KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-44-03 20. mai 2003 Eesistuja Tõnu A

(VS) § 12 lg 4 p 7 ja § 12 lg 9 p 4 alusel ning N. Dorošenkole käskkirjaga nr 468 VS § 12 lg 4 p 14 ja § 12 lg 9 p 4 alusel. Keeldumise põhjuseks oli, et V. Dorošenko on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ja sealt erru arvatud ning saanud Ameerika Ühendriikide abiprogrammi raames elamispinna Vene Föderatsioonis Smolenski linnas. N. Dorošenko on aga välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena teeninud ja sealt erru läinud välismaalase abikaasa ning, nagu ka V. Dorošenko, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal.

1. Tallinna Halduskohtule esitatud kaebustes taotlesid V. ja N. Dorošenko VS § 12 lg 9 p 4 kohaldamata jätmist selle vastuolu tõttu Põhiseadusega, siseministri käskkirjade nr 468 ja 469 tühistamist ja siseministrile ettekirjutuse tegemist vaadata elamisloa pikendamise taotlused uuesti läbi ja teha uus otsus ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumise päevast arvates. Tallinna Halduskohus jättis V. Dorošenko ja N. Dorošenko kaebused rahuldamata. Apellatsioonkaebustes palusid N. ja V. Dorošenko tühistada Tallinna Halduskohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega rahuldada apellatsioonkaebus.
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) Õige on halduskohtu järeldus, et vaidlustatud käskkirjades on tuginetud kahele iseseisvale elamisloa pikendamisest keeldumise alusele.

§ 12

redaktsioon näitab, et seadusandja lubab erandi tegemiseks diskretsiooni vaid nende välismaalaste suhtes, kelle osas on selles paragrahvis ette nähtud elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldumise alus, millele otseselt viidates on seadusandja ette näinud erandi tegemise võimaluse elamisloa andmise ja pikendamise keelust (VS § 12 lg 5). Seadusandja ei näe ette erandi tegemist välismaalastele, kelle suhtes on tuvastatud VS § 12 lg 9 p-s 4 sätestatud alus. Seega ei ole võimalik VS § 12 lg 4 p-s 7 või p-s 14 nimetatud välismaalase elamisloa pikendamine erandkorras VS § 12 lg 5 alusel. 2) Vaidlust pole selle üle, et N. ja V. Dorošenko said rahvusvahelise abiprogrammi kaudu korteri kodakondsusjärgses riigis. Seega on faktiliselt põhjendatud vaidlustatud haldusaktide rajanemine seaduslikul alusel. 3) Apellatsiooniastmes on vaidlus küsimuses, kas VS § 12 lg 9 p-s 4 sätestatud alusel apellantide elamislubade pikendamisest keeldumine on Põhiseadusega vastuolus. Apellandid põhjendavad VS § 12 lg 9 p 4 kohaldamise põhiseadusevastasust sellega, et see rikub nende õigust perekonnaelule, ning VS § 12 lg 9 p 4 kohaldamine nende suhtes on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. 4) Haldusasja toimikust nähtub, et apellandid on elamisloa pikendamise taotluses märkinud andmed laste ja abikaasa kohta. V. Dorošenko on rahvusvahelises abiprogrammis osalemise soovi kirjalikus kinnituses märkinud perekonna suuruseks neli inimest. Tõika, et apellant käsitles oma perekonnana, kelle jaoks korteri saamiseks ta abiprogrammis osales, ennast, abikaasat ning poegi Sergeid ja Vitalit, näitab ka väljavõte avalduse täitmise järgsest sõjaväeosa nr 56190 komandöri

1. aprilli
2. a käskkirjast apellandile, tema abikaasale ja poegadele rahaliste vahendite väljamaksmise kohta sõiduks Smolenskisse. Seega arvestas V. Dorošenko juba abiprogrammis osaledes sellega, et tema uueks elukohaks saab Smolensk, tema vanemad aga jäävad Eestisse. 5) Halduskolleegium ei vaidlusta kaebuse esitajate väidet, et nende suhteid lastega ja V. Dorošenko vanematega saab käsitleda perekonnaeluna Põhiseaduse §-de 26 ja 27 tähenduses. Kuid riigil puudub põhiseadusest ja rahvusvahelisest õigusest tulenev üldine kohustus respekteerida teise riigi kodanike tehtud elukohariigi valikut. Välisriigi kodanikel puudub üldine õigus perekonna ühendamiseks teise riigi territooriumil. Seetõttu ei riku vaidlustatud käskkirjad apellantide põhiseaduslikku õigust perekonnaelule. Oluline ei ole ka see, et apellantide vanemad, keda nad käsitlevad oma perekonnaliikmetena, ei soovi perekonna ühendamiseks koos apellantidega asuda oma kodakondsusjärgsesse riiki. Kui V. Dorošenko vanemad soovivad jääda Eestisse, saavad nende eest vajadusel hoolt kanda apellantide täisealised lapsed ja Eesti riik. Halduskolleegiumi seisukohta ei muuda seetõttu ka apellantide poolt kohtuistungil esitatud tõendid V. Dorošenko ema tervisliku seisukorra kohta. Keila Haigla poolt antud tõendi kohaselt viibis L. Dorošenko haiglas ravil 14.-
3. oktoobrini
4. Tõendil on märgitud, et L. Dorošenko vajab kaks kuud hooldust ja tal tuleb käia karkudega. Esitatud dokumendid puudutavad vaidlustatud käskkirjade andmisele võrdlemisi pika ajavahemiku võrra järgnevat perioodi ning ei saa juba seepärast mõjutada käskkirjade õiguspärasust. Pealegi ei ilmne antud dokumentidest, et patsient vajaks pärast statsionaarset ravi alalist hooldust. Keila Haigla ortopeedia osakonna väljavõttes haigusloost sisalduvad positiivsed hinnangud ravi tulemuste kohta viitavad vastupidisele. Apellantidel pole kohustust majanduslikult toetada oma täisealisi töövõimelisi lapsi. 6) N. Dorošenko ütlustest ilmneb, et ta on erastanud ka Eestis korteri. Apellantide poolt kohtuistungil antud selgituste kohaselt kasutab nende vanemate elamispinda üks nende täisealistest poegadest. Vanemad elavad apellantide juures nende korteris. Nendest asjaoludest järeldub, et apellantide perekonnaliikmetel on Eestis teatud majanduslik kindlustatus ning Eestist lahkumisega ei kaasne halbu majanduslikke tagajärgi nende perekonnaliikmete majanduslikule seisundile. 7) Eeltoodu alusel ei nähtu haldusasja materjalidest, et apellantidel on olulisi faktilisi takistusi kodakondsusjärgsesse riiki siirdumiseks. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse vastupidine väide. 8) Pole tõendatud, et VS § 12 lg 9 p 4 kohaldamise tõttu on apellante teiste välismaalastega võrreldes põhjendamatult ebavõrdselt koheldud. Kaebajate esitatud näidetega tutvumine kinnitab, et nende näidete puhul pole tegemist samasuguse olukorraga kui apellantide puhul. Näidetes on toodud oluliselt erinevad asjaolud (isik, kelle elamisluba pikendati, on kas abielus Eesti kodanikuga või tuleneb tema elamisloa saamise õigus rahvusvahelisest lepingust või ta ei ole isik, kes sai rahvusvahelise abiprogrammi käigus välisriigis korteri). 9) Seadusandja on alates

jõustumisest 1993. aastal väljendanud selget seisukohta, et endise NSVL sõjaväes kaadrisõjaväelasena teeninud isikutele ja nende abikaasadele üldjuhul elamisluba ei anta, soovides seega nende lahkumist Eestist. Eesti riigi huvides on olnud ka rahvusvahelised abiprogrammid, millega rahastati endise NSVL sõjaväelastele eluaseme muretsemist, võimaldamaks neil Eestist lahkuda.

§ 12

lg 9 p 4 eesmärgiks ei ole seega mitte ainult sanktsioneerida isikute poolt endale Eestist lahkumiseks võetud kohustuste täitmist, vaid ta väljendab Eesti riigi huvi, et rahvusvaheliste abiprogrammide käigus endise NSVL sõjaväe väljaviimise hõlbustamiseks rahaliste vahendite kulutamine täidaks oma eesmärki. Arvestada tuleb, et rahvusvahelise abiprogrammi raames korteri saamine tähendab praktikas, ja seda kinnitavad ka käesoleva asja materjalid, et isik on arvestanud asjaoluga, et korter eraldatakse talle sellesse elama asumiseks. Korteri saamine tingib tema lahkumise Eestist ja ta on Eestist lahkumisel kindlustatud oma perekonna mahutamiseks vajalikus suuruses elamispinnaga välisriigis. Need asjaolud on olulised ka juhul, kui diskretsiooni korras otsustataks kauaaegsele sisserändajale ja tema perekonnaliikmetele elamisloa pikendamisest. Kui isik on Eestist lahkumist eeldava enda taotletud hüve (toetuse või elamispinna välismaal) saanud, siis ei ole ainuüksi asjaolu, et isik hiljem ümber mõtleb ning Eestist lahkuda ei soovi, põhjuseks, et käsitada tema hiljem esitatud elamisloa taotluse ilma erandi tegemise võimaluseta rahuldamata jätmist sätestavat normi põhiseadusevastasena. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

1. Kassatsioonkaebuses paluvad V. Dorošenko ja N. Dorošenko tunnistada VS § 12 lg 9 p 4 kehtetuks, tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega kohustada vastustajat lahendama elamisloa taotlused ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kassaatorid väidavad järgmist: 1) V. Dorošenko on
2. juulil 1994 sõlmitud "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" subjekt. V. Dorošenko on Vene Föderatsiooni sõjaväepensionär
3. novembrist
4. Kokkuleppe ratifitseerimise seadus, mis võeti vastu
5. detsembril 1995, ei oma käesolevas asjas õiguslikku tähtsust, sest see on hilisem seadus. Kokkulepet tuli selle artikli 15 järgi rakendada selles alla kirjutamise päevast alates. 2) Ringkonnakohus kohaldas valesti VS § 12 lg 9 p
6. Vastuolus õiguse üldtunnustatud põhimõtetega on see, et VS § 12 lg 9 p-le 4 on antud tagasiulatuv jõud. Kassaatoritel oli kuni
7. oktoobrini 1999, mil jõustus VS § 12 lg 9 p 4, võimalus saada elamisluba VS § 12 lg 5 alusel erandkorras.

§ 12lg 9 p 4 aga välistas neile elamisloa andmise.

1. a abiprogrammi kaudu elamispinna saamisel ei osanud kassaatorid ette näha, et seadus välistab hiljem elamisloa pikendamise. Kassaatoritel tekkis õiguspärane ootus, et seadus ei karmista tagasiulatuvalt nende olukorda. Kuna seaduses puudub asjakohane rakendussäte, siis ei saa VS § 12 lg 9 p 4 omada tagasiulatuvat jõudu. See säte on rakendatav isikute suhtes, kes omandavad abiprogrammi kaudu korteri välismaal pärast
2. oktoobrit
3. Siseminister on ebaõigesti andnud VS § 12 lg 9 p-le 4 tagasiulatuva jõu. 3) Põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et elamislubade pikendamata jätmine ei riku N. ja V. Dorošenko õigust perekonnaelule. Ringkonnakohus pole arvestanud sellega, et kassaatorid ei saa Eestist lahkuda. V. ja N. Dorošenkol pole võimalik asuda elama neile abiprogrammi raames eraldatud korteris. V. Dorošenko ülalpidamisel on vanemad, kellel on Eesti elamisload. V. Dorošenko isa on esimese grupi invaliid ja ema teise grupi invaliid. N. Dorošenko elab Eestis juba 50 aastat. Eestis on neil vara ja töökoht. Eestis elavad elamislubade alusel nende lapsed, kes on Eestis sündinud, samuti lapselapsed. Kassaatorid on pidevalt majanduslikult toetanud ja toetavad oma lapsi ja vanemaid. Eestist lahkumine toob kaasa kassaatorite lahtirebimise tavapärasest sotsiaalsest keskkonnast ja perekonna lagunemise. Seepärast oli neil pädevus tõstatada küsimus VS § 12 lg 9 p 4 vastavusest Põhiseadusele. 4)

§ 12

lg 9 p 4 on vastuolus Põhiseaduse §-dega 3, 10, 11 ja 26 ning Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 8 lõikega 2. Puudub mõistlikult arusaadav põhjendus, miks on vaja siduda välisriigis tsiviilõigusliku tehinguga korteri omandamise fakt haldusõiguslike tagajärgedega.

§ 12lg 9 p 4 on vastuolus Põhiseaduse §-ga 11.

Põhiõigusi saab piirata vaid siis, kui see toimub teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks. Rahvusvahelise abiprogrammi raames korteri saamine ei riku teiste isikute õigusi ja vabadusi. 5)

§ 12

lg 9 p 4 on ebaproportsionaalsuse tõttu vastuolus Põhiseaduse §-ga 11, kuna ei anna täitevvõimule kaalutlusõigust. 6) Siseministri käskkirjad on seadusevastased, sest nad on ebapiisavalt motiveeritud ega ole kontrollitavad. Käskkirja andmisel pole arvesse võetud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee

1. septembri
2. a soovitust nr 15 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat kauaaegsete sisserändajate väljasaatmise kohta. Siseministril oli käskkirjade andmisel kohustus teostada diskretsiooni.
3. Siseministri esindaja kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse kassatsioonkaebus rahuldamata jätta. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Vaidlus käib
5. oktoobril 1999 jõustunud VS § 12 lg 9 p 4 kohaldamise üle, mis sätestab: "Elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldutakse, kui: 4) isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust."
6. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et V. Dorošenko on
7. juulil 1994 sõlmitud "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (Kokkulepe) subjekt, sest ta on Vene Föderatsiooni sõjaväepensionär
8. novembrist
9. V. Dorošenko ja N. Dorošenko algatatud apellatsioonimenetluses väideldi VS § 12 lg 9 p 4 kohaldamise ja perekonnapõhiõigusesse sekkumise üle. Tallinna Halduskohtu järeldust, et V. Dorošenko pole Kokkuleppe subjekt (halduskohtu tl 147), ei apelleeritud. Samuti ei vaieldud selle järelduse üle ringkonnakohtu istungil. Ringkonnakohtu otsuses ei puudutatud küsimust, kas V. Dorošenko on Kokkuleppe subjekt, sest halduskohtu järeldust, et ta pole Kokkuleppe subjekt, ei vaidlustatud. Tallinna Halduskohus tuvastas, et V. Dorošenko oli kaadrisõjaväelasena Vene Föderatsiooni relvajõudude tegevteenistuses ka pärast Kokkuleppe alla kirjutamist (halduskohtu tl 147). Nendel põhjustel ei peatu kolleegium kassatsioonkaebuse väitel, et V. Dorošenko on Kokkuleppe subjekt. Kolleegium märgib vaid seda, et haldusasjades nr 3-3-1-10-03 ja 3-3-1-11-03 asus kolleegium seisukohale, et Kokkuleppe subjekt pole isik, kes polnud Vene Föderatsiooni relvajõududest erru arvatud
10. juuliks 1994 ega saanud selle päeva seisuga Vene Föderatsioonilt sõjaväepensioni. Nendes asjades tehtud otsustest tuleneb, et sõjaväepensionäri staatuse kindlaksmääramisel on oluline see, kas isik sai Vene Föderatsioonilt sõjaväepensioni enne
11. juulit
13. Kolleegium ei nõustu kassaatorite väitega, et VS § 12 lg 9 p 4 on rakendatav üksnes isikute suhtes, kes omandavad abiprogrammi kaudu korteri välismaal pärast
14. oktoobrit 1999, ja et siseminister on ebaõigesti andnud VS § 12 lg 9 p-le 4 tagasiulatuva jõu. Kuna kolleegium on haldusasjades nr 3-3-1-10-03 ja 3-3-1-11-03 tehtud otsustes põhjendanud, miks ta leiab, et VS § 12 lg 9 p 4 on rakendatav ka isikute suhtes, kes omandasid rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välisriigis, siis ei pea kolleegium käesolevas asjas vajalikuks neid põhjendusi korrata.
15. Kolleegium ei nõustu kassaatoritega, et elamislubade pikendamata jätmine rikub nende õigust perekonnaelule ja et V. Dorošenkol ja N. Dorošenkol pole võimalik asuda elama neile abiprogrammi raames eraldatud korteris. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et juhul, kui V. Dorošenko vanemad soovivad jääda Eestisse, siis saavad vajaduse korral nende eest hoolitseda V. Dorošenko ja N. Dorošenko täisealised lapsed. Ka Tallinna Halduskohus asus seisukohale, et V. Dorošenko ja N. Dorošenko täisealised lapsed saavad täita Perekonnaseadusest tulenevat vanavanemate ülalpidamise kohustust, kui vanavanemad soovivad jääda Eestisse (halduskohtu tl 146). Samuti nõustub kolleegium ringkonnakohtu järeldusega, et haldusasja materjalidest ei nähtu, et apellantidel on olulisi faktilisi takistusi kodakondsusjärgsesse riiki siirdumiseks. Kolleegium märgib, et N. Dorošenko kinnitas Ameerika Ühendriikide abiprogrammi kaudu Venemaal omandatud korteri kohta
16. veebruaril 2002 Tallinna Halduskohtu istungil, et korter on
17. aastast olemas, keegi selles ei ela ja tema tasub korteri eest kommunaalmakseid ja 250 rubla kuus üüri (halduskohtu tl 70-71).
18. Kolleegium ei nõustu kassaatorite väitega, et puudub mõistlikult arusaadav põhjendus, miks on vaja siduda välisriigis tsiviilõigusliku tehinguga korteri omandamise fakt haldusõiguslike tagajärgedega, et põhiõigusi saab piirata vaid siis, kui see toimub teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks. Kolleegium on seisukohal, et korter, mille Vene Föderatsiooni relvajõudude kaadrisõjaväelase perekond sai Ameerika Ühendriikide abiprogrammi kaudu oma kodakondsusjärgses riigis, pole saadud pelgalt tsiviilõigusliku tehinguga. Tsiviilõiguslik tehing oli vaid korteri omandamise vormiline külg. Vene Föderatsiooni relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelased said nimetatud abiprogrammi kaudu korteri tingimusel, et nad lahkuvad vastavast Balti riigist ja edaspidi sisenevad sinna vaid välismaalasena üldistel alustel. Sellisena aitas abiprogramm realiseerida Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsioon poolt
19. juulil 1994 sõlmitud "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelist lepingut Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende sealviibimise tingimustest." Selle lepingu järgi pidid Vene Föderatsiooni relvajõudude tegevteenistuses olevad isikud ja nende perekonnaliikmed, välja arvatud Eesti kodanikest perekonnaliikmed, Eestist lahkuma. Abiprogramm oligi selleks, et neil oleks korter, kuhu elama asuda. Kolleegiumi arvates ei välista asjaolu, et Eesti riik polnud abiprogrammi pooleks, Eesti riigi õigust kehtestada VS § 12 lg 9 p 4 ja kohaldada seda sätet. Asjades nr 3-3-1-10-03 ja nr 3-3-1-11-03 leidis kolleegium, et VS § 12 lg 9 p 4 kehtestamise eesmärk oli legitiimne (vt nimetatud otsuste punktid 4244 ja 44-46).
20. Kassaator peab VS § 12 lg 9 p 4 põhiseadusevastaseks ebaproportsionaalsuse tõttu, kuna see säte ei anna täitevvõimule kaalutlusõigust. Asjades nr 3-3-1-10-03 ja nr 3-3-1-11-03 leidis kolleegium, et seadusega täitevvõimule kaalutlusõiguse andmata jätmine iseenesest ei muuda seadust põhiseadusevastaseks. Ka regulatsioon, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib anda proportsionaalse tulemuse (nimetatud otsuste punktid 41 ja 43). Käesoleva otsuse punktis 8 on kolleegium nõustunud ringkonnakohtuga, et kassaatorite elamislubade pikendamata jätmine ei riku nende õigust perekonnaelule. Sellises olukorras pole tähtis, kas seadus võimaldab või ei võimalda täitevvõimu kaalutlusõigust.
21. Kassaatorid väidavad, et siseministri käskkirjad on seadusevastased, kuna nad on ebapiisavalt motiveeritud ega ole kontrollitavad. Käskkirja andmisel pole arvesse võetud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee
22. septembri
23. a soovitust nr 15 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat kauaaegsete sisserändajate väljasaatmise kohta. Siseministril oli käskkirjade andmisel kohustus teostada diskretsiooni. Ministri käskkirjad olid motiveeritud sellega, et V. Dorošenko on välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena teeninud isik ja N. Dorošenko tema abikaasa, ning sellega, et V. Dorošenko ja N. Dorošenko said Ameerika Ühendriikide abiprogrammi kaudu korteri Venemaal. Käskkirjad olid kohtulikult kontrollitavad. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et rahvusvahelise abiprogrammi kaudu korteri saamine tähendab, et isik pidi arvestama sellega, et korter eraldatakse talle sellesse elama asumiseks, korteri saamine tingib tema lahkumise Eestist ja et ta on Eestist lahkumisel kindlustanud oma perekonna vajalikus suuruses elamispinnaga välisriigis. Need asjaolud on olulised ka juhul, kui diskretsiooni korras otsustataks kauaaegsele sisserändajale ja tema perekonnaliikmetele elamisloa pikendamise üle. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann