KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-63-03 Otsuse kuupäev Tartu, 9. juuni 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja H. Jõks, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa Kohtuasi Ludvig Ohaku hagi AS Dvigat

§ 448ja § 464 lg 1 alusel tekkis kostjal hageja tervise kahjustamise tõttu kohustus tasuda tervisekahjustuse hüvitist. Ts

K § 464 lg-st 1 tuleneb, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata ainult tervisekahjustusega seoses määratud toetus või pension. Kuna hageja kaotas töövõime 25% ulatuses, siis seoses tervisekahjustusega ta pensioni ei saa. Kui riiklikku sotsiaalkindlustust omavale kodanikule ei ole seoses temale vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamisega toetust või pensioni määratud, on tekitatud kahju eest vastutav isik TsK § 466 järgi kohustatud hüvitama kahju täies ulatuses.

1. aprillil
2. a jõustunud RPKS §-d 9-11 riikliku töövõimetuspensioni määramise tingimuste kohta ei ole kohaldatavad tervisekahju hüvitise väljamaksmise kohustuse suhtes. Selle üle, et hageja on püsivalt töövõimetu, ei vaielda. Hageja keskmine palk
3. aastal oli 501 rubla 77 kopikat. Indekseeritud töötasu
4. jaanuaril
5. a oli 8960 krooni 10 senti, 25% sellest on 2240 krooni. Hagejale on määratud tervisekahju hüvitis tema tervise pöördumatu kahjustamise korvamiseks.
6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse. Apellant leidis, et kohus ei tuvastanud, et hageja töötasu on püsiva töövõimetuse tõttu tervisekahjustuse tagajärjel vähenenud, s.o hagejal on tekkinud kahju. Hageja on pensionär (68-aastane) ega tööta. Lisakulutuste hüvitamist hageja ei nõua. Kohus leidis ebaõigesti, et hüvitise vabatahtliku maksmisega on kostja TsK §-s 448 sätestatud tingimuste olemasolu tunnistanud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7. Tallinna Ringkonnakohtu
8. novembri
9. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ega pidanud vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. 6.

§ 448ja Ts

MS § 91 lg 1 kohaselt peab hageja tõendama temal tekkinud kahju ja kostja õigusvastase tegevuse ning põhjusliku seose nende vahel. Hageja peab tõendama ka seda, et ta on kaotanud sissetuleku just tervisekahjustuse tõttu, mitte aga muul põhjusel.

§ 448

lg-st 1 tuleneb kahju hüvitamise eesmärk - isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju hüvitamise kohutuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Tervisekahjustuse tekitamisel on TsK § 463 lg 1 järgi varaliseks kahjuks töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud täiendavad kulutused. Vanaduspensioniikka jõudnud isikule on tervisekahjustuse tõttu tekitatud varaline kahju - see osa sissetulekust, millest tal jäi ilma tervisekahjustuse tõttu. Kostja ei ole hageja esitatud hüvitise summat vaidlustanud. Kostja vastuväited rajanevad sellel, et hageja saadav vanaduspension on suurem kui tekkinud kahju ning seega puudub kahju osa, mida kostja peaks TsK § 464 lg 1 alusel hüvitama. Kostja ei eita oma süüd ja maksis kuni

1. aasta aprillini hagejale tervisekahjustuse tekitamise eest hüvitist. Seadus ei näe ette tervisekahju hüvitise maksmise lõpetamist seoses kannatanu vanaduspensioniikka jõudmisega. Eesti Vabariigi pensioniseadus ja alates
2. jaanuarist
3. a kehtiv riikliku pensionikindlustuse seadus ei reguleerinud ega reguleeri terviskahjustusega tekitatud kahju hüvitamist töötajale. Tööandja vastutuse eelduseks TsK § 464 järgi on kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis ületab seoses tervisekahjustusega saadava toetuse ja pensioni summa. Järelikult saab kahjust maha arvata vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud seoses tervisekahjustusega. Kui isikule ei ole seoses tervisekahjustusega toetust või pensioni määratud, siis on kahju tekitaja TsK § 466 järgi kohustatud hüvitama kahju täies ulatuses. Vanaduspension on määratud muul alusel kui seoses tervisekahjustusega ja seega puudub selle mahaarvamiseks kahjust seaduslik alus. Kehtiva RPKS § 16 lg 7 ja § 10 lg 5 ei välista vanaduspensionieas isiku töövõime kaotuse ulatuse kindlakstegemist seoses tervisekahjustuse hüvitise nõudega. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
4. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg-id 4 ja 6 ning §
5. Ringkonnakohtu järeldused ei põhine tõenditel ega tulene tuvastatud asjaoludest. Põhjendamatu on järeldus, et kostja vastuväited rajanesid sellel, et kannatanu vanaduspension on suurem kui tekkinud kahju, mistõttu puudub kahju, mida kostja peaks TsK § 464 lg 1 alusel hüvitama. Kostja vastuväited olid oluliselt laiemad ning muuhulgas väitis ta, et hageja kahju seos kutsehaigusega ei ole kindlaks määratud ega tõendatud. Kostja vaidlustas hüvitise suuruse, sest ta on kogu aeg olnud seisukohal, et hagejal pole kahju tekkinud. Hageja kahju suurus on null krooni. Ringkonnakohus ei vastanud apellatsioonkaebuse põhjendusele, et hagejal puudus vaidlusalusel perioodil kutsehaigusest tingitud kahju, kuna hageja ei saanud töötasu ja tema pensioni suurus ei sõltu kutsehaiguse olemasolust. TsMS § 94 lg 1 alusel tuleb lugeda üldteada asjaolu, et hageja pension ei ole vähenenud kutsehaigusest tingitud töövõime vähenemise tõttu.
6. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja kaebust põhjendamatuks ja vaidles sellele vastu. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks.
8. Ringkonnakohus ei ole rikkunud protsessiõiguse norme. Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kohtuotsuse muutmiseks puudub alus. Kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, ei pea ta TsMS § 330 lg 5 kohaselt oma otsuses esimese astme kohtu otsuse põhjendusi kordama. Sel juhul on esimese astme kohtu tuvastatud asjaolud aluseks ka ringkonnakohtu otsusele. 11.

§ 448ja Ts

MS § 91 lg 1 kohaselt peab hageja tõendama temal tekkinud kahju ja kostja õigusvastase tegevuse ning põhjusliku seose nende vahel. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on püsivalt töövõimetu ja et töövõimetuse põhjustas kostja. Hageja tervis on 25% ulatuses pöördumatult kahjustatud ja tema elukvaliteet halvenenud. Linnakohus leidis, et hageja tõendas, et ta kaotas osa sissetulekust tervisekahjustuse tõttu, mille hüvitamiseks maksis kostja talle aastaid hüvitist.

1. Kassatsioonkaebuses leiab kostja, et ringkonnakohus ei ole vastanud tema apellatsioonkaebuse väitele, et kuna hageja vanaduspensionärina ei saa töötasu, puudub tal vaidlusalusel perioodil kutsehaigusest tekkinud varaline kahju. Ringkonnakohus on kostja sellele väitele vastanud, sest kohus leidis, et ka vanaduspensioniikka jõudnud isikule on tervisekahjustuse tõttu tekitatud varaline kahju see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata tervisekahjustuse tõttu. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et ka vanaduspensionieas mittetöötav kannatanu võib osa sissetulekust olla kaotanud tervisekahjustuse tõttu.
2. Kahju suuruse kindlakstegemisel arvestas linnakohus töötasu, mida kannatanu kutsehaiguse kindlakstegemisele eelnenud perioodil sai ja töövõime kaotuse ulatust ning leidis, et töövõime kaotusele vastav kahju suurus (sissetuleku vähenemine) on
3. aprillist
4. a kuni
5. veebruarini
6. a 2331 krooni 23 senti kuus ja alates
7. märtsist
8. a 2424 krooni 48 senti kuus. Ringkonnakohus leidis õigesti, et nende summade suurust ei ole kostja vaidlustanud. Kostja pole apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et hageja sissetuleku kaotus on tingitud millestki muust kui kutsehaigusest.
9. Kostjal oli võimalik tõendada, et hageja kaotas sissetuleku muul põhjusel kui töövõimetuse tõttu, mille põhjustas kostja. Kostja ei ole ka väitnud, et hageja sissetuleku kaotus oleks tingitud millestki muust kui kutsehaigusest. H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa