3-1-1-79-03

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-79-03 Otsuse kuupäev

1. juuni
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi S. I. ja I. M. süüdistusasi KrK § 141 lg 2 p 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. veebruari
4. a kohtuotsus nr 2-1-55/2003 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokuratuuri kassatsioonprotest, kannatanu V. K. ja süüdimõistetu S. I. kassatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev
5. juuni
6. a Istungil osalenud isikud I. M. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas, S. I. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon
7. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
8. veebruari
9. a kohtuotsus S. I. ja I. M. karistamise osas KrK § 141 lg 2 p 1 järgi ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
10. Kassatsioonprotest ja kannatanu V. K. kassatsioonkaebus rahuldada, S. I. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
11. Mõista S. I-lt välja riigituludesse kohtukuluna kaitsjatasu
12. 20 kr (üks tuhat kakssada kakskümmend seitse krooni ja kakskümmend senti) kaitsja osavõtu eest Riigikohtu istungist.
13. Mõista I. M-lt välja riigituludesse kohtukuluna kaitsjatasu
14. 60 kr (üks tuhat kolmsada kaheksakümmend krooni ja kuuskümmend senti) kaitsja osavõtu eest Riigikohtu istungist. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
15. Valga Maakohtu
16. novembri
17. a kohtuotsusega tunnistati S. I. ja I. M. süüdi KrK § 141 lg 2 p 1 järgi ja neid karistati vangistusega vastavalt kümneks ja neljaks aastaks. Maakohus tunnistas S. I. ja I. M. KrK § 141 lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et nemad
18. novembril
19. a kella 19.30-20.00 paiku, olles alkoholijoobes ja kasutades ära tutvust M. K-ga, sisenesid kokkuleppel viimatinimetatu elukohta Valgas asukohaga X tn N-N. S. I. sisenes korterisse esimesena, I. M. jäi trepikotta tema märguannet ootama. Korteris surus S. I. M. K. hingamisteedele eetriga immutatud riide ja halvas sellega kannatanu vastupanu, s.o kasutas vägivalda, mis oli M. K. tervislikku seisundit arvestades tema elule ja tervisele ohtlik. Seejärel sisenes korterisse ka I. M. Kohtualused riietasid teadvuseta M. K. lahti ja otsisid läbi nii tema kui ka korteri. S. I. ja I. M. omastasid M. K. ja V. K. vara kokku 35 532 krooni väärtuses. Karistuse mõistmisel lähtus kohus KarS § 56 lg-st 1 märkides, et S. I. on kriminaalkorras karistamata ja halduskorras on teda karistatud kahel korral. Vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus tema puhul ei tuvastanud. S. I-le pikaajalise vangistuse mõistmist põhjendas kohus sellega, et kuigi ta on kohtu all esmakordselt, tuleb arvesse võtta tema juhtivat osa kuriteo planeerimisel ja toimepanemisel, samuti seda, millist vahendit ta kasutas kannatanu vastupanu mahasurumisel. I. M-le karistust mõistes tõdes kohus, et teda on varem kolmel korral kriminaalkorras karistatud, kuid karistused on kustunud. Halduskorras teda karistatud ei ole. I. M. vastutust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Vastutust kergendava asjaoluna võttis kohus arvesse I. M. poolset süü tunnistamist, tema puhtsüdamlikku kahetsust ning aktiivset kaasaaitamist kuriteo avastamisele. Eeltoodu põhjal pidas kohus võimalikuks karistada I. M. sanktsiooni alammäära lähedaselt.
20. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualused I. M. ja S. I. ning viimase kaitsja advokaat Vello Luik. S. I. ja tema kaitsja taotlesid õigeksmõistmist, I. M. taotles karistuse kergendamist.
21. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
22. veebruari
23. a kohtuotsusega tühistati maakohtu otsus S. I-le mõistetud karistuse ja I. M-le mõistetud 4 aastase vangistuse reaalse ärakandmise osas. S. I-le mõisteti KrK § 141 lg 2 p 1 järgi karistuseks 4 aastat vangistust. KarS § 74 lg 2 alusel määrati, et I. M. kannab kohe ära 1 aasta ja 6 kuud vangistust ning ülejäänud osa - 2 aastat ja 6 kuud vangistust - ei pöörata täitmisele tingimusel, et ta 3- aastase katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 loetletud kontrollnõudeid. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse motiividega S. I-le süüksarvatud kuriteo tõendatuse ja kvalifikatsiooni osas ning jättis seetõttu AKKS § 29 lg 5 alusel maakohtu sellekohased põhjendused kordamata. Põhjendades maakohtu otsuse muutmist karistuse mõistmise osas märkis ringkonnakohus järgmist. Mõistes S. I-le tunduvalt raskema karistuse kui I. M-le, on maakohus ringkonnakohtu arvates S. I. rolli kuriteo toimepanemises ületähtsustanud. Kuigi S. I. oli initsiaator, pandi kuritegu siiski toime grupis. Ringkonnakohtu arvates ei olnud I. M. roll sündmuskohal S. I. rolliga võrreldes niipalju väiksem, et see õigustaks viimatinimetatule oluliselt raskema karistuse mõistmist. Ringkonnakohus märkis, et S. I. on varem kriminaalkorras karistamata, kuid I. M. on karistatud korduvalt. Eeltoodu põhjal pidaski kohus õigeks mõista kohtualustele võrdsed karistused. Arvestades seda, et I. M. aitas kaasa kuriteo avastamisele ja kahetses toimepandut, pidas ringkonnakohus õigeks kohaldada tema suhtes KarS § 74 lg 2 sätteid. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
24. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
25. veebruari
26. a kohtuotsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Tatjana Tamm ning kassatsioonkaebused kannatanu V. K. ja süüdimõistetu S. I.
27. Prokurör ei nõustu kohtualustele mõistetud karistuste ja I. M. karistusest osalise vabastamisega ning taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu tuginevalt järgmistele põhjendustele. 5.1 Kõigepealt leiab prokurör, et S. I-le I astme kohtuotsusega võrreldes kergemat karistust mõistes on ringkonnakohus väljunud apellatsiooni piiridest ja seega rikkunud AKKS § 20 lg 1 ja § 32 lg 1 nõudeid. Apellatsiooni piiridest väljumise seostab prokurör asjaoluga, et S. I. ei ole end kunagi süüdi tunnistanud ja on kestvalt eitanud isegi enese viibimist kuriteo toimepanemise kohas ning et S. I. kaitsja on apellatsioonkaebuses taotlenud vaid enda kaitsealuse õigeksmõistmist. Prokurör möönab, et erandjuhtudel võib ringkonnakohus väljuda apellatsiooni piiridest ja mõista kohtualusele kergema karistuse ka ilma et apellatsioonkaebuses või -protestis oleks seda taotletud, kuid seda üksnes kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tuvastamisel. 5.2 Kuna ringkonnakohus ei ole karistuste kergendamisel viidanud maakohtu poolsele kriminaalseaduse ebaõigele kohaldamisele, on alust rääkida karistuse kergendamise motiivide puudumisest ringkonnakohtu otsuses, mis on käsitatav KrMK § 274 p-s 5 ja AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud rikkumisena. 5.3 Kolmandaks leiab prokurör, et kergendades S. I. ja I. M. karistusi, kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti kriminaalseadust. S. I. karistuse kergendamisel on ringkonnakohus prokuröri väite kohaselt ekslikult rõhutanud kohtualuse isikut. Kassaator märgib, et KarS § 56 lg 1 kohaselt ei ole süüdlase isik iseseisvaks karistamise aluseks. Karistuste motiveerimisel rõhutas kohus põhjendamatult kohtualuste tegutsemist grupis. See asjaolu on juba maakohtu poolt arvesse võetud süüteo koosseisulise raskendava asjaoluna. 5.4 Edasiselt on kassatsioonprotestis kohtupraktikale viidates märgitud, et ka grupis toimepandud kuritegude puhul tuleb süüdlaste karistused individualiseerida. 5.5 Kassatsioonprotesti kohaselt ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, millistel alustel vabastatakse I. M. osaliselt karistuse kandmisest. Maakohus arvestas I. M-le alammäära lähedase karistuse mõistmisel tema puhtsüdamlikku kahetsust ja kuriteo avastamisele kaasaaitamist. Samade asjaolude arvesse võtmine karistusest vabastamise küsimuse otsustamisel ringkonnakohtus on prokuröri arvates ebaõige. Kohtualuste võrdlemine varasema karistatuse alusel on vastuolus karistamise üldpõhimõtete ja Karistusregistri seaduse §-ga 31 - leiab prokurör.
28. Kannatanu V. K. taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist põhistusega, et kohtualustele on mõistetud karistused KarS § 56 sätteid järgimata. Kassaator on nõus maakohtu otsusega mõistetud karistusmääradega ja leiab, et ringkonnakohus ei ole karistuste ühtlustamisel küllaldaselt arvestanud S. I. rolli kuriteos.
29. Süüdimõistetu S. I. eitab röövimisest osavõttu ning palub end jätkuvalt õigeks mõista. Ta leiab, et asja kohtueelne uurimine viidi läbi KrMK § 19 nõudeid rikkudes. Kogu süüdistus on fabritseeritud ning põhineb üksnes I. M. vastuolulistel valeütlustel. Tema süüd kinnitavaid objektiivseid tõendeid asjas kogutud ei ole.
30. Riigikohtu istungil toetas prokurör kassatsioonprotestis sisalduvat taotlust. S. I. kaitsja vandeadvokaat K. Kuusmaa väljendas esmalt oma arusaamatust seoses sellega, et kui ringkonnakohtu istungil esinedes luges prokurör tema kaitsealusele mõistetud karistust liiga raskeks, siis nüüd taotleb prokurör S. I. karistuse raskendamist. Vandeadvokaat K. Kuusmaa märkis, et mitmetes Riigikohtu lahendites osutatu kohaselt peaksid grupis kuriteo toimepannud isikute karistused olema võimalikult lähedased ja selline lähenemine oleks kooskõlas ka PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. Asudes toetama oma kaitsealuse kassatsioonkaebuses sisalduvat õigeksmõistmise taotlust osutas vandeadvokaat K. Kuusmaa sellele, et S. I. on süüdi tunnistatud põhiliselt vaid kaaskohtualuse rõõna alusel. Kaitsja väite kohaselt aga on Riigikohus asunud seisukohale, et üksnes rõõna alusel ei saa isikut süüdi tunnistada. I. M. kaitsja vandeadvokaat A.-E. Lukas, leides, et ringkonnakohus on veenvalt põhjendanud tema kaitsealuse tingimuslikku vabastamist, pidas vajalikuks rõhutada, et karistusregistri seaduse kohaselt on keelatud karistuse mõistmisel arvestada kustunud karistusi. I. M. on enne kõnealuse kuriteo toimepanemist olnud 9 aastat karistamata. RIIGIKOHTU SEISUKOHT I
31. Esmalt tuleb lahendada kassatsioonprotestis tõstatatud küsimus, kas ringkonnakohus on kohtualuste olukorda kergendades väljunud apellatsioonkaebuste piiridest ja rikkunud sellega AKKS §-s 20 ja § 32 lg-s 1 sätestatut. S. I. ja tema kaitsja apellatsioonides sisalduvate taotluste pinnalt ei saa Riigikohtu kriminaalkolleegium sellega nõustuda. See seisukoht ei ole õige juba põhjusel, et S. I. kaitsja apellatsioonkaebuse alternatiivses taotluses märgiti otseselt, et S. I-le mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isiksusele. Kuid Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei oleks ringkonnakohus S. I-le mõistetud karistuse kergendamisel väljunud apellatsiooni piiridest ka siis, kui S. I. ja tema kaitsja oleksid apellatsioonkaebustes taotlenud üksnes S. I. õigeksmõistmist ilma karistuse küsimust eraldi vaidlustamata. Riigikohtu praktikas kujunenud tõlgenduse kohaselt (kriminaalasi nr 3-1-1-44-01 - RT III 2001, 15, 162) tähistavad apellatsioonimenetluse piirid eeskätt kriminaalmenetluse eseme seda osa, mida vastavalt apellatsioonkaebuses või -protestis sisalduvale taotlusele tuleb apellatsioonimenetluses uuesti kohtulikult uurida. Kriminaalmenetluse eseme mõistega tähistatakse aga kuriteotunnustega tegu või tegusid, mille kohta kogutakse kriminaalmenetluses teavet selgitamaks selle teo suhtes kriminaalseaduse rakendamise võimalikkust. Kui ringkonnakohus on toiminud eelnimetatud reeglit järgides, siis ei ole ta üldjuhul apellatsiooni piiridest väljunud isegi siis, kui tugineb oma otsuses apellatsioonis osutamata tõenditele.
32. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates puudub alus apellatsiooni piiridest väljuvaks lugeda ka I. M. suhtes tehtud ringkonnakohtu otsust, sest I. M. oli otseselt taotlenud karistuse kergendamist. Ringkonnakohus kergendaski talle linnakohtu poolt mõistetud karistust: määras, et mõistetud karistusest tuleb vaid 1 aasta ja 6 kuud vangistust ära kanda kohe ning vabastas ta ülejäänud vangistusest tingimuslikult kolmeaastase katseajaga. Küsimus sellest, kas vangistusest osaline tingimuslik vabastamine oli seaduslik ja põhjendatud ei ole apellatsiooni piiride küsimus.
33. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et kassatsioonprotestis (tl 711, viimane rida) on ebatäpselt tsiteeritud AKKS § 32 lg 1 sissejuhatavas osas sätestatut ja seega edastatud vääralt ka AKKS § 32 lg 1 p 4 mõte. Erinevalt protestis märgitust puudub § 32 lg 1 sissejuhatavas osas sidesõna "ja". Seega ei tulene AKKS § 32 lg 1 p 4 tekstist, et ringkonnakohus on õigustatud apellatsiooni alusel (ja seega apellatsiooni piiridesse jäädes) tühistama esimese astme kohtu otsust karistuse mõistmise osas ja mõistma kohtualusele kergema karistuse eranditult esimese astme kohtu poolsele kriminaalseaduse ebaõigele kohaldamisele viidates. Küll aga on selline konkreetsele kriminaalseaduse ebaõigele kohaldamisele viitamine nõutav juhtudel, mil ringkonnakohus ise tuvastab kohtualuse olukorda raskendava kriminaalseaduse kohaldamise ja asub apellatsiooni piiridest väljuvalt karistust kergendama. Ringkonnakohtu poolse ja apellatsiooni piiridesse jääva karistuse kergendamise võimalus ilma kriminaalseaduse rikkumisele viitamata on põhjendatav asjaoluga, et karistuse kohaldamine ei ole täiel määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks. Karistuse kohaldamisel tuleb kahtlemata täpselt järgida vastavaid karistusõiguse sätteid, kuid õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus.
34. Eelnevalt sedastatu, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei ole
35. veebruari
36. a otsuse tegemisel S. I. ja I. M. süüdistusasjas KrK § 141 lg 2 p 1 järgi väljunud apellatsiooni piiridest, ei tähenda aga veel iseenesest ringkonnakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust. See küsimus eeldab iseseisvat analüüsi. II
37. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse S. I-le mõistetud karistuse osas AKKS § 31 p-le 5 tuginevalt - seega seoses kohtu poolt mõistetud karistuse mittevastavusega kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isiksusele ja vähendas tema karistust kuue aasta võrra. Seda põhjendades leidis ringkonnakohus, et maakohus on ületähtsustanud S. I. rolli ja et kuigi S. I. oli kuriteo toimepanemise initsiaator, pandi kuritegu siiski toime grupis ja I. M. roll ei olnud sündmuskohal oluliselt väiksem kui S. I-l. Samuti leidis ringkonnakohus, et arvestamata ei saa jätta seda, et S. I. on kriminaalkorras karistamata, kuid I. M. on varem korduvalt karistatud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei ole sedavõrd napp põhjendus proportsionaalne määraga, mille võrra S. I. karistust vähendati. Siinjuures on asjakohane meenutada, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt kohtuasjas nr 3-1-1-86-96 (RT III 1996, 23, 314) tehtud lahendis märgitu kohaselt peab ringkonnakohus pärast seda, kui ta on esimese astme kohtu otsuse tühistanud karistuse mõistmise osas uue karistuse mõistmisel KrK §-de 20 ja 36 kohaselt juhinduma nii karistuse eesmärgist kui ka karistuse mõistmise üldsätetest ja seda sõltumata varasemast kohtulahendist. Sellest tulenevalt pidanuks ringkonnakohus karistusseadustiku kehtivuse tingimustes S. I-le uue karistuse mõistmisel lähtuma KarS §-st 56, aga ka teistest KarS IV peatüki
38. jao paragrahvidest. Kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatuga oleks ringkonnakohus pidanud S. I-le uue karistuse mõistmisel arvestama eeskätt tema süüd, aga ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse ja ettevaatamatuse liiki teo toimepanemisel, võimalust mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, aga ka õiguskorra kaitsmise huvisid. Ringkonnakohus aga - nagu märgitud - on piirdunud üksnes kohtualuste kuriteo toimepanemisest osavõtu intensiivsuse võrdlusega ja S. I. karistatuse puudumise esiletoomisega - seega tema isiku iseloomustamisega. Seega tuleb nõustuda prokuröriga, et S. I-le mõistetud karistuse kergendamise nõuetekohaselt põhjendamata jätmine on käsitatav AKKS § 39 lg-s 3 nimetatud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena.
39. Kassatsioonprotestis osutatakse põhjendatult sellele, et erinevalt KrK §-s 36 sätestatust ei nähta KarS § 56 lg-s 1 enam ette süüdlase isiku arvestamist karistuse mõistmise iseseisva alusena. See tähendab muuhulgas ka seda, et varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need on uue kuriteoga seotud. Asjaolu, et I. M. on viimati 9 aastat tagasi salajase varguse eest karistatud, ei saa KarS § 56 lg-s 1 sätestatu kohaselt kuidagi olla S. I-le mõistetud karistuse kergendamise aluseks.
40. Kriminaalkolleegium nõustub kassatsioonprotestis märgituga, et kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb ka grupis toimepandud kuritegude puhul süüdlaste karistused individualiseerida. Ringkonnakohtu otsuses on karistused jäetud täielikult individualiseerimata. Täpsemalt öeldes on ringkonnakohus püüdnud individualiseeritud lähenemist realiseerida I. M. talle mõistetud karistusest osaliselt tingimuslikult vabastades. Kuid - kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt kriminaalasjas nr 3-1-1-14-02 (RT III 2002, 8, 79) tehtud otsuses märgituga, tuleb karistuse kohaldamise ja karistusest tingimuslikult vabastamise küsimusi teineteisest selgepiiriliselt eristada ja ka lahendada teineteisest lahus. Ringkonnakohtu otsuses aga seda tehtud ei ole. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on Valga Maakohtu
41. novembri
42. a kohtuotsuse tegemisel põhimõtteliselt õigesti asutud seisukohale, et S. I-le ja I. M-le mõistetud karistused peavad olema diferentseeritud, kuid samas ei ole mõistetud karistuste sedavõrd suur erinevus proportsionaalne nende süü erinevusega. III
43. Tuleb nõustuda prokuröriga ka selles, et ringkonnakohus on I. M. karistusest osalisel tingimisi vabastamisel ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust. Senises kohtupraktikas kujunenud arusaam, et karistuse kandmisest tingimisi vabastamine saab üldjuhul tulla kõne alla vaid kergemate kuritegude puhul (vt näiteks kriminaalasjas nr 3-1-1-14-02 - RT III 2002, 8, 79 tehtud lahendit) peaks jääma kehtima ka karistusseadustiku vastuvõtmise järgselt. S. I. ja I. M. on süüdi tunnistatud I astme kuriteo toimepanemises, mille sanktsioon nägi ette karistuseks vabadusekaotuse 6 - 12 aastani, sellele vastava - KarS § 200 lg 2 p-s 7 ettenähtud kuriteo eest aga on võimalik mõista karistust 3-15 aastani. Prokurör märgib õigesti, et maakohus juba arvestas I. M-le karistuse mõistmisel tema kahetsust ja aktiivset koostööd politseiga kuriteo asjaolude selgitamisel ning seetõttu ei olnud samade asjaolude arvestamine ringkonnakohtu poolt I. M. tingimisi vabastamisel enam seaduslik. IV
44. Arvestades seda, et kannatanu V. K. kassatsioonkaebuses sisalduv taotlus on kassatsioonprotestis samasisuline, ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks seda kaebust eraldi käsitleda. Süüdimõistetu S. I. kassatsioonkaebuses sisalduva taotluse rahuldamine aga eeldaks Riigikohtu poolt uute faktiliste asjaolude tuvastamist, mis - kooskõlas AKKS § 65 lg-le 5 ei kuulu Riigikohtu pädevusse.
45. Kooskõlas eeltooduga ja tuginedes AKKS § 39 lg 2 p-le 1 ja lg 3 p-le 7 ning § 63 p-le 2 ja § 65 lg-le 3 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
46. veebruari
47. a kohtuotsuse S. I. ja I. M. karistamise osas ja saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher