MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-40-03 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartus, 17. aprillil 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris Kohtuasi V

§ 12lg 1 esimeses lauses ettenähtud põhiõigusi nende koostoimes.

Samas väljendas üldkogu seisukohta, et ühiskonna õiglustunne ja kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtused, millega võib õigustada põhiõiguse piiramist (RT III 2003, 10, 95, p 19-28). 6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et PS §

§ 12

lg-s 1 sätestatud põhiõigused on riivatud ka juhul, kui jäetakse vähendamata nende isikute karistus, kes kannavad vangistust, mis jääb küll Karistusseadustikus samasuguse teo eest ettenähtud karistuse ülemmäära piiridesse, kuid on mõistetud Karistusseadustikuga võrreldes rangema Kriminaalkoodeksi sanktsiooni järgi.

1. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et mida vähem intensiivne on põhiõiguse riive, seda suuremal määral tuleb võtta arvesse riivet õigustavaid väärtusi. Mida kaalukamat rolli mängivad konkreetse juhtumi puhul põhiõiguse riivet õigustavad väärtused, seda enam põhjendatud võib olla põhiõiguse taandumine nende ees.
2. Karistuste vähendamata jätmisel neil isikutel, kes kannavad karistust, mis on küll mõistetud Karistusseadustikuga võrreldes rangema Kriminaalkoodeksi sanktsiooni järgi, kuid jääb siiski Karistusseadustikus samasuguse teo eest ettenähtud karistuse ülemmäära piiridesse, on PS §

§ 12

lg-s 1 sätestatud põhiõigusi riivatud märgatavalt väiksema intensiivsusega kui nende isikute puhul, kellele Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud vabadusekaotuse tähtaeg ületab Karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse tähtaega. Esimesena nimetatud isikutele Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud karistused ei ole iseenesest vastuolus seadusandja poolt Karistusseadustikus antud hinnanguga samasugusele teole vastavast õiglasest karistusest. Teisena nimetatud isikute osas on aga olukord vastupidine. (Vt RT III 2003, 10, 95, p 33.) Siinjuures tuleb kriminaalkolleegiumi arvates samuti arvestada asjaolu, et kohtunikul on karistuse mõistmisel etteantud õiguslikes piirides alati teatud otsustamisvabadus, mistõttu erinevate kohtute poolt erinevatele isikutele sarnaste tegude eest mõistetud karistused ei ole ega saagi olla täielikult võrreldavad. Samuti ei ole nimetatud põhjusel võimalik väita, et isikule mõistetud karistuse "asukoht" sanktsiooni alam- ja ülemmäära vahel väljendaks eksaktselt tema süü suurust, millest lähtudes tuleks kergema karistusseaduse kehtestamisel tema karistust vähendada. 9 Analüüsides küsimust, kas kergema karistusseaduse tagasiulatuv kohaldamata jätmine kui Põhiseaduse §

§ 12

lg 1 esimeses lauses ettenähtud põhiõiguste riive on nende isikute osas, kes kannavad pikemaajalist vangistust kui Karistusseadustik samasuguse teo eest ette näeb, Põhiseadusega kooskõlas, asus Riigikohtu üldkogu seisukohale, et silmas pidades kohtusüsteemi efektiivse toimimise eesmärki, on selline abinõu sobiv ja vajalik. Seejuures märkis üldkogu, et "juba lahendatud kohtuasjade uus läbivaatamine koormab kohtuid ja suurendab kohtunike töökoormust, mis võib kaasa tuua kohtuasjade läbivaatamise aja pikenemise. Õigusharu reformi tõttu tekib niigi uusi lahendamist vajavaid õigusprobleeme." (Vt RT III 2003, 10, 95, p 30-31.)

1. Riigikohtu Kriminaalkolleegium märgib, et erinevalt Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud vabaduskaotust kandvate isikute karistuste viimisest Karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse ülemmäärani, tooks jõustunud kohtuotsustega Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud karistuste kergendamine Karistusseadustiku vastava sanktsiooni võrdleva raskuse alusel praktiliselt kaasa kord juba aset leidnud kriminaalmenetluste osalise kordamise. Siinjuures juhib kohtukolleegium tähelepanu asjaolule, et - eriti liitkaristuste puhul - ei ole võimalik määratleda kindlaid printsiipe, millest lähtudes selline karistuste vähendamine aset peaks leidma. Sisuliselt tuleks Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud karistusi ümbervaataval kohtul uue sanktsiooni pinnalt läbida uuesti üks kohtuotsuse tegemise etapp " karistuse mõistmine (KrMK § 274 lg 1 p 7). Seejuures peaks kohus uuesti kaaluma karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning muid seaduses nimetatud karistamise aluseid ja seega asendama varasema, jõustunud kohtuotsusega isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga. Taoline lahendus kahjustaks erinevalt karistuste sanktsiooni ülemmäärani viimisest oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu kui demokraatlikes riikides üldtunnustatud sotsiaalseid väärtusi. Samuti koormaks Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud karistuste kergendamine Karistusseadustiku vastava sanktsiooni võrdleva raskuse alusel kohtuid ja tooks kaasa kohtuasjade läbivaatamise aja pikenemise sellises ulatuses, et oleks tõsiselt kahjustatud kohtusüsteemi efektiivsus. Eeskätt võiks kirjeldatud juhul jääda täitmata Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6
2. lõikega riigile pandud kohustus tagada isikute õigus kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul.
3. Seisukohta, et karistusõiguse reformiga ei pea kaasnema jõustunud kohtuotsustega mõistetud karistuste kergendamine uue karistusseaduse vastava sanktsiooni võrdleva raskuse alusel toetab kaudselt ka ajalooline argument.
4. mail
5. a vastuvõetud Eesti Vabariigi seaduse "Eesti NSV kriminaalkoodeksi" uue redaktsiooni - Kriminaalkoodeksi kehtestamise kohta §-d 4 ja 5, nägid ette mõistetud karistuste vastavusseviimise Kriminaalkoodeksi sanktsioonidega üksnes ärakandmata karistusaja sanktsiooni piiridesse vähendamise või karistuse kandmisest vabastamise teel.
6. Eeltoodud põhjustel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud karistuste Karistusseadustiku vastava sanktsiooni võrdleva raskuse alusel kergendamata jätmine riivab teatud määral küll karistust kandvate isikute PS § 23 lg 2 II lauses ja § 12 lg-s 1 sätestatud põhiõigusi, kuid on samas sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu kohtusüsteemi efektiivsuse, õigusrahu ja kohtuotsuste seadusjõu kui põhiseaduslike väärtuste tagamiseks. Järelikult vastab nimetatud põhiõiguste riive Põhiseaduse § 11 lg-s 2 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele. Seetõttu ei ole Karistusseadustiku rakendamise seadus osas, milles seadus ei võimalda vähendada Karistusseadustiku vastava sanktsiooni võrdleva raskuse alusel jõustunud kohtuotsustega Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud karistusi, põhiseadusega vastuolus.
7. Seetõttu jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Linnakohtu kohtuniku
8. veebruari
9. a määruse muutmata ja V. "ivolupi kaitsja vandeadvokaat A. Jakobsoni erikaebuse rahuldamata. Lea Kivi, Jüri Ilvest, Hannes Kiris