← Eesti

3-3-1-51-03

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-51-03

  1. juuni 2003 Eesistuja Hele-Kai Remmel, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Tartu Kunstnike Liidu kaebus Rahandusministeeriumilt hüvitise väljamõistmiseks Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  2. veebruari
  3. a otsus haldusasjas nr 2-3/72/03 Rahandusministeeriumi kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  4. Rahuldada Rahandusministeeriumi kassatsioonkaebus.
  5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  6. veebruari
  7. a otsus haldusasjas nr 2-3/72/
  9. Muuta Tallinna Halduskohtu
  10. aprilli
  11. a otsuse motiive haldusasjas nr 3-445/2002 vastavalt käesoleva otsuse motiividele. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata.
  12. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  13. Tartu Halduskohtu
  14. mai
  15. a otsusega haldusasjas nr 3-45/2000 kohustati Tartu Kunstnike Liitu erastama ühe kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest Tartus aadressil Vanemuise 26 asuvad eluruumid, määrates erastamise hinna kooskõlas Eluruumide erastamise seaduse ja Vabariigi Valitsuse
  16. juuli
  17. a määrusega nr
  18. Tartu Kunstnike Liit täitis nimetatud kohtuotsuse.
  19. Tartu Kunstnike Liit esitas
  20. veebruaril 2001 Rahandusministeeriumile taotluse hüvituse saamiseks võõrandatud vara eest.
  21. Rahandusministeerium keeldus
  22. märtsi 2001 kirjaga nr 5-2940 kaebuse esitaja taotluse rahuldamisest.
  23. Tartu Kunstnike Liidu kaebuses paluti tunnistada Rahandusministeeriumi keeldumine sundvõõrandatud vara eest hüvituse maksmisest ebaseaduslikuks ja mõista Eesti Vabariigilt Rahandusministeeriumi kaudu hüvitusena välja 1 613 744 krooni ja 20 senti.
  24. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et Rahandusministeeriumil puudub õiguslik alus esitatud taotluse rahuldamiseks. Vaadeldaval juhul ei saa kohustatud subjekti poolt eluruumide erastamist käsitada sundvõõrandamisena.
  25. Tallinna Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ja rahuldas Tartu Kunstnike Liidu kaebuse osaliselt, mõistes Rahandusministeeriumilt Tartu Kunstnike Liidu kasuks välja hüvituse suurusega 1 570 306 kr. Muus osas jäeti kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et: 1) kaebus ei ole esitatud mitte Rahandusministeeriumi õigusvastase toiminguga tekitatud kahju hüvitamiseks, vaid PS § 32 alusel toimingu sooritamiseks, s.o erastamiskohustuse täitmise eest õiglase hüvituse saamiseks; 2) kuigi antud juhul on kohustamisnõue esitatud 30-päevase tähtaja ilmse rikkumisega, ei ole halduskohus kontrollinud kaebuse tähtaegsust, sest halduskohus käsitas kaebust kahjunõudena, mille esitamise tähtaeg on kolm aastat. Kuna pole esitatud apellatsioonkaebust, kus halduskohtu otsust vaidlustataks kaebuse esitamise tähtaja rikkumise motiivil, pole kaebuse tähtaegsuse kontrollimine apellatsiooniastmes võimalik; 3) sundvõõrandamisega PS § 32 tähenduses on tegemist ka juhul, kui isikule pannakse seadusega avalikes huvides kohustus võõrandada oma vara teise eraisiku kasuks. Omandiõiguse riivet teostas antud juhul riik, kehtestades seadusega sundvõõrandamise kohustuse. Kui riik seadusega ei pane vara omanikuks saanud isikule kohustust maksta võõrandatud vara eest õiglast ja kohest hüvitust, on riik ise kohustatud tagama hüvituse vara tahtevastaselt võõrandanud isikule. Antud juhul puudub kaebuse esitajal võimalus nõuda eluruumid omandanud isikutelt täiendavat hüvitust. Riigikohus on käsitanud eraõigusliku juriidilise isiku vara erastamiskohustust sundvõõrandamisena tingimusel, et tegemist on varaga, mis ei ole riigilt tasuta saadud; 4) on õige, et ükski seadus ei ole ette näinud erastamise kohustatud subjektile alust nõuda riigilt sundvõõrandamise hüvitust nende poolt erastamiskohustuse täitmise eest, kuid kaebuse esitaja subjektiivne õigus sellise taotluse rahuldamiseks tuleneb PS §-st
  26. Samuti on Rahandusministeerium pädev nimetatud taotlust läbi vaatama; 5) puudub vajadus käsitleda jõustunud kohtuotsuse ja selle aluseks oleva Eluruumide erastamise seaduse normide vastavust Põhiseadusele, sest käesolevas asjas ei lahendata erastamise õigustatud subjekti nõuet kaebuse esitaja vastu; 6) Tartu Kunstihoone aadressil Vanemuise 26 oli
  27. aastal soetatud omavahendite arvelt. Raha hoone ehitamiseks tuli nii ENSV Kunstifondist kui ka NSVL Kunstifondist. Et kunstifond ei olnud otseselt riiklik struktuur, siis ei saa tema rahalisi vahendeid samastada riiklike vahenditega; 7) apellandil on võimalik maa ostueesõigusega erastamisel kasutada täies ulatuses ära kõik Vanemuise 26 korterite erastamise eest saadud erastamisväärtpaberid. Seetõttu tuleb apellandi poolt taotletud hüvitist vähendada 1 570 306 kroonini. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  28. Rahandusministeeriumi kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse motiivid on järgmised: 1) kassaator ei ole Vabariigi Valitsuse seaduse §-st 65 tulenevalt pädev taotlust läbi vaatama. PS § 32 ei saa olla otseseks aluseks kaebaja poolt taotletud hüvitise määramisele ja maksmisele. Rahandusministeerium saab tegutseda vaid vastavas seaduses sisalduva volituse olemasolul; 2) Eesti Vabariigi seadusega Kooperatiivsete, riiklik-kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise kohta ja Eluruumide erastamise seadusega on kindlaks määratud kohustatud subjektile erastamise eest makstava tasu suurus ja maksmise kord. Kassaatoril täitevvõimu teostajana puudub diskretsioon otsustada vastustajale seaduse alusel makstud hüvitise kohasuse ning selle suurendamise või vähendamise üle. Niikaua, kuni kohus ei ole vastavaid seadusi tunnistanud põhiseadusevastaseks, oleks kõnealuse taotluse rahuldamine vastuolus Põhiseaduse § 65 p-ga
  29. Riigikohtu
  30. novembri
  31. a otsusest tulenevalt peab vaidluse sundvõõrandamishüvitise suuruse üle otsustama kohus, mitte Rahandusministeerium; 3) taasriigistamise kohustatud subjekti puhul ei ole tegemist suvalise eraõigusliku isikuga, vaid teatud kohustusi omava isikuga, kelle omandiõigused formeeruvad alles vastava seaduse rakendamise tulemusena; 4) ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei pidanud erastajate poolt tasutud erastamisväärtpabereid õiglaseks hüvitiseks. Erastamisväärtpaberitega oli taasriigistamise kohustatud subjektil õigus tasuda kogu tema poolt ostueesõigusega erastatava maa eest. Maa ostueesõigusega erastajate jaoks oli kuni
  32. jaanuarini 2002 maa müügihinnaks maa
  33. aasta maksustamishind. Vanemuise 26 krundi
  34. a maksustamishind oli ligi 3 korda väiksem kui praegune turuhind. Kohus ei ole erastamise eest saadud väärtpaberite väärtust hinnates kõnealust asjaolu kaalunud ega sellega mittearvestamist põhjendanud; 4) ringkonnakohus on oma otsuses lähtunud arvestusest, et õiglane hüvitis erastatud korterite eest on korterite turuhind. Riigikohtu
  35. novembri
  36. a otsuse kohaselt võib õiglane hüvitis olla ka turuhinnast väiksem. Kohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et erastamine toimub reformi tingimustes ning seetõttu ei ole erastamisprotsessile võimalik kohaldada tavapäraselt kohaldatavaid kriteeriume. Eluruumid muutusid vabalt võõrandatavaks ja omandasid seega oma praeguse väärtuse alles omandireformi käigus. Olukorras, kus hüvitatava vara väärtuse tõusu on tinginud sundvõõrandaja enda tegevus, on õiglase hüvitise määramisel turuhinna aluseks võtmine ebaõiglane. See viiks kogu reformiprotsessi tasakaalust välja. Vabariigi Valitsuse
  37. septembri
  38. a määruses on loetletud kokku 158 organisatsiooni. On ilmne, et kõikidele nendele organisatsioonidele sundvõõrandamise hüvitise maksmine turuhinnast lähtudes ületab riigi majanduslikud võimalused; 5) ringkonnakohus muutis halduskohtu poolt määratud kaebuse kvalifikatsiooni, muutes sellega ühtlasi kaebuse esitamise tähtaega. Tähtaja kontrollimine on halduskohtu ülesanne. Ringkonnakohus oleks otsuses pidanud saatma asja uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Halduskohus oleks sellisel juhul pidanud uuesti kontrollima kaebuse esitamise tähtaegsust. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
  39. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et korterite erastamiseks kohustamine kujutas käesoleval juhul endast riigi poolt kolmandate isikute kasuks läbi viidud sundvõõrandamist, sest vastavalt kohtute poolt tuvastatud asjaoludele ei olnud vaidlusalused korterid riigilt tasuta saadud ega riigi vahendite arvel soetatud. Kassaatori seisukoht, et taasriigistamise kohustatud subjekti omandiõigus formeerub alles omandireformi käigus, ei ole kooskõlas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  40. novembri
  41. a otsusega asjas nr 3-4-1-2-
  43. Tulenevalt PS § 32 lg 1 teisest lausest on sundvõõrandamise korral nõutav kohene ja õiglane hüvitus. Üldjuhul on õiglaseks hüvituseks asja turuväärtus. PS § 32 lg 1 teise lausega võib olla kooskõlas ka väiksem hüvitus, kui täielik hüvitamine oleks erandlike asjaolude tõttu ebaõiglane. Põhiseaduse antud säte loob riigile kohustuse tagada riigi poolt ettenähtud sundvõõrandamise korral õiglase hüvituse maksmine. Õiglase hüvituse maksmine võib toimuda ka kolmanda isiku, näiteks sundvõõrandatava vara omandaja poolt. Kui kolmanda isiku makstav hüvitus ei ole piisav, on riik rikkunud põhiseaduslikku omandigarantiid. Antud juhul käib vaidlus selle üle, kas kolmanda isiku poolt makstud hüvitus on õiglane.
  44. Eesti Vabariigi seaduse kooperatiivsete, riiklik-kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise kohta § 61 sätestab, et kohustatud subjekti omandis olevad elamud ning korterid määratakse kindlaks ja erastatakse eluruumide erastamise seaduses sätestatud alustel ja korras. Eluruumide erastamise seaduse § 7 lg 1 kohaselt määratakse eluruumi hind Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras väärtuskoefitsientide abil, kus arvestatakse konkreetse eluruumi üldpinna ruutmeetri väärtuse erinevust sama seaduse § 10 lg-s 1 nimetatud standardelamu korteri üldpinna ruutmeetri väärtusest, samuti eluruumi kulumise astet, heakorda ja asukohta. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt määrab kohustatud subjekt eluruumi hinna Vabariigi Valitsuse kehtestatud metoodika järgi. Seega oli seadusandja eesmärgiks kehtestada regulatsioon, mille kohaselt kohustatud subjektile antakse hüvitusena üle vaid erastamisväärtpaberid ja eluruumide eest mingit täiendavat hüvitust ei maksta. Kui kohus leidis, et see seaduse regulatsioon ei ole kooskõlas PS §-ga 32, pidanuks ta algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Ilma põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata ei saa kohus jätta asjassepuutuvat seadust kohaldamata. II
  45. Riigikohus leiab, et hüvitise väljamõistmise välistab käesoleval juhul seadusjõus kohtulahend. Tartu Halduskohtu
  46. mai
  47. a otsusega kohustati kaebuse esitajat erastama vaidlusalused eluruumid, määrates eluruumide hinna kooskõlas Eluruumide erastamise seaduse ja Vabariigi Valitsuse
  48. juuli
  49. a määruse nr 198 sätetega.
  50. Kui sundvõõrandamisel ei maksta õiglast ja kohest hüvitust, on tegemist õigusvastase omandiõiguse riivega. Seega on õigusvastase omandiõiguse riivega tegemist ka siis, kui sundvõõrandamisel makstav hüvitus ei ole piisav. Vastavalt PS § 32 lg 1 kolmandale lausele on igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus ja selle suurus. Kui isik leiab, et sundvõõrandamine on õigusvastane, peab ta sundvõõrandamise vaidlustama ja mitte laskma endale õigusvastaselt kahju tekitada. Ka siis, kui sundvõõrandamisel määratakse kindlaks hüvituse suurus, tuleb hüvituse suurus tähtaegselt vaidlustada, kui isik leiab, et makstav hüvitus ei ole õiglane. Riigivastutuse seaduse § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kannatanu peab võimaluse korral püüdma ära hoida kahju tekkimist, vaidlustades õigeaegselt kahju põhjustava avaliku võimu kandja tegevuse.
  51. Kuna antud juhul kohustas kaebuse esitajat seaduses ettenähtud tasu eest eluruume sundvõõrandama Tartu Halduskohtu otsus, siis oli kaebuse esitajal võimalik sundvõõrandamist, hüvitust või selle suurust kohtulikult vaidlustada kohtuotsust apelleerides. Tartu Ringkonnakohtu
  52. oktoobri
  53. a määruse kohaselt aga lasi kaebuse esitaja ilma mõjuva põhjuseta apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja mööda. Eelnevast tulenevalt tuleb kaebus jätta rahuldamata. III
  54. Ringkonnakohus jättis antud juhul õigesti tähelepanuta kaebuse esitamise tähtaegsuse küsimuse. Halduskohtus tähtaega rikkudes esitatud kaebuse läbivaatamise peale kassaator apellatsioonkaebust ei esitanud. Ka kaebuse liigi ümberkvalifitseerimine ei võimalda ringkonnakohtul väljuda apellatsioonkaebuse piiridest. Kui kassaator leidis, et halduskohus on kaebuse valesti kvalifitseerinud ja seetõttu kaebuse tähtaegsust valedel alustel kontrollinud, siis oleks ta pidanud esitama kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse. Jüri Põld, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.