MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-69-03 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 20. mai 2003 Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaal

§ 12lg 1 esimeses lauses ettenähtud põhiõigusi nende koostoimes.

(Vt Riigikohtu üldkogu

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95, p 1927.) Tunnistades Karistusseadustiku rakendamise seaduse vastuolus olevaks Põhiseaduse § 23 lg 2 teise lausega koostoimes § 12 lg 1 esimese lausega osas, milles seadus ei näe ette Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud vabadusekaotust kandva isiku karistuse vähendamist Karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse ülemmäärani, võttis Riigikohtu üldkogu muuhulgas arvesse asjaolu, et konkreetses kohtuasjas oli tegemist vanglakaristust kandva isikuga, kelle karistuse vähendamata jätmine kehtiva karistusseaduse eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse ülemmäärani riivas intensiivselt õigust vabadusele (PS § 20) (vt RT III 2003, 10, 95, p-d 26 ja 32). Ühtlasi leidis üldkogu, et ühiskonna õiglustunne ja kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtused, millega võib õigustada põhiõiguse piiramist (RT III 2003, 10, 95, p 28).
3. Kriminaalkolleegium leiab, et Põhiseaduse §

§ 12

lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõigused on riivatud ka juhul, kui jäetakse uuesti läbi vaatamata enne

1. septembrit 2002 lõplikult jõustunud kohtuotsus, mille alusel isik pärast Karistusseadustiku jõustumist kannab KrK § 204 lg 3 järgi mõistetud kohustuslikku lisakaristust - mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Riive on olemas, kuna erinevalt KrK §-st 204 annab Karistusseadustik kohtule võimaluse kaaluda, kas konkreetse kriminaalasja puhul esineb erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid mootorsõidukit korduvalt joobeseisundis juhtinud isiku suhtes KarS § 50 lg-s 1 ettenähtud lisakaristuse kohaldamata jätmist. Seega võib KarS § 424 koos § 50 lg-ga 1 osutuda üksikjuhul süüdimõistetu suhtes leebemaks kui KrK § 204 lg 3 sanktsioon.
2. Kolleegium märgib, et mida vähem intensiivne on põhiõiguse riive, seda suuremal määral tuleb võtta arvesse riivet õigustavaid väärtusi. Mida kaalukamat rolli mängivad konkreetse juhtumi puhul põhiõiguse riivet õigustavad väärtused, seda enam põhjendatud võib olla põhiõiguse taandumine nende ees.
3. Isikult mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine riivab kaalulolevaid põhiõiguslikult kaitstud vabadusi, seega ka Põhiseaduse §

§ 12

lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõigusi, oluliselt väiksema intensiivsusega kui vangistus. Mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine ei riiva isikuvabadust.

1. Mootorsõidukit korduvalt joobeseisundis juhtinud isikult juhtimisõiguse äravõtmine ei ole vastuolus seadusandja poolt Karistusseadustikus samasuguse teo eest ette nähtud õiguslike järelmitega. Karistusseadustiku § 424 järgi süüdimõistetud isikult tuleb üldjuhul mootorsõiduki juhtimisõigus KarS § 50 lg 1 alusel ära võtta ning üksnes erandlikud asjaolud võivad anda kohtule võimaluse see lisakaristus kohaldamata jätta.
2. Mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmata jätmist õigustavate asjaolude tagantjärele tuvastamine nendes kriminaalasjades, milles enne
3. septembrit 2002 jõustunud kohtuotsusega on KrK § 204 lg 3 järgi süüdimõistetud isikult mootorsõiduki juhtimise õigus ära võetud, tooks kaasa kord juba aset leidnud kriminaalmenetluste osalise kordamise. Selline lahendus kahjustaks oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu kui demokraatlikes riikides üldtunnustatud sotsiaalseid väärtusi. Samuti koormaks ülalnimetatud erandlike asjaolude olemasolu või puudumise tagasiulatuv tuvastamine kohtuid ja tooks kaasa kohtuasjade läbivaatamise aja pikenemise sellises ulatuses, et oleks tõsiselt kahjustatud kohtusüsteemi efektiivsus. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. aprilli
5. a määrus asjas nr 3-1-1-40-03 - RT III 2003, 15, 146, p 10.)
6. Eeltoodud põhjustel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et mõistetud karistuste läbivaatamata jätmine nende isikute osas, kes kannavad KrK § 204 lg 3 järgi mõistetud obligatoorset lisakaristust - mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine, - riivab teatud määral küll Põhiseaduse §

§ 12

lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõigusi, kuid on samas sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu kohtusüsteemi efektiivsuse, õigusrahu ja kohtuotsuste seadusjõu kui põhiseaduslike väärtuste tagamiseks. Järelikult vastab nimetatud põhiõiguste riive Põhiseaduse § 11 lauses 2 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele. Seetõttu jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium A. F. kaitsja T. Pometova erikaebuse rahuldamata ja Tallinna Linnakohtu 24. märtsi 2003. a määruse muutmata. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Lea Kivi