KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-55-03 Otsuse kuupäev 19. mai 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher Kohtuasi T. L. haldusõiguserikkum

kehtivuse ajal. Haldusvastutusele võetaval isikul oli alus arvata, et kaebuse esitamine ei too kaasa täiendavaid kulutusi, mis pole ette nähtud vastava menetlustoimingu (taotluse esitamise) ajal kehtiva seadusega. Kassaator leiab, et VTMS § 38 ei saa kohaldada tagasiulatuvalt nendele toimingutele, mis on alanud

kehtivuse ajal. Kaebuses märgitakse, et E. N. ei esitanud asja arutamise käigus kohtule kuludokumente ega ka taotlusi nende kulude hüvitamiseks, mistõttu kassaator väidab, et vastav taotlus esitati pärast asja arutamise lõppemist, kuid enne kohtuotsuse kuulutamist. Sel ajal ei võinud aga kohtutoimikut uute dokumentidega enam täiendada. Lisaks leitakse kaebuses, et kohus ei ole hinnanud objektiivselt kõiki tõendeid. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

2. jaanuaril
3. a jõustunud Kohtuekspertiisiseaduse § 26 lg-st 1 tulenevalt määrab kohtueksperdi tehtud ekspertiisi maksumuse kindlaks ekspertiisiasutus, arvestades ekspertiisile kulutatud aega ja vahendeid ning menetleja kutsel kohtueksperdi ilmumise kulusid, ning nende kulude kohta lisatakse õiend ekspertiisiaktile või ekspertiisist keeldumise aktile.
4. jaanuaril
5. a määras Jõgeva Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna patrulli ja liiklusjärelevalve talituse politseiinspektor haldusõiguserikkumise asjas liiklustehnilise ekspertiisi.
6. veebruaril
7. a koostatud ekspertiisiaktile lisatud õiendi kohaselt oli ekspertiisi kogumaksumus 3000 krooni. Asja kohtuliku menetluse käigus soovis haldusvastutusele võetava isiku esindaja esitada eksperdile täiendavaid küsimusi ja
8. augustil
9. a määras Jõgeva Maakohus täiendava liiklustehnilise ekspertiisi.
10. novembril
11. a koostatud ekspertiisiaktile lisatud õiendi kohaselt oli selle ekspertiisi kogumaksumus 4500 krooni. Jõgeva Maakohtu
12. novembri
13. a otsusega mõisteti 7500 krooni ekspertiisitasu kohtukulude katteks välja T. L-lt. 7.

§ 224

lg 1 kohaselt määras ametiisik, kohtunik või kohus ekspertiisi, kui haldusõiguserikkumise asjaolude selgitamiseks oli vaja mitteõiguslikke eriteadmisi. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ekspertiisi määramisel ja tegemisel ei olnud tähtsust asjaolul, kas või millise menetlusosalise taotlusel ekspertiis määrati ja tehti. Küll tuleb menetlusõiguses lähtuda toimingu tegemisel kehtivast normist. Seega tuli kõnealuses asjas ekspertiisidega seonduvate küsimuste, sealhulgas ekspertiisikulude hüvitamise ja/või väljamõistmise küsimuste lahendamisel lähtuda ekspertiisi määramisel kehtinud, seega mitte Väärteomenetluse seadustikus vaid kuni 1. septembrini 2002. a kehtinud

s sätestatud menetluskorrast. 8.

§ 351

lg 2 sätestas, et ekspertidel, spetsialistidel ja tõlkidel on õigus oma kohustuse täitmise eest saada tasu, välja arvatud juhul, kui nad oma kohustusi täitsid ametialase ülesandena. Alates

1. jaanuarist
2. a sisaldas HÕS § 351 ka lõiget 5, mille kohaselt asutusele või juriidilisele isikule seoses ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud tuli hüvitada Vabariigi Valitsuse määratud suuruses ja korras. Vabariigi Valitsuse
3. märtsi
4. a määrusega nr 94 kehtestatud "Riiklikule ekspertiisiasutusele, muule asutusele või juriidilisele isikule seoses kohtuekspertiisi tegemisega tekkinud kulude arvestamise ja hüvitamise korra" § 3 sätestas omakorda, et ekspertiisikulud kantakse kohtukuludesse ja nõutakse sisse või jäetakse sisse nõudmata kohtu või kohtueelse uurimise asutuse poolt menetlusseadustes ettenähtud korras. Haldusõiguserikkumiste seadustik ei näinud aga ette korda ekspertiisikulude sisse nõudmiseks ega sisse nõudmata jätmiseks. Seega ei näinud HÕS § 351 lg 5 ja selle alusel kehtestatud kohtuekspertiisi tegemisega tekkinud kulude arvestamise ja hüvitamise kord ette ekspertiisikulude väljamõistmist menetlusaluselt isikult, mistõttu need kulud tuli hüvitada riigieelarve vahenditest. Seda hoolimata asjaolust, et kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud VTMS § 38 ja KrMK §-d 87-89 nägid ka väärteomenetluses ette kohtukulude väljamõistmise menetlusaluselt isikult.
5. Jõgeva Maakohtu
6. novembri
7. a otsusega mõisteti T. L-lt E. N-i kasuks välja 415 krooni tema sõidukulude katteks. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et E. N. ei ole ühelgi kohtuistungil esitanud kuludokumente ega ka taotlust nende kulude hüvitamiseks, on alusetud ja eksitavad. Asja materjalidest nähtub, et E. N. on kohtuistungitel korduvalt tõstatanud küsimuse oma sõidukulude hüvitamisest (tl 96, 122, 153) ning on esitanud kohtule ka kirjaliku avalduse sõidukulude hüvitamiseks (tl 115). Samuti sisalduvad asjas tõendid vastavate sõidukulude olemasolu kohta (tl 175, 176 ja 194).
8. E. N. kulutas 190 krooni sõiduks
9. augusti
10. a kohtuistungile ja 225 krooni sõiduks
11. novembril
12. a kohtuistungile. Riigikohtu kriminaalkolleegium loeb E. N-le sõidukulude hüvitamise 415 krooni suuruses summas põhjendatuks. 11.

§ 351

lg 1 kohaselt hüvitati kannatanule tema poolt kantud kulutused seoses ilmumisega ametiisiku või maa- või linnakohtu kohtuniku juurde või kohtusse, kelle menetluses on haldusõiguserikkumise asi. Samas nõustub kriminaalkolleegium kassatsioonkaebuse väitega, et

järgi ei saanud nende kulude hüvitamise kohustust panna haldusvastutusele võetavale isikule vaid HÕS § 351 lg 3 kohaselt maksti väljakutsumisega seoses olevad kulud ja tasud välja menetlust teostava kohtu või asutuse vahendite arvel. Tulenevalt HÕS § 351 lg-st 3 puudus seega seaduslik alus E. N. sõidukulude väljamõistmiseks T. L-lt.

1. Alates
2. septembrist
3. a kehtiva VTMS § 38 lg 1 kohaselt järgitakse väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMK § 88 lg 1 sisaldab põhimõtet, mille kohaselt tunnistajale ja kannatanule hüvitatakse kohtusse ilmumise ning sõidukulud. Sama seaduse § 87 p-st 1 tulenevalt loetakse need kulud kohtukulude hulka. KrMK § 89 lg 1 alusel nõuab kohus süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel kohtukulud sisse süüdimõistetult. Kriminaalmenetluse koodeksi § 88 lg 3 sätestab, et väljakutsumisega seoses olevad kulud ja tasud makstakse välja eeluurimis- või kohtuasutuste vahendite arvel Vabariigi Valitsuse poolt kindlaksmääratud korras. See kord on kindlaksmääratud Vabariigi Valitsuse
4. augusti
5. a määrusega nr 262 kehtestatud "Kriminaal-, väärteo-, tsiviil ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele kulude tasumise korras". Selles viidatakse omakorda Vabariigi Valitsuse
6. detsembri
7. a määrusele nr 453, millega kehtestati "Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevaraha määrad ning nende maksmise tingimused ja kord". Nimetatud määrustega kindlaksmääratud korra kohaselt tuli E. N. sõidukulud
8. novembri
9. a kohtuistungile ja tagasi, s.o 225 krooni hüvitada kulu tõendava dokumendi alusel kohtu eelarves selleks ettenähtud, seega riigieelarve vahenditest. Need kulud tuli lugeda väärteoasja kohtukulude hulka ja kohtuotsusega mõista välja T. L-lt.
10. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on piisavalt uurinud ja hinnanud tõendeid nende kogumis ning põhjalikult motiveerinud kohtu järeldusi, ega nõustu seetõttu kassatsioonkaebuse väitega selle kohta, nagu ei oleks maakohus hinnanud tõendeid objektiivselt. Kassatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
11. Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 8, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Jõgeva Maakohtu
12. novembri
13. a otsuse T. L-lt 7500 krooni väljamõistmise osas riigituludesse ja 415 krooni väljamõistmise osas E. N. kasuks, ja teeb selles osas täiendavalt tõendeid kogumata uue otsuse, mis ei raskenda T. L. olukorda. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Peeter Vaher