KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-66-03 Otsuse kuupäev 4. juuni 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi A. G. ja A. F

§ 180järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12.

detsembri

1. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokurör Alar Kirs, kassatsioonprotest Asja läbivaatamise kuupäev
2. mai
3. a Istungil osalenud isikud Riigiprokurör Marge Püss, A. G. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja A. F. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa Resolutsioon
4. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. detsembri
6. a otsus A. G. ja A. F.

§ 180järgi.

1. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
2. Kassatsioonprotest rahuldada.
3. Mõista A. G-lt välja riigituludesse 1073 kr 80 s (üks tuhat seitsekümmend kolm krooni ja kaheksakümmend senti) kaitsjatasu kaitsja esinemise eest Riigikohtu istungil.
4. Mõista A. F-lt välja riigituludesse 1073 kr 80 s (üks tuhat seitsekümmend kolm krooni ja kaheksakümmend senti) kaitsjatasu kaitsja esinemise eest Riigikohtu istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. A. G. ja A. F. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 180 järgi, s.o eelnevalt mittelubatud esimese astme kuriteo varjamises. Süüdistuse kohaselt said A. G. ja A. F.
6. detsembril
7. a kella 12.00 paiku Tallinnas asuvas AS X kontoris enda sõbralt E. V-lt teada, et viimase ja tema tööandja P. S. vahel tekkis tüli. Tüli käigus tekitas E. V. P. S-le esmalt kergemaid kehavigastusi, seejärel tulistas teda rindkere vasakusse poolde, mille tagajärjel kannatanu suri. Süüdistuses leiti, et sellega said A. G. ja A. F. teada esimese astme kuriteo toimepanemisest. Seejärel aitasid A. G. ja A. F. E. V-l laipa peita. Selleks tõi A. G. kile ja vaipkatte, millesse mässiti A. F. ja E. V. poolt kohale tassitud P. S. keha. Pärast seda muretses A. G. auto, labida ja kolm koormarihma. Viimastega tõmmati P. S. laip keskkohast painutatuna kokku. Surnukeha toimetati X maakonda X rappa ja maeti. Tagasiteel visati labidas ning tapmispaigalt kaasa võetud kaks padrunikesta ja kuul metsa. Järgmisel päeval jätkati kuriteo varjamist. Selleks mindi P. S. elukohta, kust võeti kaasa kannatanule kuulunud erinevaid esemeid jätmaks muljet, et P. S.on läinud reisile. Võetud esemed põletati ära. Korterist kaasavõetud videokaamera viskas A. G.
8. jaanuaril
9. a minema.
10. Tallinna Linnakohtu
11. septembri
12. a otsusega tunnistati A. G. ja A. F. süüdi KrK § 180 järgi. Karistuseks mõisteti A. G-le kaks aastat vangistust tingimisi kolmeaastase katseajaga, A. F-le kolm aastat vangistust tingimisi kolmeaastase katseajaga. Sama otsusega tunnistati E. V. süüdi KrK § 101 p 1, § 207 lg-te 1 ja 2 ning § 1411 lg 3 p 1 järgi ja mõisteti talle KarS § 64 lg 1 alusel karistuseks kaksteist aastat vangistust. Kohus leidis, et A. G. ja A. F. süü neile inkrimineeritud kuriteos on tõendatud. Nimelt ei eitanud ka kohtualused ise fakti, et nad pakkisid ja matsid maha P. S. surnukeha, küll aga leidsid nad, et ei pannud toime kuritegu. Kohus asus seisukohale, et kõnealusel juhul pidid kohtualused aru saama, et tegemist on tapmise, s.o esimese astme kuriteo varjamisega. Kohtualused seletasid, et peitsid P. S. surnukeha põhjusel, et neid ei hakataks kahtlustama tema tapmises. Kohtu hinnangul oli nende tegevuse eelduseks seega teadmine, et P. S. oli tapetud. Kohtu arvates said A. G. ja A. F. aru, et varjavad tapmist ning et tegemist on niivõrd raske kuriteoga, mille varjamine on karistatav. Kohtu hinnangul kinnitas nende teadlikkust ka süüdistatavate edasine käitumine.
13. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas A. G. kaitsja apellatsioonkaebuse, milles taotleti süüdimõistva otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist.
14. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
15. detsembri
16. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osaliselt. A. G. ja A. F. mõisteti

§ 180järgi õigeks. A. G. kaitsja apellatsioonkaebus rahuldati. Kriminaalkolleegium osutas, et Kr

K § 180 eeldab subjektiivsest küljest otsest tahtlust, ja märkis, et linnakohtu motiividest ei saa järeldada, nagu oleksid kohtualused teadnud, et P. S. surm on saabunud esimese astme kuriteo tõttu. Kriminaalkolleegiumi arvates jõudis linnakohus sisuliselt järeldusele, et A. G. ja A. F. ei pannud neile inkrimineeritud kuritegu toime tahtlikult. Ringkonnakohus toonitas veel, et mitte igasugune tapmine ei ole esimese astme kuritegu, ja lükkas sellega ümber linnakohtu järelduse, et "kohtualused pidid aru saama, et tegemist on tapmise, s.o esimese astme kuriteoga". Kohus osutas seejuures, et kohtualustele teada olnud objektiivsed asjaolud on omased mitmele teisele isikuvastasele kuriteole, mis ei kuulu aga esimese astme kuritegude loetellu. Kriminaalkolleegium leidis, et seda, kas toime on pandud esimese astme kuriteo tunnustele vastav tegu, saab kuritegu varjav isik järeldada kahel juhul: kui ta on tapmise juures olnud pealtnägija või kui tapmise täideviija on kirjeldanud kuriteo toimepanemise asjaolusid. Kõnealusel juhul on P. S. tapmises süüdi mõistetud E. V. pidevalt kinnitanud, et ta leidis P. S. laiba ja otsustas selle A. G. ja A. F. kaasabil peita. Viimased kinnitasid, et surnukeha juhuslikust leidmisest rääkis E. V. ka neile. Ringkonnakohtu arvates puudus seega põhjendatud alus tegemaks järeldust, et A. G. ja A. F. olid teadlikud nendest asjaoludest, mis leidsid kinnitust E. V. süüdimõistmisel P. S. tapmises. Vastupidine seisukoht rajanes kriminaalkolleegiumi hinnangul pelgalt uurimisorgani oletustel ega leidnud tõendamist ühegi kriminaalasjas kogutud tõendiga. Kriminaalkolleegium leidis samuti, et P. S. asjade kaasavõtmine ja hävitamine ei saa kaasa tuua kriminaalvastutust KrK § 180 järgi, kui isik ei tea, et asjade omaniku surm on saabunud esimese astme kuriteo tõttu. Ainuke, kes teadis P. S. tapmise asjaolusid, oli kriminaalkolleegiumi arvates tapmise täideviija E. V. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

1. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Alar Kirs, kes palub ringkonnakohtu otsuse A. G. ja A. F. õigeksmõistmise osas tühistada ning saata kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. 5.1 Kassaatori arvates on esimese astme kohus veatult tuvastanud kohtualuste subjektiivses küljes otsese tahtluse ja ringkonnakohtu sellesisulised etteheited on alusetud. Kassaator lisab seejuures, et tahtluse vormiks KrK §-s 180 võib olla nii otsene kui ka kaudne, sest seadusandja ei ole süüteokoosseisu dispositsioonis kasutanud terminit "teadvalt". Prokurör leiab, et linnakohtu otsuses tõendamist leidnud kuriteo objektiivse külje faktoloogia on küllaldane tahtluse vormi tuvastamiseks. 5.2 Protestis ei nõustuta ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi arvamusega, et kuriteo varjamise eest saab isik vastutada vaid siis, kui ta oli tapmise pealtnägija või talle tapmise asjaolusid kirjeldati. Kassaatori väitel on kohtualused tunnistanud, et nad said aru, et tegemist on tapetud isiku ja tema varaga. Nende vastutusele võtmine oleks prokuröri arvates välistatud vaid siis, kui nad kindlasti poleks neid asjaolusid teadnud või tapmine oleks õiguslikust aspektist tõepoolest olnud teise astme kuritegu. 5.3 Kokkuvõtvalt väidab kassaator, et ringkonnakohus on otsuses ületähtsustanud kohtualuste ütlusi, et nad ei olnud teadlikud tapmise üksikasjadest ega täideviijast, seega ka varjatava kuriteo raskusastmest. Prokuröri hinnangul võimaldasid eelnevalt toimepandud tahtliku tapmise nähtavad ja tajutavad tehiolud neil teha järelduse ja aru saada varjatava kuriteo raskusest.
2. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas riigiprokurör kassatsioonprotesti ja palus Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistada. Kohtualuste kaitsjad leidsid, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus kassatsioonprotesti rahuldamiseks. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga, et KrK § 180 eeldab subjektiivsest küljest otsest tahtlust, ja leiab, et selline järeldus on meelevaldne ega tulene seadusest. Kolleegium osutab siinjuures Riigikohtu varasemale praktikale, mille kohaselt kuriteokoosseis eeldab otsest tahtlust vaid juhul, kui dispositsioonis nõutakse teo toimepanemisel mingi eesmärgi olemasolu või kui on nõutav mingi asjaolu kindel teadmine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. mai
5. a otsust asjas 3-1-1-63-00 I. K. süüdistusasjas KrK § 120 lg 4 järgi - RT III 2000, 19, 202). Kuna KrK § 180 dispositsioonist sellist nõuet ei tulene, on selle kuriteo objektiivne koosseis realiseeritav nii otsese kui ka kaudse tahtlusega. Neist esimesel juhul teab isik kindlalt, et ta varjab kuritegu, mis on objektiivselt esimese astme kuritegu, teisel juhul peab ta seda aga pelgalt võimalikuks. Eeltoodust tuleneb, et antud kuriteo toimepanija subjektiivne külg peab katma objektiivse koosseisu vähemalt kaudse tahtluse tasemel.
6. Järgmisena peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks peatuda ka tahtluse objektile esitatavatel nõuetel. Kriminaalkoodeksi § 180 objektiivne külg seisneb sisuliselt kahes asjaolus. Nendeks on varjamistegevus ja esimese astme kuritegu. Varjamistegevuse teostamisel peab isik pidama vähemalt võimalikuks, et tema tegu raskendab kuriteo või selle toimepanija avastamist või teo asjaolude tõendamist. Teisalt peab isik pidama võimalikuks ka asjaolusid, mille alusel varjatav tegu loetakse esimese astme kuriteoks. Samas märgib Riigikohus, et esimese astme kuriteo teadvustamisel ei pea isiku tahtlus ulatuma teole antava kriminaalõigusliku hinnanguni. Tahtlus peab hõlmama üksnes neid faktilisi asjaolusid, mis annavad isikule aluse järeldada, et tegemist on toimepandud kuriteo varjamisega. Kuritegude kriminaalõiguslik astmestatus on juriidiline konstruktsioon, millel on käesoleva paragrahvi inkrimineerimise mõttes tähendust vaid varjatud kuriteole õigusliku hinnangu andja jaoks.
7. Kõnealusel juhul sõltub A. G. ja A. F. vastutus KrK § 180 järgi sellest, kas nad pidasid neile teadaolevate (ja ka nähtavate) asjaolude pinnalt vähemalt võimalikuks, et tegemist oli P. S. tapmisega. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub seega kassatsioonprotestis esitatud väitega, et seda arusaamist võisid luua ka eelnevalt sooritatud kuriteo A. G-le ja A. F-le nähtavad ja tajutavad tehiolud ning ilma faktilise tõendatuseta puudub igasugune alus eeldada, et kuritegu (st teise isiku tapmine) oli pandud toime õiguslikult privilegeeritud asjaoludel. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
8. detsembri
9. a otsuse A. F. ja A. G.

§ 180

järgi ning tagastab kriminaalasja kriminaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu samale kohtule uueks arutamiseks. Hannes Kiris, Lea Kivi, Peeter Vaher