3-1-1-42-03

Eriarvamus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsuse nr 3-1-1-42-03 tegemisel A. B. süüdistusasjas KrK § 162 järgi jäime eriarvamusele ja põhjendame enda seisukohta järgnevalt.
3. Kriminaalmenetluse koodeksi § 5 lg 1 p 3 kohaselt on aegumistähtaja möödumine üldiseks kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks. Seetõttu tuleb mõistetavalt aegumise instituudi tõlgendamisel pidada silmas aegumise ilmnemist nii enne kriminaalmenetluse alustamist kui ka juba alustatud kriminaalmenetluses. Kuigi Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. mai
5. a otsuses nr 3-1-1-42-03 (edasiselt Otsuse) võetakse seisukoht aegumise kohaldamise osas üksnes alustatud kriminaalmenetluses, tuleb vältimatult kaaluda ka seda, mida Otsuses esitatud seisukohad tähendavad veel alustamata kriminaalmenetluse puhul.
6. Kriminaalmenetluse koodeksi § 5 lg-st 3 tuleneb tõepoolest, et juba alustatud kriminaalmenetluse lõpetamine on KrMK § 5 lg 1 p 3 alusel võimalik siis, kui on möödunud aegumistähtaeg ja kahtlustatav või süüdistatav ei vaidle kriminaalmenetluse lõpetamise vastu. Samas ei saa nõustuda Otsuses märgituga, et "enne aegumise kohaldamise kaalumist peab kriminaalasja menetleja kontrollima, kas ei esine KrMK § 5 lg 1 p-des 1 või 2 sätestatud kriminaalmenetluse lõpetamise aluseid.". Õigesti on Otsuses märgitud, et "kui puudub kuriteosündmus või puudub kuriteokoosseis, siis ei ole võimalik enam kriminaalmenetlust lõpetada kuriteo aegumise tõttu, sest kui tegu ei ole kuritegu, ei kehti selle teo suhtes ka kuriteo aegumise tähtajad.". Loomulikult tuleb juhtudel, mil kuritegude uurimise mingil hetkel selgub kas kuriteosündmuse või koosseisu puudumine, lõpetada kriminaalmenetlus vastavalt KrMK § 5 lg 1 p-dele 1 või 2 ja selles olukorras ei saa aegumise küsimus enam tõusetuda. Hoopis teise olukorraga on tegemist siis, kui on olemas teatud fragmentaarsed kuriteo tunnused (kooskõlas PS § 22 lg-ga 1 saab kuni süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni rääkida üksnes kuriteotunnuste olemasolust) ja nüüd selgub, et uuritav kuriteotunnustega tegu on tegelikult aegunud. Oluline on silmas pidada, et Karistusseadustiku kohaselt ei ole aegumine õigusvastasust ega süüd välistav asjaolu ja seda ei sätestata ka mitte karistusest vabastamise, vaid iseseisvas peatükis. Aegumise menetlusõiguslik iseloom seisneb selles, et aegumise tuvastamine tähendab üksnes edasise kriminaalmenetluse jätkamise keeldu. See tähendab, et kriminaalmenetluse lõpetamisel või selle alustamata jätmisel aegumise tõttu ei tõusetu ja kooskõlas PS § 22 lg-ga 1 ei tohigi tõusetuda mingeid materiaalõiguslikke küsimusi nagu küsimus isiku käitumises süüteokoosseisu olemasolust, tema teo õigusvastasusest ja tema süüst. Ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi poolt
7. detsembril
8. a kohtuasjas 3-4-1-11-02 tehtud otsuses on märgitud, et "kriminaalmenetluse lõpetamine aegumisetähtaja möödumise tõttu tähendab, et isiku käitumises võis küll olla kuriteo koosseis, kuid seadus ei luba menetlust jätkata ega isikut karistada".
9. Esmapilgul võib aegumise kohaldamise eelne kuriteosündmuse ja -koosseisu tuvastamise kohustus näida inimlik ja põhiõigusi tagav. Kuid lõppkokkuvõttes viib selle nõude täitmine vältimatult arusaamani, mida võiks formuleerida selliselt, et "kõik, kelle suhtes menetlus aegumise tõttu lõpetatakse, on tegelikult kuriteo toime pannud." Selline järeldus - korrakem veelkord - ei ole kooskõlas PS § 22 lg-ga 1, mille kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.
10. Kooskõlas eelöelduga tuleb meie arvates erinevalt Otsuses märgitust kriminaalasja menetlus lõpetada aegumise fakti ilmnemisel ka siis, kui kahtlustatav või süüdistatav leiab, et tema ei ole menetletavat tegu toime pannud või et tegu ei ole tema arvates kuritegu, kuid ta otseselt ja ühemõtteliselt ei taotle kriminaalmenetluse jätkamist.
11. Juhul, mil kahtlustatav või süüdistatav ei nõustu aegumise kohaldamisega ja otseselt taotleb kriminaalmenetluse jätkamist tavalises korras, on menetlusõiguslik takistus kõrvaldatud. Edasiselt tuleb kahtlemata sisuliselt otsustada, kas isiku käitumises on kuriteokoosseis, kas tema tegu on õigusvastane ja kas ta on süüdi teo toimepanemises. Iseküsimus on, millised võiksid olla sisulisele otsustamisele järgnevad kohtulahendid. Erinevalt Otsuses märgitust oleme seda meelt, et KarS § 81 lg 1 grammatiline tõl-gendamine ei võimalda aegumise tuvastamisel kedagi ja mitte mingil tingimusel süüdi mõista ega ka karistada. Seega välistab see tõlgendus sellise menetlusliku sammu, mis on ette nähtud KrMK § 268 lg-s 3 ja selles mõttes on alust rääkida karistusseaduse ja kriminaalmenetluskoodeksi vastuolust.
12. Lähtudes KarS § 81 lg-st 1 tuleks juhtudel, mil kohtuliku arutamise tulemina sedastatakse, et kuigi isiku käitumises on kuriteokoosseis, tema tegu on õigusvastane ja ta on ka süüdi selle teo toimepanemises, kuid samas on tema süütegu aegunud ja ta ei taotle otseselt menetluse jätkamist, lõpetada kriminaalmenetlus. H. Kiris, E. Kergandberg