← Eesti

3-3-1-43-03

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-43-03

  1. mai 2003 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel AS Tartu Veski kaebus Tartu Linna Maksuameti
  2. mai
  3. a ettekirjutuse osaliseks tühistamiseks Tartu Ringkonnakohtu
  4. detsembri
  5. a otsus haldusasjas nr 2-3-292/2002 AS Tartu Veski kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  6. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
  7. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  8. detsembri
  9. a otsus haldusasjas nr 2-3-292/2002 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
  10. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Tartu Linna Maksuamet tegi
  12. mail 2002 aktsiaseltsile Tartu Veski ettekirjutuse, milles muuhulgas suurendas tasumisele kuuluvat käibemaksu
  13. aasta eest 10 638 krooni võrra ja
  14. aasta eest 63 006 krooni võrra ning tasaarvestas selle maksuvõla enammakstud käibemaksuga. Maksuamet, tuginedes revisjoni käigus tuvastatud asjaoludele, oli seisukohal, et AS Tartu Veski ei ole osaühingutelt Wassermax ja Optima Grupp teravilja ostnud, kuigi tema raamatupidamises kajastati olematute tehingute alusel esitatud arveid ja nendel märgitud käibemaksu. Osaühingud Wassermax ja Optima Grupp on arendanud näilikku majandustegevust ja neilt äriühingutelt polnud võimalik teravilja osta. Just nende olematute tehingute osas puuduvad ka teravilja vastuvõtmise aktid. Osaühingu Wassermax arvete alusel on korduvalt tasutud sularahas tundmatule isikule. Mõlema osaühingu juhatuse liige eitab tehinguid aktsiaseltsiga Tartu Veski. Seega on AS Tartu Veski rikkunud KMS § 18 lg 1 p 1 nõudeid, sest kinnitust pole leidnud, et teravili soetati arvetel märgitud registreeritud käibemaksukohustuslastelt.
  15. AS Tartu Veski esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles maksuameti ettekirjutuse tühistamist käibemaksu suurendamise osas. Kaebuse esitaja leidis, et maksuamet on jätnud kontrollimata, kas vaidlusaluste tehingute puhul kaup tegelikult soetati või mitte. Selle olulise asjaolu ja kauba eest tasumise tähelepanuta jätmine on viinud ettekirjutuse motiveerimatuseni. Kuna maksuamet on seadnud tehingute toimumise kahtluse alla, siis sisuliselt süüdistab ta kaebajat maksupettuses, püüdmatagi seda tõendada. Ostjat saab süüdistada siis, kui on tõendeid tema osalemise kohta maksupettuses.
  16. Tartu Halduskohtu
  17. oktoobri
  18. a otsusega haldusasjas nr 3-190/2002 jäeti AS Tartu Veski kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et maksuamet on KMS § 18 lg 1 p 1 kohaldanud õigesti. Tegemist oli osaühingute Wassermax ja Optima Grupp nimel arvete esitamisega, kuid teravilja neilt äriühingutelt ei soetatud.
  19. AS Tartu Veski esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks läbivaatamiseks. Apellant leidis, et halduskohtu otsus on põhjendamata ja sellest ei selgu, kuidas on kaebuse esitaja tegevus olnud õigusvastane. Halduskohus on jätnud kaebuse esitaja väited tähelepanuta ja osa tõendeid hindamata. Rikutud on uurimisprintsiipi.
  20. Tartu Ringkonnakohtu
  21. detsembri
  22. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et maksuamet ja kohus on kohaldanud KMS § 18 lg 1 p 1 õigesti. Tõendatud on, et osaühingute Wassermax ja Optima Grupp nimel esitas arved tundmatu kolmas isik ning see, et tasuti tundmatule kolmandale isikule. Seega pole AS Tartu Veski ja osaühingute vahel tehinguid toimunud ja esitatud arved ei vasta tegelikkusele. Seepärast ei saa nimetatud arvete alusel käibemaksu maha arvata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  23. AS Tartu Veski kassatsioonkaebuses taotletakse, et Riigikohus tühistaks ringkonnakohtu otsuse ja Tartu Halduskohtu otsuse ning teeks uue otsuse maksuameti ettekirjutuse tühistamiseks käibemaksu osas. Kassaator leiab, et maksuamet ja kohtud on kohaldanud KMS § 18 lg 1 p 1 ebaõigesti. Ettekirjutus oleks põhjendatud siis, kui maksuamet tõendaks, et AS Tartu Veski kui ostja osaleb maksupettuses. Selliseid tõendeid esitatud ei ole. Kui ostja on tema ettevõtluses kasutatava kauba kätte saanud ja talle on esitatud nõuetekohane arve, siis pole alust piirata sisendkäibemaksu mahaarvamist. Kaup ja arve on aktsiaseltsil Tartu Veski olemas. Ringkonnakohus on jätnud osa apellandi väiteid tähelepanuta ja osa olulisi asjaolusid kindlaks tegemata, kuigi uurimisprintsiip seda nõuab. Ebaselgeks jääb, millistele tõenditele ja tuvastatud asjaoludele on rajatud ringkonnakohtu järeldused vaidlusaluste tehingute ja esitatud arvete kohta.
  24. Tartu Linna Maksuameti kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et esitatud arved ei ole nõuetekohased, sest arvel märgitud käibemaksukohustuslane ei ole tegelikult kaupa müünud. Kuna tegelikku müüjat pole välja selgitatud, siis ei saa müüjat pidada käibemaksukohustuslaseks. Ebatõenäoline on, et AS Tartu Veski on tasunud korduvalt suure summa sularahas isikule, keda ei ole identifitseeritud ja keda ei tunta. Vaidlusaluste tehingute osas puuduvad ka teravilja vastuvõtmise aktid, mis teiste müüjate puhul on olemas. Ostja peab käibemaksu mahaarvamiseks suutma tõendada tehingu toimumist käibemaksukohustuslasega. Kui ostja seda ei suuda, siis puudub tal õigus käibemaksu maha arvata. AS Tartu Veski tegevus on käsitletav maksumaksmisest tahtliku kõrvalehoidmisena, mistõttu puudub vajadus tõendada AS Tartu Veski või temaga seotud isikute osalust võimalikus maksupettuses või kasu saamist maksupettusest. Maksupettus võib seisneda selles, et tegelikult on müüjaks isik, kes pole käibemaksukohustuslane. Siis poleks ostjal käibemaksu mahaarvamise õigust ja tegelik müüja ei saaks arvel näidata käibemaksu. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  25. Selle haldusasja õigeks lahendamiseks tuleb määrata kindlaks käibemaksu mahaarvamise õiguslikud alused. Maksuamet ja kohtud leiavad, et KMS § 18 lg 1 p-st 1 tuleneb ostja kohustus tõendada, et kauba või teenuse on müünud arvel näidatud isik. Kui ostja seda teha ei suuda, siis pole tal käibemaksu mahaarvamise õigust. Kaebuse esitaja on aga seisukohal, et heauskne ostja ei pea kontrollima käibemaksukohustuslasest müüjat, kes esitab vorminõuetele vastava arve. Vaidlust ei ole selle üle, et arved vastasid vorminõuetele ja neil oli müüjana märgitud käibemaksukohustuslaseks registreeritud äriühing.
  27. jaanuarini 2002 kehtinud Käibemaksuseaduse § 18 lg 1 p 1 sätestas: "

(1)Registreeritud maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaks on käesoleva seaduse §-s 13 nimetatud maksumäära järgi maksustamisperioodi maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustamisperioodil: 1) teistelt registreeritud maksukohustuslastelt soetatud ning oma ettevõtluses kasutatavate kaupade ja teenuste eest tasumisele kuuluv käibemaks;". Sellest sättest tuleb teha järeldus, et ostja peab kontrollima, kas arvel märgitud müüja on käibemaksukohustuslane. Kontrollida saab seda, kas arvel on märgitud käibemaksukohustuslase kood ja käibemaksu summa ning kas arvel märgitud käibemaksukohustuslane on registreeritud vastavas registris. Ebaõige on tõlgendada KMS § 18 lg 1 p 1 laiendavalt ja teha sellest sättest järeldus, et ostjal tuleks alati kontrollida ka müüja esindaja volitusi või seda, kas müüja käitub maksuõigussuhetes õiguspäraselt. Vastupidine seisukoht paneks ostjale ebamõistlikult koormava kohustuse, mis poleks esindaja kontrollimise osas kooskõlas ka Tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud põhimõtetega esinduse kohta.
  1. Asjaolust, et käibemaksukohustuslasest müüja ei käitu maksuõigussuhetes õiguspäraselt, ei tulene iseenesest, et ostja on käibemaksu maha arvanud alusetult. Sellist järeldust kinnitab Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  2. märtsi
  3. a otsus asjas nr 3-4-1-1-02 (RT III 2002, 8, 74). Viidatud otsuse punktis 16 on Riigikohus asunud järgmisele seisukohale: "Käibemaksupettusega saab olla tegemist siis, kui müüja väljastab ostjale arve, kuid müüja jätab arvel näidatud käibemaksu riigile tasumata. Selles olukorras tekib riigil nõudeõigus müüja vastu. Ostjal ei ole kohustust kontrollida, kas müüja tasub riigile käibemaksu, ning üldjuhul pole see tal ka võimalik. Kui ostja on käitunud heauskselt, siis puudub alus piirata ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust."
  4. Maksukohustuslasest ostja on tegutsenud heas usus, kui ta eeldas, et arvel kauba müüjana märgitud isik on ka tegelik kauba müüja ning kui ta on sealjuures üles näidanud äris nõutavat või tavapärast hoolsust müüja isikusamasuse tuvastamiseks. Ostja hoolsuskohustuse ulatuse hindamiseks tuleb arvestada ka kauba või teenuse iseärasusi ning sedalaadi kaupade ja teenuste müügi puhul nõutavaid või tavapäraseid tingimusi. Kui väljapoole maksuõigust jääv seadus paneb ostjale täiendavaid kohustusi oma tehingupartneri kontrollimiseks (nt Rahapesu tõkestamise seadusest tulenev kohustus tuvastada väljamakse saanud isik) ja ostja jätab sellise kohustuse täitmata, siis ei ole ostja näidanud üles nõutavat hoolsust ning sellest tulenevalt lasub tal kohustus tõendada, et kauba või teenuse müüja on tõepoolest arvel näidatud isik. Kui käibemaksukohustuslane jätab isiku tuvastamise nõude täitmata ega suuda tõendada tehingu tegelikku teist poolt, siis puudub tal käibemaksu mahaarvamise õigus, sest ta pole pidanud silmas nõutavat ja tavapärast hoolsust ning seepärast tuleb pidada tegelikuks müüjaks tundmatut kolmandat isikut.
  5. Rahapesu tõkestamise seaduse § 5 lg 1 p 2 järgi võidakse ettevõtjat, kes sooritab tehinguid vähemalt sama seaduse § 7 lõikes 3 nimetatud väärtuses, kasutada rahapesu teostamisel. Viidatud sätte alusel on selline ettevõtja kohustatud tuvastama isikusamasuse kõigil isikutel, kellelt ta tehingu või omavahel ilmselgelt seoses olevate tehingute sooritamisel kokku võtab vastu, kellele vahendab või maksab välja sularaha üle 100 000 krooni, sularahata arveldamise korral üle 200 000 krooni või tehingu või omavahel ilmselgelt seoses olevate tehingute eest nii sularahas kui sularahata arveldamise korral sularahas ja sularahata maksetena kokku üle 200 000 krooni. Sama seaduse § 9 lg 1 alusel tuleb isikusamasuse tuvastamiseks esitatud dokumendist teha säilitamiseks koopia. Seega oli AS Tartu Veski kohustatud tuvastama isiku, kellele maksti sularahas või sularahata arveldamise korras vastavalt kas üle 100 000 krooni või üle 200 000 krooni. Maksuamet on halduskohtule esitanud AS Tartu Veski kassa väljamineku orderite nr 24, 50, 79 ja 130 koopiad. Orderi nr 24 järgi on osaühingule Wassermax
  6. veebruaril 2001 välja antud 105 763 krooni ja orderi nr 130 järgi
  7. mail 2001 211 220 krooni.
  8. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  9. märtsi
  10. a otsuse asjas nr 3-4-1-1-02 (RT III 2002, 8, 74) punktis 16 on Riigikohus märkinud: "Käibe toimumisel ei ole arve tasumisega mingit seost, sest käibe toimumine on kauba või teenuse reaalne üleandmine, mitte tasumine. Arve tasumata jätmine võib olla vaid üheks tõendiks tehingu mittetoimumise kohta. Samuti võib suure summa tasumine sularahas olla üheks tõendiks selle kohta, et tehing on fiktiivne. Sellisel juhul on maksuametil võimalik tõendeid kogumis hinnates tuvastada tehingu mittetoimumine ning seega ka sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse puudumine." Need põhimõtted on kohaldatavad ka käesoleva asja lahendamisel.
  11. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada KMS § 18 lg 1 p 1 ebaõige kohaldamise tõttu. Vaidluse õigeks lahendamiseks on osa olulistest asjaoludest jäetud välja selgitamata. Aktsiaseltsi Tartu Veski kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt, sest Riigikohus ei tee uut otsust maksuameti ettekirjutuse tühistamiseks käibemaksu osas. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.