3-1-1-47-03

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-47-03 Otsuse kuupäev

1. mai
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi A. P. süüdistuses KrK § 113 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. jaanuari
4. a otsus kriminaalasjas nr II-1-25/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. P., kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
5. aprill
6. a Istungil osalenud isikud A. P. ja tema kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga, tõlk Lüüli Lomp Resolutsioon
7. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
8. jaanuari
9. a otsus A. P. süüdistusasjas KrK § 113 järgi.
10. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule.
11. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. A. P. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 113 järgi selles, et ta
13. juulil
14. a kell 22.15 tungis endise abikaasa I. P. Kohtla-Järvel asuvasse korterisse, kus lõi teda korduvalt rusikaga näkku, tekitades kannatanule kergeid kehavigastusi.
15. Kohtla-Järve Linnakohtu
16. novembri
17. a otsusega mõisteti A. P. talle esitatud süüdistuses õigeks. Kohus leidis, et kannatanu I. P. ei esitanud kohtuistungil piisavalt A. P. süüd kinnitavaid tõendeid. Seejuures osutas kohus asjaolule, et esinevad vastuolud I. P. politseile ja kohtule esitatud avaldustes. Kohtule väitis ta, et kohtualune oli purjus, tungis ust lõhkudes korterisse ja ei olnud üksi. Politseile esitatud avaldusest tulenes seevastu, et kohtualune tassis ta peksmiseks trepimademele, olles seejuures üksi ja kaine. Otsuse tegemisel tugines kohus veel tunnistajate L. J. ja J. L. poolt kohtuistungil antud ütlustele. Viimastest tulenes, et
18. juulil
19. a ei viibinud A. P. Kohtla-Järve linnas. Ta oli Peipsi järve ääres ja otsis talt varastatud autot. Kohus ei näinud alust kahelda tunnistajate ütlustes, sest neid oli hoiatatud kriminaalvastutusega valeütluste andmisel. Eeltoodu alusel jõudis kohus järeldusele, et A. P. ei tekitanud kannatanule kehavigastusi.
20. Linnakohtu otsuse peale esitas kannatanu esindaja Sergei Politšev apellatsioonkaebuse, milles taotles otsuse tühistamist ning A. P. süüdistunnistamist ja karistamist KrK 113 järgi.
21. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
22. jaanuari
23. a otsusega linnakohtu otsus tühistati. A. P. tunnistati süüdi KrK § 113 järgi ja teda karistati rahatrahviga 50 päevamäära ulatuses, so 2500.- krooni. Apellatsioonkaebus rahuldati. Esmalt tuvastas ringkonnakohus, et I. P. ja kohtualuse vahel valitsesid peale lahkuminekut ebasõbralikud suhted. A. P. ütluses, et abielulahutusega kaasnenud vara jagamine lõppes tema jaoks halvasti, nägi kriminaalkolleegium kaudset põhjust endisele abikaasale kätte maksta. Erinevalt linnakohtust ei näinud kriminaalkolleegium ka erilisi vastuolusid kannatanu ütlustes ja pidas tõeseks viimase seletust, et lahknevused tulenesid tõlgi kasutamisest. Peksmise kohana märkis kannatanu, et see toimus kahe ukse vahel - samm koridori ja samm toa poole. Kriminaalkolleegium järeldas sellest, et tõele vastavad mõlemad väljendid - nii "koridoris" kui ka "korteris". Kaudse tõendina arvestas kohus tunnistaja S. M. ütlusi, kes kohtus kannatanuga vahetult pärast peksmist ning kellele jäi mulje, et I. P. rääkis tõtt. Kriminaalkolleegium ei uskunud A. P. alibit tema viibimise kohta Peipsi järve ääres. Kohus märkis, et tegemist on lühikese vahemaaga, mille saab läbida pooleteise tunniga. Samuti ei tulenenud L. J. ja J. L. ütlustest, et A. P. ei saanud
24. juuli
25. a hilisõhtul Kohtla-Järve linnas viibida. Selle kinnituseks viitas kohus veel asjaolule, et nii nagu A. P., ei ole ka J. L. soovinud täpsemalt seletada, kus nad kõnealusel kuupäeval ja kellaajal viibisid. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
26. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas A. P. kassatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada ja teha õigeksmõistva otsuse. Kassaator põhistab seda väitega, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust. 5.1 Kassaator leiab, et kriminaalkolleegium on tõendeid hinnanud ebaobjektiivselt. A. P. osutab, et kannatanu on andnud toimunu kohta vastuolulisi seletusi, mida ei saa seletada pelgalt valetõlkega. Jätkuvalt on ebaselge, kas peksmine toimus korteris, koridoris või seal vahepeal, samuti see, kas keegi oli A. P. kaasas. Nimetatud vastuolude selgitamiseks pole kriminaalkolleegium midagi teinud. 5.2 Kassaator heidab ringkonnakohtule ette ka seda, et viimane on andnud vastupidise hinnangu tema alibit kinnitavate tunnistajate ütlustele neid vahetult üle kuulamata. Nii on kriminaalkolleegium muuhulgas väitnud, et J. L. ei soovinud täpsemalt selgitada, kus nad
27. juulil
28. a viibisid. Sellist küsimust pole tunnistajale linnakohtus aga esitatudki. Küll on tunnistaja kinnitanud, et kõnealusel päeval viibisid nad Peipsi järve ääres. 5.3 Kaebuses leitakse, et kriminaalkolleegium on tõendeid hinnanud ühekülgselt kannatanu kasuks ning muutnud sisuliselt võimatuks kaitseõiguse teostamise.
29. Riigikohtu istungil toetasid nii A. P. kui ka tema kaitsja kassatsioonkaebust. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
30. Esmalt kordab kriminaalkolleegium varemöeldut, et Riigikohus vaatab ka piiramatu kassatsiooni korras esitatud kaebusi ja proteste läbi üldises kassatsioonimenetluse korras. See tähendab muuhulgas, et kooskõlas AKKS § 65 lg-s 4 sätestatuga ei või Riigikohus ise tuvastada faktilisi asjaolusid ka juhtudel, mil kassatsioonkaebus on esitatud piiramatu kassatsiooni õigust kasutades (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
31. aprilli
32. a otsus asjas nr 3-1-1-58-98 - RT III 1998, 19, 193). Samuti on kolleegium varem märkinud, et ringkonnakohtu järeldusena esitatud hinnang tõendamiseseme asjaolude tuvastatuse kohta võib olla kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise alus üksnes siis, kui tuvastatakse AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine, st juhul, kui ringkonnakohtu otsuses puuduvad sellise hinnangu motiivid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
33. juuni
34. a otsused asjas nr 3-1-1-72-96 - RT III 1996, 21, 285 ja
35. mai
36. a asjas nr 3-1-1-17-03).
37. A. P. väidab, et ringkonnakohus ei ole tema süüdistusasja arutamisel järginud KrMK § 19 lg-s 1 sätestatud kriminaalasja tehiolude igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise nõuet. Kohus on hinnanud tõendeid vahetult kontrollimata, ühekülgselt ja ebaobjektiivselt ega ole motiveerinud teatud tõendite tagasilükkamist. Nende rikkumiste tõttu sai võimalikuks tema alusetu süüdimõistmine.
38. Käsitletavas asjas on esimese astme kohus tõendeid hinnates jõudnud järeldusele, et kannatanu on andnud vastuolulisi ütlusi ja pole esitanud kohtule piisavalt A. P. süüd kinnitavaid tõendeid. Linnakohus on pidanud usaldusväärseteks tunnistajate L. J. ja E. L. ütlusi. Ringkonnakohus on vastupidiselt pidanud kannatanu ütlusi usaldusväärseteks ega näinud neis erilisi vastuolusid. Tunnistajate ütlusi on aga peetud mitteküllaldaseks kinnitamaks kohtualuse alibit.
39. Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemate otsustega märgib kolleegium, et ringkonnakohtul on apellatsioonimenetluse olemusest tulenevalt õigus hinnata tõendeid teisiti ja jõuda faktiliste asjaolude tuvastamisel esimese astme kohtust erinevale seisukohale, kuid tõendite radikaalseks ümberhindamiseks peavad olema eriti kaalukad põhjused. Kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul nende samade tõendite alusel süüdi, peavad kohtud eriti hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
40. aprilli
41. a otsus asjas nr 31-1-38-99 - RT III 1999,14, 143). Osundatud otsuses märgitakse, et otsuses motiivide puudumisega on tegemist ka siis, kui esimese astme kohtu tõendite hindamisel tehtud vead on jäetud näitamata (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
42. mai
43. a otsus asjas nr 3-1-1-17-03).
44. Hindamaks ümber linnakohtu poolt uuritud tõendeid, pidanuks ringkonnakohus kasutama temale AKKS § 17 lg-s 4 sätestatud õigust, mis lubab apellatsioonikohtul omal initsiatiivil nõuda tõendeid. Kõnealusel juhul oleks nendeks kannatanu sõnade kohaselt väidetavalt ebakorrektse avalduse tõlke teinud isiku ja tunnistajate täiendav ülekuulamine. Ringkonnakohtu otsuses pole ka näidatud, milliseid vigu on esimese astme kohus tõendite hindamisel teinud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et erasüüdistusasjas lasub tõendamiskoormis kannatanul. Kui kahtluse kõrvaldamine täiendavate tõendite abil ei õnnestu tuleb kohtul lähtuda süütuse presumptsioonist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-71-98 - RT III 1998, 21, 213).
45. Riigikohus juhib ringkonnakohtu tähelepanu ka asjaolule, et kuna süüdistusasja arutamine toimus karistusseadustiku kehtimise ajal, oleks pidanud juhinduma karistusseadustiku rakendamise seaduses sätestatust ja võrdlema vastavaid kuriteo koosseise ja sanktsioone.
46. Lähtudes asjaolust, et kohtuliku uurimise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse põhimõtte eiramine, samuti ringkonnakohtu otsuse motiveerimatus võis takistada seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist ning juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
47. jaanuari
48. a otsuse kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu vastavalt AKKS § 39 lg 3 p-le 7 ja § 39 lg-le
49. Hannes Kiris, Lea Kivi, Ott Järvesaar