3-1-1-53-03

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-53-03 Otsuse kuupäev

1. aprill
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher Kohtuasi L. N. süüdistus KrK § 113 ja KrK § 130 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. jaanuari
4. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik L. N. kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
5. aprill
6. a Istungil osalenud isikud L. N., tema kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas, kannatanu A. O., tõlk Lüüli Lomp Resolutsioon
7. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
8. jaanuari
9. a kohtuotsus L. N. süüditunnistamises KrK § 113 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
10. L. N. kassatsioonkaebus rahuldada.
11. Välja mõista L. N-lt riigieelarve tuludesse 1380 krooni ja 60 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks. Kohtuotsus jõustub
12. aprillil
13. a ega ole edasikaevatav. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
14. L. N. vastu algatati A. O. taotluse alusel erasüüdistusasi KrK § 130 ja KrK § 113 järgi selles, et tema
15. jaanuaril
16. a kella 21 paiku solvas A. O. ja tekitas talle spordisärgi varrukast rebides kergeid kehavigastusi.
17. Narva Linnakohtu
18. detsembri 2002 a otsusega mõisteti L. N. KrK § 113 ja KrK § 130 järgi esitatud süüdistustes õigeks. Kohus leidis, et kohtualuse süü KrK §-s 130 ettenähtud solvamises ei ole tõendatud muu kui kannatanu ütlustega ja on ümber lükatud tunnistajate ütlustega. KrK § 113 järgi esitatud süüdistuse osas leidis kohus, et kuna L. N. tekitas kannatanule kehavigastused ettevaatamatusest, siis tema käitumises puudus kuriteokoosseis.
19. Narva Linnakohtu
20. detsembri
21. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kannatanu A. O., kes palus linnakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega mõista L. N. süüdi KrK § 113 ja § 130 järgi ning rahuldada tsiviilhagi. Apellant leidis, et kohus on valesti tuvastanud L. N. teo faktilised asjaolud ning, rajades otsuse põhjendused erapooliku tunnistaja ütlustele, ühekülgselt hinnanud tõendeid.
22. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
23. jaanuari
24. a otsusega tühistati Narva Linnakohtu
25. detsembri
26. a otsus L. N. õigeksmõistmises KrK § 113 järgi ning mõisteti ta selle sätte järgi süüdi. Ringkonnakohus karistas L. N-st rahalise karistusega 50 päevamäära ulatuses.
27. Ringkonnakohus leidis, et Narva Linnakohus on küll õigesti tuvastanud faktilised asjaolud, kuid kohtu järeldused ei vasta nendele ning linnakohus on ebaõigesti tõlgendanud kriminaalseadust. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asus seisukohale, et L. N., kasutades oma füüsilist jõudu, hoidis tahtlikult kinni A. O. õlast ning piiras selliselt tema õigust isikupuutumatusele ja vabale liikumisele. Kuna ta oma sellise teoga põhjustas kannatanule ka valu ja kehavigastused, siis vastas tema tegu KrK § 113 koosseisule. Ringkonnakohus leidis, et L. N. süüd tõendavad lisaks kannatanu A. O. ütlustele ja kohtumeditsiini ekspertiisile veel tunnistajate ütlused. Eeltoodud põhjendustel tulnuks ringkonnakohtu arvates L. N. süüdi mõista ka solvamises KrK § 130 järgi, kuid seoses vastava käitumise dekriminaliseerimisega Karistusseadustikus kriminaalmenetlus KrK § 130 järgi lõpetati. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
28. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu L. N., kes palub tühistada Viru Ringkonnakohtu
29. jaanuari
30. a otsus tema süüdimõistmise osas KrK § 113 järgi. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on teda süüdi mõistes kohaldanud ebaõigelt kriminaalseadust ning oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt väljus ringkonnakohus süüdistuse raamidest, sest süüdistuse kohaselt seisnes L. N. tegu A. O. T-särgi katkirebimises ja seejuures tema õla kriimustamises, aga ringkonnakohtu otsuses märgitakse teoks kannatanu õlast hoidmine, sellega kannatanu isikupuutumatuse ja liikumisvabaduse rikkumine ning talle valu ja kehavigastuste tekitamine. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on rikkunud tema kaitseõigust, sest ei võimaldanud talle kohtuistungil kaitsjat. Rikutud on ka kriminaalkoodeksi aegumise kohta käivaid sätteid, sest kassaator mõisteti süüdi kolmanda astme kuriteos peale kahe aasta möödumist teo toimepanemisest. Viru Ringkonnakohtu otsuses puuduvad kassaatori hinnangul motiivid, sest sellest ei ole võimalik aru saada, milliste tõendite alusel on tuvastatud tema tahtlus süüdistuse sisuks oleva teo toimepanemiseks.
31. A. O. vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus on põhjendamata, ringkonnakohtu otsus seaduslik ja kassatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata.
32. Riigikohtu istungil toetasid kaitsja ja L. N. esitatud kassatsioonkaebust. Kannatanu jäi kassatsioonkaebusele antud vastuses sisalduvate seisukohtade juurde. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
33. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Riigikohus on jätkuvalt otsuses 3-1-1-120-01 (RT III 2002, 4, 39) väljendatud seisukohal, et kui ringkonnakohus teeb tõendite erineva hindamise tulemusel esimese astme kohtu otsusest erineva otsuse, siis peab ta oma seisukohti tõendite hindamise osas ka motiveerima ja näitama, milles esimese astme kohus on eksinud. Käesolevas kohtuasjas asus Narva Linnakohus seisukohale, et L. N. põhjustas kannatanule kerged kehavigastused ettevaatamatusest. Viru Ringkonnakohus nõustub küll linnakohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega, kuid teeb nende pinnalt erineva õigusliku järelduse ja leiab, et L. N. tegutses kaudse tahtlusega. Samas ei nähtu ringkonnakohtu lahendist piisava selgusega, mispärast on linnakohtu järeldused kohtualuse käitumises tahtluse puudumise osas ekslikud. Kohtuotsuses motiivide puudumine on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes ning toob vältimatult kaasa otsuse tühistamise.
34. L. N. anti kohtu alla süüdistuses, et ta haaras A. O. T-särgist, rebis selle puruks ja kriimustas õlga, tekitades A. O-le selliselt kerge kehavigastuse. Viru Ringkonnakohus mõistis aga kohtualuse süüdi kannatanu suhtes muu füüsilist valu põhjustanud vägivallateo toimepanemises sellega, et "kasutades oma füüsilist jõudu, L. N. tahtlikult hoidis A. O. õlast kinni, et viimane ei saaks ära minna, ja sellega juba otsese tahtlusega tekitas O-le valu ja kehavigastused, vaatamata sellele, et A. O. püüdis L. N. käest lahti rebida." KrMK § 215 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja arutamine ainult kohtu alla antud süüdistatavate suhtes ja ainult nendes kuriteoepisoodides, milles nad on kohtu alla antud. Vastavalt KrMK § 395 lg-le 2 on erasüüdistusasjas süüdistajaks kannatanu. Seega väljus ringkonnakohus L. N-steelkirjeldatud teokirjeldusega muu füüsilist valu põhjustanud vägivallateo eest süüdi mõistes süüdistuse piiridest, sest sellises teos erasüüdistaja kohtualust ei süüdistanud. Selline süüdistuse piiridest väljumine rikub isiku kaitseõigust ning on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes.
35. Kassatsioonkaebuse väited seoses aegumistähtaja möödumisega pole asjakohased. Riigikohus on jätkuvalt seisukohal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust 3-1-1-39-95), et kriminaalasja aegumine katkeb süüdistatava kohtu alla andmisega. Karistusseadustiku kehtima hakkamiseni arvestati aegumistähtaegu kuni isiku kohtu alla andmiseni. Käesolevas kriminaalasjas oli L. N. suhtes erasüüdistusasi algatatud ja ta kohtu alla antud Narva Linnakohtu kohtunik A. Lavrovski
36. jaanuari
37. a määrusega. Seoses Karistusseadustiku kehtima hakkamisega alates
38. septembrist
39. a kuriteo aegumine katkeb vastavalt KarS § 60 lg-le 5 isiku suhtes tema kriminaalasjas menetlustoimingu tegemisega. Kuna L. N. süüteo asja on alates
40. jaanuarist
41. a pidevalt menetletud, siis ei ole aegumistähtaeg tema suhtes möödunud.
42. Eeltoodu alusel ja lähtudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse L. N. süüdistunnistamises ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale kohtule. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Peeter Vaher