KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-45-03 Otsuse kuupäev 17. aprill 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi Andre

§ 139lg 2 pde 1, 2 ja 3; § 207 lg 1; § 2073 lg 1 järgi; A.

P.

§ 139lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi; J.

P.

§ 139lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 203 lg 2 järgi; U.

P.

§ 139lg 2 p-de 1, 2ja 3 järgi; J.

P.

§ 139lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi; M.

L.

§ 139lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi; M.

O.

§ 139lg 2 p-de 1ja 2 järgi; R.

L.

§ 139lg 2 p 1 ja § 203 lg 1 järgi; J.

P.

§ 139lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi; K.

P.

§ 139lg 2 p-de 1 ja 3 järgi.

Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 2-1-29/2003 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokurör Tatjana Tamm, eriprotest Asja läbivaatamise kuupäev
3. märts
4. a Istungil osalenud isikud Vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa Andres Peedoski, J. P., U. P., A. P., J. P. ja K. P. kaitsjana ning riigiprokurör Marge Püss. Resolutsioon
5. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
6. veebruari
7. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 2-1-29/2003 ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
8. Mõista süüdimõistetutelt kohtukuluna riigituludesse välja järgmised kaitsjatasu summad: Andres Peedoskilt, J. P-lt, U. P-lt, A. P-lt ja J. P-lt - igaühelt
9. 40 kr (ükssada viiskümmend kolm krooni ja nelikümmend senti) ning K. P.
10. 80 kr (kolmsada kuus krooni ja kaheksakümmend senti). Kohtumäärus jõustub
11. aprillil
12. a ega ole edasikaevatav. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
13. Põlva Maakohtu
14. novembri
15. a otsusega tunnistati süüdi ja karistati: Andres Peedoskit KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 207 lg 1; § 2073 lg 1 järgi; A. P.

§ 139lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi; J.

P.

§ 139lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 203 lg 2 järgi; U.

P.

§ 139lg 2 p-de 1, 2ja 3 järgi; J.

P.

§ 139lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi; M.

L.

§ 139lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi; M.

O.

§ 139lg 2 p-de 1ja 2 järgi; R.

L.

§ 139lg 2 p 1 ja § 203 lg 1 järgi; J.

P.

§ 139lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi; K.

P.

§ 139lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. Kar

S § 83 lg 1 alusel konfiskeeriti sõiduautod Audi 100 ja Volvo 740 kui U. P-le kuuluvad tahtlike süütegude toimepanemise vahendid. Kohtualused tunnistati kõigepealt süüdi ajavahemikus veebruar - september

1. a Lõuna- Eestis toimunud korduvates grupiviisilistes salajastes vargustes järgnevalt: Andres Peedosk 72 varguses, A. P. 47 varguses, J. P. 14 varguses, U. P. 16 varguses, J. P. 9 varguses, M. L. 11 varguses ning M. O., R. L., J. P. ja K. P. ühes varguses. Andres Peedosk tunnistati süüdi veel tulirelva laskemoona ja lõhkematerjali ebaseaduslikus omandamises ja hoidmises; J. P. teadvalt kuritegelikul teel saadud vara süstemaatilises omandamises, hoidmises, edasitoimetamises ja turustamises ning R. L. teadvalt kuritegelikul teel saadud vara omandamises, edasitoimetamises ja turustamises. Süüdimõistva kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas kajastas kohus kohtuistungile ilmunud ning ka mitteilmunud kannatanute ütlusi, edastas istungil osalenud ja mitteosalenud tunnistajate ütlusi ning loetles tõendeid, mida kohus antud kriminaalasjas veel uuris. Nimetatud tõendite uurimise tulemina jõudis kohus järeldusele, et süüdistuse mahtu tuleb vähendada 20 episoodi võrra. Ülejäänud kohtualustele inkrimineeritud tegudes luges kohus nende süü tõendatuks.
2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse Andres Peedosk, A. P. ja tema kaitsja, kes vaidlustasid süüdimõistva otsuse osaliselt. U. P., J. P. ja J. P. ning K. P. kaitsja taotlesid maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist.
3. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
4. veebruari
5. a määrusega tühistati maakohtu otsus täies ulatuses ja saadeti kriminaalasi Põlva Maakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalkolleegium märkis, et KrMK §-s 274 sätestatud nõuded panevad kohtule kohustuse motiveerida kohtuotsuses kajastamist leidvat otsustust ning leidis, et maakohus ei ole neid nõudeid järginud ja on jätnud kriminaalasjas kogutud tõendid analüüsimata. Nii ei nähtunud kriminaalkolleegiumi arvates, mida tõendasid maakohtu poolt otsuses kajastamist leidnud kannatanute ja tunnistajate ütlused ning muud uuritud tõendid. Kohtuotsusest ei selgunud, kas ja millises mahus kohus neid ütlusi ja teisi tõendeid otsuse tegemisel ka arvestas. Samuti jäi ringkonnakohtule otsust lugedes arusaamatuks, millise episoodi kohta kannatanud ja tunnistajad konkreetselt ütlusi andsid. Kriminaalkolleegium toonitas, et kohtuotsuses ei piisa ainult tõendite loetlemisest, vaid tarvis on ka näidata, millise kuriteo toimepanemist ja millise kuriteotunnuse esinemist konkreetne tõend kinnitab. Sarnased etteheited motiivide puudumises tegi ringkonnakohus maakohtule ka süüdistuse mahu vähendamise osas. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium pidas deklaratiivseks maakohtu poolt öeldut, et "ülejäänud kuritegude osas /.../ leiab kohus nende süü tõendatud olevat". Milliseid ja kelle poolt toimepandud kuritegusid kohus väljendiga "ülejäänud" silmas peab, otsusest aga ei selgunud, samuti puudusid süüdimõistva otsuse aluseks olnud motiivid. Otsusest ei selgunud kriminaalkolleegiumi arvates ka kriteeriumid, mille alusel maakohus luges kohtualuste samaväärsed ütlused ühel juhul usaldusväärseteks ja teisel juhul mitteusaldusväärseteks. Kriminaalkolleegium pidas õiguslikult vildakaks ka sõiduautode Audi 100 ja Volvo 740 konfiskeerimist. Nimelt ei nähtunud otsusest, milliste tõendite alusel luges kohus autod U. P-le kuuluvaks ja kuidas neid kasutati kui süütegude toimepanemise vahendeid. Eelpooltoodud minetusi käsitles ringkonnakohus kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 3 p 7 tähenduses ning leidis, et need takistasid kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
6. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi määruse peale esitas riigiprokurör T. Tamm eriprotesti, milles ta palub määrus tühistada ja saata kriminaalasi Tartu Ringkonnakohtusse uueks arutamiseks teises kohtukoosseisusus. 4.1 Eriprotestis nõustutakse üldiselt ringkonnakohtu poolt tehtud viidetega KrMK ja AKKS-i sätetele, kuid ei nõustuta määruse sisuliste järeldustega muuhulgas ka konkreetselt selle kriminaalasja materjale arvestades. Prokuröri hinnangul on AKKS § 39 lg 3 p 7 rikkumisega tegemist üksnes siis, kui kohus ei ole enda mingit otsustust üldse motiveerinud ning viitab selle kinnituseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-97-
7. Prokuröri arvates ei saa maakohtu kõnealuse otsuse puhul rääkida motiivide täielikust puudumisest. 4.2 Prokuröri arvates ei ole ringkonnakohus lihtsalt nõustunud maakohtu kõnealuses otsuses esitatud motiividega. Sellisel juhul pidanuks ringkonnakohus aga motiveerima, miks minetused maakohtu otsuses ei olnud apellatsioonimenetluses kõrvaldatavad. Kokkuvõtvalt leitakse aga eriprotestis, et ringkonnakohtu määruses ei ole tuvastatud selliseid kriminaalmenetluse õiguse rikkumisi, mis toonuks vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-6-96 tähenduses.
8. Riigikohtu istungil toetas prokurör eriprotestis sisalduvat taotlust, kaitsja taotles selle rahuldamata jätmist. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9. Tuleb nõustuda ringkonnakohtu vaidlustatud määruses märgituga, et Põlva Maakohtu
10. novembri
11. a otsuse vormistamisel ei ole vähemalt mitte kõigi kuritegude osas täpselt järgitud KrMK § 274 p-des 2-4 sätestatud nõudeid. Maakohtu otsuse kirjeldav-motiveerivas osas on süüdistuse formulatsiooni esitamise järgselt kõigepealt kirjeldatud kohtualuste ütlusi neile süüks arvatud kuritegude osas ning märgitud, milles kohtualused end süüdi tunnistavad ja milles mitte. Mingit hinnangut ei ole kohus kohtuotsuse selles osas nendele ütlustele andnud. Seejärel on kohus asunud kirjeldama kannatanute ja tunnistajate ütlusi. Ka nendele ütlustele ei ole kohus hinnangut andnud. Edasiselt kirjeldatakse kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas seda, milliseid asitõendeid või dokumente on kokku 87 kohtualustele süüksarvatud kuritegude puhul uuritud. Järgmise sammuna on kohus kirjeldanud seda, et ta on uurinud ka nelja ütluste olustikuga seostamise protokolli ning veel mõningaid tõendeid. Alles seejärel on kohus asunud tõendite hindamise juurde. Kõnealuses maakohtu otsuses on tõendite hindamise tulemus vormistatud aga selliselt, et kohus on kõigepealt loetlenud kuriteod, milles kohtualuste süü ei ole kohtu arvates tuvastatud. Kohtuotsuse viimatinimetatud osa sisaldab kahtlemata ka tõendite hindamist. Seejärel on maakohtu otsusesse tõepoolest kirja pandud järgmine lause, mida taunitakse ringkonnakohtu vaidlustatud määruses: "ülejäänud kuritegude osas, millistes kohtualustele on süüdistus esitatud, leiab kohus nende süü tõendatud olevat." Üksnes sellise lühikese lause pinnalt oleks tõepoolest võimatu aru saada sellest, millistes kuritegudes on kohtualused süüdi tunnistatud. Kuid tegelikult järgneb kõnealusele lausele maakohtu otsuses ligikaudu kolm lehekülge tõendite analüüsi ja - hindamist.
12. Eeltoodu pinnalt ja tuginedes kohtupraktikas väljakujunenud arusaamale - vt Riigikohtu lahend nr 3-1-185-00 (RT III 2000, 23, 253) - on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et kuigi Põlva Maakohtu
13. novembri
14. a otsuse puhul on alust KrMK § 274 p-dest 2-4 lähtuvateks etteheideteks, ei oleks õige neid minetusi lugeda AKKS § 39 lg 3 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks.
15. Järgnevalt tuleks selgitada, kas KrMK § 274 p-des 2-4 sätestatu rikkumine võiks olla kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 33 lg 2 ja § 39 lg 4 mõttes. Ehk teisiti öeldes - kas ringkonnakohus oleks saanud kõnealust rikkumist ise kõrvaldada või mitte. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates oli ringkonnakohtul selline võimalus olemas ja ringkonnakohus ei ole kõnealuse võimaluse puudumist ka mitte põhjendanud. Kuigi põhimõtteliselt kehtivad kõigi kriminaalasjade menetlemisel samasugused universaalsed reeglid, ei tähenda see seda, et ka tuvastatud menetlusõiguse rikkumise kõrvaldamise teed valides ei peaks arvestama kriminaalasja eripära. Käesoleva kriminaalasja eripäraks on mahukus ja kohtualustele süüksarvatud kuritegude suur hulk. Kooskõlas AKKS §-s 20 sätestatuga on kõnealuse vea parandamine apellatsioonimenetluses tunduvalt väiksema töömahuga kui esimese astme kohtus, sest ringkonnakohus on õigustatud üldjuhul toimima vaid apellatsiooni piirides.
16. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 65 lg-st 3 ja §-st 77 tuleb ringkonnakohtu vaidlustatud määrus tühistada ja eriprotest rahuldada. Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher