3-1-1-43-03

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-043-03 Otsuse kuupäev

1. mai
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Eerik Kergandberg Kohtuasi Kriminaalasi U. V. süüdistuses KrK § 1642 lg 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. detsembri
4. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/972 - 2002 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik U. V. kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik, kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
5. aprill
6. a Istungil osalenud isikud Kohtualune U. V., tema kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon
7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
8. detsembri
9. a otsus Tallinna Linnakohtu
10. septembri
11. a otsuse tühistamise ja KarS § 289 järgi U. V. süüditunnistamise osas.
12. Tunnistada U. V. süüdi KrK § 1642 lg 3 järgi.
13. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
14. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
15. U. V. anti kohtu alla KrK § 1642 lg 3 järgi süüdistatuna järgnevas. Ta töötas ajavahemikul
16. detsembrist
17. a kuni
18. novembrini
19. a Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas oleva Tööturuameti (TTA) peadirektori ametikohal ja oli ametiisikuks nii KrK § 160 kui ka Korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 4 lg 1 tähenduses. TTA direktorina vastutas U. V. TTA tegevust korraldavate õigusaktide täpse ja efektiivse täitmise eest. Ta kinnitas ameti sisekorra eeskirja, samuti asjaajamiskorra ja raamatupidamise sise-eeskirja. Süüdistuse kohaselt kasutas U. V. alates
20. aasta jaanuarist kuni septembrini TTA-le kuuluvat külalistetuba nr 318 ja alates
21. aasta oktoobrist kuni ametist lahkumiseni tuba nr 216 ilma nõutava üürivõi rendilepinguta. Tema kasutuses olnud tuba samal ajal teistele isikutele välja ei üüritud. Ajavahemikul
22. veebruarist
23. a kuni
24. detsembrini
25. a eiras U. V. kehtestatud korda ja tubade kasutamise eest mingit tasu ei maksnud. Toa tasuta kasutamist käsitleti korruptiivse tuluna korruptsioonivastase seaduse tähenduses, millega tekitati TTA-le oluline kahju 26
26. 27 krooni. Samuti tekitas U. V. olulise kahju riigi seadustega kaitstud õigustele ja huvidele. U. V-le esitati ka süüdistus KrK § 148 4 lg 1 järgi.
27. Tallinna Linnakohtu
28. septembri
29. a otsusega tunnistati U. V. süüdi KrK § 1642 lg 3 järgi ja talle mõisteti karistuseks rahatrahv 200 päevamäära ühes riigi ja omavalitsuse asutuses töötamise õiguse äravõtmisega üheks aastaks. Süüdistuses KrK § 1484 lg 1 järgi mõisteti U. V. õigeks. Kohus luges tunnistajate ütlustega tõendatuks, et U. V. kasutas TTA külalistetuba üürilepingut sõlmimata ja selle eest tasu maksmata. Samuti viitas kohus TTA käskkirjadele, millega kehtestati majutustubade kasutamise hinnad ja rendilepingutele, mis sõlmiti majutustoa pikemajalisemal kasutamisel. Kohus osutas veel TTA kirjale, mille kohaselt on U. V. asunud hüvitama majutustubade kasutamise eest tekkinud võlgnevust ja majutustubade teoreetilise väljarentimistasu õiendile. Kohus tuvastas, et U. V. oli ametiisik KrK § 160 ja KVS § 4 lg 1 tähenduses. Ta jättis sõlmimata rendilepingu ja maksmata tubade kasutamise eest rendi ja kommunaalmaksed summas 24
30. 27 krooni ajavahemikul
31. jaanuarist
32. a kuni
33. detsembrini
34. a. Samuti eiras U. V. TTA rendihindasid kehtestavates käskkirjades sätestatud nõudeid ja tegi endale põhjendamatuid soodustusi. Seega sai ta korruptiivset tulu, mille tulemusena tekkis TTA-le oluline varaline kahju. Samuti seadis U. V. kohtu arvates kõrgema ametnikuna kahtluse alla riigiametniku poolt oma ülesannete täitmise õiguspärasuse, aususe ja usaldusväärsuse, millega tekitas usaldamatust riigi kui terviku ja tema organite tegevuse suhtes.
35. Linnakohtu otsuse peale esitas süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik apellatsioonkaebuse, milles taotles otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist.
36. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
37. detsembri
38. a otsusega tühistati linnakohtu otsus kuriteo kvalifikatsiooni osas ja U. V. mõisteti süüdi KarS § 289 järgi. Mõistetud karistuse jättis kohus muutmata. Kriminaalkolleegium leidis esmalt, et seoses karistusseadustiku jõustumisega on KrK § 1642 dekriminaliseeritud ning seetõttu tuleb apellatsioonikohtul U. V. käitumisele anda õige juriidiline hinnang. Vaatamata sellele analüüsis kriminaalkolleegium edasiselt põhjalikult U. V. käitumise vastavust KrK § 1642 koosseisulistele asjaoludele. Käsitledes korruptiivset tegu kriminaalkoodeksi eriosa vastava paragrahvi
39. veebruari
40. a ja
41. veebruari
42. a redaktsioonis, asus kriminaalkolleegium seisukohale, et U. Vle inkrimineeritud teod on käsitletavad korruptsioonina. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium osutas, et riigivara seaduse § 13 kohaselt on riigivara lubatud kasutusse anda vaid tasu eest. Omakasupüüdlikul eesmärgil ei sõlminud U. V. tema kasutuses olnud tubade kohta rendilepingut ja jättis tasumata ka kommunaalmaksed. Sellega tegi U. V. kohtu arvates endale põhjendamatuid soodustusi. Kriminaalkolleegium nõustus linnakohtuga ka tuvastatud materiaalse kahju suuruse osas, samuti selles, et tegemist on olulise kahjuga KrK § 1642 lg 3 tähenduses. Nimelt oli Vabariigi Valitsuse
43. detsembri
44. a määrusega nr 270 kuupalga alammäärana kehtestatud 1250 krooni, mille kümnekordne summa moodustas olulise kahju kriminaalõiguslikus mõttes. U. V. tekitatud kahju oli sellest suurem. Kriminaalkolleegium soostus ka linnakohtu järeldustega mittevaralise kahju põhjustamise osas. Edasiselt osutas kriminaalkolleegium KarSRS § 3 lg-le 2, mille kohaselt enne karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseeritakse selle toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi. Vaatamata sellele ei pidanud kriminaalkolleegium võimalikuks kriminaalmenetlust U. V. suhtes lõpetada, sest kohtu hinnangul esinesid tema käitumises KarS §-s 289 sätestatud süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Kriminaalkolleegium tuvastas, et U. V. oli ametiisikuks KarS § 288 mõttes. Karistusseadustiku § 289 sätestab vastutuse ametiisiku poolt oma ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamise eest kui sellega on tekitatud või kui eesmärgiks on tekitada oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele. U. V. tegevus vastas kohtukolleegiumi arvates sellele teokirjeldusele, sest peadirektorina kasutas ta ära oma ametiseisundit selleks, et ilma rendilepinguta tube kasutada ja nende eest kommunaalmakse mitte maksta. Ta tekitas olulise varalise ja mittevaralise kahju avalikele huvidele. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
45. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse U. V. kaitsja vandeadvokaat J. Leppik, kes palub otsuse tühistada ja kohtualuse õigeks mõista. 5.1 Kassaator osutab, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on ise korduvalt öelnud, et KrK §-s 1642 kirjeldatud tegu on karistusseadustiku järgi dekriminaliseeritud. Seega pidanuks kohus karistusseadustiku rakendamise seaduse alusel kriminaalmenetluse asjas lõpetama. Praegusel juhul on aga rikutud nii kriminaalkoodeksi kui ka karistusseadustiku ajalise kehtivuse piire. 5.2 Kaebuses leitakse, et ringkonnakohus on valesti tuvastanud olulise kahju koosseisulise tunnusena. U. V. ja TTA on sõlminud uue kokkuleppe, mille järgi hüvitatavaks summaks on 12
46. 46 krooni. Kriminaalõiguslikult peaks olulise kahju kindlakstegemise maksimaalseks piiriks olema üheaastane periood. Kassaatori arvates on oluline kahju riigi huvidele koosseisulise tunnusena määratlemata õigusmõiste ja seetõttu tuleb nii KrK § 161 kui ka KarS § 289 suhtes algatada põhiseaduslik järelevalve menetlus. 5.3 Kassaator väidab, et olulise kahju kindlaksmääramine Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alamäära kaudu on vastuolus Põhiseaduse §-ga 23 ja § 87 p-ga
47. Esiteks rikub see võimude lahususe printsiipi, teiseks puudub valitsusel delegatsiooninorm kuupalga alammäära kehtestamiseks. Ringkonnakohtu poolt viidatud Vabariigi Valitsuse määrus on kehtestatud palgaseaduse alusel, kuulub tööõiguslikku regulatsiooni ega saa sisustada kriminaalõiguslikku mõistet. 5.4 Kassaator leiab veel, et U. V. ei olekski TTA direktorina saanud sõlmida endaga lepingut, mistõttu on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium vääriti mõistnud korruptsioonivastase seaduses huvide konflikti puudutavaid sätteid. Samuti on kohus ebaõigesti kohaldanud riigivara seadust ja vääralt tuvastanud U. V. subjektsuse karistusseadustiku alusel. 5.5 Kaebuse viimases osas väidab kassaator, et U. V. süüdimõistmisel KarS § 289 järgi on rikutud kohtualuse kaitseõigust, samuti viitab kaitsja ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi poolt käsitlemata jäänud apellatsioonkaebuse väidetele kui menetlusnormide rikkumisele.
48. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebust ja lisas täiendavalt, et alates
49. septembrist
50. a on sätestatud väärtegudena kõik need teod, mis varasemalt olid hõlmatud KrK §-ga
51. Seetõttu tuleb menetlus KarSRS § 1 lg 3 ja § 3 lg 1 alusel kriminaalasjas lõpetada. Prokurör toetas osaliselt kassatsioonkaebust. Ta leidis, et ringkonnakohtul puudus alus U. V. süüditunnistamiseks KarS § 289 järgi, sest vastavalt KarSRS § 3 lg-le 2 tuleb U. V. tegevus kvalifitseerida toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi järgi. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
52. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib esmalt, et Tallinna Linnakohus on lähtudes KrMK § 278 lg-tes 5 ja 6 sätestatust U. V. süüdistusasjas koostanud eraldi
53. augustil
54. a kohtuotsuse resolutiivosa ja
55. septembril
56. a motiveeritud kohtuotsuse. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et ka motiveeritud kohtuotsus pidi kandma resolutiivosa kuulutamise kuupäeva, sest sel kuupäeval tunnistati U. V. KrK § 1484 lg 1 järgi õigeks ja KrK § 1642 lg 3 järgi süüdi ning teda karistati rahatrahviga 200 päevamäära. Kohtuotsuse resolutiivosa koostamisel on kohus juhindunud KrMK §-dest 263-265 ja 268 lg-st 4 ja seega lahendanud kõik vajalikud küsimused kohtualuse süü ja karistuse otsustamiseks.
57. U. V. tunnistati süüdi kuritegude eest, mis ta oli toime pannud ajavahemikul
58. jaanuarist
59. a kuni
60. detsembrini
61. a. Nende tegude toimepanemise ajal kehtis kriminaalkoodeks ja seetõttu on põhjendatud tema süüditunnistamine kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi. Ringkonnakohus, arutades U. V. süüdistusasja kaitsja apellatsioonkaebuse alusel
62. detsembril
63. a, so ajal, mil kehtis karistusseadustik, pidi juhinduma ka karistusseadustiku rakendamise seaduses sätestatust. Ringkonnakohus pidi esiteks kindlaks tegema, kas U. V. on toime pannud talle süüksarvatud teo, ja teiseks, kas see tegu on kuriteona karistatav ka karistusseadustiku järgi.
64. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et U. V-le inkrimineeritud teod olid käsitatavad korruptsioonina KrK § 1642 järgi nii enne kui pärast
65. veebruari
66. a kehtinud redaktsiooni kohaselt. Analüüsides, kas need teod on kuriteona karistatavad ka karistusseadustiku järgi, märkis ringkonnakohus, et KrK §-s 1642 sisaldunud kuritegu on dekriminaliseeritud, sest karistusseadustikus enam ei nähta ette vastutust korruptiivse teo toimepanemise eest. Kriminaalmenetlust kohtualuse suhtes ei tule aga lõpetada, sest tema tegevuses esinevad KarS §-s 289 sätestatud süüteokoosseisu objektiivsed tunnused (tl 297).
67. On tõsi, et karistusseadustiku kohaselt ei ole ametialaste kuritegudena karistatavad korruptsioonivastasest seadusest tulenevad korruptiivsed teod (KrK §-d 1621-1623, 1643-1646, 1663), sest need teod on käsitatavad väärtegudena. Kuid kui ilmneb, et isiku tegu vastab samaaegselt karistusseadustikus sätestatud ametialasele kuriteokoosseisule ja korruptsioonivastases seaduses ettenähtud väärteokoosseisule, vastutab isik KarS § 3 lg 5 kohaselt kuriteo eest. Korruptiivne tegu on ametiisiku poolt ametiseisundi kasutamine omakasu saamise eesmärgil, tehes põhjendamatuid või õigusvastaseid otsuseid või toiminguid või jättes tegemata õiguspärased otsused või toimingud. Kui sellise teoga tekitatakse oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele, on tegemist ametiseisundi kuritarvitamisega, mis on karistatav KarS § 289 järgi. Seega eksitav on väide, et kriminaalkoodeksi eriosa vastavates paragrahvides kirjeldatud korruptiivsed teod on dekriminaliseeritud, sest osa neist tegudest on käsitatavad väärtegudena, osa aga ametialaste kuritegudena, kui esinevad vastava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused.
68. Karistusseadustiku § 5 kehtestab Eesti karistusseaduse ajalise kehtivuse alused ja selle paragrahvi lg 1 kohaselt mõistetakse karistus teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 2 kohaselt kvalifitseeritakse enne karistusseadustiku jõustumist toimepandud kuritegu kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi ja isik tuleb ka selle järgi süüdi tunnistada, kui vastav tegu on karistatav karistusseadustiku järgi. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas, et U. V. poolt toimepandud tegu on karistatav ka karistusseadustiku järgi (vt p 9). Seetõttu pidi kohus selle teo kvalifitseerima kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi ja karistuse mõistmisel lähtuma kergemast sanktsioonist. Mõistes aga U. V. süüdi KarS § 289 järgi kuriteo eest, mis oli toimepandud enne karistusseadustiku jõustumist, rikkus Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium karistusseaduse ajalise kehtivuse põhimõtet ja Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse selles osas karistusseadustiku rakendamise seaduse ebaõige kohaldamise tõttu.
69. Riigikohus ei nõustu kassaatori poolt esitatud olulise kahju kui kuriteo koosseisulise tunnuse käsitlusega. Kohatu on väide, et oluline kahju ei saa kumuleeruda kuriteo toimepanemise kogu ajale, vaid peab piirduma näiteks üheaastase perioodiga. Kaitsja selgitus, et sellega välditakse riigipoolseid kuritarvitusi, on meelevaldne ja põhjendamatu.
70. Kassaator väidab sedagi, et olulise kahju määratlemine kriminaalkoodeksi kehtestamise seaduse § 9 p 1 ja KarSRS § 8 alusel on põhiseaduse vastane. Ta vaidlustab Vabariigi Valitsuse pädevuse mõiste "oluline kahju" sisustamisel ja leiab, et see rikub võimude lahususe printsiipi. Kaitsja väidab, et palgaseaduse § 2 lgs 7 sisalduv norm kuulub tööõiguslikku regulatsiooni ja selle alusel välja antud Vabariigi Valitsuse
71. detsembri
72. a määrus nr 270, mis kehtestas palga alammäära, ei saa sisustada kriminaalkoodeksi või karistusseadustiku mõistet oluline kahju. Riigikohus märgib siinjuures, et mõiste "oluline/suur kahju" on koosseisulise tunnusena blanketne ja nõuab sisustamist teo toimepanemise hetkel kehtinud miinimumpalgast lähtuvalt. Asjakohatu on kaitsja väide, et kuna palgaseadus kuulub tööõiguslikku regulatsiooni, ei saa selle läbi mõistet oluline kahju sisustada. Blanketses dispositsioonis osundataksegi mõne teise õigusharu normatiivaktile ja seetõttu on alusetu rääkida võimude lahususe printsiibi rikkumisest.
73. Kaitsja taotleb nii KrK § 161 kui ka KarS § 289 suhtes põhiseadusliku järelevalve menetluse algatamist seoses sellega, et mõiste oluline kahju teiste isikute seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele on määratlemata. Põhiseadusevastasus seisneb kaitsja arvates selles, et seadusega pole kindlaks määratud, milliste kriteeriumide alusel määratakse kindlaks mittevaraline oluline kahju. Riigikohus juhib tähelepanu, et mittevaraline oluline kahju on määratletud kohtupraktikaga (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-100-00, RT III 2000, 30, 323). Mittevaralise kahju olemasolu või puudumine on fakti küsimus, mis tuvastatakse kohtu poolt igal konkreetsel juhul ja Riigikohtu kriminaalkolleegium ei näe sellises kohtu diskretsiooniõiguses midagi põhiseadusevastast.
74. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Tallinna Linnakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsustes sisalduvate järeldustega U. V. süü tõendatuse ja mõistetud karistuse osas ning juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, teeb uue otsuse raskendamata süüdimõistetu olukorda. Hannes Kiris, Lea Kivi, Eerik Kergandberg