Obsah (10)

§ 84§ 88§ 1§ 172§ 333§ 363§ 213§ 150§ 330§ 60

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-76-03 Otsuse kuupäev Tartu, 10. juuni 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa Kohtuasi Ernst Callase hagi Karl-Ed

§ 84lg 21 ja § 1641.

Seadusemuudatuse mõtteks oli, et asjades, kus Vabariigi Valitsus oli juba riigi esindaja määranud, polnud kohtul uuesti vaja riigi esindajat

§-s 1641 sätestatud korras välja selgitada. Hagi on esitatud riigi vastu küsimustes, mis kuuluvad maavanema pädevusse.

1. juulil
2. a on Lääne maavanema ülesannetes rahandusosakonna juhtaja M. Toompuu andnud välja volikirja N. Sillale riigi esindamiseks kohtus. M. Toompuu volitused volikirjale alla kirjutada tulenevad Lääne Maavalitsuse
3. juuni
4. a korraldusest nr 107 maavanema ajutise asendamise kohta.
5. Õige on maakohtu seisukoht, et Eesti Vabariigile pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise õiguspärasus ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Seega pole asjakohased hageja viited PärS § 168 ja § 18, riigivaraseaduse § 23 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse
6. juuni
7. a määruse nr 210 rikkumisele seoses notari poolt
8. juulil
9. a Eesti Vabariigile välja antud pärimisõiguse tunnistusega. Omandiõiguse tunnustamise ja valduse kaitse hagi lahendamisel ei saa kohus tuvastada omandi tekke aluse kehtetust.
10. Lähtudes vajadusest kaitsta hageja huve on maakohus põhjendatult tühistanud

§ 88lg 5 alusel R.

Sinimägi volitused hageja esindamiseks kohtus. Maakohus on andnud hagejale piisavalt aega uue esindaja leidmiseks ja selgitanud talle võimalusi leidmaks endale Eestis esindaja. 12. Apellandi palved, et kohus kaitseks teda täitevvõimu omavoli eest ja tagaks seaduslike dokumentide vormistamisega hageja omandiõiguse registrikannete tegemise, ei ole tsiviilasjadeks

§ 1lg 1 järgi.

Seetõttu jätab kohus need tähelepanuta. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kassatsioonkaebuses palub hageja kohtuotsused tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2. Ringkonnakohus rikkus

§ 172lg-tes 3 ja 4 sätestatut.

Ringkonnakohtus vahetus kohtukoosseis, kuid asja algusest peale ei arutatud.

§ 333lg 1 p-st 1 tulenevalt lahendas asja ebaseaduslik kohtukoosseis.

15. Ringkonnakohus jättis

§ 333

lg 1 p-s 2 sätestatut rikkudes tühistamata esimese astme kohtu lahendi, mis oli tehtud isiku suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud. Maakohus lubas Eesti Vabariiki esindama isiku, kellel puudus Vabariigi Valitsuse ja Lääne maavanema nõuetekohane volitus.

1. Ringkonnakohus ja maakohus ei lähtunud hageja nõuetest ning väljusid nõuete piiridest. Kohtuotsustes puudub tõendite ja dokumentide analüüs. Kohtud pole põhjendanud, miks nad ei arvestanud hageja esitatud tõendeid. Eesti Vabariik ei saanud olla surnud välisriigi kodaniku pärandvara vastuvõtja. Vindikatsioonihagiga saab omandit välja nõuda ka siis, kui seadusevastaselt on lõpetatud hageja omandiõigus notari lubamatu teo tagajärjel, isegi kui see omand pole kunagi hageja valduses olnud. Omandiõiguse tunnustamiseks piisab, kui tõendada, et omand on tekkinud õiguslikul alusel. Hageja on piisavalt tõendanud, et on oma ema pärija.
2. Ringkonnakohus ja esimese astme kohus tõlgendasid ja rakendasid vääralt

§ 88lg-s 5 sätestatut.

Kohtute seisukoht hageja esindaja volituste tühistamise kohta on vastuolus seadusega.

1. Kohtukulude väljamõistmine ringkonnakohtus on toimunud arvete alusel, mis seaduse järgi pole kohtukulude määramise aluseks, sest kohtukulud olid ettenähtud ajaks kandmata ja kuludokumendid esitamata.
2. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja K.-E. Randoja, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus.
3. oktoobri
4. a kohtuistungil alustas ringkonnakohus asja arutamist algusest peale, seega arutas apellatsioonkaebust seaduslik kohtukoosseis. Maakohus ei rikkunud protsessiõiguse norme, kui lubas riigi esindajal protsessis osaleda. Kohtud on lähtunud kaebuses esitatud nõuetest ning pole nõuete piire ületanud. Omandiõiguse tunnustamiseks peab omanik tõendama, et tema omand on tekkinud õiguslikul alusel. Hageja ei ole oma omandiõigust tõendanud, kostjate omandiõigus on asjas tõendatud. Tõendamata on hageja väide, et tema omand on tekkinud pärimise teel. Õigusabikulude väljamõistmine advokaadibüroo arve alusel on kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatuga.
5. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja Eesti Vabariik ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ning leidis, et kohtuotsuse tühistamiseks või muutmiseks puudub õiguslik alus. Ringkonnakohus ei ole protsessiõiguse normi rikkunud.
6. septembril
7. a asja läbi ei vaadatud, vaid ringkonnakohus lükkas hageja esindaja taotlusel asja arutamise edasi. Kostja esindusõigust ei ole rikutud ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Kostja on tõendanud oma omandiõigust, hageja omandiõigus on tõendamata. Paljasõnaline ja tõendamata on hageja väide, et ta on M. Kallase pärija. Riigi poolt pärandi vastuvõtmise ja temale pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise õiguspärasus ei ole käesoleva hagi esemeks.
8. Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuse väidete juurde ja palus apellatsioonikohtu otsuse tühistada. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb

§ 363p 2 alusel tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

1. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et ta on emast järele jäänud pärandi vastu võtnud, ning seetõttu jättis maakohus õigesti hageja vindikatsioonihagi tõendamatuse tõttu rahuldamata. Kohtud on jätnud tähelepanuta, et Lääne Maakohtu menetluses oli samaaegselt hageja kaks hagi:
2. jaanuaril
3. a esitatud vindikatsioonihagi ja
4. mail
5. a esitatud hagi Eesti Vabariigi ja notari vastu sama vara osas
6. juulil
7. a riigile välja antud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamiseks ja tühise tehingu järgi vara tagastamiseks. Hageja vaidlustas
8. mail
9. esitatud hagis (Lääne Maakohtu tsiviilasi nr 2-l93/00) riigi seadusjärgse pärimisõiguse, seega riigi omandiõiguse elamu osale.
10. Kolleegium leiab, et lähtudes

§-s 3 ja § 213 lg 1 p-s 3 sätestatust, pidi ringkonnakohus

1. oktoobril
2. a maakohtu otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrollimisel arvestama, et E. Callas esitas
3. juulil
4. a Tallinna Ringkonnakohtu
5. juuni
6. a otsuse (Lääne Maakohtu tsiviilasjas nr 2-193/00, E. Callase hagis Eesti Vabariigi ja notar M. Kiiveri vastu seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamiseks ja tühise tehingu järgi saadud vara tagastamiseks) peale kassatsioonkaebuse ja Riigikohus võttis
7. oktoobril
8. a asja menetlusse. Menetletava tsiviilasja läbivaatamine oli võimatu enne pärimisõiguse üle vaidluse lahendamist. Esitatud asjaolude arvessevõtmine ei ole väljumine apellatsioonkaebuse piirest. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
9. veebruari
10. a otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
11. juuni
12. a otsus ja asi saadeti uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tallinna Ringkonnakohus tühistas (Lääne Maakohtu tsiviilasjas nr 2-193/00)
13. aprilli
14. a otsusega maakohtu
15. märtsi
16. a otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Seega puudub hageja riigi vastu seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks tunnistamise nõudes jõustunud kohtuotsus. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et menetletavas tsiviilasjas esitas hageja
17. jaanuaril
18. a maakohutule avalduse asjas menetluse peatamiseks kuni tsiviilasja nr 2-193/00 kohtuotsuse jõustumiseni (tlk 118). Kohus ei võtnud selle avalduse kohta seisukohta, vaatamata sellele, et kohus peab peatama asja menetluse

§ 213

lg 1 p 3 alusel asja läbivaatamise võimatusel enne teise asja lahendamist, mis on läbivaatamisel tsiviilkohtumenetluses. 25. Kohtul tuleks kaaluda ka

§ 150lg 3 kohaldamist.

Kui kohtu menetluses on üheaegselt mitu sama hageja üheliigilist hagi erinevate kostjate vastu ja kui see võimaldab asja õigemat ja kiiremat läbivaatamist, siis võib kohus

§ 150lg 3 alusel liita need hagid ühte menetlusse.

26. Kolleegium peab vajalikuks vastata ka teistele kassatsioonkaebuse väidetele. Ringkonnakohus ei ole rikkunud

§ 172lõikeid 3 ja 4.

1. oktoobri
2. a kohtuistungi protokolli kohaselt on kohus

§ 172

lg-st 3 tulenevalt arutanud asja algusest peale ning protokoll kajastab seda

§-s 325 sätestatud asjaolu.

§ 333

lg 1 p 1 annab ringkonnakohtule õiguse tühistada esimese astme kohtu lahendi üksnes siis, kui asja lahendas ebaseaduslik kohtukoosseis. Seega on hageja viide nimetatud sättele ebaõige. 27. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et maakohus pole riigi esindaja protsessi lubamisel rikkunud protsessiõiguse normi, ning seega puudus alus

§ 333lg 1 p 2 kohaldamiseks.

Ringkonnakohus on põhjendanud riigi esindaja volituste olemasolu.

1. juunil
2. a vastu võetud Vabariigi Valitsuse seaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku, kriminaalmenetluse koodeksi ja riigivaraseaduse muutmise seaduse § 5 lg 2 mõtte kohaselt pole kohtul vaja asjades, kus Vabariigi Valitsus on juba määranud riigi esindaja, riigi esindajat

§-s 1641 sätestatud korras välja selgitada. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et riigi esindaja väljaselgitamine toimus pärast menetluse uuendamist 27. aprillil 2001. a, on ringkonnakohus põhjendatult lähtunud

§ 84lg-st 21 ja §-st 1641.

Ringkonnakohus on selgitanud, et Eesti Vabariiki esindas isik, kellel oli Lääne maavanema nõuetekohane volitus. 28. Kassatsioonkaebuses

§ 88

lg-le 5 ja § 85 lg 1 p-le 7 antud tõlgendus on ebaõige.

§ 88

lg 5 annab kohtule õiguse hinnata esindaja, kes ei ole advokaat, asjatundlikkust. Juhul kui isik ei ole piisavalt asjatundlik, võib kohus tema volitused tühistada. Kohtud on põhjendanud, miks oli vaja tühistada hageja esindaja volitused. 29. Kassatsioonkaebuse väidete kohaselt pole alama astme kohtud analüüsinud hageja esitatud tõendeid. Kolleegium märgib, et nõustudes esimese astme kohtu järeldustega ning jättes kohtuotsuse muutmata, ei pidanud apellatsioonikohus

§ 330

lg-st 5 tulenevalt kordama maakohtu otsuse põhjendusi ega analüüsima nende aluseks olevaid tõendeid. Kohtud leidsid, et hageja pole esitanud asjakohaseid tõendeid oma omandiõiguse tõendamiseks. Kohtud on lähtunud hageja nõuetest ning pole nõuete piire ületanud. 30. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-112-01 (RT III 2001, 25, 278) selgitanud, et

§ 60

lg-s 3 nimetatud kuludokumendiks võib lisaks õigusabi eest tasumist tõendavale dokumendile olla ka dokument, millest nähtub esindaja osutatud õigusabi eest tasumise kohustus. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. 31. Hageja kohtukulu kassatsiooniastmes saadud õigusabi eest, 3540 krooni hüvitamine otsustatakse asja sisulisel läbivaatamisel. J. Odar A. Kull L. Laarmaa