3-1-1-63-03

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-63-03 Otsuse kuupäev

1. juuni
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes Kiris Kohtuasi Kriminaalasi S. I. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. veebruari
4. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/77/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S. I., kassatsioonkaebus Kriminaalasja läbivaatamise kuupäev
5. mai
6. a Istungil osalenud isikud S. I., tema kaitsja vandeadvokaat Mare Lust ja riigiprokurör Marge Püss, tõlk Lüüli Lomp Resolutsioon
7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
8. veebruari
9. a otsus S. I. süüditunnistamises KrK § 204 lg 1 järgi.
10. Mõista S. I. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi õigeks tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu.
11. Kassatsioonkaebus rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. S. I. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 204 lg 1 järgi selles, et ta
13. juunil
14. a kella 23.22 ajal juhtis sõiduautot Hyundai, sõites sellega Tallinnas X teel. Lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, ei ilmutanud S. I. vajalikku tähelepanu ja ei märganud jalakäijat, kes alustas sõidutee ületamist auto liikumissuunas vaadatuna paremalt vasakule. S. I. ei peatunud enne ülekäigurada jalakäijale tee andmiseks vaatamata sellele, et seda tegi tema suhtes paremal asuvat sõidurada kasutanud mikrobussi juht. Seetõttu sõitis S. I. otsa jalakäijale S. S-le, kes asus S. I. suhtes parempoolsel sõidurajal. Kokkupõrke tulemusel sai S. S. üliraskeid kehavigastusi. Süüdistuses leiti, et liiklusõnnetus leidis aset põhjusel, et S. I. rikkus Liikluseeskirja (LE) §-de 44, 47 ja 123 nõudeid.
15. Tallinna Linnakohtu
16. detsembri
17. a otsusega mõisteti S. I. talle esitatud süüdistuses õigeks. Kohus ei lugenud usaldusväärseks kannatanu ütlusi, sest need olid vastuolulised ja pealegi oli kannatanu liiklusõnnetuse toimumise ajal 2,1 promillises alkoholijoobes. Linnakohus luges mitme tunnistaja ütlusele tuginevalt tuvastatuks, et kannatanu ei ületanud sõiduteed ülekäigurajal, vaid selle kõrval, kusjuures ta liikus teed ületades kiiresti ega vaadanud kõrvale. Edasiselt, tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-94-02 (RT III, 2002, 23, 265), osutas kohus sellele, et Liiklusseaduse § 2 lg 1 kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse vältimaks ohu ja kahju tekkimist. LE § 4 kohaselt peavad liiklejad täitma selle eeskirja nõudeid. Seega peab igal liiklejal, kellel on ülalmärgitud kohustused, olema õigus eeldada, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad LE nõudeid. Eelneva kokkuvõttena märkis linnakohus, et ta ei näe S. I. käitumises LE § 44 nõuete rikkumist - jalakäijate ohustamist. Samuti ei näinud kohus S. I. käitumises LE §-des 46 ja 47 sisalduvate nõuete rikkumist järgmise põhjendusega. LE § 47 kohaselt ei tohi sõidukijuht ilma peatumata sõita reguleerimata ülekäigurajale, kui selle ees on pärisuunavööndis seisma jäänud või seisma jäämas teine sõiduk. Sellises olukorras ülekäiguraja ees peatumise järgselt tohib edasi sõita alles siis, kui ollakse veendunud LE §-s 46 sätestatud nõuete täitmise võimalikkuses - seega kui ollakse veendunud, et enam pole vaja anda teed ülekäigurada ületavale või ülekäigurajal teeületamisvõimalust ootavale jalakäijale. Kõnealusel juhul leidis aga kinnitust, et S. I. suhtes parempoolsel kõrvalrajal sõitnud mikrobuss ei pidurdanud ülekäiguraja ees vaid juba ülekäigurajal olles. Kohus järeldas sellest, et S. I. ei möödunud ülekäiguraja ees seisvast sõidukist ja tal puudus ka kohustus peatuda ülekäiguraja ees, kuna kannatanu ei ületanud teed selleks ettenähtud kohas. Linnakohus ei tuvastanud ka LE § 123 nõuete rikkumist S. I. käitumises ja leidis, et käsitletavas olukorras oli sõitmine kiirusega umbes 30 km/h kooskõlas LE kõnealusest punktist tuleneva nõudega. Lõppkokkuvõttes asus linnakohus seisukohale, et S. I. sõiduki juhina ei võinud ega ka pidanud ette nägema kannatanu viibimist kohal, kus ta teed ületas. Seetõttu ei pidanud linnakohus oluliseks ka tunnistaja J. K. ütlusi selle kohta, et õnnetuse järgselt oli S. I. tunnistanud, et ta ei pannud kannatanut tähele põhjusel, et ta hakkas sooritama vasakpööret ja vaatas hoopis mujale.
18. Linnakohtu otsuse peale esitas prokurör E. Oja apellatsioonprotesti, taotledes õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja S. I. süüditunnistamist ning karistamist KrK § 204 lg 1 järgi. Prokurör rõhutas eeskätt seda, et S. I. on ise nii vahetult liiklusõnnetuse järgselt kui ka hiljem kohtus tunnistanud, et kuna ta valmistus sooritama vasakpööret, siis jäi tal märkamata "paremalt ülekäigurajalt või vahetult peale ülekäigurada teed ületav jalakäija" ning kui ta ette vaatas ja jalakäijat nägi, siis ei jõudnud enam pidurdada. Prokurör märkis samuti, et S. I. peatamis- ja sõidukiiruse aeglustamise kohustus tulenes ka asjaolust, et ülekäiguraja ääres ootasid sõidutee ületamist jalakäijad.
19. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
20. veebruari
21. a otsusega linnakohtu otsus tühistati. S. I. tunnistati süüdi KrK § 204 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks kuus kuud vangistust tingimisi kolmeaastase katseajaga. KarS § 50 alusel võeti süüdimõistetult üheks aastaks ära ka mootorsõiduki juhtimise õigus. Kriminaalkolleegium leidis, et linnakohus on valesti tõlgendanud LE §-s 47 sätestatut. Selle sätte kohaselt on juhil kriminaalkolleegiumi arvates ülekäiguraja läheduses vaid kaks alternatiivi - vähendada kiirust või peatuda. Kiiruse vähendamise kohustus on seejuures täidetud, kui juhi poolt vähendatud sõidukiirusel on tal reaalne võimalus sõiduk enne ülekäigurada ohutult peatada ning ootamatult käitunud jalakäijatele otsasõitu vältida. Ringkonnakohus viitas S. I. ütlustele, et sõidukiirust vähendas ta tingituna soovist sooritada kõne all oleval ristmikul vasakpööret. See väide oli kooskõlas kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja V. J. ütlustega, millest nähtuvalt selgitas S. I. pärast avariid, et vaatas vasakule ega näinud kannatanut. Lisaks eelnevale kinnitas S. I. ringkonnakohtus, et ristmikul, millele ta lähenes, oli väga palju rahvast, sealhulgas tee ületamist ootavaid jalakäijaid. Seega oli ringkonnakohtu arvates S. I. poolt LE § 47 rikkumine ilmne ning ka tema poolt valitud sõidukiirus ei olnud selline, mis oleks taganud LE §-s 47 sätestatud kohustuse täitmise. Kohtukolleegium rõhutas, et LE § 47 kohaselt ei tohi juht olukorras, mil reguleerimata ülekäiguraja ees on pärisuunavööndis seisma jäämas või seisma jäänud sõiduk, sellest sõidukist mööduda vahetult enne ülekäigurada ega ülekäigurajal, jäämata seisma ülekäiguraja ees. Ülekäigurajale tohib sõita pärast LE § 46 nõuete täitmise võimalikkuses veendumist. Kohtukolleegium leidis eeltoodu alusel, et LE § 47 ettenähtud kohustuse nõuetekohane täitmine S. I. poolt oleks S. S. otsasõidu ära hoidnud. Kriminaalkolleegium leidis samuti, et kohtualune rikkus LE § 123 sätteid. Selle sätte mõtte avamisel märkis ringkonnakohus, et juht peab arvestama liiklusoludega, mis hõlmab endas ka teiste liiklejate käitumise. See säte esitab juhile kohustuse kohandada oma sõidukiirus selliseks, et liiklusohu ilmnemisel on võimalik liiklusõnnetust vältida. Kõnealuses liiklussituatsioonis lasus kohtu arvates S. I-l kohustus kohandada sõidukiirus selliseks, et ta suutnuks oma auto enne jalakäijale otsasõitu peatada. Asjaolul, et ta lähenes ülekäigurajale lubatud kiirusega 35 km/h, ei olnud kriminaalkolleegiumi arvates seejuures tähtsust. Kohtukolleegium rõhutas kokkuvõtvalt, et S. S. ületas teed selleks ettenähtud kohal, S. I. võis ja pidi kannatanu viibimist sellel kohal ette nägema ja kohtualusel oli LE §-de 123, 44 ja 47 nõudeid silmas pidades tehniliselt võimalik õnnetust ära hoida. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
22. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas S. I. kassatsioonkaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja enese õigeksmõistmist. 5.1 Kassaator väidab, et ringkonnakohus on tehiolude tuvastamisel menetlusseadust rikkudes motiveerimatult arvestanud ainult tunnistaja V. J. ütlustega, jättes aga täielikult kõrvale tema süü puudumist kinnitavate tunnistajate ütlused. Kõnealusel juhul on võrreldes esimese astme kohtu otsusega kriminaalasjas leiduvad tõendid täielikult ümber hinnatud. Seetõttu lasus ringkonnakohtul kohustus ära märkida tuvastatud asjaolud ja tõendid, millele kohtu järeldus on rajatud, aga samuti motiivid, miks kohus ühed või teised tõendid tagasi lükkas. Kassaatori hinnangul seda aga tehtud ei ole. 5.2 Kassaator märgib Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustele nr 3-1-1-94-02 ja 3-1-1-1-03 viidates, et liiklusõnnetustega seotud kuritegude uurimisel tuleb kaaluda kõikide õnnetuses osalenud isikute käitumist ja anda sellele õiguslik hinnang. Praegusel juhul on aga täielikult jäänud hindamata kannatanu S. S. käitumises esinevad LE §-de 29-36 rikkumised, mis esimese astme kohtu otsuse kohaselt olid põhjuslikus seoses temale tekkinud kehavigastustega. Samuti on täielikult motiveerimata kohtu arvamus, et kannatanu ületas sõiduteed selleks ettenähtud kohas.
23. Kassatsioonkaebusele esitas vastuväited kannatanu S. S., kes taotleb kaebuse rahuldamata jätmist. Kannatanu viitab detailselt kriminaalasja tehioludele, millest tema kinnitusel tuleneb, et S. I. rikkus LE §-de 46, 47 ja 97 sätteid. S. S. viitab samuti S. I. ütlustes sisalduvatele vastuoludele ja leiab, et need vastuolud kahandavad ütluste usaldusväärsust tõendiallikana. Samuti kinnitab kannatanu, et tema alkohoolne joove ei soodustanud mingilgi moel õnnetusjuhtumi asetleidmist. Riigikohtu istungil toetasid S. I. ja tema kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust, prokurör taotles kaebuse rahuldamata jätmist. RIIGIKOHTU SEISUKOHT
24. Kuna kassatsioonkaebuses vaidlustatakse sisuliselt eeskätt faktiliste asjaolude tõendatust, täpsemalt öeldes ringkonnakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude kardinaalset erinevust linnakohtu poolt tuvastatust, siis märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kooskõlas AKKS § 65 lg-ga 4 Riigikohus ise ei ole pädev tuvastama uusi faktilisi asjaolusid. Samas on Riigikohus tulenevalt AKKS § 49 lg-st 2 ja § 39 lg 3 p-st 7 kohustatud käesoleva kohtuasja puhul analüüsima, kas ja kuidas on ringkonnakohus põhjendanud faktiliste asjaolude tuvastamise erinevust.
25. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu poolt kohtuasjas 3-1-1-17-03 (RT III, 2003, 17, 159) tehtud kohtuotsuses märgitu kohaselt on ringkonnakohtul apellatsioonimenetluse olemusest tulenevalt õigus hinnata tõendeid teisiti ja jõuda faktiliste asjaolude tuvastamisel esimese astme kohtust erinevale seisukohale, kuid tõendite radikaalseks ümberhindamiseks peavad olema eriti kaalukad põhjused. Seda seetõttu, et erinevalt esimese astme kohtust ei toimu apellatsioonikohtus üldjuhul tõendite esmast hindamist. Ringkonnakohus kontrollib, kas esimese astme kohus on tõendeid hinnanud menetlusseaduse nõuete kohaselt. Ka on ringkonnakohtus võimalused tõendite, eeskätt tunnistajate ütluste vahetuks tajumiseks ja hindamiseks piiratud. Viidatud kohtulahendis peeti vajalikuks meenutada kriminaalkolleegiumi poolt varem väljendatud seisukohta, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul nende samade tõendite alusel süüdi, peavad kohtud eriti hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
26. aprilli
27. a otsus asjas 3-1-1-38-99 - RT III 1999,14, 143). Selles kohtulahendis märgitakse, et ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumisega on tegemist ka siis, kui esimese astme kohtu tõendite hindamisel tehtud vead on jäetud näitamata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt kohtuasjas 3-1-1-17-03 tehtud otsuses rõhutatakse sedagi, et kuigi faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas on seadusandja apellatsioonikohtule ja esimese astme kohtule andnud ühesuguse pädevuse, ei ole asja arutamine apellatsioonikohtus esimese astme kohtu menetluse kordus samas mahus. Apellatsioonikohtule ei ole seadus pannud kriminaalasja vahenditu arutamise kohustust ja üldjuhul apellatsioonikohtus tõendite vahenditut uurimist ei peagi toimuma. Küll annab apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustik ringkonnakohtule õiguse ka tõendite vahendituks uurimiseks. Milline olukord tingib tõendite vahenditu uurimise ja milliseid tõendeid vahenditult uurida, selle määrab igal konkreetsel juhul protsessi iseloom. Nii võib tõendite vahenditust suulisest uurimisest loobumine olla õigustatud neil juhtudel, kui kohus lahendab vaid õiguslikke küsimusi. Tulenevalt apellatsioonprotesti sisust ei lahendatud S. I. süüdistusasja arutamisel Tallinna ringkonnakohtus mitte üksnes õiguslikke küsimusi, kuid ringkonnakohtu istungil osales isikulistest tõendiallikatest üksnes kohtualune.
28. Tallinna Linnakohtu
29. detsembri
30. a otsusega on loetud tõendatuks, et kannatanu S. S. ületas
31. juunil
32. a kella 23.22 ajal Tallinnas X teed selleks mitte ettenähtud kohas - väljaspool jalakäijate ülekäigurada. Kõnealuse asjaolu tõendatuks lugemise eelselt on linnakohus põhjalikult analüüsinud ja hinnanud tõendeid ning muuhulgas põhjendanud ka seda, miks ta ei loe kannatanu ütlusi usaldusväärseks. Samuti luges linnakohus tuvastatuks, et S. I. ei rikkunud ühtegi talle süüks arvatavat liikluseeskirja sätet. Kusjuures LE §-de 46 ja 47 rikkumise S. I. poolt välistas linnakohus põhjendusega, et konkreetne liiklussituatsioon, millest lähtuvalt oli S. I-le esitatud süüdistus, ei olnud mitte nn ülekäiguraja eelne situatsioon, mille puhul oleks tulnud lähtuda LE §-s 47 sätestatust. Sarnaselt apellatsioonprotestis märgituga jäetakse ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
33. veebruari
34. a otsuses sisuliselt analüüsimata linnakohtu otsusega tuvastatu, et liiklussituatsioon, millest lähtuvalt oli S. I-le esitatud süüdistus, ei olnud mitte nn ülekäiguraja eelne situatsioon. Ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukoht liikluseeskirjade kannatanu poolse rikkumise osas on vastuoluline. Kõigepealt - viidates liiklustehnika eksperdi poolt koostatud ekspertiisiakti lisana esitatud skeemile ja seega mitte eksperdi arvamusele enesele - on ringkonnakohus väitnud, et otsasõit leidis aset "ülekäiguraja piiril, kus kohtualuse poolt juhitud sõiduk oli juba ülekäigurada ületamas"(tl 168 esimene lõik viimane lause). Ringkonnakohtu sellisest konstateeringust ei nähtu piisava selgusega, kas ülekäiguraja piiril paiknemine tähendab paiknemist ülekäigurajal või mitte. Seda, et esitatud tsitaadi puhul peaks "piiril paiknemine" tähendama pigem paiknemist väljaspool ülekäigurada, võib oletada ringkonnakohtu otsuses esitatud ja tegelikult apellatsioonprotestist lähtuvast seisukohast, et kui kannatanu oleks ületanud teed ülekäigurajal, siis oleks ta olnud S. I poolt juhitud autole veelgi lähemal ja talle otsasõitu oleks olnud veelgi raskem vältida. Edasiselt on aga ringkonnakohtu otsuses otseselt märgitud, et kannatanu ületas teed selleks ettenähtud kohas (tl 168 viimane lõik neljas lause). Mingeid põhjendusi aga selle, linnakohtu otsusega võrreldes vastupidise seisukoha kinnituseks ringkonnakohus ei esita. Samuti ei ole ringkonnakohus pidanud vajalikuks analüüsida tunnistajate ütlusi, millele tugines vastupidise tuvastamisel linnakohus. Kooskõlas eeltooduga ei ole ringkonnakohus nõuetekohaselt ja veenvalt põhjendanud enda seisukohtade erinevust linnakohtu seisukohtadest faktiliste asjaolude tuvastamise küsimuses, mistõttu on alust väita, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
35. veebruari
36. a otsuse tegemisel on rikutud AKKS § 39 lg 3 ps 7 sätestatud nõuet.
37. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab kestvalt põhjendatuks ja liikluse ohutuse tagamise seisukohalt oluliseks ringkonnakohtu poolt osundatud Riigikohtu otsuses 3-1-1-104-00 (RT III, 2000, 29, 312) märgitut, et mootorsõiduki juhil on jalakäijate ülekäiguraja läheduses vaid kaks alternatiivi - kas vähendada kiirust või peatuda. Edasiselt on Riigikohtu selles lahendis märgitud, et kiiruse vähendamise kohustus on täidetud, kui juhil on vähendatud sõidukiirusel reaalne võimalus sõiduk enne ülekäigurada ohutult peatada ning ootamatult käitunud jalakäijatele otsasõitu vältida. Sellise - sõidukijuhi nn ülekäiguraja eelse hoolsuskohustuse sisusse kuulub ka LE §-s 47 sätestatud kohustus.
38. Kuna liiklus on ajas kulgev nähtus, siis mõistetavalt on ka sõidukijuhi nn ülekäiguraja eelsel hoolsuskohustusel ja sealhulgas ka LE §-s 47 sätestatud kohustusel kindlad ajalised piirid. Viimatinimetatud kohustus saab jalakäijate ülekäigurajale läheneva sõiduki juhile kehtida hetkeni, mil võib veel rääkida temast eespool enne reguleerimata ülekäigurada pärisuunavööndis seisma jäänud või seisma jäävast teisest sõidukist. Käsitletava liiklusõnnetuse puhul on aga linnakohus lugenud tõendatuks, et S. I. suhtes parempoolsel kõrvalrajal sõitnud mikrobuss ei pidurdanud ülekäiguraja ees, vaid juba ülekäigurajal olles. Seda faktilist asjaolu ei ole ringkonnakohtu otsusega kummutatud.
39. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on Tallinna Linnakohtu
40. detsembri
41. a otsusega põhjendatult loetud tõendatuks, et liiklusõnnetus leidis aset olukorras, mil enam polnud alust rääkida nn ülekäiguraja eelsest situatsioonist ja seega ka mitte jalakäija teatud eelisseisundist. Selle uue situatsiooni iseloomustamisel on linnakohtu otsuses põhjendatult osutatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis 3-11-94-02 (RT III, 2002, 23, 265) märgitule. Selle kohaselt peavad vastavalt Liiklusseaduse § 2 lg-le 1 kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse vältimaks ohu ja kahju tekkimist. Liikluseeskirja § 4 kohaselt peavad aga kõik liiklejad täitma selle eeskirja nõudeid. Öeldu pinnalt asub Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et kuigi S. I. teo ja kannatanu S. S-le üliraskete kehavigastuste tekitamise vahel on põhjuslik seos ekvivalentsusteooria (conditio sine qua non) mõttes, ei saa ettevaatamatusdelikti spetsiifikat arvestades juhtunut S. I-le siiski õiguslikult omistada: käsitletavas piiritletud liiklussituatsioonis ei saa talle ette heita hoolsuskohustuse rikkumist. Liiklusõnnetusele vahetult eelnenud liiklussituatsioonis oli S. I. õigustatud lähtuma usalduspõhimõttest ja eeldama, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad LE nõudeid. S. I-l oli kõnealuses situatsioonis, mil ta oli sõidukiiruse vähendanud umbes 35 km/h, õigus eeldada, et kõrvalrajal liikuva ja tema vaatevälja eest paremalt varjava mikrobussi juht sõidab ülekäigurajale üksnes siis, kui seal ei viibi jalakäijaid, samuti seda, et jalakäijad ei hakka ülekäiguraja vahetus läheduses ületama sõiduteed ülekäiguraja kõrvalt. Selliseid põhjendatud eeldusi aktsepteerides ei ole alust S. I-le ette heita ka seda, et tema, kavandades vasakpööret ka vaatas vasakule. Tunduvalt taunitavam ja liikluses ohtlikum oleks see, kui sõiduki juht ei vaata kavandatava pöörde suunas.
42. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 39 lg 2 p-st 2 ja lg 3 p-st 7, § 63 p-st 3 ning KrMK § 268 lgst 4 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
43. veebruari
44. a otsuse ja mõistab S. I. õigeks tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Peeter Vaher