Kuna A. Aron ei kajastanud oma raamatupidamise arvestuse ettevõtluse kuludes nimetatud ½ mõttelise osa kinnistu ostu ega ettevõtluse tulude poolel selle müüki, siis sellest TFIMA järeldas, et kinnistu on ostetud mitte ettevõtluse jaoks ja seega ei saa pidada kinnistu võõrandamisest saadud kasu ettevõtluses kasutatava vara võõrandamisest saadud kasuks ning sellest tulenevalt ei saa kinnistu müüki deklareerida ka tuludeklaratsiooni vormi E real 1.
lg 1 punkti 3 kohaselt maksustatakse tulumaksuga residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil kõikidest tuluallikatest saadud tulu, sealhulgas kasu vara võõrandamisest. Seega
lg-s 2 toodud tingimused: kaebaja on tegutsenud iseseisvalt ja ta on ostnud kinnistud eesmärgiga müüa need kallimalt maha. Kaebajale jääb arusaamatuks maksuhalduri seisukoht, et tegu ei ole ettevõtlusega.
Nimetatud sätete erinevus seisneb selles, et § 14 korral toimub tehing ettevõtluse (iseseisva majandus- või kutsetegevuse) käigus, § 15 korral seda nõuet ei ole. Kuna seadused ei kehtesta piirangut sellele, kui mitu kinnistut füüsiline isik võib osta ja edasi müüa, siis ei tõenda kaebuse esitaja esindaja poolt kohtuistungil esitatud ostu-müügi lepingud, et lepingute pooleks on A. Aron füüsilisest isikust ettevõtjana, mitte aga A. Aron füüsilise isikuna. Sel põhjusel ei ole antud vaidluses määravaks tõendiks ka äriregistri väljavõte, mille kohaselt on A. Aroni kui füüsilisest isikust ettevõtja tegevusaladeks tehingud vallas- ja kinnisvaraga. Kohus märkis, et vaatamata kohtu ettepanekule ei esitanud kaebuse esitaja tõendeid, millest nähtuks kinnistute müügist saadud tulu kasutamine ettevõtluses või kõnealuste objektide ostmine ettevõtluse tarbeks ning A. Aroni kui füüsilisest isikust ettevõtja rahade eest. Kohus leidis, et kaebuse esitaja ei ole täitnud Raamatupidamise seaduse § 7 lõikes 1 sätestatud kohustust dokumenteerida kõiki oma majandustehinguid ning kirjendada neid kronoloogilistes ja süstemaatilistes raamatupidamisregistrites nende toimumise momendil või kui see ei ole võimalik, siis vahetult pärast seda. Paljasõnaliseks jääb kaebaja väide "see, et ehitiste müügist saadud tulu oli ettevõtlustulu, on tõendatud sellega, et kaebuse esitaja on määratlenud seda ettevõtlustuluna". Kohus leidis, et TFIMA on vääralt maksustanud kogu tehingutest saadud kasu tulumaksuga.
lg 4 p 5 kohaselt ei maksustata tulumaksuga tulu omandireformi käigus tagastatud maa võõrandamisest. A. Aron on
Apellant väitis, et maksumaksja saab mingit asja müüa kas ettevõtluse käigus või väljaspool seda, kolmandat võimalust ei ole.
lõikes 2 on defineeritud, mis on ettevõtlus: 1) see peab olema isiku iseseisev majandus- või kutsetegevus; 2) selle tegevuse eesmärgiks peab olema tulu saamine kauba tootmisest, müümisest või vahendamisest, teenuse osutamisest või muust tegevusest. Kohtuotsuses ei pöörata osundatud ettevõtluse definitsioonile mingit tähelepanu, kuigi kohus oleks otsuses pidanud analüüsima, kas A. Aroni tegevus kinnistute ostmisel ja müümisel vastas kahele eespool nimetatud tingimusele. Apellant leiab, et ta vastas neile tingimustele: kinnistute müümisel ta tegutses iseseisvalt ja tulu saamise eesmärgil. Seetõttu oli tema poolt õiguspärane kinnistute müügist saadud tulu deklareerimine ettevõtlustuluna. Kaebaja esitas kohtule mitmeid lepinguid tõendamaks, et tema poolt teostatavad kinnisvaratehingud on süstemaatilised ja oluliseks tuluallikaks ning et kinnisvaratehinguid tehes tegutseb ta ettevõtjana. Kohus põhjendamatult ei ole nende tõenditega arvestanud, nagu ei ole arvestanud ka äriregistri väljavõttega, mis tõendab, et A. Aron on avalikkusele teada andnud, et ta tegutseb teatud tegevusaladel ettevõtjana. 6. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. märtsi 2003. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu otsus on kaevatavas osas õige ning apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Halduskohus on vaidluse lahendamiseks vajalikud faktilised asjaolud välja selgitanud, andnud õige hinnangu asjas kogutud tõenditele ning on seadust õigesti kohaldanud. Ringkonnakohus nõustus esimese astme kohtu seisukohaga, et kinnistute müügist saadud tulu on käsitletav A. Aroni kasuna vara võõrandamisest
Kasu vara võõrandamisest on passiivne tululiik, samal ajal ettevõtlustulu on aktiivne tululiik. Ekslik on apellandi seisukoht, et kui isik tegutseb teatud tegevusalal füüsilisest isikust ettevõtjana ja on sellest äriregistris registreerimise kaudu avalikkusele teada andnud, siis tähendab see igal juhul, et kogu tema poolt müüdavast varast saadud tulu on käsitletav ettevõtlustuluna ja et kõnealuste kinnistute seotust ettevõtlusega kinnitab muuhulgas ka asjaolu, et apellant on müünud ka teisi kinnistuid. Ringkonnakohus märkis, et A. Aron omandas vaidlusaluse vara ajal, mil tema tegevusalaks oli mitte vallas- ja kinnisvara tehingud, vaid üüritulu saamine Kunderi tn 37 asuvas tegevuskohas. Kõnealuse vara soetamismaksumust apellant 1997-
tähenduses või kasuks vara võõrandamisest
tähenduses.
lg 2 kohaselt on ettevõtlus isiku iseseisev majandus- või kutsetegevus (sealhulgas ka notari ja kohtutäituri kutsetegevus), mille eesmärgiks on tulu saamine kauba tootmisest, müümisest või vahendamisest, teenuse osutamisest või muust tegevusest, kaasa arvatud loominguline või teaduslik tegevus.
lg 1 kohaselt maksustatakse tulumaksuga kasu ükskõik millise võõrandatava ja varaliselt hinnatava eseme, sealhulgas kinnis- või vallasasja, väärtpaberi, nimelise aktsia, osa, täisvõi usaldusühingusse tehtud sissemakse, ühistule makstud osamaksu, investeerimisfondi osaku, nõudeõiguse, ostueesõiguse, hoonestusõiguse, kasutusvalduse, isikliku kasutusõiguse, rentniku õiguste, tagasiostukohustuse, hüpoteegi, kommertspandi, registerpandi või muu piiratud asjaõiguse või selle järjekoha või muu varalise õiguse (edaspidi vara) müügist või vahetamisest. 10. Nende kahe tululiigi maksustamine on erinev: ettevõtlustulust saab maksumaksja maha arvata ettevõtlusega seotud kulusid vastavalt
§-des 32-35 sätestatule, vara võõrandamisest saadud kasust saab aga maha arvata üksnes selle võõrandamistehinguga seotud kulud vastavalt
Ettevõtlustulult tuleb lisaks tulumaksule maksta ka sotsiaalmaksu vastavalt Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 punktile 5, vara võõrandamisest saadud kasu sotsiaalmaksuga ei maksustata. Erinevus on tingitud sellest, et ettevõtlus on aktiivne tululiik ettevõtja teeb oma nimel ja oma riisikol kulutusi tulu saamise eesmärgil. Ettevõtja aktiivne tegevus seisneb majandustegevuse korraldamises, planeerimises ja läbiviimises.
kohaselt maksustatav kasu vara võõrandamisest ei eelda iseseisvat majandustegevust, ettevõtluskulutuste tegemist ega riskide võtmist. Sõltuvalt kulude suurusest võib tululiigi kvalifitseerimine anda erinevaid tulemusi. Juhul, kui maksumaksja ei ole seoses tehinguga ettevõtlusega seotud kulutusi teinud, on kasu maksustamine ettevõtlustuluna maksumaksjale ebasoodsam. Sellises olukorras võib tekkida vaidlusi, kus maksuhaldur käsitleb maksumaksja tegevust ettevõtlusena, maksumaksja aga eitab seda. Sellest võib järeldada, et kui maksumaksja käsitleb saadud tulu ettevõtlustuluna, tuleb eeldada, et tegemist ongi ettevõtlusega. See ei tähenda, et maksumaksjal oleks õigus oma äranägemisel mistahes tulu mistahes asjaoludel pidada oma ettevõtlustuluks. Kui maksuhalduri poolt kogutud tõendid viitavad iseseisva majandustegevuse puudumisele, ei saa tulusid ettevõtlustuludele liita. Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus tulu kvalifitseerimine ettevõtlustuluks annab konkreetse aasta kohta soodsama tulemuse kui kvalifitseerimine kasuks vara võõrandamisest, sest maksumaksja soovis kasutada
§-st 35 tulenevat õigust arvata ettevõtlustulust maha eelmistest perioodidest edasikantud kulusid. Selle tulemusena aga suureneb tulevikus tulumaksuga ja sotsiaalmaksuga maksustamisele kuuluv ettevõtlustulu. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et tulu käsitlemine ettevõtlustuluna on maksumaksjale lõppkokkuvõttes ebasoodsam. Neil põhjustel võib eeldada, et maksumaksja poolt tululiigi kvalifitseerimine ettevõtlustuluks on õige. 11. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et ettevõtlusega on tegemist siis, kui vara omandati või valmistati müügi eesmärgil ning vajalik on vaadelda, kuidas A. Aron käitus vara soetamise hetkel, kuidas ta soetatud vara kasutas ning millistel asjaoludel toimus vara müük. Osundatud põhimõte viitab eelkõige sellele, et kui maksumaksja on vara omandamise või kasutamisega seotud kulusid ettevõtlustulust maha arvanud, siis ei saa vara võõrandamist kvalifitseerida väljaspool ettevõtlust toimunud tehinguks, sest see võimaldaks mitmekordset tulude vähendamist. Sellel põhjusel on ka
s erisätted, mis reguleerivad ettevõtluses kasutatud vara müüki või kasutusotstarbe muutmist (§ 37 lõiked 2-5). Ettevõtlusega võib aga tegemist olla ka siis, kui vara soetamise hetkel ei olnud veel kavatsust seda vara ettevõtluses kasutada või ettevõtluse käigus müüa. Seetõttu ei saa ka vara müügi maksustamist seada sõltuvusse ainuüksi sellest asjaolust, kuidas maksumaksja on oma raamatupidamises kajastanud vara soetamist. Kuna füüsilisest isikust ettevõtja vara ei ole eraldatud sama füüsilise isiku muust varast, siis ei pea ettevõtja fikseerima algselt muuks otstarbeks soetatud vara kasutuselevõtmist ettevõtluses. Kinnistute ostu ja müügi tehingute vormistamine ja tehingute tsiviilõiguslik sisu ei sõltu sellest, kas tehingu pool tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana või mitte.
ebaõige kohaldamise tõttu. Asjas on võimalik teha uus otsus, sest kinnistute müük on toimunud iseseisva ja regulaarse majandustegevuse käigus. Lähtudes MKS § 151 lg-st 1 tuleb A. Aroni kasuks kohtukulud välja mõista Maksuametilt. Riigilõivu tasuti kaebuse esitamisel 3947 krooni ja 55 senti ning apelleerimisel samas suuruses, kokku 7895 krooni ja 10 senti. Õigusabikulud olid esimese astme kohtumenetluses 28 320 krooni. Tallinna Halduskohus pidas seda kulutust põhjendatuks 21 240 krooni osas. Riigikohtu halduskolleegium on samal seisukohal ja vähendab seega vastavalt Maksuametilt väljamõistetavat summat. Õigusabikulud apellatsioonimenetluses olid 9558 krooni, millist kulutust peab Riigikohtu halduskolleegium põhjendatuks. Seega tuleb Maksuametilt A. Aroni kasuks välja mõista 38 693 krooni ja 10 senti. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.