KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-49-03 20. juuni 2003 Eesistuja Hele

§ 22

lg 1 alusel tehtud maksuhalduri ettekirjutus, millega määratakse tasumisele kuuluv täiendav maksusumma, on haldusakt Haldusmenetluse seaduse § 51 lg 1 tähenduses.

1. Ettekirjutuse tegemise ajal kehtinud Maksukorralduse seadus ei sätestanud eraldi ettekirjutuse kehtivuse tingimusi. Samas on Maksukorralduse seadus ettekirjutuse kehtivust määratlenud kaudselt ettekirjutuse õiguslike tagajärgede saabumise kaudu. Maksukorralduse seaduse § 15 lg-s 3, § 23 lg-s 1, § 35 lg-s 1 sätestatust tuleneb, et ka Maksukorralduse seadus seostas ettekirjutuse kehtima hakkamise ettekirjutuse kättetoimetamise hetkega. Riigikohtu halduskolleegium on
2. märtsi
3. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-3-01 märkinud, et haldusakti kehtivuse eelduseks on selle teatavakstegemine adressaadile. Sama põhimõte on sätestatud ka Haldusmenetluse seaduse § 61 lg-s 1, mille kohaselt haldusakt kehtib adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Haldusakti teatavakstegemine tähendab selle akti adressaadile akti sisuga tutvumiseks reaalse võimaluse loomist. Seejuures on akti teatavakstegemise vorm vaba, kui seaduse või määrusega ei ole ette nähtud teisiti. Ka antud ettekirjutuse tegemisel oleks maksuhaldur ettekirjutuse kehtivuse hindamisel pidanud juhinduma alates
4. jaanuarist 2002 kehtivast Haldusmenetluse seadusest, vaatamata sellele, et ettekirjutuse andmise ajal kehtinud Maksukorralduse seadus ei näinud otsesõnu ette Haldusmenetluse seaduse sätete kohaldamist. Riigikohtu halduskolleegium on
5. aprilli
6. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-32-03 rõhutanud, et juhul, kui konkreetses valdkonnas toimuv haldusmenetlus on vaid osaliselt reguleeritud eriseadusega, ei ole Haldusmenetluse seaduse kohaldamiseks nõutav eriseaduses sisalduv viitenorm.
7. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et Lääne-Viru Maksuameti ettekirjutus nr 4-05/108-756 kirjutati alla
8. juunil 2002, saadeti adressaadile postiga
9. juunil 2002 ning adressaat sai selle ettekirjutuse kätte
10. juunil
11. Seega oli nimetatud ettekirjutus adressaadile kätte toimetatud
12. juunil
14. Eelnevast tulenevalt on Lääne-Viru Maksuameti ettekirjutus nr 4-05/108-756 kehtiv mitte tema allakirjutamisest
15. juunil 2002, vaid tema kättetoimetamisest
16. juunil
17. Haldusmenetluse seaduse § 60 lg 1 kohaselt loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. Tartu Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et ettekirjutuse kättesaamise aeg omas adressaadi jaoks tähtsust vaid ettekirjutuses määratud maksusumma tasumise ja ettekirjutuse vaidlustamise seisukohast. Õigusakt, sh haldusakt, ei saa reguleerida isiku õigusi ega kohustusi ilma, et isikule oleks see õigusakt teatavaks tehtud. Isiku teavitamine tema suhtes tehtud otsustest on ka üks peamisi õigusriigile omase haldusmenetluse ja hea halduse põhimõtteid. Haldusakti teatavaks tegemine või kättetoimetamine omab akti kehtivuse seisukohast universaalset tähendust, sh ka akti andmise aegumise kohaldamisel. Kui aegumistähtaja jooksul ei ole maksusumma määramisest isikut teavitatud, tekib tal õiguspärane ootus eeldada, et maksusummat enam ei määratagi.
18. Nendel juhtudel, kui haldusakt tuleb anda teatud tähtaja jooksul, tuleb haldusakt ka teatavaks teha selle tähtaja kestel. Kuni
19. juulini 2002

§ 22

lg 2 kohaselt oli maksuhaldur õigustatud määrama täiendava maksusumma kolme aasta jooksul. Käesoleva asja materjalidest tulenevalt möödus

1. a maikuu tehingu eest täiendava käibemaksu määramise kolmeaastane tähtaeg hiljemalt
2. juunil
3. Pärast nimetatud kuupäeva teatavaks tehtud akt on õigusvastane Maksukorralduse seaduse § 22 lg 2 rikkumise tõttu ja tuleb tühistada. Eeltoodud asjaoludel on Tartu Ringkonnakohtu otsus
4. a maikuu tehingutest tuleneva täiendava maksusumma määramisele aegumise mittekohaldamise osas väär.
5. Riigikohus leiab, et Tartu Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud kuni
6. jaanuarini 2002 kehtinud KMS § 18 lg 1 p 1 ning MKS § 22 lg 4, tehes järelduse, et vaidluse korral lasub maksumaksjal kohustus tõendada reaalsete andmetega, et kauba müüjaks oli just see registreeritud maksukohustuslane. Riigikohtu halduskolleegium on
7. aprilli
8. a otsuses asjas nr 3-3-1-29-03 ja mitmes teises analoogses asjas leidnud, et panna ostjale juhtumil, kui vorminõuetele vastaval arvel müüjana märgitud isik on kantud käibemaksukohustuslaste registrisse, kohustus kontrollida ka müüja esindaja volitusi ja seda, kas müüja käitub maksuõigussuhetes õiguspäraselt, oleks ebamõistlikult koormav nõue, mille täitmine pole alati võimalikki. Riigikohtu halduskolleegium on
9. mai
10. a otsuses asjas nr 3-3-1-43-03 leidnud, et maksukohustuslasest ostja on tegutsenud heas usus, kui ta eeldas, et arvel kauba müüjana märgitud isik on kauba tegelik müüja, ning kui ta on sealjuures üles näidanud äris nõutavat tavapärast hoolsust müüja isikusamasuse tuvastamiseks. Käesoleval juhul ei ole tuvastatud asjaolud, mis välistaksid ostja tegutsemise heas usus.
11. Riigikohus rõhutab, et täiendav tehingupartneri kontrollimise kohustus võib tuleneda väljapoole maksuõigust jäävast seadusest. Selliseks seaduseks on näiteks Rahapesu tõkestamise seadus. Käesolevas asjas ei ole maksuhaldur ega ka kohtud hinnanud, kas OÜ Prikoliit tehingutele oleks tulnud kohaldada Rahapesu tõkestamise seadust, sh § 5 lg 1 p-s 2 sätestatut.
12. Maksuameti ettekirjutuses ei ole seatud kahtluse alla, et OÜ Prikoliit on vaidlusalustel arvetel märgitud kaubad ja teenused soetanud. Tartu Ringkonnakohus on ekslikult nõustunud maksuameti ettekirjutuses esitatud järeldusega tehinguid kajastavate arvete mittenõuetekohasusest. Riigikohus nõustub kassaatoriga selles, et asjassepuutuvad kuludokumendid (arved) sisaldavad kõiki RPS § 8 lgs 1 loetletud vajalikke andmeid ning on seega nõuetekohased.
13. Eeltoodud asjaoludel on väär Tartu Ringkonnakohtu otsus ka osas, millega loetakse õiguspäraseks maksuhalduri ettekirjutus täiendava käibemaksu ja tulumaksu määramises seonduvalt tehingutega OÜ-dega Meglefer Grupp, Kosmetikof ja Overswitch.
14. Riigikohus nõustub Ringkonnakohtu järeldustega soetatud vara (puhastusseadme ja videokaamera) seotusest ettevõtlusega.
15. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ettekirjutuse tegemise ajal

§ 22

lg 2, § 22 lg 4, Käibemaksuseaduse § 18 lg 1 ja Tulumaksuseaduse § 13 lg 1 ebaõige kohaldamise tõttu. Jõusse on võimalik jätta Jõhvi Halduskohtu otsus, muutes seda vastavalt käesoleva otsuse motiividele. 24. OÜ Prikoliit on apellatsiooniastmes kandnud kohtukulusid 10 336 krooni 80 senti ning kassatsioonimenetluses 13 216 krooni. Jõhvi Halduskohus on OÜ Prikoliit kasuks välja mõistnud kohtukulud summas 23 975 krooni 80 senti. Kohtukulude väljamõistmisel võtab Riigikohtu halduskolleegium arvesse, et käesolev asi vaadati asja läbi kirjalikus menetluses. Samuti leiab Riigikohus, et kassatsioonkaebus oma sisult langeb põhiosas kokku halduskohtusse esitatud kaebusega. Nendel asjaoludel ning juhindudes HKMS §-st 87 leiab Riigikohus, et OÜ Prikoliit kassatsiooniastme kohtukulud on põhjendamatult suured, ja vähendab väljamõistetavaid kassatsioonimenetluses kantud kulusid. Maksuametilt mõistetakse osaühingu Prikoliit kasuks välja õigusabikulud apellatsioonimenetluses 10 336 krooni 80 senti ning kassatsioonimenetluses 6000 krooni. Indrek Koolmeister, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel