KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-17-03 Otsuse kuupäev 17. aprill 2003 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi Asja läbivaatamine Nikolai

§ 12lg 4 p 7 ja § 12 lg 9 p 4 alusel.

Käskkirja kohaselt on N. Mikolenko Vene Föderatsiooni kodanik, kes teenis aastatel 1977-1994 kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, kust arvati erru

1. aastal. Seega on tegemist VS § 12 lg 4 p-s 7 tähendatud välismaalasega. Vastavalt VS § 12 lg 9 p-le 4 keeldutakse elamisloa andmisest ja pikendamisest, kui isik on saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal. N. Mikolenko on saanud Ameerika Ühendriikide abiprogrammi raames elamispinna Vene Föderatsioonis.
2. Siseministri
3. mai
4. a käskkirjaga nr 217 keelduti elamisloa andmisest Ljubov Mikolenkole ja
5. juuni
6. a käskkirjaga nr 280 Oleg Mikolenkole. Keeldumise alusena viidati VS § 12 lg 4 ple 14 ja § 12 lg 9 p-le
7. Nende käskkirjade kohaselt on L. Mikolenko Vene Föderatsiooni kodanik. Tema ja O. Mikolenko on N. Mikolenko perekonnaliikmed ning nad on saanud Ameerika Ühendriikide abiprogrammi raames elamispinna Vene Föderatsioonis.
8. N. Mikolenko, L. Mikolenko ja O. Mikolenko esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, milles palusid tühistada siseministri käskkirjad nr 217, 218 ja 280 ning teha siseministrile ettekirjutus vaadata uuesti läbi kaebajate taotlused ja teha uued otsused. Tallinna Halduskohus jättis
9. novembri
10. a otsusega haldusasjas nr 3-356/2001 kaebused rahuldamata.
11. N. Mikolenko, L. Mikolenko ja O. Mikolenko apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega anda neile tähtajaline elamisluba VS § 12 lg 5 alusel.
12. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) Siseminister on käskkirjades viidanud ebaõigele pädevusnormile - Vabariigi Valitsuse
13. novembri
14. a määrusega nr 362 kinnitatud korra p-le 23, mis reguleerib elamisloa andmist. Tulnuks viidata elamislubade pikendamist reguleerivale korra punktile
15. Viide ebaõigele pädevusnormile ei anna aga alust käskkirjade tühistamiseks, sest kaebuse esitajad on isikud, kelle elamislubade pikendamise otsustamise õigus on siseministril. 2) N. Mikolenko ja tema perekonnaliikmed pole isikud, kellele elamisloa andmist reguleerib Kokkulepe ja kellele elamisloa andmisest keeldumise saab
16. juulil 1994 sõlmitud "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (Kokkulepe) art 2 p 1 kohaselt otsustada üksnes Vabariigi Valitsus. N. Mikolenko polnud erru arvatud ega saanud pensioni enne
17. juulit 1994, mil sõlmiti Kokkulepe. Tõenditest nähtub, et N. Mikolenko on sõjaväeosa komandöri
18. augusti 1994 käskkirja alusel arvatud välja sõjaväeosa isikkoosseisust alates
19. oktoobrist
20. Aluseks sellele käskkirjale oli
21. augusti 1994 käskkiri N. Mikolenko reservi arvamise kohta tervisliku seisundi tõttu (lk 126). Pensionitunnistusest (lk 34) nähtub, et N. Mikolenkole on määratud pension alates
22. oktoobrist
23. Eelnimetatud dokumendid kinnitavad, et kuigi N. Mikolenko võis oma tervisliku seisundi poolest olla sobimatu jätkama sõjaväeteenistust juulis 1994, võeti otsus tema teenistusest vabastamise kohta vastu augustis 1994 ja ta arvati välja väeosa isikkoosseisust alates
24. oktoobrist
25. Väeosa isikkoosseisust välja arvamise aeg ja
26. augustil 1994 välja antud pensionitunnistusel näidatud pensioni määramise aeg on loogilises ajalises järgnevuses ja seetõttu ei ole usaldusväärne 2001 aastal väljastatud pensionitunnistuse dublikaadil näidatud pensioni määramise aeg -
27. juuli
28. 3) Haldusasja materjalidega on tõendatud, et N. Mikolenko sai USA abiprogrammi alusel Vene Föderatsioonis (Sankt-Peterburgis) korteri. Korteri saamist abiprogrammi kaudu ja VS § 12 lg 9 p 4 kohaldamise õigsust ei välista see, et N. Mikolenko tasus isiklikest vahenditest korteri eest 2540 USA dollarit lisaks sertifikaadiga tasutud 25 000 USA dollarile. Esitatud dokumentidest nähtuvalt tuli taotlejal tasuda osa korteri maksumusest isiklikest vahenditest, kui ta soovis suuremat korterit, kui ette nägi vastav norm. Omandiõiguse üleandmise kokkulepe, mis vastavalt kaasosaluse kavatsusteprotokollile tuli sõlmida peale ehitaja poolt eluruumiüksuse ehituse lõpetamist, oli üksnes õiguslikuks abivahendiks, mille kaudu realiseeriti abiprogrammi alusel antud toetus korteri soetamiseks. Samuti ei oma VS § 12 lg 9 p 4 kohaldamisel tähtsust see, kas isik kasutab korterit elamiseks või mitte. Oluline on eluruumi saamine rahvusvahelise abiprogrammi raames. 4) Siseminister on käskkirja nr 217 motiveerinud sellega, et L. Mikolenko on Vene Föderatsiooni kodanik, tema abikaasa N. Mikolenko teenis aastail 1977-1994 kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ning arvati sealt 1994 reservi. Seega on L. Mikolenko VS § 12 lg 4 p-s 7 nimetatud välismaalase abikaasa. Perekond Mikolenko on USA abiprogrammi raames saanud elamispinna Vene Föderatsioonis. Elamisloa pikendamisest keeldumise õigusliku alusena on viidatud VS § 12 lg 4 ple 14 ja § 12 lg 9 p-le
29. Käskkirjast nr 280 nähtub, et O. Mikolenko isa on Vene Föderatsiooni kodanik, kes teenis aastail 1977-1994 kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ning arvati sealt
30. a reservi. Seega on O. Mikolenko VS § 12 lg 4 p 7 näidatud välismaalase alaealine laps. 5) Perekond Mikolenko on USA abiprogrammi raames saanud elamispinna VF-s. Sõjaväelaste perekonnaliikmed osalesid abiprogrammis taotluse esitanud sõjaväelase kaudu. L. Mikolenko puhul tuleb kindlaks teha, kas ta on abiprogrammi kaudu saanud välismaal elamispinna. Sankt-Peterburgis korteri omandamise ajal kehtinud nii Eesti kui ka Vene Föderatsiooni seaduste järgi oli abielu kestel soetatud vara abikaasade ühisomand. Seega vastab tõele siseministri käskkirjas nr 218 märgitud asjaolu, et L. Mikolenko on saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal. 6) Kuna O. Mikolenko on alaealine laps ja tema vanemad on saanud elamispinna rahvusvahelise abiprogrammi kaudu, siis on O. Mikolenkole elamisloa andmisest keeldumine põhjendatud samal alusel vanematega. Kuna vanematele elamisloa andmisel välistab seadus haldusorgani diskretsiooni, siis pole diskretsiooni ka alaealisele lapsele elamisloa andmise küsimuse lahendamisel, sest

kohaselt tuleb alaealisele lapsele elamisloa andmise küsimus otsustada samadel alustel kui vanematele. 7) Põhjendatud pole apellantide väide, et elamisloa pikendamisest keeldumisega on rikutud nende õiguspärast ootust, sest

1. oktoobrini 1999 kehtinud VS § 12 lg 4 p 7 redaktsioon ei käsitlenud elamisloa andmisest keeldumist kaadrisõjaväelase perekonnaliikmele, kes polnud saabunud Eestisse seoses abikaasa sõjaväeteenistusega. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi
2. märtsi
3. a lahendis nr 3-4-1-2-01 on leitud, et välismaalane, kes saab tähtajalise elamisloa, teab, et tema õigus riigis viibida on piiratud elamisloa tähtajaga ning seetõttu ei teki õiguspärast ootust loa pikendamisele. Õige pole apellantide väide, et L. Mikolenko ja O. Mikolenko pole Eestisse saabunud seoses sõjaväelase lähetamisega teenistusse. L. Mikolenko saabus Eestisse koos abikaasa N. Mikolenkoga, kes vastavalt elamisloa taotluse ankeedis esitatud andmetele suunati siia teenistust jätkama. O. Mikolenko on sündinud Eestis N. Mikolenko sõjaväeteenistuse ajal. Seega ei muutnud

uue redaktsiooni kehtestamine L. Mikolenko ja O. Mikolenko seisundit sõjaväelase perekonnaliikmena halvemaks võrreldes eelmise redaktsiooniga. 8)

s erinevatele isikute gruppidele elamisloa andmise erinevate aluste kehtestamine pole diskrimineerimine ega võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine. Rahvusvahelise õiguse järgi on riigil õigus otsustada välismaalase riigis viibimise üle. Põhiseaduse § 12 ei välista tulenevalt riigi välispoliitilistest eesmärkidest erinevate riikide kodanikele sõltuvalt nende kodakondsusest erinevate aluste kehtestamist elamisloa taotluste lahendamiseks. 9)

§ 12lg 9 p 4 ei näe haldusorganile ette diskretsiooni kohaldamist.

Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt peaks seadus võimaldama täitevvõimule haldusakti andmisel kaalutlusõiguse. Kuid haldusakti andmisel on kaalutlusõiguseks vajadust, kui on vaja kaaluda isiku õiguste riive tõsidust ja haldusaktiga taotletava avaliku huvi olulisust. Kui seaduses ettenähtud sisuga haldusakti andmisega ei kaasne isiku õiguste riivet, siis ei saa ka seadus, mis ei näe ette kaalutlusõigust ja kirjutab ette kindla sisuga haldusakti andmise, rikkuda isiku õigusi. 10) Haldusasja materjalidest ei nähtu, et elamisloa andmata jätmine riivab kaebajate põhiseaduslikke õigusi. VS § 12 lg 9 p 4 näeb ette nendele isikutele tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamist keeldumise, kes on varem juba oma aktiivse tegevusega (Eestist lahkumiseks toetuse taotlemisega, kinnitusega lahkuda Eestist elamispinna saamisel, abiprogrammide vahendusel välismaal elamispinna hankimisega) väljendanud soovi ja valmisolekut Eestist lahkuda ja oma elukorraldust selles osas muuta. Seega ei saa Eestist lahkumise vajaduse saabumine olla nende isikute jaoks üllatuseks. Kui isik on Eestist lahkumist eeldava enda poolt taotletud hüve (toetuse või elamispinna välismaal) saanud, siis ei ole ainuüksi asjaolu, et ta hiljem ümber mõtleb ning Eestist ei soovi lahkuda, põhjuseks, et käsitada tema elamisloa taotluse ilma erandi tegemise võimaluseta rahuldamata jätmist sätestavat normi põhiseadusevastasena. N. Mikolenko osales abiprogrammis vabatahtlikult ja teadlikult ning talle olid arusaadavad selle tagajärjed, kuna elamispinna saamise tingimuseks oli tema Eestis asuva elamispinna mahajätmine tema ja ta perekonna poolt. 11) Kuna vaidlustatud käskkirjade andmise üheks aluseks oli VS § 12 lg 9 p 4, mis ei näe ette selles punktis nimetatud asjaolude esinemise korral võimalust erandina elamisloa pikendamiseks, siis ei olnud vastustaja kohustatud nendes käskkirjades esitama muid põhjusi, miks kaebajate elamislubade pikendamisest keelduti. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

1. N. Mikolenko, L. Mikolenko ja O. Mikolenko esitasid kassatsioonkaebuse, milles palusid tühistada ringkonnakohtu otsus. Kassaatorid väidavad:
2. Ringkonnakohus rikkus nende õigust osa võtta kohtuistungil oma asja arutamisest. N. Mikolenko pöördus
3. oktoobril 2002 ringkonnakohtusse kirjaliku avaldusega, milles palus lükata asja arutamine seoses tema haigusega edasi.
4. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et kuigi siseminister viitas vaidlustatud käskkirjades ebaõigele pädevusnormile, pole alust käskkirjade tühistamiseks.
5. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et kassaatorid pole Kokkuleppe subjektid. N. Mikolenko arvati Vene Föderatsiooni relvajõududest reservi
6. augustil 1994 ja pensionitunnistus anti talle
7. augustil
8. Kokkulepe puudutab kõiki Vene Föderatsiooni sõjaväepensionäre Eesti Vabariigi territooriumil. N. Mikolenko on kantud augustist kuni detsembrini 1994 arvele võetud sõjaväepensionäride täiendavasse nimekirja. Kokkuleppe artikli 2 punkti 3 kohaselt täpsustab Vene pool kokkuleppes nimetatud nimekirja iga järgneva aasta
9. jaanuariks.
10. USA abiprogrammi raames korteri saamine oli humanitaarset laadi abi. Korteri tegelik maksumus oli 27 540 USD, millest 2540 USD maksis N. Mikolenko oma vahenditest. N. Mikolenko õigus osta korter Sankt-Peterburgis tulenes tollal kehtinud Vene Föderatsiooni seadusest, mille järgi kümme või rohkem aastat teeninud sõjaväelasi ei saanud teenistusest vabastada tervisliku seisundi tõttu, andmata neile kehtestatud normide järgi eluruumi. 5.

12 lg 9 p 4 kehtestamise eesmärk on sundida selles sättes nimetatud isikuid täitma Eestist lahkumise kohustust. Kuna kassaatorid pole endale võtnud kohustusi Eesti riigi ees ja lahkumist reguleerib Vene Föderatsiooni ja Ameerika Ühendriikide vaheline leping, siis tuleb küsimust arutada rahvusvahelise õiguse seisukohalt, arvestades riikide siseasjadesse mittesekkumise printsiipi.

1. Eesti riik aktsepteeris N. Mikolenko seisundit kokkuleppejärgse sõjaväepensionärina, andes talle erandina vastavalt VS § 12 lg-le 5 elamisloa ja pikendades kaks korda selle kehtivust ning makstes alates
2. aastast talle Vene Föderatsiooni vahendaja kaudu pensioni.
3. Ebaõige on kohtu arvamus, et kassaatorid viibivad Eestis ebaseaduslikult ja nende suhtes pole rikutud Põhiseaduse §
4. Vastavalt VS § 9 lg-le 11 on sellise välismaalase, kes on kehtestatud korras taotlenud elamisloa pikendamist, Eestis viibimine seaduslik kuni tema taotluse suhtes otsuse tegemiseni. Kuni kohtuotsuse jõustumiseni loetakse kassaatorid seaduslikult Eestis viibivaks. 8.

§ 12

lg 9 p 4, mille alusel keelduti elamisloa pikendamist, ei anna diskretsiooniõigust. Vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega on see, et aastatel 2000 kuni 2001 anti või pikendati elamislube sõjaväelastele, kes olid osalenud nimetatud abiprogrammis.

1. Käskkirjad on motiveerimata ja vigased diskretsiooniõiguse teostamata jätmise tõttu. Arvestatud pole Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee
2. septembri
3. a soovitust kauaaegsete sisserändajate kohta, mis lubab kauaaegse sisserändaja saata riigist välja ainult siis, kui viimane kujutab ohtu riigi julgeolekule. 10.

§ 12

lg 9 p 4 on põhiseadusevastane, kuna ei võimalda selle rakendajale diskretsiooniõigust, omab tagasiulatuvat jõudu ja rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, sest paljud abiprogrammi kaudu korteri saanud isikud said elamisloa. See säte on vastuolus ka ÜRO põhikirja artikli 2 p-ga 7 ja OSCE

1. a lõppaktiga.
2. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab siseministri esindaja, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
3. Kassaatorid väidavad, et ringkonnakohus rikkus nende õigust osa võtta kohtuistungil nende asja arutamisest. N. Mikolenko pöördus
4. oktoobril 2002 ringkonnakohtusse kirjaliku avaldusega, milles palus lükata asja arutamine seoses tema haigusega edasi. Kolleegium ei nõustu selle väitega.
5. Ringkonnakohtu istung pidi toimuma
6. aprillil
8. aprillil palus N. Mikolenko kohtuistungi edasi lükata tervislikel põhjustel. Ringkonnakohtu
9. aprilli
10. a istungi protokollist nähtub, et N. Mikolenko, L. Mikolenko ja O. Mikolenko kohtuistungil ei osalenud. Ringkonnakohus määras istungi toimumise ajaks
11. juuni
13. juunil esitas N. Mikolenko uue samasisulise avalduse, millele lisas arstitõendi migratsiooniametile esitamiseks. Tõendil oli märgitud, et see kehtib
14. juulini
15. Ringkonnakohtu
16. juuni istungi protokollist nähtub, et N. Mikolenko, L. Mikolenko ja O. Mikolenko ei olnud kohtuistungil. Ringkonnakohus lükkas kohtuistungi edasi. Uus istung määrati
17. oktoobriks
18. Kohtutoimikus olevatest kohtukutsetest nähtuvalt said N. Mikolenko, L. Mikolenko ja O. Mikolenko kutse kätte
19. juulil
20. N. Mikolenko esitas
21. oktoobril kohtule järjekordse taotluse lükata istung tervislikel põhjustel edasi. Arstitõendit avaldusele ei lisatud.
22. oktoobri kohtuistungi protokollist nähtub, et N. Mikolenko, L. Mikolenko ja O. Mikolenko kohtuistungil ei viibinud. Kohus jättis N. Mikolenko taotluse rahuldamata ja arutas asja ilma apellantide osavõtuta. Ringkonnakohus võinuks HKMS § 40 lg 3 järgi jätta kaebuse oma määrusega läbi vaatamata, sest apellant ei ilmunud kohtuistungile. II
23. Käesolev asi on paljuski analoogiline Riigikohtu halduskolleegiumi
24. veebruari
25. a istungil läbi vaadatud haldusasjaga nr 3-3-1-11-03, milles tehtud otsuse kolleegium tegi teatavaks
26. märtsil
27. Nii käesolevas asjas kui ka asjas nr 3-3-1-11-03 on vaieldud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni poolt
28. juulil 1994 sõlmitud "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Lepingu Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende sealviibimise tingimustest" (Leping) ja "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (Kokkulepe) ning

§ 12lg 9 p 4 kohaldamise üle.

Mõlemas asjas on vaidluse objekte kaks. Esiteks, millistel tingimustel on Vene Föderatsiooni relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelased ja nende perekonnaliikmed elamisloa pikendamisel Kokkuleppe subjektiks. Teiseks, kas kaebajate elamisloa pikendamise taotluse võis jätta rahuldamata VS § 12 lg 9 p 4 alusel, mis erandi tegemise võimalust andmata keelab pikendada elamisluba isikule, kes sai rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal. Asjade analoogilisuse tõttu peab kolleegium käesolevas otsuses võimalikuks viidata asjas nr 3-3-1-11-03 tehtud otsuses materiaalõiguse kohaldamisel võetud seisukohtadele, kordamata pikemalt viimatinimetatud otsuses esitatud põhjenduste käiku.

1. Kolleegium asus haldusasjas nr 3-3-1-11-03 seisukohale, et Kokkuleppe subjektiks ei ole isikud, kes Eestis olid kaadrisõjaväelasena Vene Föderatsiooni relvajõudude tegevteenistuses
2. juulil 1994, üldjuhul samuti selliste isikute perekonnaliikmed. Kokkuleppe subjektiks on endise NSVL ja Vene Föderatsiooni relvajõududes kaadrisõjaväelasena teeninud isikud, kes olid arvatud erru ja said Vene Föderatsiooni vahendite arvelt pensioni või toetust enne
3. juulit 1994, samuti nende perekonnaliikmed.
4. Ringkonnakohus on tuvastanud, et N. Mikolenko polnud arvatud erru ega saanud Vene Föderatsioonilt sõjaväepensioni enne
5. juulit 1994 (vt käesoleva otsuse punkt 5 alapunkt 2). Seega ei saa N. Mikolenkot käsitleda Kokkuleppe subjektina. Kokkuleppe subjektid polnud ka tema abikaasa ja poeg. Kuna N. Mikolenko pole käsitatav Kokkuleppe subjektina, siis ei pidanud tema ja tema perekonnaliikmete elamisloa pikendamise küsimust otsustama Vabariigi Valitsus. Korra punkti 74 järgi pidi elamisloa pikendamise küsimuse otsustama siseminister.
6. Kassaatorid väidavad, et siseminister rajas vaidlustatud käskkirjad ebaõigesti Vabariigi Valitsuse
7. novembri
8. a määrusega nr 362 kinnitatud korra punktile
9. Ringkonnakohus leidis, et minister on viidanud nimetatud korra punkti 74 (reguleerib elamisloa pikendamist) asemel korra punktile 23 (reguleerib elamisloa andmist), kuid see ei anna alust vaidlustatud käskkirja tühistamiseks, sest korra mõlemad sätted annavad elamisloa üle otsustamise siseministri pädevusse. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga.
10. Ringkonnakohus ja halduskohus leidsid, et N. Mikolenko, L. Mikolenko ja O. Mikolenko elamislubade pikendamisest keeldumise puhul pole perekonnapõhiõiguse riivet ehk sekkumist nimetatud põhiõigusesse. Kassaatorid ringkonnakohtu seda seisukohta ei vaidlusta. Nende põhitähelepanu on suunatud sellele, kas N. Mikolenko on Kokkuleppe subjekt ja kas kassaatorite suhtes on kohaldatav VS § 12 lg 9 p 4, samuti selle sätte väidetavale põhiseadusevastasusele. Kolleegium on aga seisukohal, et kaebusega püütakse kaitsta perekonnapõhiõigust, ja peab seetõttu vajalikuks peatuda ka sellesse põhiõigusse sekkumise lubatavusel käesolevas asjas. Ka haldusasjades nr 3-3-1-11-03 ja 3-3-1-10-03 olid ringkonnakohus ja halduskohus seisukohal, et elamisloa pikendamisest keeldumine ei riiva õigust perekonnaelule. Nendes asjades leidis Riigikohtu halduskolleegium, et nimetatud põhiõigust on siiski riivatud, ja asus seejärel tuvastama, kas põhiõigusesse sekkumisel seda õigust ka rikuti. Nendes asjades jõudis kolleegium lõppjäreldusele, et elamisloa pikendamisest keeldumisel perekonnapõhiõigust ei rikutud. Ka käesolevas asjas on kolleegium seisukohal, et tegemist on perekonnapõhiõiguse riivega. N. Mikolenko, L. Mikolenko ja O. Mikolenko õigust perekonnaelule pole aga rikutud. Vene Föderatsiooni kodanikest N. Mikolenko ja L. Mikolenko on USA abiprogrammi kaudu soetanud endale korteri Sankt-Peterburgis eesmärgiga asuda elama sellesse korterisse. Kolleegiumi istungil kinnitas N. Mikolenko, et see korter on ka käesoleval ajal nende omandis.
11. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et USA abiprogrammi raames korteri saamine oli humanitaarset laadi abi. Korteri tegelik maksumus oli 27 540 USD, millest 2540 USD maksis N. Mikolenko ise. N. Mikolenko õigus osta korter Sankt-Peterburgis tulenes tollal kehtinud Vene Föderatsiooni seadusest, mille järgi kümme või rohkem aastat teeninud sõjaväelasi ei saanud teenistusest vabastada tervisliku seisundi tõttu, andmata neile kehtestatud normide järgi eluruumi. Kolleegiumi arvates väidavad kassaatorid sellega, et VS § 12 lg 9 p 4 pole nende suhtes kohaldatav. Probleemi ees, kas VS § 12 lg 9 p 4 on kohaldatav isiku suhtes, kes tasus korteri hinnast osa oma enese vahendite arvelt, seisis kolleegium ka haldusasjas nr 3-3-1-11-03, milles otsus tehti
12. märtsil
13. Nimetatud asjas asus kolleegium seisukohale, et VS § 12 lg 9 p 4 küll eeldab, et isik ei ole ise oma vahendite arvelt soetanud välismaal elamispinda. Oluline on, et isik saanuks elamispinna välismaal rahvusvahelise abiprogrammi kaudu. Selle sätte kohaldamist ei sea seadus sõltuvusse sellest, et korter peab olema saadud täies ulatuses tasuta (
14. märtsi
15. a otsuse punktid 25 ja 26). Analoogiline on olukord ka käesolevas asjas. Hoolimata sellest, et N. Mikolenko tasus osa abiprogrammi kaudu saadud korterist oma vahenditest, on kolleegium seisukohal, et talle laieneb VS § 12 lg 9 p
16. Kolleegium juhib siin tähelepanu ka ringkonnakohtu järeldusele, et esitatud dokumentidest nähtuvalt tuli taotlejal tasuda osa korteri maksumusest isiklikest vahenditest, kui ta soovis suuremat korterit, kui vastav norm ette nägi (käesoleva otsuse punkt 5 alapunkt 3). Kassaatorite väide, et teenistusest vabastamise ajal kehtinud Vene Föderatsiooni seaduse järgi ei saanud teda teenistusest vabastada talle eluruumi andmata, ei oma Eesti seaduse kohaldamisel õiguslikku tähtsust. Samasugusele seisukohale asus kolleegium ka
17. märtsi
18. aastal haldusasjas nr 3-3-1-12-03 tehtud otsuse punktis
20. Kassaatorid väidavad, et nad ei ole võtnud kohustusi Eesti riigi ees, et Eestist lahkumist reguleerib Vene Föderatsiooni ja Ameerika Ühendriikide vaheline leping. Tõsi on, et Eesti riik polnud abiprogrammi pooleks. See asjaolu ei saa aga kolleegiumi arvates välistada Eesti riigi õigust kehtestada VS § 12 lg 9 p 4 ja kohaldada seda sätet. Asjades nr 3-3-1-1103 ja nr 3-3-1-10-03 leidis kolleegium, et VS § 12 lg 9 p 4 kehtestamise eesmärk oli legitiimne (vt nimetatud otsuste punktid 46 ja 44).
21. Kassaatorid väidavad, et Eesti riik aktsepteeris N. Mikolenko seisundit kokkuleppejärgse sõjaväepensionärina, andes talle erandina vastavalt VS § 12 lg-le 5 elamisloa ja pikendades kaks korda selle kehtivust ning makstes alates
22. aastast talle Vene Föderatsiooni vahendaja kaudu pensioni. Kolleegiumi arvates ei saa sellest, et N. Mikolenkole anti elamisluba ja pikendati seda VS § 12 lg 5 alusel, teha järeldust, et teda on aktsepteeritud Kokkuleppe subjektina.

see säte annab võimaluse anda välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasele erandkorras elamisloa.

§ 12

lg 5 pole kohaldatav Kokkuleppe subjektidele, sest nende elamisloa küsimus tuleb otsustada Kokkuleppe alusel. Seisukohale, et Kokkuleppe subjektidele ei laiene VS § 12 lg 5, asus kolleegium ka

1. oktoober
2. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-43-
3. Ka Vene Föderatsiooni vahendite arvelt pensioni maksmise fakti alusel ei saa isikut lugeda Kokkuleppe subjektiks. Kokkuleppe subjektsuse tingimuseks on, et isik oli erru arvatud ja sai pensioni enne
4. juulit 1994 ega pidanud vastavalt Lepingule Eestist lahkuma. Asjas nr 3-3-1-11-03 analüüsis kolleegium ka Eesti riigi tegevust, leides, et
5. aastal abiprogrammis osalenutele elamisloa pikendamisest keeldumine aastal 2001 on toimunud mõistliku aja jooksul, sest programmis osalenud isikute nimekirjad sai Eesti riik aastal 2001 ning seadus ei andnud võimalust elamisluba ennetähtaegselt lõpetada isegi juhul, kui need andmed oleksid teatavaks saanud elamisloa kehtivuse ajal (otsuse punkt 53).
6. Kassaatorid ei nõustu halduskohtu arvamusega, et nad viibivad Eestis ebaseaduslikult ja nende suhtes pole rikutud Põhiseaduse §
7. Vastavalt VS § 9 lg-le 11 on sellise välismaalase, kes on kehtestatud korras taotlenud elamisloa pikendamist, Eestis viibimine seaduslik kuni tema taotluse suhtes otsuse tegemiseni. Kuni kohtuotsuse jõustumiseni loetakse kassaatorid seaduslikult Eestis viibivaks. Ringkonnakohtus pole nad halduskohtu seda seisukohta vaidlustanud. Hoolimata sellest peab kolleegium vajalikuks märkida järgmist. Iseenesest õige on kassaatorite väide, milles nad ei nõustu halduskohtuga selles, et nad viibivad Eestis seadusliku aluseta.

§ 9

lg 11 sätestab, et välismaalase, kes on taotlenud elamisloa kehtivusajal Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras elamisloa pikendamist või alalist elamisluba, viibimine Eestis on seaduslik kuni tema taotluse suhtes otsuse tegemiseni. Kolleegium tõlgendab seda sätet nii, et sellise välismaalase Eestis viibimist tuleb lugeda seaduslikuks kuni tema elamisloa taotlus on saanud lõpliku lahenduse. Küll aga nõustub kolleegium halduskohtuga selles, et rikutud ei ole Põhiseaduse §-st 34 tulenevat kassaatorite õigust liikuda ja valida elukohta Eestis.

1. Kassaatorid heidavad VS § 12 lg 9 p-le 4 ette tagasiulatuvat jõudu ja diskretsiooniõiguse mittevõimaldamist ning siseministrile diskretsiooniõiguse mitteteostamist elamislubade pikendamata jätmisel ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Järgnevalt käsitleb kolleegium neid väiteid.
2. Asjas nr 3-3-1-11-03 leidis kolleegium, et seadusandja on omistanud VS § 12 lg 9 p-le 4 tagasiulatuva mõju (ebaehtsa tagasiulatuva jõu), mis iseenesest pole põhiseadusevastane. Tagasiulatuva jõu võib anda ka koormavale seadusesättele, kui selleks on põhjendatud vajadus ja sellega ei kahjustata ebaproportsionaalselt isiku õiguspärast ootust. Üldjuhul tõepoolest ei tohi usalduse kaitse seisukohalt anda isikule negatiivseid tagajärgi toovale seadusele tagasiulatuvat mõju. Nimetatud asjas ei lugenud kolleegium VS § 12 lg 9 p 4 põhiseadusevastaseks. Samale seisukohale asus kolleegium ka
3. märtsil
4. a haldusasjas nr 3-3-1-10-03 tehtud otsuses. Kolleegiumi arvates tuleb arvestada VS § 12 lg 9 p 4 reguleerimisala eripära.

§ 12

lg 9 p 4 näeb ette nendele isikutele tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamist keeldumise, kes varem oma aktiivse tegevusega - Eestist lahkumiseks toetuse taotlemine, kinnitus lahkuda Eestist elamispinna saamisel, abiprogrammide vahendusel välismaal elamispinna hankimine - on väljendanud soovi ja valmisolekut Eestist lahkuda ning muuta oma elukorraldust. Nimetatud abiprogrammi kaudu korteri saanud isikud võtsid ise endale vabatahtlikult kohustuse jätta maha senine korter (kodu) ning lahkuda Eestist ja edaspidi viibida Eestis välismaalasena üldistel alustel. Seega ei saa 1999. aastal

s sätestatud regulatsioon, mis lõppkokkuvõttes võimaldab sellistel isikutel Eestis viibida vaid viisa alusel, olla isikule üllatuslik. Usalduse kaitse seisukohalt pole kolleegiumi arvates see regulatsioon põhiseadusevastane. Kui isik on Eestist lahkumist eeldava enda taotletud hüve saanud, siis ei ole ainuüksi asjaolu, et ta hiljem ümber mõtleb ega soovi enam Eestist lahkuda põhjuseks, et käsitada tema hiljem esitatud elamisloa taotluse ilma erandi tegemise võimaluseta rahuldamata jätmist sätestavat normi põhiseadusevastasena. Ringkonnakohus on leidnud, et N. Mikolenko osales abiprogrammis vabatahtlikult ja teadlikult ning talle olid arusaadavad selle tagajärjed, kuna elamispinna saamise tingimuseks oli tema Eestis asuva elamispinna mahajätmine tema ja ta perekonna poolt. Seega ei saa Eestist lahkumise nõue olla üllatuslik.

1. Asjas nr 3-3-1-11-03 leidis kolleegium, et täitevvõimule kaalutlusõiguse seadusega mitteandmine iseenesest ei muuda seadust põhiseadusevastaseks. Ka regulatsioon, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib anda proportsionaalse tulemuse (punkt 43). Nimetatud asjas kontrollis kolleegium VS § 12 lg 9 p 4 proportsionaalsust läbi sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse ning jõudis lõppkokkuvõttes järeldusele, et selle sätte kohaldamine andis asjas proportsionaalse tulemuse (punktid 47-54). Pikemalt põhjendas kolleegium abinõu mõõdukust. Abinõu mõõdukuse kontrollimisel haldusasjas nr 3-3-1-11-03 asus kolleegium järgmistele seisukohtadele. Abiprogrammi raames korteri saamine tähendas, et isik on arvestanud asjaoluga, et korter eraldatakse talle sinna elama asumiseks, korteri saamine tingib Eestis asuva elamispinna mahajätmise, lahkumise Eestist ja võimaluse pöörduda Eestisse vaid välismaalasena viisa alusel. Abiprogrammis osalemisega on isik Eestist lahkumisel kindlustanud oma perekonna vajalikus suuruses elamispinnaga teises riigis. Abiprogrammis osalemise ja selliste kohustuste võtmise ja õiguste omandamisega lõi isik tiheda sideme oma kodakondsusjärgse riigiga. Kui isik on Eestist lahkumist eeldava enda taotletud hüve - korteri saanud, siis ei ole ainuüksi asjaolu, et ta hiljem ümber mõtleb ega soovi enam Eestist lahkuda, põhjuseks, et käsitleda tema hiljem esitatud elamisloa taotluse ilma erandi tegemise võimaluseta rahuldamata jätmist sätestavat normi põhiseadusevastasena. Need asjaolud on olulised ka juhul, kui diskretsiooni korras otsustatakse kauaaegse sisserändaja ja tema perekonnaliikmete elamisloa pikendamist. Ka käesolevas asjas loeb kolleegium abinõu sobivaks, vajalikuks ja mõõdukaks. Ringkonnakohus tuvastas, et N. Mikolenko sai abiprogrammi raames Sankt-Peterburgis korteri. N. Mikolenko on abiprogrammis osalemiseks andnud kirjalik kohustuse, milles ta teatab soovist osaleda abiprogrammis ja kinnitab, et elamispinna saamisel jätab tema ja tema perekond Eestis asuva eluaseme maha ja saab edaspidi Balti riikidesse sõita välismaalasena üldistel alustel. Sõjaväelaste perekonnaliikmed osalesid abiprogrammis taotluse esitanud sõjaväelase kaudu. Sankt-Peterburgis korteri omandamise ajal kehtinud nii Eesti kui ka Vene Föderatsiooni seaduste järgi oli abielu kestel soetatud vara abikaasade ühisomand. O. Mikolenko on alaealine laps, kelle vanemad said elamispinna rahvusvahelise abiprogrammi kaudu. Seega on elamisloa andmisest keeldumine O. Mikolenkole samal alusel vanematega põhjendatud. Riigikohtu halduskolleegiumi istungil kinnitas N. Mikolenko, et Sankt-Peterburgis olev korter on alles.
2. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et N. Mikolenkole, L. Mikolenkole ja O. Mikolenkole elamisloa pikendamisest keeldumisel polnud tegemist diskrimineerimisega. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann