(AÕS) § 71 lg 3 järgi kaasomanikul teiste kaasomanike suhtes oma osale ühises asjas omaniku õigused, arvestades teiste kaasomanike õigusi.
lg l sätestab, et kaasomanikud valdavad ja kasutavad ühist asja kokkuleppe või kaasomanike enamuse otsuse kohaselt, kui sellele enamusele kuulub suurem osa ühises asjas. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt on kaasomanikul õigus ühist asja kasutada niivõrd, kui see ei takista teiste kaasomanike kaaskasutust. Kostja ei ole juurdeehitise rajamise käigus ega pärast seda vallanud ega kasutanud ühist asja teiste kaasomanikega sõlmitud kokkuleppe alusel ega kaasomanike enamiku otsuse kohaselt. Kohus ei nõustunud kostja väitega, et kuna korteriühistu juhatus ega keegi elanikest ei olnud juurdeehitise rajamise ajal selle vastu, on kostjal alus eeldada, et enamiku kaasomanike nõusolek on olemas. Asjaolu, et kaasomanikud ei ilmutanud juurdeehituse rajamise ajal sellele vastuseisu, ei tähenda veel kaasomanike kokkulepet juurdeehitise rajamiseks ja sellega piiratud ala hilisemaks kostjapoolseks kasutamiseks. Asjas on kohatud väited selle kohta, et ka korteriühistu juhatus ei olnud juurdeehitise rajamise vastu ning on andnud oma nõusoleku, nõudes juurdeehituse legaliseerimist ja inventariseerimist ning soovides saada hooldustasu.
lg l näeb ette ühise asja kasutamist kaasomanike kokkuleppel või enamuse otsuse alusel, mitte aga korteriühistu nõusoleku alusel. Kohus nõustus hagejate väidetega selle kohta, et juurdeehitise rajamise ja kasutamisega ei järginud kostja juurdeehitise rajamise ajal kehtinud korteriomandi seaduse (KOS) § 9 lg-s l sätestatut, kuna tegi võimatuks II korruse trepikoja 6,8 m2 suuruse mõttelise osa kaaskasutamise ning suurendas sisuliselt enda reaalosa kaasomandis oleva mõttelise osa arvelt. Asjakohased ei ole kostja vastuväited, et kuigi juurdeehitisega on tõepoolest piiratud 6,8 m2 suurune ala, ei ole trepikoja läbitavus kuidagi takistatud ja juurdeehitis vastab ehitusstandarditele. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja on eraldanud enese ainuvaldusse ja -kasutusse 6,8 m2 suuruse osa trepikojast, st kaasomandist. Kas seejuures väheneb trepikoja läbilaskevõime või kas eraldamine toimus standarditele vastava projekti alusel, ei oma kõnealusel juhul õiguslikku tähendust. Hagejate õigusi on rikutud sellega, et kostja, kasutades ühisest asjast seina ja uksega eraldatud trepikoja 6,8 m2 suurust osa, takistab hagejatest kaasomanikel nimetatud osa kaaskasutust. Hagejate õigusi on rikutud ka sellega, et juurdeehitise tõttu ei vasta tegelikkusele registrisse kantud andmed hagejate korteriomandite kohta, kuna teistele korteriomanikele kuuluvad mõttelised osad on vähenenud. Kohus nõustus hagejate väitega, et hagejate õiguste rikkumine ei olnud mitte ühekordne ega piirdunud juurdeehitise rajamisega, vaid on kestev. Korteriomandiseaduse § 12 lg-te l ja 3 järgi ei ole välistatud hagejate ja kostja kui kaasomanike kokkulepped ühise asja kasutamise osas. Hagejate ja kostja kohtus esitatud väidetest tegi kohus järelduse, et kokkuleppele ei jõutud. Asjas ei oma õiguslikku tähendust kostja esiletoodud asjaolu, et Pärnu mnt 106 asuvas hoones on veel teisigi korteriomanikke, kes on eraldanud osa trepikojast vaheuksega. Kui kostja leiab, et nimetatud korteriomanike tegevus rikub tema õigusi, on tal õigus kokkuleppe mittesaavutamisel oma rikutud õiguste kaitseks pöörduda vastavasisulise hagiga kohtusse. Kohus ei nõustunud kostja väitega, et hagi esitamise eesmärgiks on olnud kostjale ebamugavuste ja kannatuste põhjustamine, mistõttu hagejad ei ole toiminud heas usus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 111 lg-st 1 ja § 112 lg-st 1 tuleneb iga isiku õigus leida oma rikutud tsiviilõigustele kohtulikku kaitset. Asjaolu, et isik kasutab oma rikutud tsiviilõiguste kaitseks seadusega antud kaitsevahendit, ei anna alust väita, et nimetatud isik käitub teise protsessiosalise suhtes pahauskselt. Asjaolu, et hagejad on ka varem samas küsimuses kohtusse pöördunud, kuid hagi on jäetud läbi vaatamata, ei oma õiguslikku tähendust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 222 lg 2 järgi on isikul pärast takistuste kõrvaldamist, mis tingisid avalduse läbivaatamata jätmise, õigus uuesti avaldusega kohtusse pöörduda või seaduses sätestatud alusel taotleda menetluse taastamist. Kostja väited, et juurdeehituse lammutamine on tehniliselt võimatu tugiseinu ja maja kui tervikut kahjustamata, on jäänud paljasõnalisteks ja tõendamata. Kohus hindas kostja poolt kohtule esitatud tehnikamagister Johannes Pello koostatud ekspertarvamust dokumentaalse tõendina TsMS § 117 lg 3 mõttes. Samas ei järeldanud kohus sellest tõendist, et juurdeehitise lammutamine oleks tehniliselt võimatu maja tugiseinu ja maja kui tervikut kahjustamata. Nii selgub tõendist, et asja tundvalt isikult küsiti, kas endist olukorda on võimalik taastada, kui terastalad eemaldatakse ja ava osaliselt kinni müüritakse. Asja tundev isik on asunud seisukohale, et selline tegevus on hoone kui terviku kandekonstruktsioonidele kahjulik, kuna ava kohal asuvate terastalade eemaldamise käigus toimub kandeseinas paratamatult pingeolukorra muutmine, mis võib põhjustada kõrgemate korruste seintesse täiendavate pragude tekkimist. Seega on asja tundvale isikule esitatud sisuliselt valede eelandmetega küsimus, mistõttu sellele antud vastus ei oma asjas tähtsust. Rikkuja peab rikkumiseelse olukorra ennistamise käigus hoolitsema selle eest, et ennistatav olukord ei vastaks mitte üksnes visuaalselt ja ruumiliselt rikkumiseelsele, vaid et olukorra ennistamisel ei väheneks ka rikkumise eel olemas olnud konstruktsioonide tugevus- ja vastupidavusnäitajad. Küsimust, kuidas ja kes peaks kõrvaldama kõrgemate korruste seintesse tekkida võivad täiendavad praod, ei tule lahendada käesoleva tsiviilasja raames. 6. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja, kes palus linnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse kohaselt ei ole juurdeehitise lammutamise nõue kooskõlas tsiviilõiguslike printsiipidega. Juurdeehituse rajamiseks oli korteriühistu juhatuse ja üldkoosoleku nõusolek ning kostja ei ole takistanud kaasomanike nõusolekuta trepikoja kasutamist. Lisaks leidis kostja, et asjasse ei olnud kaasatud samas majas elavad teised korteriomanikud, kelle õigusi kaevatav otsus puudutab. 7. Vastuses apellatsioonkaebusele leidsid hagejad, et linnakohtu otsus on õige ja palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 8. Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 2002. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on linnakohtu otsus piisavalt motiveeritud ning kohtu järeldused põhinevad toimikus olevatel tõenditel, mille osas ringkonnakohus ei tuvastanud ebaõiget hindamist. Toimiku materjalidest ilmneb, et kohus on andnud pooltele piisavalt aega kokkuleppe sõlmimiseks, mis oleks antud olukorras ka mõistlik, kuid see ei andnud tulemusi. Juurdeehitise tõttu ei olnud kaasomanikel võimalik kasutada I korruse trepikojas 6,8 m2 suurust mõttelist. Sisuliselt suurendas apellant oma reaalosa teiste kaasomanike arvel.
lg 1 järgi valdavad ja kasutavad kaasomanikud ühist asja kokkuleppe või kaasomanike enamuse otsuse kohaselt, kui sellele enamusele kuulub suurem osa ühises asjas. Tõendeid hinnates on kohus asunud põhjendatult seisukohale, et kostjal ei olnud juurdeehitise tegemiseks kaasomanike enamuse nõusolekut. Korteriühistu juhtorganite vastuvõetud otsuseid ei saa samastada kaasomanike vahelise kokkuleppega. Kaasomanike enamuse nõusolekut kostja poolt II korruse trepikojas oleva juurdeehitise rajamiseks ja selles oleva 6,8 m2 ainukasutamiseks esitatud ei ole. Seega on kostja rikkunud teiste kaasomanike õigusi.
lg 1 järgi on omanikul õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärje kõrvaldamist. Linnakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et kostja väited hooldustasu maksmise ning hoones ka teiste juurdeehitiste olemasolu kohta, ei õigusta kostja tegevust ning ei ole aluseks hagi rahuldamata jätmisele. Asjaolu, et ainult osa vaidlusaluse hoone kaasomanikest on pöördunud kohtusse, ei saa võtta hagejatelt põhiseadusega neile antud õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse ning nõuda nende kui omanike õiguste rikkumise lõpetamist. Põhjendatud on hagejate väited, et TsMS § 319 lg 3 järgi ei saa apellatsioonkaebuses esitada uusi väiteid, mida ei esitatud esimese astme kohtus. Seadustiku mõtte kohaselt tuleb uued väited jätta tähelepanuta. Toimikust ei nähtu, et apellant oleks esimese astme kohtus väitnud, et juurdeehitise lammutamise nõue ei ole kooskõlas tsiviilõiguslike printsiipidega. Kohus on võtnud õige seisukoha vaheseina lammutamise tõttu tekkida võivate kahjustuste ning J. Pello esitatud arvamuse kohta. Viimast on põhjendatult hinnatud kui dokumentaalset tõendit. Kohus ei ole protsessiõigusnorme rikkunud ka kohtukulude väljamõistmisel ega kolmandate isikute protsessi kaasamata jätmisel. TsMS § 80 sätestab iseseisva nõudeta kolmanda isiku protsessi kaasamise aluse ja isikute ringi, kes võivad vastavat taotlust esitada. Sellise taotluse võivad esitada pooled või kolmas isik ise ning ka kohtule on antud õigus kolmas isik protsessi kaasata. Toimikust ei ilmne, et teised kaasomanikud oleksid esitanud taotluse nende kaasamiseks protsessi ning seda ei pidanud vajalikuks ka apellant ise esimese astme kohtus. Kohus ei ole pidanud vajalikuks koormata protsessi protsessiosaliste ringi suurendamisega. TsMS § 80 lg 1 kohaselt on iseseisva nõudeta kolmanda isiku protsessi kaasamise tingimuseks asjaolu, et asjas tuvastamisele kuuluvad asjaolud ja õigussuhted võivad mõjuda tema õigustele või kohustustele ühe poole suhtes. Apellatsioonkaebuses esitatut ei saa pidada asjaoluks, mis tingiks kõigi kaasomanike protsessi kaasamise vajalikkuse ning oleks seetõttu otsuse tühistamise aluseks. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED 9. Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada ringkonnakohtu ja esimese astme kohtu otsused ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kaebuse kohaselt ei ole kohtul võimalik asja läbi vaadata teisi kaasomanikke, eelkõige sama trepikoja elanikke menetlusse kaasamata.
lg 1 järgi peab kohus otsuse tegemiseks välja selgitama kaasomanike enamuse seisukoha ühise asja kasutamise kohta. Samale seisukohale on asunud Riigikohus analoogilise vaidlusel lahendamisel. Jättes kaasomanikud kaasamata, on kohus rikkunud protsessiõigusnorme. Nii esimese astme kohtus kui ka ringkonnakohtus on kostja leidnud, et vaheseina lammutamine ei oleks õiglane lahendus. Täiendava õigusliku motiivina tuleb viidata Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile nr 3-3-1-64-
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.