. Repnau ja A. Pohla. Kõigis apellatsioonkaebustes taotleti maakohtu otsuse tühistamist ja R. L. suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. A. Repnau apellatsioonkaebuses oli lisaks esitatud alternatiivne taotlus kriminaalasja saatmiseks uueks arutamiseks Harju Maakohtule.
36. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
37. detsembri
38. a otsusega tühistati Harju Maakohtu otsus R. L.-le KarS § 73 alusel kolmeaastase katseaja määramise osas. Ringkonnakohus määras R. L.-le KrK § 47 lg 2 alusel katseaja kestuseks ühe aasta. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. 6.1 Kohtukolleegium leidis, et viited sisemäärustiku sätete rikkumisele tuleb süüdistusest ja maakohtu otsusest välja jätta. Samas asus kohtukolleegium seisukohale, et sisemäärustiku nõuete rikkumise väljajätmine ei välista kohtualuse vastutust KrK § 260 lg 1 järgi. Kriminaalkolleegium märkis, et maakohtu otsusega on õigesti tuvastatud, et VÕK-i raamatupidamises oleks pidanud juhinduma Raamatupidamise seaduse nõuetest ning VÕK-i näol oli tegemist raamatupidamiskohustusliku majandusüksusega. Ringkonnakohus asus seisukohale, et vaatamata asjaolule, et R. S.-i nimetas VÕK-i pearaamatupidajaks Kaitseväe juhataja, lasus R. L.-l kui tippjuhil ikkagi isiklik üldine vastutus raamatupidamise korraldamise eest, mis tulenes tema kui konkreetse asutuse juhi kohustustest. 6.2 Kriminaalkolleegium leidis, et R. L. vastutust ei välista ka kohtualuse apellatsioonkaebuses esitatud väide, et tema pöördumisel peastaabi ülema poole vastati talle, et uut raamatupidajat pole mõtet määrata. Raamatupidamise seaduse § 6 kohaselt on raamatupidamiskohustusliku majandusüksuse juht kohustatud muuhulgas tööle võtma raamatupidaja. Seega on raamatupidaja töölevõtmine majandusüksuse juhile seadusega pandud kohustus, millest ei saa kohtualust vabastada ka kõrgemalseisva ülemuse poolt antud korraldus. 6.3 Kohtukolleegium ei nõustunud apellatsioonkaebusega ka osas, nagu oleks kriminaalasjas tuvastamata objektiivne side kohtualusele inkrimineeritud teo ja R. S.-i poolse riisumise soodustamise vahel. Ringkonnakohus märkis, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt sai R. S.-i poolt toimepandud riisumine toimuda eelkõige seetõttu, et kohtualune ei täitnud temal õigusaktidega lasuvat üldist raamatupidamise eest vastutava isiku kohustustega konkureerivat raamatupidamise korraldamiskohustust VÕK-s kui majandusüksuses. 6.4 Kohtukolleegium leidis, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osas, mis puudutab kohtualusele katseaja pikkuse määramist. Kohtukolleegium asus seisukohale, et määrates uue otsusega kohtualusele kahe aasta võrra pikema katseaja, on maakohus eksinud kriminaalmenetlusõiguse üldise põhimõtte vastu, mille kohaselt kaebeõiguse kasutamine kohtualuse poolt ei tohi raskendada tema olukorda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
39. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse R. L., kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha enda suhtes õigeksmõistev kohtuotsus. Oma taotlust põhjendab kassaator järgmiselt. 7.1 R. L. märgib, et kohtud on jätnud motiveerimatult arvesse võtmata mitmed tema poolt esitatud tõendid ja moonutanud osade tunnistajate ütlusi. 7.2 R. L. leiab, et kohtud on rikkunud KrMK § 59 nõudeid, kuna on jäetud määramata täiendekspertiis vaatamata asjaolule, et ekspertiisi tegemisel polnud raamatupidamiseksperdil võimalik näha kõige tähtsamaid dokumente (s.o pearaamatuid ja kirjavahetust kaitseministeeriumiga) ja seetõttu on ka eksperdi poolt antud arvamus ekslik. Samuti rikuti raamatupidamisekspertiisi tegemisel KrMK § 157 nõudeid ning rikuti menetlusnorme ekspertiisimaterjali võetuse käigus. 7.3 R. L. on seisukohal, et kohtud on jätnud välja selgitamata elektroonilise riisumise skeemi, samuti selle, kuidas tema oleks saanud sellist riisumist välistada. Kassaator märgib, et isegi siis, kui kohus tuvastas, et riigile kuuluva vara haldamisel esines puudusi, ei selgu kohtuotsusest, milline oli nimetatud puuduste side elektroonilise riisumisega, kuna ülekandeid tegi R. S. peastaabis töötades ja arvutit kasutades. 7.4 R. L. rõhutab, et kohtud on jätnud arvestamata asjaolu, et just tema kandis peastaabi ülemale ette asjaolust, et on tasutud mingite arvete eest, mida ei ole raamatupidamisdokumentide hulgas, samuti palus just tema saata sõjaväepolitsei ametkondliku juurdluse läbiviimiseks ning andis välja kolm käskkirja, et ilma tema viisata ei tohi ühtegi ülekannet teha. Kassaator osutab ka asjaolule, et sõjaväepolitsei ametkondliku juurdluse kokkuvõtte kohaselt R. S. fiktiivseid arveid R. L.-le viseerimiseks ei esitanud ning raamatupidamisdokumentide juures neid arveid ei olnud. 7.5 Kassaator märgib, et ühegi dokumendiga ei ole määratud, et VÕK-i ülem pidi korraldama raamatupidamist, kuna kogu finantstegevust korraldas ja kontrollis kaitseministeerium. R. L. juhib tähelepanu asjaolule, et puudusi VÕK-i raamatupidamises ei tuvastanud ei kaitseministeerium, riigikassa ega peastaabi likvideerimiskomisjon, kelle tegevuse ajal R. S. riisumise toime panigi. R. L. leiab, et VÕK ei olnud raamatupidamiskohuslane, kuna VÕK ei olnud ei juriidiline isik ega riigieelarveline asutus. Kassaator rõhutab, et VÕK-l puudus tegevuse aluseid reguleeriv dokument - põhimäärus või põhikiri. Samuti on kassaator seisukohal, et kohtud on vääralt tõlgendanud tippjuhi mõistet. R. L. rõhutab, et temal puudus õigus VÕK-i raamatupidaja töölevõtmiseks ja personali valimiseks, kuna vastav pädevus kuulus vastavalt Kaitsejõudude peastaabi ajutisele põhimäärusele Kaitseväe juhatajale. See, et VÕK-i ei võetud selle likvideerimisperioodil uut pearaamatupidajat ja et pearaamatupidaja ülesandeid täitis Peastaabis töötanud R. S., oli Kaitseväe juhataja ja Peastaabi ülema otsus, mida ei saanud täitmata jätta. Kassaator juhib tähelepanu ka sellele, et VÕK-i ülemaks määramisel ei tutvustatud talle tema ameti- ja teenistusalaseid kohustusi, samuti puudus tal ametijuhend. Mitte kusagil ei olnud kindlaks määratud tema kohustused VÕK-i raamatupidamise korraldamisel.
40. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas R. L. kaitsja vandeadvokaat A. Pohla esitatud kassatsioonkaebust ja palus selle rahuldada. Riigiprokurör leidis, et vaidlustatud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
41. Kriminaalkolleegium märgib, et maa- ja ringkonnakohus ei ole võtnud piisaval määral arvesse kaitseteenistusalaste kuritegude eripära ja käesoleva kriminaalasja asjaolusid. 9.1 Kriminaalkoodeksi § 260 lg 1 näeb kaitseteenistusalase kuriteona ette vastutuse ülema või ametiisiku poolt oma teenistusalaste kohustuste täitmata jätmise või nõuetele mittevastava täitmise eest nendesse kohusetundetu või lohaka suhtumise tagajärjel, kui sellega põhjustati suur varaline kahju või muu raske tagajärg isiku, ettevõtte, asutuse või organisatsiooni seadusega kaitstud õigustele ja huvidele või riigi huvidele. Vastutus KrK § 260 lg 1 järgi eeldab, et isikul oleks olnud ülema või ametiisiku õiguslik seisund, samuti tegelik võimalus seda seisundit kasutada, seoses konkreetse, talle etteheidetava teoga. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
42. juuni
43. a otsuses nr 3-1-1-67-973 (RT III 1997, 23, 243) on asutud seisukohale, et teenistusalaste kohustuste täitmata jätmine moodustab KrK §-s 260 sätestatud kuriteokoosseisu üksnes siis, kui KrK § 245 lg-s 1 täheldatud isikul oli võimalik neid kohustusi täita. 9.2 R. L. tunnistati KrK § 260 lg 1 järgi süüdi selles, et ta lõi VÕK-i ülemana oma teenistusalastesse kohustustesse kohusetundetu ja lohaka suhtumisega raamatupidamise ebarahuldava korraldamisega soodusolukorra pearaamatupidaja R. S.-ile süstemaatiliseks riigi raha riisumiseks 164 340 krooni ulatuses. 9.3 Kohtud on jätnud piisava tähelepanuta asjaolu, et R. S. pani riisumise toime ajavahemikul
44. detsembrist 1996 kuni
45. aprillini 1997 (Harju Maakohtu
46. novembri
47. a jõustunud kohtuotsus R. S.-i süüdistuses KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi) - seega pärast seda, kui ta oli Kaitseväe juhataja
48. novembri
49. a käskkirjaga nr 217 vabastatud alates
50. novembrist 1996 VÕK-i pearaamatupidaja ametikohalt ja määratud samast kuupäevast Kaitsejõudude peastaabi eelarve- ja rahandusosakonna eelarvejaoskonna ülemaks. Järelikult ei olnud R. L. R. S.-i poolt riisumise toimepanemise ajal enam R. S.-i ülem KrK § 260 lg 1 tähenduses. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on tähelepanuvääriv asjaolu, et pole tuvastatud, et R. S. oleks kuritegusid toime pannud enne
51. novembrit 1996, s.o R. L. alluvuses teenides. 9.4 Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asus seisukohale, et R. L. vastutus R. S.-i poolt toimepandud riisumise eest põhineb asjaolul, et R. L.-l lasus tulenevalt RPvS § 4 lg-st 1 isiklik üldine vastutus raamatupidamise korraldamise eest VÕK-is. Samas ei ole ei Harju Maakohus ega Tallinna Ringkonnakohus välja selgitanud, millised olid R. L. reaalsed võimalused R. S.-i poolt toimepandud riisumist takistada. 9.5 R. S.-i nimetas VÕK-i rahandusjaoskonna pearaamatupidajaks Kaitseväe juhataja oma
52. septembri
53. a käskkirjaga nr
54. R. L.-l puudus võimalus määrata ise VÕK-le pearaamatupidaja. 9.6 Kohtud ei ole ümber lükanud R. L. poolt kogu kriminaalasja menetlemise kestel korduvalt esitatud väidet, et pärast R. S.-i üleviimist Kaitsejõudude peastaapi
55. a novembris pöördus ta VÕK-i raamatupidamise korraldamise küsimuses peastaabi ülema kt. O. M.-i ja rahandusosakonna ülema A. V. poole, kes olid seisukohal, et kuna käimas on VÕK-i likvideerimine, pole sinna mõtet uut pearaamatupidajat määrata, ja et vajadusel täidab vastavaid ülesandeid edasi peastaabis töötav R. S. Ringkonnakohus on asunud seisukohale, et peastaabi nimetatud seisukoht ei vabasta R. L. vastutusest, kuna kõrgemalseisva ülema antud korraldus ei saanud vabastada raamatupidamiskohustusliku majandusüksuse juhti Raamatupidamise seaduse §-st 6 tulenenud kohustusest võtta tööle raamatupidaja. 9.7 Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et R. L.-l oli alus käsitada Kaitsejõudude peastaabi seisukohta selle kohta, et likvideerimisel olevasse VÕK-i uut pearaamatupidajat määrata ei tule ja et vastavaid ülesandeid täidab edasi peastaabis töötav R. S., käsuna. Vabariigi Valitsuse
56. jaanuari
57. a korraldusega nr 7-k taaskehtestatud Vabariigi Valitsuse
58. augusti
59. a otsusega kinnitatud Sisemäärustiku § 13 lg 1 sätestas, et käsk on juhi tahte väljendus sõnas, kirjas või märguandes. Sisemäärustiku § 16 lg 1 nägi ette, et käsualune peab täitma vastuvaidlematult kõik ülema käsud, välja arvatud ilmsi kuritegelikud käsud. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab, et tulenevalt kaitseväelise käsuliini eripärast ja kaitseväes valitsevast ainujuhtimise põhimõttest puudub kaitseväelasel erinevalt n.ö tsiviilasutuste töötajatest õigus ja võimalus analüüsida väga põhjalikult talle antud teenistusalaste käskude seaduslikkust. Vastupidine seisukoht kahjustaks paratamatult Kaitseväe toimimise operatiivsust. Kriminaalkolleegiumi arvates ei saa vaadeldavaid peastaabi korraldusi VÕK-i raamatupidamise küsimustes käsitleda "ilmsi" ehk ilmselgelt kuritegelikuna, mille täitmisest keeldumine oleks olnud R. L. kui käsualuse õigus ja kohustus. Ülema teenistusalase käsu täitmisest keeldumise või täitmata jätmise eest nägid KrK §d 246 ja 247 ette kriminaalvastutuse. Seega ei ole põhjendatud R. L. vastutus selle eest, et
60. a novembris ei määratud VÕK-i uut pearaamatupidajat ja peastaabis töötaval R. S.-il lubati vastavaid ülesandeid edasi täita.
61. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei ilmne ei Harju Maakohtu ega Tallinna Ringkonnakohtu otsustes tuvastatu pinnalt, mil viisil oli R. S.-i poolt toimepandud riisumine põhjuslikus seoses asjaoluga, et VÕK-i raamatupidamise sise-eeskirjad kehtestati alles
62. jaanuaril
63. a ning sellega, et pärast R. S.-i määramist Kaitseväe juhataja poolt VÕK-i pearaamatupidajaks ei kontrollinud R. L. R. S.-i raamatupidamisalaseid teadmisi ega määranud teda vastavalt RPvS § 4 lg-le 2 raamatupidamise eest vastutavaks isikuks, jättes R. S.-ilt võtmata vastava allkirja. Kümme riisumisepisoodi kolmeteistkümnest pani R. S. toime pärast
64. jaanuarit 1997, s.o pärast VÕK-i raamatupidamise sise-eeskirja kehtestamist. Kõik riisumisepisoodid olid aga toime pandud pärast
65. novembrit 1996, s.o pärast R. Schmidi vabastamist VÕKi pearaamatupidaja ülesannetest, mil tema varasemal nimetamisel raamatupidamise eest vastutavaks isikuks ja vastava nõusoleku võtmisel ei oleks niikuinii olnud enam õiguslikku tähendust. Samuti ei saa pidada põhjendatuks seisukohta, et R. S.-i poolt riisumise toimepanemine oli põhjuslikus seoses temal raamatupidamisalaste teadmiste olemasolu või puudumisega.
66. Seoses R. L. süüditunnistamisega selles, et ta seadis VÕK-i ülemana oma teenistusalastesse kohustustesse kohusetundetu ja lohaka suhtumisega kahtluse alla riigi kaitsejõudude majandusliku tegevuse õiguspärasuse ja usaldusväärsuse, kuna raamatupidamise ebarahuldava korraldamise tõttu ei olnud võimalik kindlaks teha VÕK-i majanduslikke tulemusi, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et vastavas osas on kohtuotsused konkretiseerimata. Samuti ei selgu ei Harju Maakohtu ega Tallinna Ringkonnakohtu otsusest, milliste konkreetsete tegudega (peale R. S.-i poolt toimepandud riisumise) R. L. kaitsejõudude ja riigi mainet kahjustas.
67. Rõhutades käesoleva kriminaalasja eripära juhib kriminaalkolleegium tähelepanu asjaolule, et KrK § 260 käsitlemisel on vajalik muuhulgas tuvastada tõendamisesemeteks olevate rikkumiste õiguslik taust konkreetses aeg-ruumis. Ajal, mil leidsid aset R. L.-le süüksarvatud raamatupidamisalased rikkumised, toimus kaitsejõudude intensiivne ülesehitamine, millega kaasnesid töömahukad ülesanded militaarküsimustes. Samal ajal valitses riigikaitse vallas ulatuslik õiguslik reguleerimatus. Puudus õigusakt, mis oleks sätestanud väeosa ülema kohustused raamatupidamisküsimustes ja piiritlenud need kaitseministeeriumi ja Kaitsejõudude peastaabi vastavasisulisest pädevusest. R. L.-l puudus ka ametijuhend või mõni muu internne õigusakt, milles oleks olnud fikseeritud VÕK-i ülema raamatupidamisalased kohustused. Harju Maakohtu otsuses on õigesti märgitud, et Kaitseministeeriumi ja Kaitsejõudude peastaabi käsud ja korraldused ning viimaste ettepanekul vastu võetud Vabariigi Valitsuse õigusaktid, mis reguleerisid VÕK-i organiseerimist, olid vastuolulised ja muutsid täitjate olukorra väga keeruliseks.
68. Lähtudes ülaltoodud põhistustest ning juhindudes KrMK § 5 lg 1 p-st 2, AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada ja R. L. talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Peeter Vaher