3-2-1-54-03

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-54-03 Otsuse kuupäev Tartu, 8 mai

1. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja V. Kõve Kohtuasi AS Eesti Ühispank hagi Svetlana Berdnikova vastu 89 187 krooni 62 sendi saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
2. novembri
3. a otsus tsiviilasja nr 2-2/1450/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Svetlana Berdnikova kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
4. aprill
5. a, kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
6. novembri
7. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. septembril
10. a sõlmisid AS Eesti Ühispank ja Svetlana Berdnikova kaupmehelepingu nr 554, milles lepiti kokku, millistel tingimustel võivad ostjad kostja kaupluses maksekaardiga tasuda, ning kuidas hageja tasub kostjale maksekaardiga tehtud tehingute eest. Lepingu järgi pidi kostja autoriseerima kõik kaarditehingud ehk kontrollima, kas kaardiga maksjal on arvelduskontol tehingu tegemiseks vajalik rahasumma.
11. augustil
12. a tegi kostja kaks kaardimaksetehingut kokku 91 800 krooni suuruses summas. Tehingud tehti Standard Bank of South-Africa väljastatud Eurocard maksekaardiga. Kooskõlas kaupmehelepinguga maksis hageja
13. augustil
14. a kostjale kaarditehingute eest 89 187 krooni 62 senti ja jättis endale lepingujärgse teenustasu 2754 krooni. Hageja teavitas tehingutest Pankade Kaardikeskuse kaudu rahvusvahelist kaardiorganisatsiooni, kes tasus hagejale 91 800 krooni. Kaardiorganisatsioon nõudis omakorda raha sisse kaardivaldaja pangalt. Kuna kaardivaldaja arvelduskontol puudus raha ja tehingud olid autoriseerimata, nõudis Standard Bank of South-Africa 91 800 krooni tagasi rahvusvaheliselt kaardiorganisatsioonilt, kes omakorda nõudis sama summa Pankade Kaardikeskuse kaudu tagasi hagejalt.
15. Hageja palus kostjalt välja mõista kaupmehelepingust nr 554 tulenevate kohustuste täitmata jätmisega põhjustatud 89 187 krooni 62 sendi suuruse kahju. Kui kostja oleks tehingud autoriseerinud, ei oleks tehinguid toimunud ja hagejalt ei oleks tehingute järgi sisse nõutud 91 800 krooni. Tehingute tegemisel sai kostja terminalist vastuskoodi 02, mis kohustab telefonitsi kaardikeskusega ühendust võtma. Seda, et tehingud on autoriseerimata, kinnitab maksedokumentidel kirje AUTORIS nr. 000000*. Kaardimakse tehinguteks hagejalt saadavad autoriseerimisnumbrid on küll kuuekohalised, kuid turvalisuse pärast ei kasutata kunagi kuute ühesugust numbrit. Numbrite lõpus olev tärn tähendab seda, et numbrid sisestati makseterminali käsitsi ega võetud ühendust kaardikeskusega tehingute autoriseerimiseks.
16. Tallinna Linnakohtu
17. juuni
18. a otsusega hagi rahuldati ja Svetlana Berdnikovalt mõisteti AS Eesti Ühispank kasuks välja 89 187 krooni 62 senti.
19. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on pooled kaupmehelepingule alla kirjutanud. Lepingu p 7.1 järgi oli kostja kohustatud nõudma tehingule kinnitust, kui kaardiga tehtava tehingu summa ületas hageja perioodiliselt soovitatavat usalduspiiri. Lepingu juurde kuulus lisa II - lubatud usalduspiir. Lepingu p 1.10 kohaselt on usalduspiir üksiktehingu piirväärtus, mille ületamisel peab klient (kostja) tehingu tegemiseks saama kinnituse (autoriseerimise). Lisa II järgi oli üksiktehingu piirväärtus 0 krooni. Asjakohatu on kostja väide, et kuna lisale II ei ole pooled alla kirjutanud, ei ole see pooltele kohustuslik. Pooled muutsid
20. mail
21. a kaupmehelepingut ja täiendasid ka lisa II, mis näitab, et lisa II oli lepingu lahutamatu osa. Seega pidi kostja kaupluses La Pelliccia
22. augustil
23. a tehtud tehingud autoriseerima.
24. Tõendatud on, et vaidlusaluste tehingute tegemisel
25. augustil
26. a väljastas kaarditerminal vastuseks code 02 (contact card distribution), mis tähendab, et kaardivaldaja pank soovib täiendavat infot kaardi kohta ja teenindaja peab helistama kaardikeskusesse. Seega väljastas terminal eitava vastuskoodi ja andis kostjale juhise, mille järgi oleks kostja pidanud vaidlusaluste tehingute lõpuleviimiseks võtma ühendust kaardikeskusega. Tegelikult viidi tehingud lõpuni kaardikeskusega ühendust võtmata ja kaardivaldaja pangalt tehingute tegemiseks vajalikku kinnitust saamata, mistõttu on tegemist autoriseerimata tehingutega. Kostja rikkus lepingu p-s 7.1 sätestatud autoriseerimise kohustust.
27. Hageja on tõendanud, et kaardikeskus nõudis pangalt tagasi (debiteeris) kostja autoriseerimata tehingute eest kokku 91 800 krooni. Kuivõrd kostja oma lepingulist kohustust ei täitnud ja viis tehingud lõpuni autoriseerimata, vähenes hageja vara nimetatud summa võrra. TsK § 222 alusel tuleb kostjalt tekitatud kahju välja mõista.
28. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, et kostja kauplusest tehti vahetult enne ja pärast vaidlusaluseid tehinguid autoriseeritud tehinguid, kuivõrd esitatud autoriseerimispäringute logidest nähtub, et tõrkeid ei tekkinud ja vastukoodid olid lubavad code 00, kuid kinnitab hageja väidet, et turvalisuse tagamiseks ei ole autoriseerimisnumbriks kuus ühesugust numbrit. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
29. Tallinna Ringkonnakohtu
30. novembri
31. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli linnakohtu otsus põhjendatud ja seaduslik ning ringkonnakohus ei korranud esimese astme kohtu otsuse põhjendusi.
32. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on tõendatud, et kostjal oli kohustus vaidlusalused tehingud autoriseerida ehk nõuda kinnitust tehingute tegemiseks. Kostja ei tõendanud, et ta ei olnud sellisest nõudest teadlik. Tõendatud on, et kostja jättis täitmata kaupmehelepingus sisalduvad tehingu autoriseerimise nõuded ning viis tehingu lõpuni käsitsi, kinnitust saamata. Kostja ei ole tõendanud oma süü puudumist. Kui kostja oleks tehingu autoriseerinud, oleks ta saanud vastuseks, et tehingut ei tohi teha ning kahju ei oleks tekkinud. Ekslik on kostja seiskoht, et igal lepingu leheküljel peab olema poolte allkiri. Asjas kogutud tõenditega leidis kinnitust, et pooled saavutasid lepingu sõlmimisel kokkuleppe kõigis punktides. Eksitav on kostja väide, mille kohaselt lepingut pole sellises sõnastuses sõlmitud. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kuigi kostja väitel polnud ta autoriseerimisnõudest teadlik, autoriseeris ta tehinguid nõuetekohaselt enne ja pärast vaidlusalust tehingut. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
33. Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus rikkus protsessiõiguse norme. Ringkonnakohus ei saatnud kostjale hageja kirjalikku vastust apellatsioonkaebusele ega teatanud kohtuistungi toimumisest, kuigi kostja soovis istungil osaleda. Kostja ei saanud esitada vastuväiteid ega kaitsta oma õigusi seaduses ettenähtud korras. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud kostja süüd tõendavaid asjaolusid. Tõendamata on kohtuotsuses viidatud asjaolu, et vaidlusalused tehingud erinesid eelnevatest ja järgnevatest müügiterminali tehingutest. Toimikus puuduvad tõendid, kuidas toimusid eelnevad müügioperatsioonid müügiterminali kasutades. Hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist, st et pank ei ole kaardi valdajalt raha saanud. Kuna kaardivaldaja pangalt ei ole kohtumenetluse käigus vastust saadud, ei ole tõendatud, et tehingud olid katteta. Kohtuotsusest ei selgu, kuidas kohus jõudis järeldusele, et kaupmeheleping sõlmiti just nimetatud tingimustel. Kostja on väitnud, et lepingu tingimused ei vasta tegelikkusele.
34. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja kaebust ebaõigeks ja vaidles sellele vastu. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
35. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.
36. Kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, ei pea ta TsMS § 330 lg 5 järgi otsuses kordama esimese astme kohtu põhjendusi. Linnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled
37. septembril
38. a kaupmehelepingu ja kirjutasid sellele alla. Lepingu p 24.1 järgi kuulusid lepingu juurde lisad I-VI. Kuna pooled muutsid hiljem lepingut ja selle lisasid, leidis kohus, et kostja oli kõigist lepingu tingimustest teadlik. Ringkonnakohus nõustus esimese astme kohtu järeldusega ega pidanud põhjendusi üle kordama. Kaupmehelepingu p 7.1 kohaselt oli kostja kohustatud nõudma tehingutele kinnitust (autoriseerimist), kui kaardiga tehtud tehingu summa ületab usalduspiiri. Kohus tuvastas, et kostja rikkus
39. augusti
40. a tehingute tegemisel lepingu p-s 7.1 sätestatud autoriseerimiskohustust. Kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta TsK § 222 lg 1 kohaselt kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahju. Esimese astme kohus tuvastas, et Pankade Kaardikeskus nõudis pangalt tagasi kostja autoriseerimata tehingute eest kokku 91 800 krooni. Kostja poolt kaupmehelepingu rikkumise tagajärjel tekkis hagejal kahju 91 800 krooni suuruses summas. Tulenevalt TsK §-st 227 lepingut rikkunud poole süüd eeldatakse ja süü puudumist pidi tõendama kostja. Kostja oma süü puudumist ei tõendanud.
41. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda TsMS § 302 lg 5 kohaselt kaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta asja arutamist kohtuistungil ei soovi. Kostja ei märkinud apellatsioonkaebuses, et soovib asja arutamist kohtuistungil. Kui apellant või vastutaja ei ole taotlenud asja lahendamist kohtuistungil, võib kohus TsMS § 316 lg 1 kohaselt protsessiosalisi kohtusse kutsumata lahendada asja kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus ei rikkunud asja kirjalikus menetluses lahendades protsessiõiguse norme. Kuigi ringkonnakohus ei saatnud kostjale hageja vastuse ärakirja, ei ole tegemist protsessiõiguse normi sellise rikkumisega, mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe ette, et apellant esitaks oma vastuväited ka apellatsioonkaebuse vastusele. Tulenevalt TsMS § 302 lg-st 1 sätestatust, pidi kostja kõik oma väited esitama juba apellatsioonkaebuses. J. Odar, A. Kull, V. Kõve