← Eesti

3-1-1-77-03

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-77-03 Otsuse kuupäev 13. juuni 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris Kohtuasi Kriminaalasi S. K. sü

§ 133järgi.

Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

  1. märtsi
  2. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 2-1-38/2003 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S. K. ja H. P. kaitsja vandeadvokaadi abi Karina Lõhmus-Ein, kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  3. mai
  4. a Istungil osalenud isikud Süüdimõistetud S. K. ja H. P., nende kaitsja vandeadvokaat Andrus Lillo ning riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  5. märtsi
  6. a kohtuotsus S.K. ja H. P. süüdistusasjas muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.
  7. S. K. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 133 järgi selles, et ta mittetulundusühingu (edaspidi MTÜ) Tartu Üliõpilasküla hooldustööde juhatajana, eesmärgiga vabastada remondi ajaks perekond X poolt kasutatavad eluruumid Tartus X tänav N-N, andis ilma jõustunud kohtuotsuseta
  8. märtsil
  9. a töölistele korralduse tõsta eest ära X eluruumi välisuks, muutes elamise nimetatud ruumis võimatuks.
  10. aprillil
  11. a tõstis S. K. M. K. ja tema pere elamispinnalt Tartu X tänava N-N välja, viies elamispinnalt välja M. K-le, tema abikaasa L. K-le ja poeg R. K-le kuuluva vara, millise paigutas Tartus X mnt N asuva maja ruumidesse. Sellise tegevusega rikkus S. K. Elamuseaduse § 63 ja § 44 lg 2 ning Täitemenetluse seadustiku § 2 p 4 ja § 70 nõudeid. 1.
  12. H. P. anti kohtu alla süüdistatuna KrK §

§ 133

järgi selles, et tema, MTÜ Tartu Üliõpilasküla direktorina ebaseaduslikult, s.o ilma jõustunud kohtuotsuseta, andis

  1. a aprilli algul MTÜ Tartu Üliõpilasküla hooldustööde juhataja S. K-le korralduse vabastada remondi ajaks perekond X poolt kasutatavad eluruumid Tartus X tänav N-N. Selle korralduse tulemusena tõstis S. K. M. K. ja tema pere elamispinnalt Tartus X tänava N-N
  2. aprillil
  3. a ebaseaduslikult välja.
  4. Tartu Maakohtu
  5. detsembri
  6. a otsusega mõisteti S. K. ja H. P. kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks. M. K. ja L. K. tsiviilhagid jättis kohus läbi vaatamata. Maakohus märkis, et erinevalt KrK §-st 133, mis sätestas vastutuse ebaseadusliku elamispinnalt väljatõstmise eest, kehtestab
  7. septembrist
  8. a jõustunud KarS § 314 vastutuse ebaseadusliku eluruumist väljatõstmise eest. Kohus tõdes, et elamispind on üldine mõiste, mida ei ole õigusaktides defineeritud, ja mille all võib mõista kõiki neid ruume, mida kasutatakse eluruumi üürilepingu või muul õiguslikul alusel. Ühiselamutuba ei saa lugeda eluruumiks. Tuginedes Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  9. oktoobri
  10. a otsuses väljendatud seisukohale, leidis maakohus, et üliõpilasküla tegevust tuleb käsitleda majutusteenuse osutamisena, millele ei laiene Elamuseaduse § 63 ja § 44 lg 2 nõuded. Tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  11. septembri
  12. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-82-97 väljendatud seisukohtadele, leidis maakohus, et antud juhul ei olnud väljatõstmist teostanud isikud ametnikud, kellel on selleks Täitemenetluse seadustiku kohaselt õigus ja samuti puudus kohtuotsus. Seega oli väljatõstmine ebaseaduslik. Lähtudes KrK § 6 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 2 asus maakohus seisukohale, et KarS § 314 kergendab kohtualuste olukorda võrreldes KrK §-ga
  13. mis sätestas vastutuse ebaseaduslikult elamispinnalt väljatõstmise eest. Hoolimata sellest, et M. K. väljatõstmine iseenesest oli ebaseaduslik, ei vasta S. K-le süükspandav tegu KarS §-s 314 ettenähtud kuriteokoosseisule, mistõttu S. K. tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Viidates kuriteost osavõtu (kihutamise) aktsessoorsusele, mõistis kohus õigeks ka H. P.
  14. Tartu Maakohtu
  15. detsembri
  16. a otsuse peale esitas Tartu Prokuratuuri vanemprokurör Jüri Vissak apellatsioonprotesti, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ja S. K. süüditunnistamist KrK § 133 järgi ning tema karistamist rahalise karistusega 200 päevamäära ulatuses tingimisi üheaastase katseajaga koos allutamisega käitumiskontrollile. Samuti taotles prokurör H. P. süüditunnistamist KrK §

§ 133

järgi ning tema karistamist rahalise karistusega 200 päevamäära ulatuses tingimisi üheaastase katseajaga koos allutamisega käitumiskontrollile.

  1. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  2. märtsi
  3. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu
  4. detsembri
  5. a otsus täies ulatuses. S. K. tunnistati KrK § 133 järgi süüdi ja teda karistati rahalise karistusega 200 päevamäära, s.o 8200 krooni. KarS § 73 lg 1 alusel määras kohus, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui S. K. ei pane kolmeaastase katseaja jooksul tahtlikult toime uut kuritegu. H. P. tunnistati süüdi KrK §

§ 133järgi ja teda karistati rahalise karistusega 200 päevamäära, s.o 8200 krooni. Kar

S § 73 lg 1 alusel määras kohus, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui H. P. ei pane kolmeaastase katseaja jooksul tahtlikult toime uut kuritegu. 4.

  1. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium märkis, et nii KrK § 133 kui ka KarS § 314 on suunatud kodu puutumatuse kaitsele. Maakohtu seisukohaga, nagu oleks Karistusseadustikus osad väljatõstmised dekriminaliseeritud, kuna KrK §-s 133 kasutatud termin "elamispind" on tunduvalt mahukam mõiste kui KarS §-s 314 kasutatud "eluruum", ringkonnakohus ei nõustunud. Ringkonnakohus asus seisukohale, et Tartus X tänava N-N asuv ühiselamutuba, mis anti kasutusele M. K-le, oli vaadeldav eluruumina Elamuseaduse mõttes. M. K. väljatõstmiseks tema keeldumise korral eluruumi vabastamisest oli MTÜ Tartu Üliõpilasküla kohustatud pöörduma kohtu poole. Kohtukolleegium märkis, et viimatinimetatud asjaolu on tunnistanud ka MTÜ Tartu Üliõpilasküla oma M. K-le esitatud pretensioonis. Ringkonnakohtu arvates ei oma tähtsust asjaolu, et M. K. ja MTÜ Tartu Üliõpilasküla vahel oli sõlmitud varaüürileping, kuna varaüürilepingu sisuks oli eluruumi üürile andmine. Asja otsustamisel ei pidanud ringkonnakohus tähtsaks ka asjaolu, milline oli lepingu tähtaeg. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et kuna ühiselamutoa kasutamine on ajutise iseloomuga, siis ei saa ühiselamutuba lugeda eluruumiks. Ringkonnakohus leidis, et Võlaõigusseaduse § 272 lg-s 1 on seadusandja sõnade "alaliseks elamiseks kasutatava" all mõelnud elamut või korterit, mis on ehitatud selliselt, et seda on võimalik kasutada elamiseks aastaringselt. Alalisuse mõiste sidumine eluruumi kasutamise tähtaegsusega viiks selleni, et lühiajaliste üürilepingute alusel kasutatavad eluruumid ei mahuks sellise mõiste alla. Võlaõigusseaduse § 272 lg 4 p 4 sätestab, et elu- ja äriruumide üürimise kohta sätestatut ei kohaldata üürilepingutele, mille esemeks on eluruum, mille riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik on oma seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks andnud üürile eluruumi hädasti vajavatele isikutele või haridust omandavatele isikutele, kui üürnikule teatati lepingu sõlmimisel ruumi sihtotstarbest. Seaduse mõttest ja sõnastusest tulenevalt on ka sellel juhul tegemist siiski eluruumiga. Seega laieneb ka nendele eluruumidele kriminaalõiguslik kaitse nendest ebaseadusliku väljatõstmise korral. Seega on alusetu maakohtu järeldus, et ühiselamutuba ei saa vaadelda eluruumina. Kuigi MTÜ Tartu Üliõpilasküla osutab oma põhikirja alusel majutusteenust, on sisuliselt siiski tegemist eluruumide üürimisega. Eeltoodu alusel leidis ringkonnakohus, et seoses Karistusseadustiku jõustumisega ei ole kitsenenud eluruumi mõiste ja seoses sellega on täielik alus kohtualused süüdi tunnistada KrK § 133 järgi. 4.
  2. Ringkonnakohus ei nõustunud kohtualuste kaitsjate seisukohaga, nagu oleks S. K. ja H. P. pannud teo toime hädaseisundis. Kohtukolleegium rõhutas, et isiku kodu puutumatus on tunduvalt suurem õigushüve, kui tekkida võiv materiaalne kahju. Samuti asus kohus seisukohale, et S. K. ja H. P. panid teo toime otsese tahtlusega, kuna nad teadsid, et väljatõstmiseks puudub seaduslik alus. 4.
  3. Ringkonnakohus nõustus prokuröri protestis esitatud taotlusega karistada kohtualuseid rahatrahviga tingimisi. Samas asus kohtukolleegium seisukohale, et kohtualuste puhul ei ole tegemist isikutega, keda oleks vaja allutada kriminaalhooldusele, kuna nende isikute poolt uute süütegude toimepanemise ärahoidmiseks piisab ka KarS § 73 lg 1 sätete kohaldamisest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
  4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  5. märtsi
  6. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse H. P. ja S. K. kaitsja vandeadvokaadi abi K. Lõhmus-Ein. Kassaator palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja H. P. ning S. K. neile esitatud süüdistuses õigeks mõista kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kaebust on põhjendatud järgmiselt. 5.
  7. Ühiselamutuba ei ole eluruum Elamuseaduse tähenduses, sest ühiselamutuba ei vasta eluruumile esitatavatele nõuetele. Seega ei täitnud H. P. ja S. K. käitumine KarS §-s 314 ettenähtud kuriteokoosseisu. M. K. sõlmis
  8. novembril
  9. a MTÜ Tartu Üliõpilaskülaga varaüürilepingu X tn N asuvas majas toa nr N kasutamiseks tähtajaga
  10. detsember
  11. a, kusjuures ajutisele kasutamisele viitas ka üürilepingus olev märge M. K. elukoha ja ajutise elaniku staatuse kohta. Kaitsja leiab, et eluruumi kasutamine Elamuseaduse sätete kohaselt on pikemaajaline, oma olemuselt alalise iseloomuga õigussuhe, ühiselamutoa kasutamine on aga ajutise iseloomuga õigussuhe, millele ei laiene Elamuseaduse nõuded. 5.
  12. MTÜ Tartu Üliõpilasküla ja M. K. vahel sõlmitud leping lõppes
  13. detsembril
  14. a. Seega puudus M. K-l pärast nimetatud kuupäeva õiguslik alus ühiselamutoa kasutamiseks. Kassaator märgib, et ehkki ta on seisukohal, et Elamuseadus ei reguleeri vaidlusaluseid suhteid X tn N-N toa kasutamisel, peab ta vajalikuks juhtida tähelepanu Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  15. aprilli
  16. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-47-00 väljendatud seisukohale, mille kohaselt elamuõiguslike tagatistega, mis on sätestatud Elamuseaduse §-s 5, kaitstakse eluruumi õiguslikul alusel kasutava isiku õigusi ning need ei saa laieneda eluruumi õigusliku aluseta valdavale ja kasutavale isikule. 5.
  17. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  18. märtsi
  19. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-29-99 on väljendatud seisukoht, et kuriteokoosseis KrK § 133 järgi eeldab subjektiivsest küljest tahtlust. Otsene tahtlus eeldab seda, et süüdlane pidi kindlalt teadma, et tal ei ole õigust elanikku välja tõsta, kaudne tahtlus aga seda, et süüdlane möönis oma tegevuse ebaseaduslikkuse võimalust ja leppis sellega. Ringkonnakohus on KrMK § 262 lg 1 nõudeid eirates jätnud põhjendamata oma seisukoha, et kohtualused panid teo toime otsese tahtlusega. Kaitsja arvates ei olnud kohtualustel võimalik teada, et nad käituvad õigusvastaselt, sest Eesti Vabariigi kohtud olid varem asunud seisukohale, et MTÜ Tartu Üliõpilasküla ühiselamu näol ei ole tegemist eluruumiga Elamuseaduse tähenduses. Seega oli kohtualustel alus olla seisukohal, et isikute ühiselamutoast väljatõstmiseks ei pea olema kohtuotsust. H. P. ja S. K. veendumust nende käitumise õiguspärasuses süvendas ka see, et ühiselamu toa kasutamiseks ei sõlmitud mitte eluruumi üürilepingut, vaid varaüürileping. Samuti nägi MTÜ Tartu Üliõpilasküla sisekorraeeskiri, millega oli allkirja vastu tutvunud ka M. K., ette, et juhul, kui üürnik ei anna lepingu lõppemisel vara üle, on üliõpilaskülal õigus vabastada ruum üürniku isiklikest asjadest. Veel osutab kassaator asjaolule, et väljatõstmise ajal viibis sündmuskohal ka politsei, kes pärast olukorraga tutvumist sündmuskohalt lahkus. Kaitsja leiab, et ebaseadusliku tegevuse korral oleks politsei pidanud vastavalt reageerima. Kuna politsei seda aga ei teinud, polnud ka kohtualustel võimalik teada, et nad käituvad ebaseaduslikult. 5.
  20. Kriminaalasja lahendamisel oleks tulnud arvestada kannatanute pahatahtlikku käitumist. Kaitsja märgib, et ehkki lepingu sõlmimisel oli M. K. nõus sellega, et pärast
  21. detsembrit
  22. a peab ta ühiselamutoa vabastama, ei lahkunud ta ühiselamust vaatamata korduvatele meeldetuletustele, ehkki ta tegelikult oli lahkumiseks valmis, sest tema asjad olid pakitud. Samuti rikkus perekond X korduvalt MTÜ Tartu Üliõpilasküla majutamise sisekorraeeskirju ega maksnud vastavalt lepingule tasu toa kasutamise eest. Muuhulgas osutab kassaator kriminaalasja materjalide juures olevale Tartumaa Päästeteenistuse kirjale, mis on adresseeritud Tartumaa Politseiprefektuurile ja millest nähtub, et päästeteenistus tegi MTÜ Tartu Üliõpilaskülale ettepaneku tõsta X-d ühiselamust välja, kuna nende eluviis ohustab ühiselamu elanike turvalisust. 5.
  23. Kassaatori arvates on ringkonnakohus KrMK § 274 p 3 nõudeid eirates jätnud arvestamata H. P. ja S. K. ütlustega, et H. P. ei andnud S. K-le korraldust kannatanute väljatõstmiseks. 5.
  24. Kassaator leiab, et H. P. ja S. K. käitusid hädaseisundis, Tartu Ülikool, kes oli X tn N hoone omanik, oli
  25. novembril
  26. a sõlminud AS-ga Rand & Tuulberg tööettevõtulepingu, mille kohaselt tellija kohustus hiljemalt
  27. aprillil andma ehitajale üle tööfrondi ja võimaldama juurdepääsu objektile. Juhul, kui X-d ei oleks välja kolitud, oleks ehitajal olnud õigus leping lõpetada ja nõuda Tartu Ülikoolilt 141 539 krooni otseste kulude ja 585 046 krooni saamatajäänud tulu hüvitamist. Kassaator rõhutab, et X-de väljatõstmine kohtu kaudu oleks võtnud aastaid, millise aja jooksul oleks olnud takistatud ühiselamu remont ja üliõpilaste majutamine.
  28. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid süüdimõistetud ja nende kaitsja kassatsioonkaebuse juurde ja taotlesid kaebuse rahuldamist. Prokurör vaidles kaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  29. Analüüsides KrK § 133 ja KarS § 314 erisusi, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et kuigi KrK § 133 sätestas vastutuse ebaseadusliku läbiotsimise või elamispinnalt väljatõstmise eest ja KarS § 314 sätestab vastutuse ebaseadusliku läbiotsimise või eluruumist väljatõstmise eest, on mõlemas paragrahvis sätestatud kuriteo objekt ehk kahjustatav õigushüve jäänud muutumatuks. Nii KrK § 133 kui ka KarS § 314 eesmärk on kaitsta Põhiseaduse §-st 33 tulenevat põhiõigust kodu puutumatusele. Ei tohi tungida kellegi eluruumi, valdusse ega töökohta ega neid ka läbi otsida, välja arvatud seadusega sätestatud juhtudel ja korras avaliku korra, tervise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks, kurjategija tabamiseks või tõe väljaselgitamiseks kriminaalmenetluses. Kahjustatavast õigushüvest lähtuvalt leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et põhiõiguse kaitse seisukohalt ei ole olulist tähtsust asjaolul, et Kriminaalkoodeksis kasutati mõistet elamispind ja Karistusseadustikus eluruum. Kriminaalõiguslikus mõttes saab elamispinnana mõista vaid eluruumi pinda. Olenemata eluruumi liigist, tuleb isiku väljatõstmisel lähtuda seaduses kehtestatud nõuetest. Oluline on, et eluruum vastaks eluruumile esitatavatele nõuetele ja oleks isikule antud elamiseks, aga mitte mõnel muul eesmärgil. See aga ei välista, et erinevat liiki eluruumide või elamispindade kasutamiseks võidakse seadusega kehtestada erinev õiguslik re"iim.
  30. MTÜ Tartu Üliõpilasküla asutamislepingu p 2 ja põhikirja p 4 kohaselt on üliõpilasküla eesmärgiks ja ülesandeks toetada oma liikmete põhikirjalist tegevust ja vahendada üliõpilasi, et organiseerida üliõpilastele, lühi- ja pikaajaliste kursuste kuulajatele ja külalistele majutusvõimalusi ning osutada sellega seonduvaid teenuseid kas üliõpilaskülale kuuluvates ruumides või selleks otstarbeks renditud ruumides (vt I kd tl-d 179186). Asjas puudub vaidlus selle üle, et M. K-le ja tema perele ei antud ühiselamu tuba ja üldkasutatavaid ruume üürile MTÜ Tartu Üliõpilasküla asutamislepingust ja põhikirjast tulenevate eesmärkide täitmiseks, sest M. K. ja tema perekonna liikmed ei olnud üliõpilased, lühi- ja pikaajaliste kursuste kuulajad ega külalised. M. K-le ja tema perele anti ühiselamu tuba Pepleri 14-301 elamiseks üürilepingu alusel, kuid mitte MTÜ Tartu Üliõpilasküla asutamislepingus ja põhikirjas nimetatud eesmärkidel. Seetõttu ei oleks M. K. ja tema pereliikmete suhtes kohaldatav ka
  31. juulil
  32. a jõustunud Võlaõigusseaduse § 272 lg 4 p
  33. Käesolevas asjas tuleb aga lähtuda süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise ajal kehtinud Elamuseadusest. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on asunud õigele seisukohale, et varaüürilepingut, mille sisuks on eluruumi üürimine, tuleb käsitada eluruumiüürilepinguna Elamuseaduse mõttes ja perekond X-de väljatõstmine oleks saanud seaduslikult toimuda vaid kohtuotsuse alusel. Sama kinnitab ka MTÜ Tartu Üliõpilasküla ja M. K. vahel sõlmitud lepingu p 9.1, mille kohaselt kõik vaidlused, mis tekivad lepingu täitmise, lõpetamise, muutmise ja vastutuse kohaldamisega, lahendatakse poolte kokkuleppel. Kokkuleppe mittesaavutamisel lahendab vaidluse kohus. Ka süüdimõistetud ise ega nende kaitsjad ei ole viidanud seadusele, mis nende arusaama kohaselt annaks süüdimõistetutele õiguse M. K. ja tema pere väljatõstmiseks ilma kohtuotsuseta. Seega on kohtud õigesti asunud seisukohale, et S. K. ja H. P. tegevus on kuriteona karistatav nii KrK § 133 kui ka KarS § 314 järgi.
  34. Süüdimõistetute käitumises süüteokoosseisu asjaolude tuvastatuse, sh tahtluse osas, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on oma seisukohti põhjalikult motiveerinud ja näidanud kohtuotsuses tõendid, millele ta oma põhjendused rajas. Tõendite hindamisel ei ole rikutud kriminaalmenetluse seadust. AKKS § 65 lg 4 kohaselt Riigikohus faktilisi asjaolusid ei tuvasta. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi järelduse põhjendustega, et süüdimõistetud ei olnud M. K. ja tema pere väljatõstmisel hädaseisundis. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  35. märtsi
  36. a kohtuotsus S. K. ja H. P. süüdistusasjas tuleb jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Hannes Kiris

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.