oktoobril.1999) pole otseses tähenduses tagasiulatuvat jõudu, kuid sellel sättel on tagasiulatuv mõju, mis väljendub selles, et normis ettenähtud tulevikus saabuv õiguslik tagajärg seotakse minevikus, enne normi kehtestamist toimunud sündmusega. Selle punkti alusel tuleb elamisloa pikendamisest keelduda ka välismaalasele, kes on saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu korteri välismaal enne selle punkti jõustumist ning siseminister ei ole VS § 12 lg 9 p 4 kohaldamisel selles osas eksinud. 6) Sellele sättele tagasiulatuva mõju andmine ei anna aga alust sätet põhiseadusevastaseks tunnistada. Kuigi sättele tagasiulatuva mõju andmine ei ole üldreeglina kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega, tuleb antud juhul arvestada selle sätte reguleerimisala eripära.
lg 9 p 4 näeb ette nendele isikutele tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamist keeldumise, kes on varem oma aktiivse tegevusega (Eestist lahkumiseks toetuse taotlemine, kinnitus lahkuda Eestist elamispinna saamisel, abiprogrammide vahendusel välismaal elamispinna hankimine) väljendanud soovi ja valmisolekut Eestist lahkuda ja muuta oma elukorraldust. Seega ei saa Eestist lahkumise vajaduse saabumine olla nende isikute jaoks üllatus. VS § 12 lg 9 p 4 sätestatud tingimused oleksid olulise tähtsusega ka juhul, kui tuleks arvestada Eestist lahkumise tagajärgi kauaaegsele sisserändajale, tema perekonnaliikmetele ja sisserändaja seotust päritolumaaga. Kui isik on Eestist lahkumist eeldava enda taotletud hüve saanud, siis ei ole ainuüksi asjaolu, et ta hiljem ümber mõtleb ja ei soovi Eestist lahkuda, põhjuseks, et käsitada tema hiljem esitatud elamisloa taotluse ilma erandi tegemise võimaluseta rahuldamata jätmist sätestavat normi põhiseadusevastasena. 7) Halduskohus on põhjendatult leidnud, et V. Sedõšev osales abiprogrammis vabatahtlikult ja teadlikult ning talle olid arusaadavad selle tagajärjed, kuna korteri saamise tingimuseks oli Eestis asuva eluruumi mahajätmine tema ja ta perekonna poolt. 8) Kui seaduses ettenähtud sisuga haldusakti andmisega ei kaasne isiku õiguste riivet, siis ei saa sel juhul ka seadus, mis ei näe ette kaalutlusõiguse teostamist, isiku õigusi rikkuda. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt peaks seadus võimaldama täitevvõimule haldusakti andmisel kaalutlusõigust teostada ja küsimuse lahendamisel olulise tähtsusega asjaolusid arvesse võtta. Kuid haldusakti andmisel on kaalutlusõiguse teostamiseks vajadust juhul, kui on vaja kaaluda omavahel haldusakti andmisega kaasneva isiku õiguste riive tõsidust ja haldusaktiga taotletava avaliku huvi olulisust. Kui seaduses ettenähtud sisuga haldusakti andmisega ei kaasne isiku õiguste riivet, siis ei saa sel juhul ka seadus, mis ei näe ette kaalutlusõiguse teostamist haldusakti teostamisel ja kirjutab ette kindla sisuga haldusakti andmise, isiku õigusi rikkuda. 9) Põhjendatud pole apellandi väide, et vaidlustatud käskkirjaga rikutakse tema õigust perekonnaelule. Kaebuse esitaja perekonnaliikmeks on tema abikaasa V. Jartseva ja V. Jartseva täisealine poeg A. Jartsev, kes on Vene Föderatsiooni kodanikud ja elavad Eestis alalise elamisloa alusel. Miski ei takista neil elamast perekonnaelu kodakondsusjärgses riigis. Arvestades käesoleva haldusasja erandlikke asjaolusid, ei riku V. Sedõševile elamisloa andmisest keeldumine tema õigust perekonnaelule. V. Sedõšev märkis nii V. Jartseva kui A. Jartsevi abiprogrammis vajalike dokumentide täitmisel perekonnaliikmetena. Abiprogramm oligi ette nähtud terve perekonna ümberasumise toetamiseks. Abiprogrammis osalemine oli perekonnas läbi räägitud ning selles osalemise tagajärjed pidid olema perekonnale teada. Seega oli V. Sedõševi perekond otsustanud Eestist lahkuda ja taotles seetõttu korterit. Sihtotstarbeliselt eraldatud korteri müümine ning sellest saadud raha kulutamine ei anna alust nõuda, et riik tunnustaks V. Sedõševi õigust elada oma perekonnaelu just Eestis. 11) Kuna vaidlustatud käskkirjade üheks aluseks oli VS § 12 lg 9 p 4, mis ei näe ette võimalust erandina elamisloa pikendamiseks, siis ei olnud vastustaja kohustatud nendes käskkirjades esitama muid põhjusi, miks kaebajate elamislubade pikendamisest keelduti. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 5. V. Sedõšev palub kassatsioonkaebuses tunnistada VS § 12 lg 9 p 4 kehtetuks, tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega kohustada vastustajat lahendama elamisloa pikendamise taotlus ühe kuu jooksul, arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kassaator väidab järgmist: 1. Kassaator on Kokkuleppe subjekt. Ta on 29. juulist 1994 Vene Föderatsiooni sõjaväepensionär. 2. Siseminister andis ebaõigesti tagasiulatuva tähenduse VS § 12 lg 9 p-le 4, mis jõustus aastal 1999. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et see säte on tagasiulatuva mõjuga ja selle kohaldamine polnud vastuolus Põhiseadusega. 3. Kohus jättis VS § 12 lg 9 p 4 ebaõigesti Põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamata. Vaidlustatud käskkiri rikub V. Sedõševi õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. Kohus on leidnud, et kaebaja abikaasa ja täisealine laps on Eestis alalise elamisloa alusel elavad Vene Föderatsiooni kodanikud ja miski ei takista neil elamast perekonnaelu kodakondsusjärgses riigis. V. Sedõševil pole aga tegelikult võimalik elada abiprogrammi raames Venemaal saadud korteris, sest see korter on müüdud. Abiprogrammis osales ta seetõttu, et tal puudus vajalik kindlustunne Eesti riigi stabiilsuse ja arengu ning siin edasi elamise võimaluste suhtes. Ta elab Eestis alates aastast 1976. Ebaõige on ringkonnakohtu väide, et ei riivata Põhiseaduse §-des 26 ja 27 sätestatud põhiõigusi.
lg 9 p 4 on vastuolus Põhiseaduse §-dega 3, 10, 11, 26 ja Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikliga 8 lg
Mõlemas asjas on vaidluse objekte kaks. Esiteks, millistel tingimustel on Vene Föderatsiooni relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelased elamisloa pikendamisel Kokkuleppe subjektiks. Teiseks, kas kaebaja elamisloa pikendamise taotluse võis jätta rahuldamata VS § 12 lg 9 p 4 alusel, mis erandi tegemise võimalust andmata keelab pikendada elamisluba isikule, kes sai rahvusvahelise abiprogrammi kaudu korteri välismaal. Asjade analoogilisuse tõttu peab kolleegium käesolevas otsuses võimalikuks viidata asjas nr 3-3-1-11-03 tehtud otsuses materiaalõiguse kohaldamisel võetud seisukohtadele pikemalt kordamata viimatinimetatud otsuses esitatud põhjenduste käiku.
lg 9 p 4 näeb ette nendele isikutele tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamist keeldumise, kes varem oma aktiivse tegevusega - Eestist lahkumiseks toetuse taotlemisega, lubadusega lahkuda Eestist korteri saamisel, abiprogrammide vahendusel välismaal korteri hankimisega - on väljendanud soovi ja valmisolekut Eestist lahkuda ning muuta oma elukorraldust. Nimetatud abiprogrammi kaudu korteri saanud isikud võtsid endale vabatahtlikult kohustuse jätta maha senine korter (kodu) ning lahkuda Eestist ja edaspidi viibida Eestis välismaalasena üldistel alustel. Seega ei saa 1999. aastal
s sätestatud regulatsioon, mis lõppkokkuvõttes võimaldab sellistel isikutel Eestis viibida vaid viisa alusel, olla isikule üllatuslik. Usalduse kaitse seisukohalt pole kolleegiumi arvates see regulatsioon põhiseadusevastane. Kui isik on Eestist lahkumist eeldava enda taotletud hüve saanud, siis ei ole ainuüksi see asjaolu, et ta hiljem ümber mõtleb ega soovi enam Eestist lahkuda, põhjuseks, et käsitada VS § 12 lg 9 p 4 põhiseadusevastasena. Ringkonnakohus on leidnud, et V. Sedõšev osales abiprogrammis vabatahtlikult ja teadlikult ning talle olid arusaadavad selle tagajärjed. Seega ei saa talle Eestist lahkumise nõue olla üllatuslik. 12. Asjas nr 3-3-1-11-03 leidis kolleegium, et täitevvõimule seadusega kaalutlusõiguse mitteandmine ei muuda iseenesest seadust põhiseadusevastaseks. Ka regulatsioon, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib anda proportsionaalse tulemuse. Abiprogrammi raames korteri saamine tähendas, et isik on arvestanud asjaoluga, et korter eraldatakse talle sinna elama asumiseks, korteri saamine tingib Eestis asuva elamispinna mahajätmise, lahkumise Eestist ja võimaluse pöörduda Eestisse vaid välismaalasena viisa alusel. Abiprogrammis osalemisega on isik Eestist lahkumisel kindlustanud oma perekonna vajalikus suuruses eluruumiga teises riigis. Abiprogrammis osalemise ja selliste kohustuste võtmise ja õiguste omandamisega lõi isik tiheda sideme oma kodakondsusjärgse riigiga. Kui isik on Eestist lahkumist eeldava enda taotletud hüve - korteri - saanud, siis ei ole ainuüksi asjaolu, et ta hiljem ümber mõtleb ega soovi enam Eestist lahkuda, põhjuseks, et käsitleda tema hiljem esitatud elamisloa taotluse rahuldamata jätmist sätestavat normi põhiseadusevastasena. Need asjaolud on olulised ka juhul, kui diskretsiooni korras otsustatakse kauaaegse sisserändaja ja tema perekonnaliikmete elamisloa pikendamist. Ringkonnakohus tuvastas, et V. Sedõšev sai abiprogrammi raames Vene Föderatsioonis korteri. V. Sedõšev on abiprogrammis osalemiseks andnud kirjalik kohustuse, milles ta teatab soovist osaleda abiprogrammis ja kinnitab, et elamispinna saamisel jätab tema ja tema perekond Eestis asuva eluaseme maha ja saab edaspidi Balti riikidesse sõita välismaalasena üldistel alustel. Sellistel tingimustel saadud korteri mahamüümine ja saadud raha äratarvitamine ei muuda VS § 12 lg 9 p-s 4 sätestatud regulatsiooni ebaproportsionaalseks. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.