KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-38-03 Otsuse kuupäev 10. juuni 2003 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi Menetluse alus Riigikohtus A

§-s 6 sätestatud uurimispõhimõttest tulenevalt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. Seega ei saa haldusorgan alati piirduda otsuse langetamisel pelgalt talle esitatud dokumentide hindamisega, vaid vajaduse korral tuleb koguda täiendavaid tõendeid.

1. Käesoleva vaidluse objektiks oleva kauplemisloaga anti Osaühingule Espaada õigus autoremonditeenuse osutamiseks Aktsiaseltsilt Eesti Talleks renditavas ehitises, mille sihtotstarve vastavalt
2. novembril 2001 väljastatud kasutusloale oli "Hokistaadion koos olme ja teenindusruumidega". Kuni
3. jaanuarini 2003 kehtinud Planeerimis- ja ehitusseaduse § 58 lg 5 sätestas, et ehitist võib kasutada ainult kasutusloas näidatud otstarbel. Sama põhimõtet väljendab ka alates
4. jaanuarist 2003 kehtiva Ehitusseaduse § 32 lg
5. PES § 58 lg 6 nägi ette, et ehitise või mõne tema osa kasutamise otstarbe muutmiseks, kui see ei too kaasa ehitustöid, tuleb kohalikult omavalitsuselt hankida uus kasutusluba.
6. Käesoleval juhul on vaidlus käinud selle üle, kas kasutusloas märgitud otstarve "teenindusruumid" võimaldab laiemat tõlgendust või on tegemist ainult hokistaadioni teenindamiseks mõeldud ruumidega. Kauplemisloa väljastaja Kristiine LOV on pidanud võimalikuks ülalnimetatud sihtotstarbega ehitises autoremonditeenuse osutamist, kuna sihtotstarbe kohaselt on ehitises ka teenindusruumid. Kohtud analüüsisid taotletava teenuse - autoremont - osutamise võimalikkust lähtuvalt kinnistu sihtotstarbest ja ehitise sihtotstarbest. Halduskohus leidis, et kinnistu sihtotstarve - äri- ja sotsiaalmaa - võimaldaks autoremonditeenuse osutamist, ning möönis, et kasutusloas sätestatud sihtotstarve "hokistaadion koos olme ja teenindusruumidega" ei ole üheselt mõistetav. Samas jõudsid kohtud erinevate tõendite hindamise tulemusena järeldusele, et ehitise kasutusotstarbe formuleeringust saab järeldada, et kasutusluba on antud spordirajatisele ning selle osade ruumide kasutamist muul otstarbel, kui spordiobjekti toimimiseks vajalik, ei saa lugeda ehitise sihipäraseks kasutamiseks. 20.

§ 54

kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Käesoleval juhul pole Kristiine Linnaosa Valitsus kauplemisloa andmise otsustamise menetluses välja selgitanud, kas kauplemisloa andmine on sisuliselt kooskõlas PES § 58 lg-ga 5, s.t kas ehitises taotletav tegevus on vastavuses kasutusloas sätestatuga. Haldusorgan on seega oluliselt rikkunud haldusmenetluses kehtivat uurimispõhimõtet. Kauplemisloa taotlusel kasutusloa väljastanud haldusorgani kooskõlastuse olemasolu ei välistanud kauplemisloa andja kohustust kontrollida taotluses nimetatud teenuse osutamise võimalikkust soovitud tegevuskohas ning vastavust kasutusloas sätestatud ehitise sihtotstarbele. Eeltoodud põhjustel nõustub kolleegium kohtute seisukohaga vaidlustatud korralduse ja selle alusel antud kauplemisloa õigusvastasust puudutavas osas. Halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tuleb selles osas jätta muutmata. III.

