← Eesti

3-1-1-14-03

Obsah (4)§ 1§ 52§ 60§ 65

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-14-03 Otsuse kuupäev 5. juuni 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Hannes Kiris ja P

§ 1p 8 kohaselt kuulub kauba mõiste alla ka valuuta.

1993.

§ 52lg 2 alusel antud Eesti Panga 18.

märtsi

  1. a käskkirjaga nr 17 oli kehtestatud valuuta tollivormistuse kord, millega kehtestati alates 80 000 krooni ulatuses valuuta üle Eesti tollipiiri toimetamisel deklareerimise nõue ja 200 000 krooni ületava valuutasumma üle Eesti tollipiiri toimetamisel nõue märkida tollideklaratsiooni valuuta päritolu ning esitada tollile raha seaduslikku päritolu tõendav dokument. Maakohus märkis, et KrK § 33 lg 2 kohaselt võib kohus KrK §-s 76 sätestatud kuriteos kohaldada kuriteo vahetuks objektiks olnud asja või aine erikonfiskeerimist. Kohus tõdes, et kohtuliku uurimise käigus ei ole kohtualune tõendanud, et tema autost ära võetud raha on saadud seaduslikul teel, kuigi raha päritolu tõendamine on kohtualuse (piiriületaja) aktiivne kohustus. Veel märkis maakohus, et J. S.lt võetuse korras saadud pangadokumentide valguskoopiad ei ole usaldusväärsed tõendid. Kohus osutas asjaolule, et kohtualune ei ole kohtule pangadokumentide originaale esitanud ega nende esitamata jätmist põhjendanud. Lisaks viitas maakohus asjaolule, et tulenevalt Rahapesu tõkestamise seaduse § 7 lg-st 3 on seadusandja kehtestanud teatud piirangud sularahaga või sularahata arveldamisele nii piiri ületamisel kui ka siseriiklikult. Maakohus asus seisukohale, et J. S. varjas tolli eest suure summa valuuta Eestisse toomist eesmärgiga varjata raha ebaseaduslikku päritolu.
  2. Harju Maakohtu
  3. jaanuari
  4. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse J. S. kaitsja vandeadvokaat Andres Gorkin, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja mõista J. S. talle esitatud süüdistuses õigeks.
  5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  6. oktoobri
  7. a otsusega jäeti Harju Maakohtu
  8. jaanuari
  9. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtukolleegium pidas alusetuks apellatsioonkaebuse väidet, et
  10. aprillil
  11. a ei olnud viie miljoni Eesti krooni väärtuses valuuta salaja üle Eesti Vabariigi tollipiiri toimetamine keelatud ega seadusega karistatav. Ringkonnakohus ei nõustunud ka apellatsioonkaebuse väitega, et käesoleval juhul puudus alus J. S.-lt äravõetud valuuta erikonfiskeerimiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  12. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  13. oktoobri
  14. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse J. S. kaitsja vandeadvokaat J. Leppik, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja mõista J. S. KrK § 76 lg 1 järgi õigeks. Kassaator põhjendab oma taotlust järgmiselt. 4.1 Viidates õiguskirjanduses esitatud argumentatsioonile, väidab kassaator, et Eesti Pangal puudub õigus anda üldakte, mistõttu ei saa kriminaalsüüdistus ega kohtuotsus tugineda Eesti Panga määrusele. Põhiseaduse §-st 4 tuleb seadusandliku-, täitev- ja kohtuvõimu lahususe põhimõte. Põhiseaduse § 59 kohaselt kuulub seadusandlik võim Riigikogule. Üldjuhul annab üldkohustuslikke käitumisnorme seaduse kujul Riigikogu. Põhiseaduse erinormidest tulenevalt saavad teatud tingimustel üldakte anda ka halduskandjad. Põhiseaduse § 109 annab sellise õiguse Vabariigi Presidendile, Põhiseaduse §-d 87 ja 94 Vabariigi Valitsusele ja ministrile, Põhiseaduse XIV peatükk annab määrusandlusõiguse kohalikule omavalitsusele. Eeltoodud normidest järeldub, et seaduse alusel legislatiivfunktsiooni andmiseks halduskandjale on vajalik Põhiseadusega antud õigustus. Kuna Põhiseadus ei anna Eesti Pangale pädevust üldaktide andmiseks, tuleb nii Eesti Panka üldakti andmiseks volitav delegatsiooninorm kui ka selle delegatsiooninormi alusel antud Eesti Panga üldakt jätta kohaldamata vastuolu tõttu Põhiseaduse §-dega 3, 4 ja
  15. 4.2 Kaitsja leiab, et KrK § 76 lg 1 sisustamine Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga praeter legem üldaktidega viib võimude lahususe ja tasakaalustatuse, demokraatliku õigusriigi ning seaduslikkuse põhimõtete rikkumiseni. 4.3 Kassaator asub seisukohale, et KrK § 76 lg 1 tuleb jätta kohaldamata, sest see on vastuolus Põhiseaduse § 13 lg-ga
  16. KrK § 76 lg 1 teksti põhjal ei ole võimalik piisava kindlusega jõuda selgusele, milline tegu on karistatav, kuna ei ole täpsustatud, millega on määratletud mõisted "tollikontrollile kuuluv kaup", "oluline ulatus" ja "ebaseaduslikult". 4.4 Kassaator juhib tähelepanu asjaolule, et ringkonnakohus on põhistanud J. S. süüdimõistmist Tolliseaduse § 65 lg 4 p 1 rikkumisega, ehkki see säte
  17. juulist 2002 enam ei kehti. Eirates Tolliseadustiku § 326 lg-d 1 ja 2, on kohus jätnud põhjendamata, kas J. S. toime pandud tegu on kvalifitseeritav rikkumisena ka Tolliseadustiku järgi. 4.5 Samuti leiab kassaator, et ringkonnakohus on KarSRS § 3 lg-te 1 ja 3 nõuete vastaselt jätnud analüüsimata nii selle, kas J. S.-le esitatud süüdistuses ei tuleks KarSRS § 1 lg-tes 1-3 sätestatud alustel kriminaalmenetlust lõpetada, kui ka selle, kas käsitletava teo eest näeb kergema karistuse ette Kriminaalkoodeksi või Karistusseadustiku vastav paragrahv. Kaitsja asub seisukohale, et kuna KrK § 76 lgs 1 sätestatud kuriteokoosseis on sisuliselt identne Tolliseadustiku §-s 2831 sätestatud väärteokoosseisuga, tulnuks ringkonnakohtul käesolev kriminaalmenetlus KarSRS § 3 lg 1 ja § 1 lg 3 alusel lõpetada. 4.6 Veel leiab kassaator, et Harju Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohus ei ole tuvastanud J. S. käitumises tahtlust. 4.7 Kaitsja osutab ka sellele, et käesoleval juhul ei olnud valuuta erikonfiskeerimise kohaldamine kohustuslik, samas jätsid kohtud põhjendamata, mis eesmärgil nad valuuta erikonfiskeerisid.
  18. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäi kaitsja kassatsioonkaebuse juurde selles toodud põhjendustel. Prokurör vaidles kaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
  19. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei anna kassaatori väide, et Eesti Panga
  20. märtsi
  21. a käskkiri nr 17 "Valuuta ja väärtpaberite tollivormistuse kord" (RTL 1994, 15, lk 500; 1996, 144, 704) on Põhiseadusega vastuolus, alust Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.
  22. J. S. tunnistati KrK § 76 lg 1 järgi süüdi tollikontrollile kuuluva kauba ebaseadusliku toimetamise eest üle tollipiiri suures ulatuses, mis seisnes selles, et ta
  23. aprillil
  24. a toimetas tahtlikult tollikontrolli eest varjatuna üle tollipiiri Eesti Vabariiki sõiduauto bensiinipaaki spetsiaalselt salakaubaveoks kohandatud peidikusse peidetuna valuutat (Tolliseaduse mõistes kaupa), 2 391 900 Taani krooni, mille väärtus oli 5 022 990 Eesti krooni. Selle rahasumma kohta ei esitanud J. S. piiri ületamisel päritolu tõendavat dokumenti. Harju Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohus leidsid, et sellise käitumisega rikkus J. S. 1993.

§ 52lg 2 alusel kehtestatud Eesti Panga 18.

märtsi

  1. a käskkirja nr 17 nõudeid.
  3. aprillil
  4. a, s.o ajal, mil J. S. tõi tollikontrolli eest varjatuna Eesti Vabariiki 2 391 900 Taani krooni, kehtis
  5. detsembril
  6. a vastuvõetud ja
  7. jaanuaril
  8. a jõustunud Tolliseadus (edaspidi ka
  9. a Tolliseadus). 1997.

§ 1

p 3 nägi ette, et deklareeritav kaup on kaup, mille kohta tuleb samas seaduses või teistes õigusaktides ettenähtud juhtudel esitada tollideklaratsioon. Sama seaduse § 15 lg 1 sätestas, et kauba tolliterritooriumile või sellelt välja toimetamise loa saamiseks tuleb deklareeritav kaup tollis deklareerida. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pidi deklareeritava kauba ja tollideklaratsiooni tollile esitama deklarant või tema volitatud isik. Isik on kohustatud esitama tollidokumendid deklareeritava kauba kohta omal initsiatiivil ning tollikontrollil ja piirivalvel on kontrollifunktsioon (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. juuni 2001. a otsus asjas nr 3-11-70-01 - RT III 2001, 23, 252, p 7.2). Vastavalt 1997.

§ 1p-le 8 oli kaup ka üle tollipiiri toimetatav või toimetatud valuuta.

Sama seaduse § 21 lg-test 1 ja 2 tulenes, et reisija, kellel on tollipiiri ületades kaasas deklareeritavat kaupa, mille väärtus ületab 5000 krooni, või kogus ületab Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirnormi, täidab ning esitab tollile reisija deklaratsiooni, kui kauba üle tollipiiri toimetamisel ei peeta silmas kaubanduslikku eesmärki. 9. 1997.

§ 60

lg 2 sätestas, et valuuta tollivormistus toimub Eesti Panga poolt kehtestatud korras.

  1. aasta Tolliseaduse § 52 lg 2 alusel kehtestatud Eesti Panga
  2. märtsi
  3. a käskkiri "Valuuta ja väärtpaberite tollivormistuse kord", mida praktikas rakendati edasi ka pärast 1997.

jõustumist, võimaldas ilma deklareerimata toimetada üle tollipiiri valuutat kuni 80 000 krooni väärtuses. Seega oli Eesti Panga kehtestatud kord piiriületaja suhtes märksa soodsam kui Tolliseaduses sätestatu. Seda soodustatava iseloomuga normi on kasutatud ka J. S.le KrK § 76 lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo sisustamisel. Siinkohal peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et juhul, kui õiguse üldakt on õiguse adressaadi jaoks soodustava iseloomuga, tuleb seda üldjuhul isikute huvides ka kohaldada sõltumata sellest, kas akt on antud välja kooskõlas Põhiseadusega või mitte. Isiku suhtes soodustava põhiseadusvastase üldakti kohaldamine võib olla välistatud juhul, kui see rikub teiste isikute seadusega kaitstud õigusi ja huve. Käesolevas kriminaalasjas sellist olukorda ei ole. (Vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

  1. mai
  2. a otsus asjas nr 3-4-1-5-2000 RT III 2000, 13, 140, p 21 ja
  3. veebruari
  4. a otsus asjas nr 3-4-1-3-01 - RT III 2001, 6, 62, p 12).
  6. juulil
  7. a jõustunud Tolliseadustiku § 86 lg 5 esimene lause sätestab, et isik, kellel on tollipiiri ületades kaasas valuutat, mille väärtus ületab 80 000 krooni, esitab tollile tollideklaratsiooni. Seega ei ole J. S.-le süüksarvatud teo õigusvastasus ära langenud ka käesoleval ajal.
  8. Kriminaalkoodeksi § 76 lg 1 sätestas kriminaalvastutuse salakaubaveo eest, s.o tollikontrollile kuuluva kauba või muu väärtuse olulises ulatuses ebaseadusliku toimetamise eest üle tollipiiri tollikontrolli eest varjatuna või sellest kõrvale hoides või muul pettuslikul viisil. Selle sätte ülesandeks oli kehtestada kriminaalvastutus ilma pädevaid ametivõime teavitamata tollikontrollile kuuluva kauba üle tollipiiri toimetamise eest. KrK § 76 lg 1 eesmärk oli tagada tollikontrolli informeeritus üle tollipiiri viidava kauba liigist ja kogusest, et igal üksikjuhul oleks võimalik kindlaks määrata asjaoludele vastav tollikäitlusviis. KrK § 76 lg 1 järgi ei olnud kuriteona karistatav deklareeritud kauba (sealhulgas valuuta) kohta päritolu tõendava dokumendi esitamata jätmine, kuna selline tegu ei takista asjakohase tollikäitlusviisi kindlaksmääramist. Eeltoodu alusel tuleb J. S. süüdimõistmisest KrK § 76 lg 1 järgi jätta välja asjaolu, et J. S. ei esitanud piiri ületamisel kaasasolnud 2 391 900 Taani krooni kohta päritolu tõendavat dokumenti. II
  9. Kassatsioonkaebuses leitakse, et käesolevas asjas tuleb KrK § 76 lg 1 jätta vastuolu tõttu Põhiseaduse § 13 lg-ga 2 kohaldamata, kuna KrK § 76 lg 1 teksti põhjal ei ole võimalik piisava kindlusega jõuda selgusele, milline tegu on karistatav, kuna ei ole täpsustatud, millega on määratletud mõisted "tollikontrollile kuuluv kaup", "oluline ulatus" ja "ebaseaduslikult". Kassaator leiab, et blanketse kriminaalõigusnormi dispositsioon ei tohi sisaldada nn kaudseid viiteid õigusinstituudile, mille normid sisustavad viitavat normi.
  10. Kriminaalkolleegium ei nõustu selle seisukohaga. Leidub hulgaliselt karistusõiguslikke norme, mis peavad tagama teistes õigusharudes kehtestatud detailseid regulatsioone, mis võivad sisalduda mitmes erinevas õigusaktis. Sagedased on juhtumid, mil selliseid regulatsioone sisaldavad õigusaktid asendatakse uutega. Kui nõuda, et blanketsed kuriteokoosseisud sisaldaksid üksnes otseseid viiteid konkreetsete õigusaktide konkreetsetele sätetele, mille rikkumise eest on võimalik isik vastava kuriteokoosseisu järgi süüdi tunnistada, muutuks karistusseadus äärmiselt ebaülevaatlikuks ning iga muudatus blanketti sisustavas õigusaktis tingiks ka karistusseaduse muutmise. Selline olukord ei oleks kooskõlas Põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõttega. Isikutelt, kes puutuvad kokku valdkonnaga, mida reguleerivad normid on karistusõiguslikult tagatud, eeldatakse vastava valdkonna regulatsiooni tundmist. Kui üksikjuhul peaks siiski ilmnema, et isik ei saanud aru oma teo keelatusest ja see eksimus oli temale vältimatu, välistab KarS § 39 lg 1 isiku süüditunnistamise. Kriminaalkoodeksi § 76 lg-s 1 ettenähtud kuriteokoosseisus kasutatavad mõisted "tollikontrollile kuuluv kaup" ja "ebaseaduslik toimetamine üle tollipiiri" viitavad piisava mõistetavusega teo toimepanemise ajal kehtinud Tolliseadusele ja selle alusel ning täitmiseks antud alamalseisvatele õigusaktidele. "Olulise ulatuse" määratlemisel tuleb lähtuda "Eesti Vabariigi seaduse "Eesti NSV kriminaalkoodeksi" uue redaktsiooni Kriminaalkoodeksi kehtestamise kohta" § 9 p-s 1 sätestatud olulise kahju mõistest. III
  11. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei anna ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust ka kaitsja seisukoht, et ringkonnakohus on
  12. juulist
  13. a kehtima hakanud Tolliseadustiku § 326 lg 1 nõudeid eirates jätnud J. S.-le süüks arvatud 1997.

§ 65

lg 4 p-s 1 nimetatud rikkumise Tolliseadustiku vastavate sätete järgi ümber kvalifitseerimata. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et J. S.-le esitatud süüdistuses tehtud viide 1997.

§ 65lg 4 p-le 1 on õiguslikult sisutu.

Tolliseaduse § 65 lg 4 p 1 oli ka ise blanketne norm, mis sätestas haldusõiguserikkumise koosseisu dispositsiooni tollieeskirjade teatud liiki rikkumise eest, kusjuures vastav sanktsioon oli ette nähtud Tolliseaduse § 69 lg 2 p-s

  1. Seega ei saa nimetatud säte sisustada KrK § 76 lg-s 1 ette nähtud kuriteokoosseisu blanketset dispositsiooni.
  2. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on meelevaldne kassaatori seisukoht, et seoses Karistusseadustiku jõustumisega tuleb KarSRS § 3 lg 1 ja § 1 lg 3 alusel kriminaalmenetlus lõpetada kõigi nende tegude osas, mis Karistusseadustiku jõustumisel on karistatavad nii kuriteo kui ka väärteona. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et KarSRS § 1 lg-s 3 sätestatud karistusest vabastamise ja kriminaalmenetluse lõpetamise alus on erinorm sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud karistusest vabastamise ja kriminaalmenetluse lõpetamise alusest. Isik tuleb KarSRS § 1 lg 3 alusel karistusest vabastada või tema suhtes alustatud kriminaalmenetlus lõpetada üksnes juhul, kui tema poolt toimepandud tegu, millele Karistusseadustiku või muu seaduse järgi vastab väärteokoosseis, ei ole Karistusseadustiku järgi enam kuriteona karistatav. Selline seisukoht tuleneb otseselt KarS § 3 lg-st 5, mis sätestab, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest. Kriminaalmenetluse prioriteedi väärteomenetluse ees sätestab Väärteomenetluse seadustiku § 61 lg
  4. Ekslik on ka kassaatori väide, et KrK § 76 lg-s 1 ja KarS § 391 lg-s 1 ette nähtud kuriteokoosseisud ning Tolliseadustiku § 2831 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseis on sisuliselt identsed. Seadusandja eristab kuriteona (KrK § 76, KarS § 391) ja haldusõiguserikkumisena või väärteona (Tolliseaduse § 65 lg 4 ja § 69 lg 2 p 3; Tolliseadustiku § 284 lg 4 p 1 ja § 287 lg 2 p 3; Tolliseadustiku § 2831) kvalifitseeritavat salakaubavedu. Seejuures eristas KrK § 76 lg 1 järgi kvalifitseeritavat salakaubavedu haldusõiguserikkumisest üle tollipiiri toimetatava kauba või muu väärtuse kogus ehk ulatus. Karistusseadustiku § 391 lg-s 1 ettenähtud kuritegu eristab Tolliseadustiku §-s 2831 sätestatud väärteost teo objektiks oleva kauba suur kogus või süüdlasele samasuguse teo eest varem kohaldatud väärteokaristus. Erinevalt Kriminaalkoodeksist ei ole Karistusseadustiku järgi kauba ebaseaduslik üle tollipiiri toimetamine enam kuriteona karistatav juhul, kui teo objektiks oleva kauba kogus jääb olulise ulatuse ja suure koguse piirmäära vahele ja süüdlase suhtes ei ole sama teo eest kohaldatud väärteokaristust.
  5. Karistusseadustiku § 391 lg-s 1 kasutatava mõiste "suur kogus" tähenduse avamisel tuleb lähtuda KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud suure kahju mõistest. Suures koguses kaubaga on tegemist siis, kui selle kauba väärtus ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et J. S. toimetas
  6. aprillil
  7. a üle tollipiiri valuutat 5 022 990 Eesti krooni väärtuses.
  8. aprillil
  9. a oli Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär 1400 krooni (RT I 1999, 88, 811). Seega oli J. S. toimepandud teo objektiks kaup suures koguses ning talle süüksarvatud tegu kuriteona karistatav nii KrK § 76 lg 1 kui ka KarS § 391 lg 1 järgi.
  10. Kriminaalkoodeksi § 76 lg 1 nägi võimaliku karistusena ette rahatrahvi, aresti või kuni kolmeaastase vabadusekaotuse. Karistusseadustiku § 391 lg 1 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Järelikult on J. S.-le mõistetud karistus - üks aasta vabadusekaotust " kooskõlas KarSRS § 3 lg 3 nõuetega. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei anna asjaolu, et ringkonnakohtu otsuse motiveerivas osas ei ole eraldi välja toodud KrK § 76 lg 1 ja KarS § 391 lg 1 sanktsioonide võrdlust, iseenesest alust kohtuotsuse tühistamiseks. IV
  11. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et Harju Maakohus ega Tallinna Ringkonnakohus ei ole tuvastanud J. S. käitumises tahtlust. Kohtud tuvastasid, et J. S. toimetas üle tollipiiri 2 391 900 Taani krooni, mis oli peidetud tema sõiduauto Mercedes Benz bensiinipaaki salakaubaveoks spetsiaalselt kohandatud peidikusse. Käesoleva kriminaalasja arutamisel Harju Maakohtus tunnistas J. S. end talle esitatud süüdistuses süüdi (II kd, tl 167 pöördel), kusjuures maakohus arvestas J. S.-le karistuse mõistmisel vastutust kergendava asjaoluna süü ülestunnistamist ja kahetsust (II kd, tl 176). Nii eeluurimisel kui ka kohtumenetluse käigus on J. S. väitnud, et üle tollipiiri toimetatud valuutat ei deklareerinud ta tollis teadlikult, kuna ei usaldanud Eesti tolli ja kartis võimalikku röövimist. Ka kassatsioonkaebuses märgitakse, et J. S. ei teatanud tolliametnikule rahast, kuna kartis võimalikku sellele järgnevat röövimist. Kirjeldatud asjaolude pinnalt nähtub üheselt, et J. S. oli talle süüksarvatud tegu toime pannes teadlik, et valuuta üle tollipiiri toimetamine tollikontrolli eest varjatuna on ebaseaduslik. V
  12. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei anna ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust ka kassaatori väide, et kohtud ei ole piisavalt põhjendanud J. S. poolt üle tollipiiri toimetatud valuuta erikonfiskeerimise vajalikkust. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus on õigesti viidanud KrK § 33 lg-le 2 kui valuuta erikonfiskeerimise õiguslikule alusele. Tulenevalt KarS § 391 lg-st 4 ja KarS § 83 lg-st 2 on J. S. poolt üle tollipiiri toimetatud valuuta erikonfiskeerimine võimalik ka Karistusseadustiku kohaselt. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et arvestades Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu tuvastatud käesoleva kriminaalasja tehiolusid, eeskätt J. S. poolt valuuta üle tollipiiri toimetamise viisi ja üle tollipiiri toodud valuuta kogust, on põhjendatud selle valuuta suhtes erikonfiskeerimise kohaldamine.
  13. Toodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 5 ja § 65 lg-st 3, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  14. oktoobri
  15. a otsus J. S. süüdistusasjas KrK § 76 lg 1 järgi tuleb jätta sisuliselt muutmata, kuid kohtuotsusesse tuleb teha täpsustus J. S.le süüksarvatud teo mahu vähendamise osas. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Peeter Vaher

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.