← Eesti

3-1-1-58-03

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-58-03 Otsuse kuupäev 11. juuni 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar Kohtuasi Kriminaalasi A. M. sü

§ 30, kehtiv Ts

ÜS § 66) aktsiate müügisumma nõudeõiguse võrra, suurenedes tinglikult samas lepingu objektiks olnud aktsiate turuväärtuse võrra, sest lõppes kohustus aktsiaid müüa. Selline tulemus on majanduslikus mõttes võrreldav olukorraga, kui Hüvitusfond oleks PIC-lt ostnud tähtpäevalepingus nimetatud aktsiaid samas koguses ja hinnaga, mis lepingus sätestatud, kuna sellisel juhul vähenenuks Hüvitusfondi vara aktsiate ostusumma võrra ning suurenenuks aktsiate endi turuväärtuse arvel. Seega oli Hüvitusfondi (lepingu järgi müüja) poolt lepingu 14-97 tühistamine olukorras, kus lepingu objektiks olnud aktsiate väärtus oli tunduvalt madalam nende aktsiate turuhinnast, majanduslikus mõttes sarnane samade aktsiate ostmisega turuväärtusest kõrgema hinna eest. Seega ei muuda süüdistuse sisu arusaamatuks asjaolu, et süüdistuse tekstis on lepingu 14-97 ennetähtaegset lõpetamist nimetatud Hüvitusfondi poolt PIC-lt aktsiate ostmiseks. 11.

  1. Tõik, et ülalnimetatud ebatäpsus süüdistuse tekstis ei takistanud A. M. kaitseõiguse teostamist, nähtub ka asjaolust, et A. M. kaitsjad on kriminaalmenetluse kestel lähtunud sellest, et A. M. süüdistatakse Hüvitusfondile kahju tekitamises tähtpäevalepingu (forward-tehingu) ennetähtaegse lõpetamisega Hüvitusfondile ebasoodsatel tingimustel. Nii on A. M. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi E. Viigimäe poolt Tallinna Linnakohtule esitatud kaitsekõnes märgitud: "Ametialase minetusena, milles eeltoodud õigusaktide rikkumine seisneb, nimetab süüdistus
  4. a Hüvitusfondi nimel offshore ettevõttega Plantwell Investment Corporation forward lepingu 14-97 sõlmimist ja selle ennetähtaegset lõpetamist..." (vt III kd, tl 231) Samas kaitsekõnes leitakse: "A. M. omas vastavaid volitusi sõlmida forward-tehing 14-97 ning nimetatud leping tehingu vastaspoole taotlusel
  7. a ennetähtaegselt lõpetada", (III kd, tl 235) ning et "süüdistuse väide, et FW 14-97 ennetähtaegne lõpetamine andis võimaluse tagastada Plantwell Investment Corporation'ile forwardlepingu 14-97 eest tasutud ettemaks 8 300 000 krooni, on ebaõige.
  10. a sõlmitud FW 14-97 lõpetati 22.09.
  11. a Plantwell Investment Corporationi soovil viimase esindaja A. Past'i /--/ kirjaliku taotluse alusel. Tehingu kinnituse allkirjastamisega (FW 14-97 tehingu lõpetamisega) ei võtnud A. M. vastu põhjendamatut majandusotsust, kuivõrd asja materjalidest nähtub, et
  14. a nimetatud tehingu ennetähtaegne lõpetamine oli Hüvitusfondile kasulik ning sellest tekkis realiseeritud kasum." (III kd, tl 236-237) Põhjendades KrK §-s 161 ettenähtud koosseisulise tunnuse - kahju tekitamise - puudumist A. M. käitumises, rõhutas kaitsja, et "kahju ei tekkinud ka FW 14-97 sõlmimisest ega ennetähtaegsest lõpetamisest" (III kd, tl 245). Kaitsja on ise juhtinud linnakohtu tähelepanu süüdistuses sisalduvale ebatäpsusele ja märkinud: "Forwardtehingu ennetähtaegne lõpetamine tähendab, et ühel poolel ei ole kohustust müüa ning teisel poolel ei ole enam kohustust osta kokkulepitud väärtuspäeval tehingu alusvara /--/ seega väide, et Hüvitusfond ostis tehingu ennetähtaegsel lõpetamisel Plantwell Investment Corporation'ilt tehingu ennetähtaegsel lõpetamisel Plantwell Investment Corporation'ilt tehingu alusvaraks olevad aktsiad, on vastuolus kehtiva õigusega ning annab aluse arvata, et süüdistus ei ole täpselt aru saanud forwardtehingu olemusest." (III kd, tl 238) Ka A. M. kaitsja eeluurimisel esitatud taotluses (vt II kd, tl 155-159) ja apellatsioonkaebuses lähtutakse ühemõtteliselt arusaamast, et A. M. süüdistatakse forward-tehingu 14-97 ennetähtaegses lõpetamises (vt III kd, tl 288-303). Muuhulgas on kaitsja oma apellatsioonkaebuses märkinud: "Süüdistuses on kahju tekitamise all käsitletud asjaolu, et A. M. tagas tehingu ennetähtaegse lõpetamise tagantjärgi vormistamisega Plantwell Investment Corporation'ile kahju mitte tekkimise, tekitades Hüvitusfondile kahju aktsiahindade langusest 22 488 710 krooni." (III kd, tl 291)
  15. Käsitledes kuriteoga kahju tekitamist, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada, et KrK §-s 161 nähti ette kriminaalvastutus ametiisiku poolt oma ametiseisundi tahtliku ärakasutamise eest, kui sellega põhjustati oluline kahju isiku, ettevõtte, asutuse või organisatsiooni seadusega kaitstud õigustele ja huvidele või riigi huvidele. Kahju KrK § 161 tähenduses võib olla nii varaline kui ka mittevaraline. Varaline kahju KrK § 161 tähenduses võib olla nii otsene varaline kahju kui ka saamata jäänud tulu. Kassatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et saamata jäänud tulu ei saa moodustada kahju kriminaalõiguslikus tähenduses, ei tulene seadusest ega ole kooskõlas KrK § 161 eesmärgiga tagada ametiisiku ametialase tegevuse õiguspärasus kui õigushüve ja luua kriminaalõiguslik kaitse ametiseisundi kuritarvitamise teel tekitatava olulise kahju eest, sõltumata tekitatud kahju liigist. 12.
  16. Ringkonnakohus on tuvastanud, et A. M. poolt ametiseisundi kuritarvitamise teel Hüvitusfondi nimel PIC-ga sõlmitud lepingu 14-97 ennetähtaegse tühistamise tagajärjel kaotas Hüvitusfond õiguse nõuda PIC-lt
  17. detsembril
  18. a lepingus nimetatud aktsiate ostmist 85 409 410 krooni eest. Lepingust 14-97 tulenev Hüvitusfondi õigus nõuda PIC-lt lepingu alusvara ostmist oli vaieldamatult rahaliselt hinnatav õigus 1.

§ 30

tähenduses, kusjuures selle õiguse varaline väärtus oli lepingu järgi 85 409 410 krooni. Samast lepingust tulenes Hüvitusfondile rahaliselt hinnatav kohustus - müüa PIC-le

  1. detsembril
  2. a lepingus kindlaksmääratud aktsiad. Nimetatud kohustuse varaline väärtus vastab lepingu alusvara turuväärtusele. Seega mõjutas lepingu 14-97 ennetähtaegne tühistamine Hüvitusfondi vara kui isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumit (1.

§ 30

), kuna Hüvitusfond kaotas lepingust tulenevad varaliselt hinnatavad õigused ja kohustused. Arvestades asjaolu, et A. M. nõustus lepingu 14-97 ennetähtaegselt tühistama olukorras, kus tehingu alusvara turuväärtus oli oluliselt madalam forward-hinnast, on ringkonnakohus õigustatult käsitanud Hüvitusfondile tekitatud kahjuna saamata jäänud tulu, mis tulenes lepingus 14-97 ettenähtud aktsiate forward-hinna ja tehingu lõpetamise päeva

  1. novembri
  2. a turuhinna vahest. 12.
  3. Kohtud on tuvastanud, et A. M. lõpetas Hüvitusfondi nimel lepingu 14-97 ennetähtaegselt
  4. novembril
  5. a. Lepingu 14-97 alusvara turuväärtus oli
  6. novembriks
  7. a nn börsikriisi käigus langenud oluliselt (26,3% võrra) madalamale tehingus fikseeritud alusvara forward-kursist. (Lepingu 14-97 alusvara väärtuse kiire langus jätkus lepingu
  8. detsembrini
  9. a.) Sellises olukorras oli A. M-l mõistlik alus eeldada, et arvestades aset leidnud aktsiahindade olulist langust, mis ulatus kümnetesse protsentidesse, on lepingu 14-97 alusvara turuväärtus
  10. detsembril
  11. a väiksem lepingus 14-97 kokkulepitud müügisummast, mistõttu on lepingu tühistamine ilma lisatingimusteta Hüvitusfondile ilmselgelt kahjulik. 12.
  12. Hüvitusfondi nimel lepingu 14-97 ennetähtaegsel lõpetamisel
  13. novembril
  14. a ei olnud A. M-l võimalik teada, kas tehingu alusvara turuväärtus on
  15. detsembril
  16. a suurem või väiksem kui tehingu lõpetamise päeval. Seetõttu oleks võinud pidada majanduslikult põhjendatuks lepingu 14-97 ennetähtaegset lõpetamist, lähtudes lepingu alusvaraks olevate aktsiate turuväärtusest tehingu lõpetamise päeva seisuga. Seega on õigustatud ringkonnakohtu seisukoht, et A. M. oleks pidanud enne Hüvitusfondi nimel lepingu ennetähtaegse tühistamisega nõustumist nõudma, et tehingu tühistamist taotlev PIC kompenseeriks Hüvitusfondile aktsiate forward-kursi ja turuväärtuse vahe lepingu lõpetamise päeva seisuga. Kuna A. M. nõustus eelkirjeldatud turusituatsioonis Hüvitusfondi ja PIC-i vahel sõlmitud lepingu 14-97 tühistama eelnimetatud lisatingimuseta, tuleb pidada põhjendatuks ringkonnakohtu järeldust, et lepingu 14-97 ennetähtaegsel tühistamisel eiras A. M. õigusaktide nõudeid ega järginud Hüvitusfondi ja obligatsiooniomanike huve ning põhjustas sellise käitumisega Hüvitusfondile kahju saamata jäänud tulu näol. A. M-le süüksarvatava kahju arvestamisel ei ole rikutud tema õigusi ka seetõttu, et just
  17. november
  18. a oli ajavahemiku
  19. novembrist kuni
  20. detsembrini
  21. a kestel selline päev, mil lepingu 14-97 alusvaraks olnud aktsiate turuväärtus oli kõige kõrgem ja seega Hüvitusfondile tehingu ennetähtaegsest tühistamisest tekkinud kahju (lepingu alusvara forvardhinna ja turuhinna vahe) kõige väiksem. Sellest, A. M-le kõige soodsamast päevast,
  22. novembrist
  23. a lähtus kahju hindamisel ka ringkonnakohus. 12.
  24. Ringkonnakohus on motiveeritult tuvastanud, et A. M. nõustus Hüvitusfondi nimel lepingu 14-97 ennetähtaegselt tühistama põhjusel, et olles saanud PIC-lt isiklikuks kasutamiseks väga suuri rahasummasid, soovis ta vältida PIC-le aktsiate hinnalangusest tuleneva kahju tekkimist, mööndes samas kahju tekkimist Hüvitusfondile. Seejuures on ringkonnakohus toonud esile asjaolu, et PIC-l ei olnud mingisugust majandustegevust peale Hüvitusfondiga aktsiatehingute tegemise ning et PIC-i Hansapanga arveldusarvele
  25. aastal laekunud 80 896 920 kroonist oli 65 499 525 krooni sinna kandnud Hüvitusfond, mille finantsdivisjoni juht oli A. M. Eeltoodut arvestades tuleb pidada põhjendatuks ringkonnakohtu seisukohta, et lepingu 14-97 ennetähtaegsel lõpetamisel eiras A. M. õigusaktide nõudeid ega järginud Hüvitusfondi ja obligatsiooniomanike huve ning põhjustas sellise käitumisega Hüvitusfondile kahju saamata jäänud tulu näol.
  26. Kuivõrd ringkonnakohtu tuvastatud 22 488 710 krooni suuruse kahju näol on tegemist varalise kahjuga saamata jäänud tulu näol ning pärast süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemist on seadusandluses toimunud muudatused, siis peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada järgmist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on
  27. mail
  28. a tsiviilasjas nr 3-2-1-56-02 tehtud kohtuotsuse p-s 21 märkinud, et ringkonnakohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 95 lg-s 1 sätestatut, kuna ei selgitanud täiendavalt oma põhjendusi saamata jäänud tulu nõude rahuldamata jätmise osas. Saamata jäänud tulu näol ongi tegemist oletusliku tuluga, mida kohtul on võimalik hinnata vaid ligilähedaselt. Saamata jäänud tulu kuulub TsK § 222 lg 2 kohaselt võimaliku hüvitatava kahju mõiste alla. Saamata jäänud tulu on kasu, mida kahjustatud lepingupool oleks tulevikus tõenäoliselt saanud, kui lepingut ei oleks rikutud. Seetõttu tuleb saamata jäänud tulu nõude puhul hinnata just tõenäosust, millega ja millises suuruses tulu oleks saadud, kui kohustusi oleks nõuetekohaselt täidetud (RT III 2002; 16, 194). Sama põhimõtet järgitakse ka Võlaõigusseaduses (edaspidi VÕS), mille § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Sama seaduse § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Eeltoodu alusel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kohtud on õigesti tuvastanud, et lepingu 14-97 lõpetamise päeval,
  29. novembril
  30. a oli aktsiate turuhinna ja poolte vahel kokkulepitud hinna vahe 22 488 710 krooni Hüvitusfondi kasuks ja PIC-i kahjuks. Sellest tulenevalt oleks
  31. novembril
  32. a lepingu 14-97 ennetähtaegsel lõpetamisel PIC-i initsiatiivil olnud majanduslikult põhjendatud Hüvitusfondi poolt PIC-i vastu sellise nõude esitamine. Samas ei ole ringkonnakohtu kriminaalkolleegium esitanud motiive ega tõendeid, et 22 488 710 krooni suurune saamata jäänud tulu nõue PIC-i vastu oleks olnud tõenäoliselt tasutav, st et Hüvitusfond oleks sellise summa PIC-lt tõenäoliselt saanud. Sellise hinnangu andmiseks tuleks hinnata tõendeid, mis kajastaksid PIC-i majanduslikku ja varalist seisu lepingu 14-97 lõpetamise päeval,
  33. novembril
  34. a ja sellele järgneval ajal. Kriminaalasjas sellised tõendid puuduvad. Riigikohtu istungil kinnitas prokurör, et selliseid tõendeid ei ole võimalik käesoleval ajal koguda. Ringkonnakohus on toonud esile asjaolu, et PIC-il ei olnud mingisugust majandustegevust peale Hüvitusfondiga aktsiatehingute tegemise ning et PIC-i Hansapanga arveldusarvele
  35. a laekunud 80 896 920 kroonist oli 65 499 525 krooni sinna kandnud Hüvitusfond. Seega nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium linnakohtu seisukohaga, et tõendatud pole süüdistuses A. Mle inkrimineeritud saamata jäänud tuluna tekitatud kahju suurus - 22 488 710 krooni. Tsiviilhagi katteks saab välja mõista konkreetse kahjusumma, 8 300 000 krooni, s.o tagatisraha, mis kanti Hüvitusfondi arvelt PIC-i arvele, sest see raha oli
  36. novembril
  37. a olemas ja selle summa ulatuses oli võimalik Hüvitusfondi 22 488 710 krooni suurune saamata jäänud tulu nõue rahuldada. Samas peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks väljaspool käesoleva kriminaalasja piire selgitada, et ametiisiku poolt suurte summadega tehingute tegemine isikutega, kelle majanduslikku ja varalist tausta ei ole kontrollitud või kellel puuduvad võimalused tehingust tuleneda võivate kahjude hüvitamiseks, võib teatud juhtudel iseenesest olla käsitatav ametiseisundi kuritarvitamisena.
  38. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et A. M-le esitatud süüdistusest tuleb välja jätta Hüvitusfondi lühiajaliste investeeringute tegemise korra punktide 8 ja 9 rikkumine, kuna need sätted kehtestati alles Hüvitusfondi nõukogu
  39. novembri
  40. a otsusega. Kuna kohtud on tuvastanud, et A. M. tühistas lepingu 14-97 ennetähtaegselt
  41. novembril
  42. a, ei saa A. M-le lühiajaliste investeeringute tegemise korra punktide 8 ja 9 rikkumist süüks arvata. Eeltoodu ei muuda aga asjaolu, et A. M. käitumine oli õigusvastane
  43. detsembri
  44. a lepingu nr 3 punkti 1.1 ja Hüvitusfondi seaduse § 3 lg 1 alusel.
  45. Tallinna Ringkonnakohtu otsuses on põhjalikult motiveeritud A. M-le mõistetud karistuse liigi ja määra valikut. Kassatsioonkaebuses esitatu ei anna alust väita, et ringkonnakohus oleks A. M-le karistust mõistes kohaldanud vääralt kriminaalseadust või rikkunud kriminaalmenetluse norme. Küll aga leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et seoses süüdistuse mahu vähendamisega tuleb kergendada ka A. M-le mõistetud karistust. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  46. veebruari
  47. a kohtuotsuse A. M. süüdistusasjas KrK § 161 järgi mõistetud karistuse ja tsiviilhagi rahuldamise osas ning teeb selles osas uue otsuse. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Hannes Kiris

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.