1. Ringkonnakohus on nõustunud halduskohtu seisukohaga, et õigusvastane on Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti toiming - kooskõlastuse andmine OÜ Espaada kauplemisloa taotlusele. Kooskõlastuse andmine seisnes kauplemisloa taotlusel SAPA ehituskontrolli osakonna juhataja märkuses "Kasutusluba olemas. 12.02.2002". Halduskohus leidis, et SAPA kooskõlastus on õigusvastane, kuna kohus on tuvastanud, et Pirni t 1 hoonetele antud kasutusluba ei võimalda seal autoremonditeenust osutada. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga ega ole kooskõlastuse õigusvastasuse osas esitanud täiendavaid motiive.
2. Riigikohtu halduskolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et kooskõlastuse andmine ei saanud seisneda pelgalt kasutusloa olemasolu konstateerimises. Käesoleval juhul teeninuks kooskõlastuse andmine kui menetlustoiming oma eesmärki vaid juhul, kui selle andja oleks võrrelnud kasutusloas sätestatud ehitise sihtotstarvet ja kauplemisloa taotluses märgitud teenust, mille osutamist soovitakse, ning andnud selle võrdluse tulemusena sisulise seisukoha teenuse osutamise sobivusest selles ehitises. Kohustus kauplemisloa taotluse kooskõlastamiseks SAPA-ga ei tulene aga seadusest ega seaduse alusel antud aktidest. Kauplemislubade väljaandmise juhend sätestas punktis 2.2.6 kooskõlastuste osas vaid tervisekaitsetalituse kooskõlastuse nõude toitlustamise ning olmeteenuste osutamisega seotud müügikohtade puhul. Seega on käesoleval juhul vaidlustatud kooskõlastuse puhul tegemist vaid haldusesisese menetlustoiminguga, mis ei oma loa andmise seisukohalt iseseisvat õiguslikku tähendust. Vastutus õiguspärase haldusakti (kauplemisloa) väljaandmise eest lasub lõplikul otsustajal (käesoleval juhul Kristiine Linnaosa Valitsusel), kes oli kohustatud välja selgitama kõik olulised asjaolud, kohaldades sealjuures vajadusel uurimispõhimõtet. Seda, et kooskõlastuse puhul on tegemist menetlustoiminguga, märkis Riigikohtu halduskolleegium ka
3. detsembri
4. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-67-01 (RT III 2002, 4, 37).
5. Riigikohtu halduskolleegiumi
6. veebruari
7. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-8-02 (RT III 2002, 7, 61) rõhutati, et haldusmenetluse käigus toimunud menetlusnormide rikkumist saab üldjuhul halduskohtus vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga. Samas lahendis rõhutas kolleegium, et menetlustoimingute eraldi vaidlustamine saab olla vaid erandlik ja põhjendatud juhul, kui tegemist on sedavõrd olulise menetlusveaga, mis juba menetluse käigus võimaldab jõuda järeldusele, et sellise menetluse tulemusena antav akt ei saagi olla sisuliselt õiguspärane.

§ 58

sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Eeltoodu tõttu leiab kolleegium, et kohtud on ebaõigesti kohtuotsuse resolutiivosas tunnistanud õigusvastaseks Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti vaidlustatud toimingu. Seetõttu tuleb halduskohtu ja ringkonnakohtu otsus toimingu õigusvastaseks tunnistamist puudutavas osas tühistada ning teha selles osas uus otsus, millega jätta rahuldamata AS Eesti Talleks kaebus toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks. IV. 24. Halduskohtu otsusega, millega tunnistati õigusvastaseks vaidlustatud toiming ja tühistati vaidlustatud haldusaktid, mõisteti kaebaja kasuks välja kohtukulud Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ametilt ning Kristiine Linnaosa Valitsuselt kummaltki 7680 krooni. Ringkonnakohus, jättes halduskohtu otsuse muutmata, mõistis apellatsioonimenetluses kantud õigusabikuludena kummaltki asutuselt AS Eesti Talleks kasuks välja veel 1500 krooni. HKMS § 93 lg 6 näeb ette, et kui kõrgema astme kohus muudab alamalseisva kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta ka kohtukulude jaotust. Riigikohus tühistab halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuse Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti toimingu õigusvastaseks tunnistamist puudutavas osas, mistõttu on põhjendamatu ka temalt õigusabikulude väljamõistmine. Seega tuleb halduskohtu ja ringkonnakohtu otsus tühistada ka kohtukulude väljamõistmist puudutavas osas. Kolleegium leiab, et Kristiine Linnaosa Valitsuselt kuulub väljamõistmisele AS Eesti Talleks kasuks halduskohtus toimunud menetluses kantud õigusabikulu 7680 krooni ja apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulu 1500 krooni, kokku 9180 krooni. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann