← Eesti

3-3-1-34-03

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-34-03 Otsuse kuupäev

  1. mai 2003 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jaak Luik ja Hele-Kai Remmel Kohtuasi Martta Anniki Ruusi kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  2. aprilli
  3. a otsuse nr 12058 ja Tallinna Linnavalitsuse
  4. mai
  5. a korralduse nr 1856-k tühistamiseks Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  6. detsembri
  7. a otsus haldusasjas nr 2-3/416/2002 Tallinna Linnavalitsuse, Peter-Karl Bramanise, Oleg Ivanovi ja Lembi-Sirje Kallase kassatsioonkaebused
  8. aprill 2003 Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Kohtuistungil osalenud isikud Peter-Karl Bramanis ja tema esindaja vandeadvokaat Edith Sassian Oleg Ivanov ja tema esindaja vandeadvokaat Monika Mägi Lembi-Sirje Kallas, Nikolai Tšinjakov ja Viktor Iljaševitš Martta Anniki Ruusi esindaja vandeadvokaat Äili Rodi RESOLUTSIOON
  9. Rahuldada Tallinna Linnavalitsuse, Peter-Karl Bramanise, Oleg Ivanovi ja Lembi-Sirje Kallase kassatsioonkaebused.
  10. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  11. detsembri
  12. a otsus haldusasjas nr 2-3/416/2002 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
  13. Tagastada kautsjonid. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  14. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni
  15. veebruari
  16. a otsuse nr 4901 punktiga 1 loeti Tallinnas Wiedemanni t 9 (endisel kinnistul nr 4183) asuvad hooned ja 823,75 m² suurune krunt omandireformi objektideks. Selle otsuse kohaselt natsionaliseeriti nimetatud hooned
  17. a ja maa natsionaliseeriti Riigivolikogu
  18. juuli
  19. a deklaratsiooniga. Sama otsuse punktiga 2 loeti tõendatuks, et see vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Amalie Ruusile ja Karp /Karl/ Ruusile võrdsetes mõttelistes osades. Otsuse punktiga 3 tunnistati nimetatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks Uno Ruus 1/2 mõttelises osas. Tallinna Linnavalitsuse
  20. mai
  21. a korraldusega nr 1428-k tagastati U. Ruusile 1/2 mõttelist osa Wiedemanni t 9 asuvast elamust. Linnavalitsuse
  22. juuli
  23. a korraldusega nr 1893-k tagastati U. Ruusile Wiedemanni t 9 asuvast garaažist 1/2 mõttelist osa. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  24. aprilli
  25. a otsusega nr 12058 tühistati sama komisjoni
  26. veebruari
  27. a otsus nr
  28. Selles otsuses leiti, et Wiedemanni t 9 asuvad ehitised ja maa võõrandati ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK(b)P Keskkomitee
  29. septembri
  30. a ühismäärusega. Sama otsuse
  31. punktiga loeti tõendatuks, et see vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Amalie Ruusile, kes vastab ORAS § 7 lg 1 p-s 2 sätestatud nõuetele. Otsuse punktiga 5 jäeti U. Ruusi taotlus rahuldamata põhjusel, et ta ei kuulu ORAS §-s 8 ja MRS § 5 lõikes 2 sätestatud isikute hulka. Tallinna Linnavalitsuse
  32. mai
  33. a korraldusega nr 1856-k tunnistati kehtetuks linnavalitsuse
  34. mai
  35. a korraldus nr 1428-k ja
  36. juuli
  37. a korraldus nr 1893-k.
  38. Martta Anniki Ruus esitas
  39. juulil 2001 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  40. aprilli
  41. a otsus nr 12058 ja Tallinna Linnavalitsuse
  42. mai
  43. a korraldus nr 1856-k. Kaebuse kohaselt hindas ÕVVTK Tallinna linnakomisjon valesti asjasse puutuvaid tõendeid, tõlgendas vääralt
  44. aastal kehtinud õigusakte ja tuvastas seetõttu ebaõigesti, et
  45. a natsionaliseeritud Wiedemanni t 9 asunud kinnistu tagastati
  46. septembril 1943 ning et vara lõpliku võõrandamise ajal, s.o
  47. septembril 1944 oli selle omanikuks Amalie Ruus. Kaebuse esitaja väitis, et Wiedemanni t 9 asuvad ehitised natsionaliseeriti Majade Natsionaliseerimise Komisjoni
  48. aprilli
  49. a otsusega. Eesti p.v Kinnisvaraselts andis
  50. oktoobril
  51. a koostatud üleandmise protokolliga nimetatud kinnisvara Karl ja Amalie Ruusile kasutamiseks ja majandamiseks. Saksa võimude poolt
  52. veebruaril 1943 välja antud Eesti, Läti ja Leedu kindralkomissari piirkonnas eraomanduse uuesti jaluleseadmise määruse § 2 lg 1 kohaselt anti omamaalastele nende taotlusel hoonestatud ja hoonestamata kinnisasjade ja käitiste omand tagasi. Nimetatud määruse § 2 lg 2 järgi anti omandus tagasi administratiivkorras ja see jõustus omanikukirja kätte andmisega. A. Ruusile pole omanikukirja Wiedemanni t 9 asunud kinnistu kohta üle antud. Seega ei saanud antud juhtumil vara võõrandamine toimuda
  53. aastal.
  54. Tallinna Halduskohtu
  55. märtsi
  56. a otsusega jäeti M. A. Ruusi kaebus rahuldamata. Halduskohus ei nõustunud kolmanda isiku P.-K. Bramanise esindaja advokaat E. Sassiani seisukohaga, et U. Ruusi testament välistab M. A. Ruusi õiguse esitada halduskohtule käesolevat kaebust. Kohus leidis, et M. A. Ruusil on selles haldusasjas kaebeõigus. Kohtuotsuses märgiti, et U. Ruusi testamendi punkti IV c kohaselt pärib M. A. Ruus U. Ruusi järelejäänud pärandvara, "mis on alles jäänud pärast p-des a ja b ettenähtud kohustuste täitmist. Seega on M. A. Ruus potentsiaalne pärija ka Wiedemanni tn 9 kinnistu osas juhul, kui nimetatud kinnistu osas oleks U. Ruus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektiks ning testamendi kohustuste täitmisest jääks nimetatud kinnisvara alles." Kohus leidis, et Wiedemanni t 9 asuvad hooned ja maa natsionaliseeriti
  57. aastal. Linnakomissari
  58. augusti
  59. a otsusega anti Wiedemanni t 9 asunud kinnisvara endistele omanikele Amalie ja Karl Ruusile tagasi kasutamiseks ja majandamiseks. K. Ruus (surn
  60. veebruaril 1943) pärandas
  61. septembri
  62. a koostatud notariaalse testamendiga kogu oma kinnis- ja vallasvara abikaasale A. Ruusile.
  63. veebruaril 1943 astus jõusse Eesti, Läti ja Leedu kindralkomissari piirkonnas eraomanduse uuesti jaluleseadmise määrus. Kohus jõudis järeldusele, et K. Ruusi pärand läks Balti eraseaduse järgi
  64. veebruarist 1943 üle A. Ruusile. Seda kinnitavad Tallinna
  65. jaoskonnakohtu
  66. detsembri
  67. a otsus, millega loeti K. Ruusi notariaalne testament etteloetuks ja avatuks
  68. aprillil
  69. a toimunud kohtuistungil. Nimetatud testament tunnistati kinnitatuks ja seadusjõusse astunuks. Majaelanike nimekirjad
  70. a ja
  71. a kohta ning
  72. aastal Maksuametile esitatud teatise on koostanud A. Ruus kui omanik. Kuna maa endise omaniku abikaasa vennapoeg ei kuulu ORAS §-s 8 ja MRS § 5 lg-s 2 märgitud isikute hulka, siis ei ole U. Ruus omandireformi õigustatud subjekt Wiedemanni t 9 asuvate õigusvastaselt võõrandatud hoonete ja maa suhtes.
  73. M. A. Ruus esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Apellant väitis, et omandiõigus natsionaliseeritud varale ei taastatud mitte
  74. jaanuari
  75. a linna-majaomandi valitsemise määrusega, vaid
  76. veebruaril 1943 vastu võetud Eesti, Läti ja Leedu kindralkomissaripiirkonnas eraomanduse uuesti jaluleseadmise määrusega, mis nõudis omandiõiguse tekkimiseks omanikukirja üleandmist. Apellant väitis, et K. Ruusile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud varadest anti omandiõigus tagasi Tallinnas Terase 4 asunud kinnistule nr
  77. Kinnistu nr 4183 osas pole vara tagastamist toimunud.
  78. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  79. detsembri
  80. a otsusega tühistati halduskohtu otsus ja tehti uus otsus, millega tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  81. aprilli
  82. a otsus nr 12058 ja Tallinna Linnavalitsuse
  83. mai
  84. a korraldus nr 1856-k. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu järeldusega, et U. Ruusi testament ei välista M. A. Ruusi õigust esitada käesolevat kaebust. Ringkonnakohus leidis, et antud asjas ei ole protsessiosaliste vahel vaidlust selle üle, et A. Ruus ja K. Ruus omandasid
  85. mail 1936 võrdsetes mõttelistes osades Wiedemanni t 9 asunud kinnistu nr 4183, mis natsionaliseeriti
  86. aastal. Nimetatud kinnisvara anti linnakomissari
  87. augusti
  88. a otsuse alusel koostatud üleandmise protokolliga
  89. septembrist 1942 arvates endistele omanikele A. Ruusile ja K. Ruusile kui majahooldajatele kasutamiseks ja majandamiseks. Linnaelumajade ja nende juurde kuuluvate kruntide üleandmist endistele omanikele valitsemiseks ja kasutamiseks reguleeris Revali kindralkomissar Lietzmanni
  90. jaanuari
  91. a Linna-majandi valitsemise määrus. Selle määruse § 2 kohaselt toimus valitsemise ja kasutuse üleandmine kirjaliku üleandmiskorraldusega. Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtu järeldusega, et
  92. septembril 1943 väljastatud omanikukiri ja sellele järgnenud kinnistamisprotsess puudutas Wiedemanni t 9 asunud kinnistut nr
  93. Omanikukirjas on märgitud, et antakse A. Ruusile 1/2 ja surnud K. Ruusi pärijatele 1/2 tagasi nõukogude valitsuse sundkorralduste läbi ära võetud omandus Revalis Viidemanni t 9 asuvale kinnisasjale, mis on sisse kantud Revali kinnistusraamatusse numbriga
  94. Kinnistusameti ülema
  95. novembri
  96. a otsusega nr 398 otsustati liita omanikukiri kinnistusraamatusse ja teha
  97. septembril 1943 välja antud omanikukirja alusel II alevi hüpoteegiringkonna registri 5 II köite 2957 ossa (Amalie ja Karp Ruuside kinnisvara) II jao
  98. lahtrisse kanne. Tallinna Kinnistusameti Tallinna II alevi hüpoteegiringkonna kinnistusregistris oli nr 2957 all märgitud A. Ruusi ja K. Ruusi poolt
  99. detsembril 1935 sõlmitud lepingu järgi omandatud Faehlmanni t 9 (endine Terase t 4) asunud kinnistu, millele on nende õigused taastatud
  100. septembril
  101. a välja antud omanikukirja alusel. Kinnistusregistris nr 4183 all märgitud kinnistu Wiedemanni t 9 (endine Wiedemanni 15) osas on tehtud vaid kanne selle kinnistu natsionaliseerimise kohta
  102. detsembril 1940, kanded kinnistule õiguste taastamise kohta puuduvad. Ringkonnakohus leidis, et pole ühtegi mõistlikku põhjendust, miks isik, kelle omandiõigus Wiedemanni t 9 asuvale varale taastati, esitab palve teha omanikukirja alusel kinnistusraamatusse omaniku kohta sissekanne teise vara kohta. Arvestades eeltoodut, leidis kolleegium, et
  103. septembril 1943 väljastatud omanikukiri ja sellele järgnenud kinnistamisprotsess käis Faehlmanni t 9 (endine Terase 4) asunud kinnistu nr 2957 kohta, mitte aga Wiedemanni t 9 asunud kinnistu nr 4183 kohta. Kuna pole tõendatud, et Wiedemanni t 9 asunud kinnisvara tagastati endistele omanikele, siis ei saanud
  104. septembril 1944 toimuda ka selle vara õigusvastast taasvõõrandamist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse Tallinna Linnavalitsus, P.-K. Bramanis, O. Ivanov ja L.-S. Kallas.
  105. Tallinna Linnavalitsus palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus lähtus antud vaidluse lahendamisel väärast eeldusest, et omandiõigust tõendavad usaldusväärselt ainult kinnistusraamatu kanded, ja on seetõttu jätnud ebaõigesti tähelepanuta ja analüüsimata teised asjas tähtsust omavad tõendid. Sellega rikkus kohus TsMS § 231 lg 4, mis on käsitatav kohtumenetluse normi olulise rikkumisena HKMS § 52 lg 1 mõttes. Kassaator väidab, et kõiki tõendeid kogumis hinnates on tõendatud, et A. Ruusil ja K. Ruusil tekkis
  106. oktoobril 1942 kinnisvara üleandmise protokolli alusel neile tagastatud Wiedemanni t 9 asunud varale omandiõigus. K. Ruus kui vara omanik oli õigustatud
  107. septembril 1942 tehtud testamendiga seda vara pärandama. Pärast K. Ruusi surma läks 1/2 mõttelist osa kinnisvarast üle A. Ruusile. Ringkonnakohtu vastupidine järeldus ei rajane seadusel ja on vastuolus kogutud tõenditega.
  108. O. Ivanov palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassaator leiab, et M. A. Ruusil ei ole õigust esitada kaebust U. Ruusi vara (sh nõudeõiguse) osas. Kassaator väidab, et BES taaskehtestati
  109. detsembril
  110. Samast ajast hakkas uuesti kehtima ka Tallinna all-linna kinnistusraamat. Seega oli K. Ruus Wiedemanni t 9 asunud kinnistu omanik juba alates
  111. detsembrist
  112. K. Ruus pärandas
  113. septembril
  114. a tehtud testamendiga kogu oma vara abikaasale A. Ruusile.
  115. detsembri
  116. a kohtuotsusega otsustati K. Ruusi notariaalne testament etteloetuks ja avatuks kinnitada ja seadusjõusse astunuks tunnustada. Nimetatud dokumentide alusel sai A. Ruus igal juhul Wiedemanni t 9 asunud kinnistu omanikuks, sõltumata sellest, kas talle selleks hetkeks oli või ei olnud üle antud nn omanikukirja või kas omanikukirja alusel oli kinnistusraamatusse tehtud vastavaid märkeid. Isegi kui A. Ruusil ei olnud taasnatsionaliseerimise hetkel käsutusõigust Wiedemanni t 9 asunud kinnisvara suhtes, oli ta ikkagi selle vara omanik. U. Ruus ei kuulu ORAS järgi nende isikute hulka, kellel oleks õigus taotleda enda tunnistamist omandireformi õigustatud subjektiks Wiedemanni t 9 asuva ehitise ja maa suhtes.
  117. P.-K. Bramanis palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta M. A. Ruusi kaebus rahuldamata. Kassaator leiab, et kohtud on rikkunud uurimisprintsiipi, HKMS § 7 lg 1 ja § 25 lg
  118. M. A. Ruusil pole õigust esitada kaebust U. Ruusi (surn
  119. märtsil 2000) vara, sh nõudeõiguse suhtes. Vaidlustatud haldusaktid ei riku M. A. Ruusi õigusi. Halduskohtu pädevuse raamidest (HKMS § 3) väljub kohtute järeldus, et M. A Ruus on U. Ruusi vara potentsiaalne pärija ja seega on tal põhimõtteliselt võimalik pärida Wiedemanni t 9 asuv ehitis ja maa. Kohtud tõlgendasid U. Ruusi testamenti laiendavalt, andes testamendile uue sisu. U. Ruusi testamendi punktiga II on määratud tema viimase tahteavalduse ja testamendi täitjaks tema poeg Rauno Ruus. Sama dokumendi punkti III kohaselt pärib M. A. Ruus ainult rahalised vahendid. Kogu muu vara läheb (punkt IV) usaldusisiku, s.o R. Ruusi usaldushoiule, siia hulka kuuluvad ka Wiedemanni t 9 asuva elamuga seotud küsimused, sh ka võimalik nõudeõigus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi. K. Ruus pärandas
  120. septembri
  121. a testamendiga kogu oma vara oma naisele A. Ruusile. K. Ruusi testament vastab ORAS § 8 lg-s 2 sätestatud tingimustele, st testament vastas selle tegemise ajal kehtinud nõuetele.
  122. L.-S. Kallas palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas otsuse tegemisel vääralt materiaalõiguse norme ja rikkus HKMS § 16 lg 3 ja TsMS § 95 lg
  123. Kassaator on seisukohal, et pärast K. Ruusi surma läks viimasele kuulunud omandiõigus 1/2 mõttelises osas Wiedemanni t 9 asuvast kinnistust üle tema abikaasale A. Ruusile. Sellist lõppjäreldust kinnitavad paljud asjas olemasolevad dokumentaalsed tõendid, kui neid hinnata ajalises ja loogilises järgnevuses ning omavahelises seoses. K. Ruusi pärandvara hulgas ei olnud märgitud Faehlmanni t 9 asuvat kinnistut.
  124. M. A. Ruusi esindaja kirjalikus vastuses kassatsioonkaebustele leitakse, et kassatsioonkaebused on põhjendamatud ja need tuleb jätta rahuldamata. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  125. Riigikohtu halduskolleegium nõustub halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohaga, et U. Ruusi poolt
  126. veebruaril
  127. a tehtud testament ei välista M. A. Ruusi õigust esitada kaebust vaidlustatud haldusaktide tühistamiseks. Nimetatud testamendi kohaselt on kaebuse esitaja oma abikaasa U. Ruusi pärandvara pärija (vt testamendi p IV alapunkti c).
  128. Omandireformi aluste seaduse § 6 lg 1 kohaselt on vara õigusvastane võõrandamine omaniku tahte vastaselt temalt vara äravõtmine või tema panek olukorda, kus ta on sunnitud reaalse repressiooniohu tõttu vara ära andma või maha jätma, kui normatiivaktid, mille alusel vara võõrandati, on tunnistatud ebaseaduslikeks või kui vara võõrandati ebaseaduslike otsuste alusel või ametiisikute omavoli tõttu. Riigikohtu halduskolleegium nõustub Tallinna Linnavalitsuse seisukohaga, et kui isikul säilis pärast vara õigusvastase võõrandamise akti andmist võimalus vara käsutada, siis selline võõrandamine ei ole vaadeldav õigusvastase võõrandamisena Omandireformi aluste seaduse mõttes. Seda seisukohta toetab ka Maareformi seaduse § 5 lg 2, mis sätestab, et maa tagastamist või kompenseerimist, mille omanikud võõrandasid pärast
  129. aasta
  130. juunit, on õigus nõuda isikutel, kellele maa võõrandati, või nende õigusjärglastel, vastavalt sama paragrahvi
  131. lõikele. Seega on omandireformi käigus õigustatud vara taotlema ka isikud (ja nende pärijad), kes omandasid maa pärast selle natsionaliseerimist Riigivolikogu
  132. juuli
  133. a deklaratsiooniga.
  134. Ringkonnakohus leidis, et kuna Revali kindralkomissar Lietzmanni
  135. jaanuari
  136. a Linnamajandi valitsemise määruse ja linnakomissari
  137. augusti
  138. a otsuse alusel koostatud kinnisvara üleandmise protokolliga anti Wiedemanni t 9 asunud kinnisvara
  139. septembrist
  140. a arvates endistele omanikele A. Ruusile ja K. Ruusile üksnes kasutamiseks ja majandamiseks, siis ei saanud K. Ruus
  141. septembri
  142. a tehtud testamendiga 1/2 mõttelist osa sellest kinnistust A. Ruusile pärandada. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu selle järeldusega. Halduskolleegium asus
  143. detsembri
  144. a määruses haldusasjas nr III-3/1-39/95 seisukohale: "M.R.-i
  145. märtsi
  146. a tehtud testament vastas ORAS §-s 8 lg. 2 sätestatud tingimustele - testament vastas selle tegemise ajal kehtinud nõuetele. Tallinna linnakomissari
  147. augusti
  148. a otsusega anti Koidula t. 18 asuv kinnisvara M.R.-ile tagasi, ehkki üksnes kasutamiseks ja majandamiseks. Arvesse tuleb võtta ka seda, et tehinguid õigusvastaselt võõrandatud maadega tehti nii pärast maade natsionaliseerimist
  149. a. kui ka Saksa okupatsiooni ajal. Samuti aktsepteerib Eesti Vabariigi maareformi seaduse § 5 lg 2 selliseid tehinguid. ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK(B)P Keskkomitee
  150. septembri
  151. a määrusega tühistati kõik seadused, otsused, määrused ja korraldused, mis anti Saksa okupatsioonivõimude või Eesti omavalitsuse poolt Eestis. Selliste aktide tühistamine on kujunenud olukorras faktiliselt käsitatav uue õigusvastase võõrandamisena." Kolleegium ei pea vajalikuks seda seisukohta muuta.
  152. Vabariigi Valitsuse
  153. augusti
  154. a määrusega nr 161 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra" punktide 18 ja 21 kohaselt tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks tõendada isik, kellele vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel. Selleks tuleb kõiki olemasolevaid dokumente hinnata kogumis ja omavahelises seoses, igakülgselt ja täielikult. Ühelgi tõendil ei saa olla ette kindlaks määratud jõudu.
  155. Eesti, Läti ja Leedu kindralkomissari piirkonnas eraomanduse uuesti jaluleseadmise
  156. veebruari
  157. a määruse § 2 sätestas, et omandus antakse tagasi administratiivkorras. Tagasiandmine jõustub omanikukirja kätteandmisega. Sama määruse § 5 kehtestas: "Kui endine omanik on surnud, antakse omandus tagasi pärijatele." Ringkonnakohus ei ole pööranud tähelepanu Tallinna Linnavalitsuse ja kolmandate isikute kirjalikes vastustes apellatsioonkaebusele esitatud väitele, et Wiedemanni t 9 asuva kinnistu omandiõigus läks pärast K. Ruusi (surn.
  158. veebruar 1943) surma üle tema ainupärijale abikaasale A. Ruusile.
  159. Ringkonnakohus asus seisukohale, et "
  160. septembril 1943 väljastatud omanikukiri ja sellele järgnenud kinnistamisprotsess käis Faehlmanni t 9 (endise Terase 4) kinnistu nr 2957 kohta, mitte kinnistu nr 4183 asukohaga Wiedemanni t 9 kohta. Kuivõrd tõendamist ei ole leidnud kinnisvara asukohaga Wiedemanni t 9 tagastamine endisele omanikule", siis ei saanud
  161. septembril 1944 toimuda ka vara õigusvastast taasvõõrandamist. Halduskolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole pööranud tähelepanu ega andnud õiguslikku hinnangut otsuses viidatud Eesti piiratud vastutusega Kinnisvaraseltsi Tallinna osakonna
  162. septembri
  163. a kirjale nr 01482, millega kinnisvaraselts saatis Maksuametile "reprivatiseerimise korras tagasiantud majade nimekirja". Selles nimekirjas jrk. nr-ga 1101 märgitud tagasiantud majana "Viidemanni 9". Nimetatud teatises on märgitud: "Jrk. nr 666, 680, 690, 701, 719, 733, 750, 756, 760, 762, 763, 774, 804, 871, 872, 877, 885, 905, 920, 947, 980, 993, 1003, 1011, 1065, 1066, 1069, 1092, 1106 ja 1109 tähendatud majad on varem omanikele valitsemisele ja kasutamisele tagasi andmata." Kohtuotsusest ei selgu, miks ringkonnakohus ei pea usaldusväärseks, et
  164. a taastati omandiõigus Wiedemanni t 9 asuva ehitise suhtes. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta kohtutoimikus oleva Tallinna
  165. jaoskonnakohtuniku
  166. detsembri
  167. a kohtuotsuse testamendi kinnitamise asjas nr 114 ja A. Ruusi kui kinnisvara omaniku poolt
  168. a jaanuaris Tallinna-Harju Maksuametile esitatud dokumendi pealkirjaga "Elanikkude nimekiri
  169. a. kohta", milles on kinnisvara asukohaks märgitud "Tallinna linnas, Viedemanni tänavas, politsei nr. II 9, kinnistu nr 4183". Seega rikkus ringkonnakohus HKMS § 16 lg 3 ja TsMS § 330 lg 4 nõuet.
  170. Eeltoodud põhjustel tuleb ringkonnakohtu otsus HKMS § 72 lg 1 p 2 alusel tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tõnu Anton, Jaak Luik, Hele-Kai Remmel

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.