3-1-1-64-03

MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-64-03 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartus, 15 mai

1. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes Kiris Kohtuasi S. S. Vene Föderatsioonile väljaandmise menetlus Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. märtsi
3. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S. S. erikaebus Asja läbivaatamise kuupäev
4. mai
5. a Istungil osalenud isikud S. S. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss RESOLUTSIOON
6. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. märtsi
8. a määrus muutmata ja S. S. erikaebus rahuldamata.
9. Välja mõista S. S-lt 920,40 kr (üheksasada kakskümmend krooni ja nelikümmend senti) kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. jaanuaril
12. a esitas Vene Föderatsiooni Peaprokuratuur Eesti Vabariigi Riigiprokuratuurile taotluse S. S. väljaandmiseks Vene Föderatsioonile. S. S. süüdistati Vene Föderatsioonis vara varguses 3 799 500 rubla väärtuses. Väljaandmise taotluses tugineti Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingule õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (edaspidi Õigusabileping).
13. Tallinna Linnakohus toetas
14. märtsi
15. a määruses S. S. väljaandmist Vene Föderatsioonile, kuid põhjusel, et S. S. oli Narva Linnakohtu
16. jaanuari
17. a otsusega tunnistatud süüdi Eestis toimepandud kuritegudes, lükkas Tallinna Linnakohus määruse täitmise edasi kuni Narva Linnakohtu otsuse jõustumiseni. Narva Linnakohtu otsus jõustus Viru Ringkonnakohtu
18. märtsi
19. a otsusega. Samuti tunnistati S. S. Eestis toime pandud kuritegudes süüdi Narva Linnakohtu
20. jaanuari
21. a otsusega.
23. veebruaril
24. a. otsustas justiitsminister S. S. pärast karistuse kandmisest vabanemist Vene Föderatsioonile välja anda.
26. veebruaril
27. a esitas riigiprokurör Andrei Voronin KrMK § 402 alusel Tallinna Linnakohtule taotluse S. S. vahistamiseks.
28. Tallinna Linnakohtu
29. veebruari
30. a määrusega jäeti riigiprokuröri taotlus rahuldamata. Määruse motiivide kohaselt toetas Tallinna Linnakohus
31. märtsi
32. a määruses küll S. S. väljaandmist, kuid ei pidanud vajalikuks S. S-t vahi alla võtta. Esimese astme kohus ei saa aga muuta sama astme kohtu varasemat lahendit.
33. Tallinna Linnakohtu
34. veebruari
35. a määruse peale esitas riigiprokurör A. Voronin eriprotesti, milles palus linnakohtu määruse tühistada ja S. S. vahi alla võtta. Prokurör leidis, et Tallinna Linnakohtu varasemas, s.o
36. märtsi
37. a määruses ei käsitletud S. S. vahistamise küsimust. Seda küsimust ei tõusetunudki, sest S. S. viibis juba süüdimõistva kohtuotsuse alusel vahi all. Seoses karistuse ärakandmisega tuleb aga S. S. vahi alla võtta, sest teda vahistamata ei saa teda Vene Föderatsioonile välja anda.
38. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
39. märtsi
40. a määrusega eriprotest rahuldati. Kolleegium nõustus protesti väidetega ning märkis, et kuritegu, mille toimepanemises Vene Föderatsiooni territooriumil S. S. süüdistatakse, on ka Eesti Vabariigis karistatav üle ühe-aastase vangistusega. Kohtukolleegium märkis ühtlasi, et Tallinna Linnakohtu
41. märtsi
42. a määrusest nähtub, et S. S. tunnistas kuriteo toimepanemist Vene Föderatsioonis, kuid ei soovi enda väljaandmist Vene Föderatsioonile, mistõttu väljaandmise taotluse rahuldamiseks on vajalik tema vahistamine. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
43. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
44. märtsi
45. a määruse peale esitas erikaebuse väljaantav S. S. Kaebuse esitaja palub tühistada ringkonnakohtu määruse tema vahistamise ja Vene Föderatsioonile väljaandmise kohta ning jätta teda Eestisse. S. S. märgib, et Vene Föderatsioon tegi taotluse tema väljaandmiseks
46. aasta alguses ja korduvat taotlust tehtud ei ole. Selle alusel teeb ta järelduse, et Vene Föderatsioon ei soovi enam tema väljaandmist. Kaebuses oletatakse, et võib-olla on möödunud kuriteo aegumise tähtaeg või on kriminaalasi lõpetatud seoses amnestiaga. Ka märgib S. S., et Venemaal on vahepeal toimunud rahareform ning kehtivas vääringus moodustab tema poolt varastatu väärtus 3779 rubla ja nii vähetähtsa kuriteo eest ei tohi isikut Vene Föderatsioonis vahistada. Kaebuse esitaja juhib tähelepanu ka sellele, et tal on Eestis pere ning tema väljaandmine Vene Föderatsioonile võtab talt võimaluse tööle ja elukohale, takistab suhtlemist perega ning tagasipöördumist Eestisse. Veel leiab kaebuse esitaja, et teda ei saa välja anda tervisliku seisundi ja Vene Föderatsiooni eeluurimisvanglates tuberkuloosi laialdase leviku tõttu.
47. Riigikohtu istungil toetas S. S. kaitsja erikaebuses esitatud taotlust. Prokurör märkis, et prokurörile teadaolevalt on S. S. vaidlustanud halduskohtus justiitsministri otsuse tema väljaandmise kohta. Samas leidis prokurör, et ringkonnakohtu
48. märtsi
49. a määrus on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta selle muutmata ja erikaebuse rahuldamata. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
50. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatab S. S. erikaebuse alusel läbi taotluse tema vahistamise määruse tühistamise osas, mitte aga osas, milles palutakse tühistada tema väljaandmine Vene Föderatsioonile. Seda põhjusel, et tulenevalt KrMK § 407 lg-st 2 otsustab välisriigi kodaniku või kodakondsuseta isiku väljaandmise justiitsminister. Justiitsministri otsus on aga vaidlustatav haldus-, mitte kriminaalkohtumenetluse korras.
51. Kriminaalmenetluse koodeksi § 402 lg 1 sätestab, et pärast isiku välisriigile väljaandmise taotluse kohtusse saabumist otsustab kohtunik uurija põhistatud määruse alusel või Riigiprokuratuuri prokuröri ettepanekul loa andmise väljaantava isiku vahi alla võtmiseks. Sama seaduse § 397 lg 1 sisaldab üldpõhimõtet, mille kohaselt õigusabi taotlusi kriminaalasjades lahendatakse Eesti Vabariigi välislepingute alusel.
52. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (Õigusabileping) artiklis 68 on märgitud, et väljaandmise palve saamisel rakendab järelepärimise saanud lepingupool viivitamatult abinõusid selle isiku vahistamiseks, kelle kohta saadeti väljaandmise palve, välja arvatud juhud, millal sama lepingu sätete kohaselt väljaandmist ei lubata. Õigusabilepingu artikli 61 lõike 2 kohaselt antakse välja tegude eest, mis on mõlema lepingupoole seadusandluse kohaselt kuriteod ja mille toimepanemise eest on ette nähtud vabadusekaotus tähtajaga rohkem kui üks aasta või muu raskem karistus. Juhud, millal väljaandmine ei ole lubatud, on loetletud sama lepingu artiklis
54. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohus on Tallinna Linnakohtu kohtuniku
55. veebruari
56. a määruse tühistamisel ja S. S. vahistamisel järginud Õigusabilepingut. Ringkonnakohus märkis põhjendatult, et väljaandmistaotluse toetamisel puudus linnakohtul
57. märtsil
58. a vajadus S. S. vahistamiseks, sest S. S. viibis sellel ajal juba vahi all. Ringkonnakohus on tuvastanud, et kuritegu, mille toimepanemises Vene Föderatsiooni territooriumil S. S. süüdistatakse, on ka Eesti Vabariigis karistatav üle ühe-aastase vangistusega, samuti pole ringkonnakohus leidnud, et S. S. puhul esineks mõni Õigusabilepingu artiklis 62 märgitud alustest, mis keelaks tema väljaandmise ja sellest tulenevalt välistaks sama lepingu artikli 68 kohaselt tema vahistamise. Ka Riigikohtule esitatud eriprotestis ei ole S. S. taoliste aluste esinemist esile toonud.
59. Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3, § 72 lg-st 2 ja §-st 77, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
60. märtsi
61. a määruse muutmata ja S. S. erikaebuse rahuldamata. Peeter Vaher, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris