← Eesti

3-1-1-57-03

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-57-03 Otsuse kuupäev

  1. juuni
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi L. J. väärteoasi HÕS § 101 lg 1; § 99 lg 2; § 1061 lg 3 ja § 92 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Linnakohtu
  3. detsembri
  4. a otsus väärteoasjas nr 4-2901/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tallinna Politseiprefektuuri esindaja vandeadvokaadi abi Alo Pormeistri kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  5. juuni
  6. a Istungil osalenud isikud L. J. kaitsja vandeadvokaat Toomas Bekker ja Tallinna Politseiprefektuuri esindaja vandeadvokaadi abi Alo Pormeister Resolutsioon
  7. Tühistada Tallinna Linnakohtu
  8. detsembri
  9. a otsus väärteoasjas nr 4-2901/02 ja saata L. J. väärteoasi HÕS § 101 lg 1, § 99 lg 2, § 1061 lg 3 ja § 92 lg 1 järgi uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.
  10. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
  11. Mõista L. J. välja riigituludesse kohtukuluna kaitsjatasu 1687.40 kr (üks tuhat kuussada kaheksakümmend seitse krooni nelikümmend senti) kaitsja osavõtu eest Riigikohtu istungist. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  12. L. J. koostati
  13. septembril
  14. a väärteoprotokoll selle kohta, et ta juhtis mootorsõidukit ilma juhtimisõiguseta, ei arvestanud sõidukiiruse valikul oma sõidukogemust, tee seisundit ja muid liiklusolusid ning sõitis tagant otsa peatunud sõiduautole Ford Orion, põhjustades varalise kahju ja kergete kehavigastustega liiklusõnnetuse. Lisaks sellele oli L. J. sõiduk registreerimata ja sõlmimata oli kohustusliku liikluskindlustuse leping. Kohtuvälise menetleja
  15. oktoobri
  16. a otsuse kohaselt rikkus L. J. Liikluseeskirja § 70 p-des 1 ja 2 ning §-des 123 ja 220 sätestatut, pannes sellega toime HÕS § 101 lg-s 1, § 99 lg-s 2, § 1061 lg-s 3 ja § 92 lg-s 1 kirjeldatud väärteod. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati L. J. rahatrahviga 3000 krooni.
  17. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas kaebuse alaealise L. J. ema O. B. kes taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja menetluse lõpetamist. Kaebuse kohaselt kuulub sõiduk Zid-50, millega L. J. sõitis, mopeedide klassi. Liiklusseaduse § 12 aga ei loe mopeedi mootorsõidukiks. Kuivõrd Liikluseeskiri mopeedile ei laiene, siis puudus kaebuse esitaja arvates L. J. tegevuses väärteokoosseis. Ühtlasi leiti kaebuses, et trahvi määramisel ei ole arvesse võetud, et menetlusalune isik on alaealine ja ei tööta.
  18. Tallinna Linnakohus rahuldas kaebuse ja tühistas
  19. detsembri
  20. a otsusega kohtuvälise menetleja otsuse ning lõpetas asjas menetluse. Kohus leidis, et L. J. juhitud sõiduki puhul ei olnud tegemist mootorsõidukiga, kuna valmistajatehase andmetel on selle sõiduki sisepõlemismootori töömaht 49,9 cm3 ja maksimaalne kiirus 50 km/h. Liikluseeskirja § 28 kohaselt mõistetakse mopeedi all kahe- või kolmerattalist sõidukit, mille sisepõlemismootori töömaht ei ületa 50 cm3 ja valmistajakiirus ei ületa 45 km/h. Autoregistrikeskuse kirja alusel puudub sõidukil Zid-50 Eestis tüübikinnitus ja seetõttu ei saa seda ka liiklusregistrisse kanda. Kuna valmistajatehase andmetel on Zid-50 mootori töömaht 49,9 cm3, ei kuulu ta liiklusregistrisse kandmisele. Seega ei ole L. J. pannud toime HÕS § 101 lg-s 1 ja §-s 92 kirjeldatud rikkumisi. Kuna tegemist ei olnud mootorsõidukiga, ei pannud L. J. toime ka HÕS § 99 lg 2 ja § 1061 koosseisudele vastavaid rikkumisi. Lisaks märkis kohus, et mitme rikkumise eest karistuse mõistmisel oleks kohtuväline menetleja pidanud juhinduma KarS § 63 lg-st 3, mille kohaselt mõistetakse karistus iga väärteo eest eraldi. Samuti leidis kohus, et KarS § 44 lg 5 kohaselt ei mõisteta rahalist karistust nooremale kui kaheksateistaastasele isikule, kellel ei ole iseseisvat sissetulekut. Kohus leidis, et ka rahatrahvi ei saa mõista nooremale kui kaheksateistaastasele isikule, kellel ei ole iseseisvat sissetulekut, kuna mõistekasutuse põhjal on rahalise karistuse ja rahatrahvi ühiseks soomõisteks trahv. MENETLUS RIIGIKOHTUS
  21. Linnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse Tallinna Politseiprefektuuri esindaja advokaat Alo Pormeister, kes taotles Tallinna Linnakohtu
  22. detsembri
  23. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, mis ei raskendaks süüdlase olukorda. 4.1 Kaebaja väidab, et Liiklusseaduse lisas 1 sisalduva definitsiooni kohaselt saab mopeediks lugeda sõidukit, mille sisepõlemismootori töömaht ei ületa 50 cm3 või valmistajakiirus ei ole üle 45 km/h. Selleks, et sõidukit saaks lugeda mopeediks, ei tohi kumbki näitaja vastavat piirmäära ületada. Kuna aga sõiduki Zid50 valmistajakiirus - 50 km/h - on lubatud piirmäärast 5 kilomeetri võrra suurem, tuleb seda sõidukit lugeda mootorrattaks. Isiku suhtes, kes juhib Zid-50 mootorratast, kehtivad kõik Liikluseeskirjas sätestatud mootorsõiduki juhile esitatavad nõuded ja kohustused. 4.2 Kassaator ei nõustu Tallinna Linnakohtu seisukohaga, et tüübikinnituseta sõidukit, mis pole kantud liiklusregistrisse, ei saa lugeda mootorsõidukiks ja et sellist sõidukit juhtinud isikut ei saa karistada. Kohtu seisukohta järgides võiks tüübikinnituseta sõidukiga sõites rikkuda ükskõik milliseid Liikluseeskirja nõudeid. Sellist seisukohta ei saa pidada õigeks. Tüübikinnituse puudumine tähendab seda, et Eestis ei tohi antud sõidukiga liigelda, kuna teda ei ole võimalik liiklusregistrisse kanda. Liiklusseaduse § 13 lg 1 kohaselt võib liikluses kasutada sõidukit, mille tehnoseisund vastab Eestis kehtivatele nõuetele. Sama paragrahvi teine lõige lisab, et mootorsõiduk ja selle haagis peavad olema kehtestatud korras registreeritud ja omama vastavat riiklikku registreerimismärki. Sama kordab ka Liikluseeskirja §
  24. 4.3 Tallinna Linnakohus lähtus oma otsuses KarS § 44 lg-st 5, mille alusel rahalist karistust ei mõisteta nooremale kui kaheksateistaastasele isikule, kellel ei ole iseseisvat sissetulekut. Nimetatud säte reguleerib karistuse mõistmist kuriteo eest ja ei ole kohaldatav väärtegude puhul. Rahatrahv 3000 krooni on õiglane karistus, mis arvestab süüdlase isikut ja rikkumise laadi. 4.4 Kassaator nõustub linnakohtu seisukohaga, et kohtuväline menetleja oleks pidanud lähtuma KarS § 63 lg-st 3 ja mõistma karistuse iga väärteo eest eraldi. Selle mittejärgimist ei saa aga pidada asjaoluks, mis tingiks menetluse lõpetamise. Kassaator leiab, et selle vea saaks parandada Riigikohus, mõistes eraldi karistuse iga väärteo eest, kusjuures karistuste üldsumma ei ületaks 3000 krooni, s.t ei raskendaks süüdlase olukorda. 4.5 Lõpuks märgib kassaator, et vaidlustatud kohtuotsuses ei ole viidatud ühelegi VTMS §-s 29 toodud väärteomenetlust välistavale asjaolule.
  25. Kassatsioonivastuses taotles L. J. kaitsja vandeadvokaat Toomas Bekker Tallinna Linnakohtu
  26. detsembri
  27. a otsuse põhistustele tuginevalt kohtuotsuse muutmata jätmist.
  28. Riigikohtu istungil toetas vandeadvokaadi abi A. Pormeister kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust. L. J. kaitsja vandeadvokaat T. Bekker taotles kaebuse rahuldamata jätmist. Ta rõhutas, et L. J. käitumises puudus väärteokoosseis seetõttu, et Zid-50 ei ole mootorsõiduk Liiklusseaduse mõttes. Selle väite põhjendus tuleneb aga üheselt asjaolust, et Zid-50-l puudub tüübikinnitus ja sellel liiklusvahendil ei saagi tüübikinnitust olla. Mingid muud asjaolud, sealhulgas ka Liiklusseaduse lisas 1 sisalduvad mootorratta ja mopeedi definitsioonid ei oma Zid-50 klassifitseerimisel T. Bekkeri arvates tähtsust. Olles jätkuvalt seisukohal, et väärteo toimepannud alaealist ei tohiks karistada rahatrahviga, osutas vandeadvokaat T. Bekker asjaolule, et Väärteomenetluse seadustikus puudub Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 336 lg-s 3 sätestatuga analoogiline säte ja seega ei tohiks alaealise karistamine rahatrahviga Väärteomenetluse seadustiku alusel enam tähendada tegelikult hoopis tema vanema karistamist. KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  29. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassatsioonkaebuses märgituga, et küsimuse lahendamisel, kas Zid-50 on mootorsõiduk, tuleb lähtuda Liiklusseadusest, mille § 12 lg 2 järgi on mootorsõiduk mootori jõul liikuv sõiduk. Kuid mootorsõidukiks ei loeta mootoriga jalgratast, mopeedi ega mootori jõul liikuvat rööbassõidukit. Mopeedi mõistet määratledes on Liiklusseaduse lisas 1 märgitud, et mopeed on kahe- või kolmerattaline sõiduk, mille sisepõlemismootori töömaht ei ületa 50 cm3 ja valmistajakiirus ei ületa 45 km/h. Neid piirmäärasid ületava kaherattalise sõiduki puhul on tegemist mootorrattaga. Seega on mootorsõiduki ja mitte enam mopeediga tegemist siis, kui täidetud on vähemalt üks nimetatud tingimustest: sisepõlemismootori töömaht on suurem kui 50 cm3 või kui valmistajakiirus on suurem kui 45 km/h. Arvestades seda, et sõiduki Zid-50 valmistajakiirus - 50 km/h - on lubatud piirmäärast 5 kilomeetri võrra suurem, on selle sõiduki puhul tegemist mootorrattaga, mille juhtimisel kehtivad kõik Liikluseeskirjas sätestatud mootorsõiduki juhile esitatavad nõuded ja kohustused.
  30. Tallinna Linnakohus on
  31. detsembri
  32. a otsuses asunud ekslikult seisukohale, et sõiduk Zid-50 ei ole mootorsõiduk muuhulgas ka seetõttu, et sel puudub tüübikinnitus ja seda pole kantud liiklusregistrisse. Vastavalt Teede- ja sideministri
  33. märtsi
  34. a määrusega nr 29 kehtestatud Autode ja nende haagiste ning mootorrataste tüübikinnituse eeskirja (edasiselt Eeskirja) § 2 p-le 11 on riiklik tüübikinnitus toiming, mille tulemusena loeb pädev asutus tüübitunnustamise, katsete või kontrollimise alusel toote vastavaks Eestis kehtivatele tehnonõuetele. Kooskõlas Eeskirja § 3 lg-ga 3 tähendab riikliku tüübikinnituse andmine otsustust selle kohta, et sõiduki tehnoseisund ei ole ohtlik keskkonnale ja teeliiklusele. Tüübikinnituse puudumine sõidukil Zid-50 tähendab seda, et Eesti Riiklik Autoregistrikeskus pädeva asutusena ei ole saanud vastu võtta otsust kõnealuse sõiduki ohutuse kohta ja just seetõttu ei ole sõidukit kantud liiklusregistrisse. Liiklusregistrisse kandmata mootorsõidukiga ei tohi Eestis liigelda.
  35. Kahtlemata peaks pädevate riigiasutuste tähelepanu väärima küsimus, kuidas on võimalik Eestis pikema aja vältel turustada sõidukeid, millel puudub tüübikinnitus ja millele vandeadvokaat T. Bekkeri väite kohaselt ei olegi võimalik tüübikinnitust saada. Kuid sõidukil tüübikinnituse puudumisest ja sõiduki kohta liiklusregistris kande puudumisest ei saa teha veel mingit järeldust selle kohta, kas selle sõiduki puhul on tegemist mootorsõidukiga Liiklusseaduse mõttes või mitte. Mootorsõiduki mõiste määratlemisel, nii nagu on märgitud ka käesoleva kohtuotsuse p-s 7, tuleb lähtuda vaid Liiklusseaduse § 12 lg-s 2 ja selle seaduse lisas 1 esitatud kriteeriumidest. Nõustudes kassatsioonkaebuses märgituga, ei saa seadusandja mõttega kooskõlas olevaks lugeda linnakohtu otsusest tulenevat arusaama, nagu ei saaks tüübikinnituseta sõidukiga sõitjale teha Liiklusseaduse ja Liikluseeskirja nõuete rikkumise korral mingeid õiguslikke etteheiteid. Üldise liiklusalase julgeoleku tagamise huvides peab iga Liiklusseaduse § 12 lg-s 2 esitatud kriteeriumidele vastava mootorsõiduki juht liikluses järgima kõiki mootorsõiduki juhile kehtestatud nõudeid. See tähendab muuhulgas, et igal kõnealustele kriteeriumidele vastava mootorsõiduki juhil peavad mootorsõiduki juhtimisel olema kaasas Liiklusseaduse §-s 17 nimetatud dokumendid. Asjaolust, et mingi mootorsõiduki jaoks ei ole mingit dokumenti võimalik objektiivselt saada, saab teha vaid ühe järelduse: sellise mootorsõidukiga ei tohi sõita.
  36. Nõustuda ei saa linnakohtu otsuses sisalduva seisukohaga, et KarS § 44 lg 5 teisest lausest lähtuvalt ei mõisteta rahatrahvi nooremale kui kaheksateistaastasele isikule, kellel puudub iseseisev sissetulek. Käsitletava seisukoha põhjendus linnakohtu otsuses, et "mõistekasutuse põhjal on rahalise karistuse ja rahatrahvi ühiseks soomõisteks trahv", on meelevaldne ega tulene Karistusseadustikust. Iseseisva sissetulekuta alaealisele rahatrahvi kohaldamise piirang ei tulene KarS § 47 lg-st 1 ega ka Karistusseadustiku muudest sätetest. Üksnes esmapilgul saab linnakohtu kõnealust seisukohta lugeda süüdlasele soodsa analoogia kohaldamiseks. Tegelikult tähendaks aga linnakohtu seisukoht seda, et väärteo toimepannud iseseisva sissetulekuta alaealisele tuleks alati kohaldada rahatrahviga võrreldes raskemat karistust - aresti.
  37. Õigesti osutas T. Bekker Riigikohtu istungil asjaolule, et Väärteomenetluse seadustikus puudub Haldusõigusrikkumiste seadustiku § 336 lg-s 3 sätestatuga analoogiline säte ja seega ei saa tõepoolest enam nõuda alaealisele mõistetud rahatrahvi sisse tema vanemalt. Kuid ka sellest tõigast ei tulene iseseisva sissetulekuta alaealisele rahatrahvi kohaldamise keeldu. Seadusandja ei ole pidanud õigeks välistada, et rahatrahvi suudab muu vara arvelt tasuda ka alaealine, kel puudub iseseisev sissetulek. Kui aga see tegelikkuses osutub võimatuks, asendatakse VTMS §-s 211 sätestatu alusel rahatrahv arestiga.
  38. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub nii linnakohtu vaidlustatud otsuses kui ka kassatsioonkaebuses märgituga, et kohtuväline menetleja oleks pidanud lähtuma KarS § 63 lg-st 3 ja mõistma L. J. karistuse iga väärteo eest eraldi. Kuid erinevalt kassatsioonkaebuses märgitust ei ole Riigikohus kooskõlas VTMS §-s 174 sätestatuga lõpetatud väärteoasjas pädev ise uusi karistusi mõistma, sest linnakohtu otsusega võrreldes raskendaks see menetlusaluse isiku olukorda. Seega, kooskõlas VTMS § 175 p-ga 1 ja § 174 p-ga 7, tuleb väärteoasi saata uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Peeter Vaher

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.