Kohtunik Jüri Põllu eriarvamus Olen kolleegiumi enamusega nõus selles, et Kodakondsuse seaduse § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 praegusel kujul pole kooskõlas Põhiseadusega. Iseenesest ei pruugi aga keskmise puudega opereerimine olla vastuolus Põhiseadusega. Probleem on keskmise puude mõiste sisustamises. Ma ei ole nõus aga kolleegiumi enamuse lähenemisega. Küsimus on selles, milliste argumentidega tõestada vaatluse all oleva regulatsiooni põhiseadusevastasust. Küsimus on ka selles, kas käesolevas asjas esitatud materjalide pinnalt saab otsustada regulatsiooni põhiseaduspärasuse üle.
- KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 seostavad keeleeksamist vabastamise kahe kohustusliku elemendi üheaegse olemasoluga. Nendeks on: 1) tegemist peab olema keskmise puudega isikuga, kes nägemis-, kuulmis- või kõnepuude tõttu pole võimeline täitma keeleoskuse nõudeid; 2) isikul peab olema raviarsti teatis selle kohta, et ta pole võimeline omandama eesti keelt. Selle regulatsiooni järgi pole keeleeksamist vabastatud ilma keskmise puudeta isik, kellel on raviarsti teatis selle kohta, et ta pole võimeline omandama eesti keelt. Keeleeksamist pole vabastatud ka keskmise puudega isik, kellel pole raviarsti ülalnimetatud teatist. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse järgi, mida praktikas kohaldati, ei saa komisjon, kes määrab puude astme, tuvastada seda, kas isik suudab omandada eesti keelt. Komisjon saab tuvastada vaid selle, kas isik vajab kõrvalabi näiteks suhtlemisel. Keeleõppe võime üle saab Kodakondsuse seaduse järgi otsustada üksnes raviarst. Komisjon on tuvastanud, et V. Fedtšenkol pole puuet, mis oleks aluseks keeleoskuse nõudest vabastamiseks. Komisjon ei ütelnud sellega, et V. Fedtšenko ei suuda eesti keelt õppida. Komisjon ütles, et V. Fedtšenkol pole keskmist puuet. Komisjon ei rikkunud seadusega sätestatud nõudeid. See, et haldus ei rikkunud seadust, ei välista aga seaduse Põhiseadusele vastavuse kontrolli. Probleemiks on ju see, kas Kodakondsuse seaduse nõue puude astme osas on põhiseaduspärane. Kui regulatsioon osutub põhiseadusevastaseks, siis kuulub selle alusel tehtud halduse otsus tühistamisele.
- Kolleegium leidis, et KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 on õigusselgusetuse tõttu põhiseadusevastased. Teatav selgusetus regulatsioonis minu arvates küll on, kuid see ei takistanud asja menetlemist komisjonis. Sätete ähmasus on ületatav tõlgendamisega. Seepärast ei saa õigusselgusetus minu arvates kaasa tuua ka vaatlusaluse regulatsiooni põhiseadusevastasust.
- Minu arvates pole kolleegiumi enamus arvestanud sellega, et Kodakondsuse seadusega kehtestatud keskmise puude nõude põhiseadusevastasuse tuvastamiseks ei piisa sellest, et V. Fedtšenko kuuleb halvasti. Kodakondsuse seadusega sätestatud keeleeksamist vabastamise üheks tingimuseks pole see, et isik kuuleb halvasti. Eksamist vabastamise üheks tingimuseks on see, et isikul on raviarsti õiend selle kohta, et ta kuulmispuude tõttu ei suuda omandada eesti keelt. Arvan, et õige ei ole teha oletusi selle kohta, kas halva kuulmisega V. Fedtšenko suudab või ei suuda omandada eesti keelt. Oluline on see, et V. Fedtšenkol ei olnud halduskohtule esitada arstitõendit selle kohta, et ta ei suuda omandada eesti keelt. Sellise arstitõendi olemasolu korral. saaks küsida, kas on asjakohane regulatsioon, mis nõuab lisaks nimetatud arstitõendile ka keskmist puuet. Arvan, et selline regulatsioon pole asjakohane ja on põhiseadusevastane. Kui isikul on KodS § 35 lg-ga 4 nõutav raviarsti tõend, et ta pole kuulmispuude tõttu võimeline omandama eesti keelt, siis on keskmise puude nõue liigne olukorras, kus isik ei vasta keskmise puude määramise tingimustele. Selline keskmise puude nõue välistab kodakondsuse andmise isikule, kes pole võimeline keeleõppeks. Raviarsti tõendist ju nähtub, et isik pole, sõltumata puudeastmest, võimelike keeleõppeks.
- Arvan, et asja lahendamine halduskohtutes olnuks lihtne, kui V. Fedtšenko oleks kaebusele lisanud seadusega nõutud raviarsti tõendi selle kohta, et ta pole kuulmispuude tõttu suuteline omandama eesti keelt. Käesolevas asjas aga esimese ja teise astme kohtutele sellist tõendit esitatud ei ole. Samas on selline tõend lisatud kassatsioonkaebusele. Kassatsioonkaebusele on lisatud kõrva-nina-kurguarsti konsultatiivne otsus, milles arst on leidnud, et V. Fedtšenko pole meditsiinilistest põhjustest johtuvalt võimeline keeleõppeks ega -eksamiks. Tõsi, see otsus on antud
- veebruaril
- Kuid otsuses on märgitud kuulmiskadu paremast kõrvast 99% ja vasakust kõrvast 100% on samasugune, kui halduskohtu toimikus olevas tõendis märgitud kuulmiskadu. Halduskohtumenetluse seadustik aga ei võimalda kassatsioonimenetluses esitada uusi tõendeid. Ka käesolevas asjas ei saanud Riigikohtu halduskolleegium seda tõendit hinnata ja polegi hinnanud. Siiski arvan, et üldkogu on pädev kassatsioonkaebusele lisatud tõendit hindama, kui ta kontrollib Kodakondsuse seaduse regulatsiooni põhiseaduspärasust. Nimelt sätestavad Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-d 49 ja 50, mis paiknevad üldist menetluskorda sätestavas seaduse
- peatükis, põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses võimaluse esitada ja hinnata tõendeid. Tõsi, sama seaduse § 14 lg-st 3 tulenevalt kohaldab üldkogu Riigikohtu kolleegiumi poolt üldkogule üle antud asja lahendamisel nii Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadust kui ka Halduskohtumenetluse seadustikku. Ma ei teeks aga sellest sättest järeldust, et üldkogu ei saa põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tõendeid vastu võtta ja hinnata, kui ta lahendab kolleegiumi poolt üldkogule antud asja. Arvan, et regulatsiooni põhiseaduslikkuse hindamisel võiks üldkogu aktsepteerida kõiki tõendeid, mis on vajalikud regulatsiooni põhiseaduslikkuse hindamiseks. Käesoleval juhul võib üldkogu kasutada oleva ühe tõendi kõrvaleheitmine tuua kaasa selle, et isik peab alustama uut haldusmenetlust puude astme kindlaksmääramiseks ja mitterahuldava lahenduse saamise korral alustama halduskohtumenetlust, lisades kohtukaebusele ka raviarsti tõendi selle kohta, et ta pole kuulmispuude tõttu võimeline omandama eesti keelt. Minu arvates poleks seaduse selline tõlgendus mõistlik. Jüri Põld