KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-88-03 Otsuse kuupäev 20. juuni 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi A.

§ 142lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18.

märtsi

1. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-87/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokurör Elo Kungla, kassatsioonprotest; A.M., kassatsioonkaebus; kannatanu L.M. esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar, kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
2. juuni
3. a Istungil osalenud isikud Riigiprokurör Marge Püss, kannatanu esindaja Imbi Seimar, A.M., tema kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas, A.A. ja tema kaitsja vandeadvokaat Jaan Tedder Resolutsioon
4. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. märtsi
6. a otsus ja Lääne - Viru Maakohtu
7. detsembri
8. a otsus A.A. ja A.M.

§ 142lg 1 järgi.

1. Kriminaalasi saata uueks arutamiseks Lääne-Viru Maakohtule teises kohtukoosseisus.
2. Kassatsioonprotest ja kannatanu esindaja kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3. Süüdimõistetu A.M. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4. Mõista A.M-lt välja riigituludesse 1610 kr 10 s (üks tuhat kuussada kümme krooni ja kümme senti) kohtukulu kaitsjatasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. A.A. ja A.M. anti kohtu alla

§ 142lg 3 p 2 järgi.

Süüdistuse kohaselt hoidsid A.A. ja A.M.

1. aprillil
2. a ajavahemikus 16.30 kuni 21.00 A.A. elukohas R-s kinni korteri omanikku L.M., lukustades pärast viimase sisenemist ukse. Võttes kannatanult võimaluse korterist lahkuda, ähvardasid nad teda tapmise ja eluohtliku vägivallaga. Lubades kannatanu põlema panna, söövitava vedelikuga üle valada, metsa viia ja seal talle narkootikume süstida ning kasutada vägivalda ka tema lähedaste suhtes, nõudsid A.A. ja A.M. A.A-le selle korteri müümist, milles nad viibisid ja mille omanik oli L.M.. Ähvarduste mõjul koostaski L.M. A.M. dikteerimisel lihtkirjalikus vormis korteri ostu-müügi lepingu, mille kohaselt müüs ta korteri järelmaksuga A.A-le 50 000.- krooni eest. Pärast seda lubati kannatanul lahkuda.
3. Lääne-Viru Maakohtu
4. detsembri
5. a otsusega tunnistati kohtualused süüdi KrK § 142 lg 1 järgi. A.A-le mõisteti karistuseks vabadusekaotus neli kuud ja kakskümmend neli päeva, A.M-le vabadusekaotus pikkusega neli kuud ja üksteist päeva. Mõlema süüdimõistetu karistus loeti eelvangistusajaga kantuks. Kohus leidis, et ei ole tõendatud kannatanult vabaduse võtmine KrK § 142 lg 3 p 2 tähenduses. Kohtu hinnangul olid tõendid selles osas vastuolulised ja tekkinud kahtlused tõlgendati süüdistatavate kasuks.
6. Maakohtu otsuse peale esitas A.M. ja tema kaitsja apellatsioonkaebuse, milles taotleti kohtualuste õigeksmõistmist. Otsuse vaidlustasid ka prokurör ja kannatanu esindaja, kes mõlemad leidsid, et kohtualuste käitumine tuleb kvalifitseerida KrK § 142 lg 3 p 2 järgi.
7. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
8. märtsi
9. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Kriminaalkolleegiumi arvates olid kohtualused kõiki kogutud tõendeid uurides õigesti süüdi tunnistatud väljapressimises. Ka nõustus ringkonnakohus maakohtuga selles, et tõendatud ei ole isikult vabaduse võtmine KrK § 142 lg 3 p 2 tähenduses. Kriminaalkolleegiumi arvates puudusid tõendid selle kohta, et kannatanut peeti kinni tema tahte vastaselt ja tal puudus võimalus korterist lahkuda. Kohus osutas seejuures veel asjaolule, et L.M. lubati korteris viibitud ajal ka helistada, mis oleks kannatanul võimaldanud abi paluda. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
10. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustasid kassatsiooni korras prokurör Elo Kungla, kannatanu esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar ja süüdimõistetu A.M.. 5.1 Kassatsioonprotestis palub prokurör ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks. Kassaator ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust vabaduse võtmise tõendamatuse osas, kuid leiab, et vastavalt kokkuleppele tegutsenud kohtualuste käitumine tuleb kvalifitseerida KrK § 142 lg 2 p 3 järgi kui isikute grupi poolt toime pandud kuritegu.
11. Kannatanu esindaja kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks. Kassaatori hinnangul on tõendatud, et L.M. sai helistada ja korterist lahkuda alles pärast seda, kui temalt oli välja pressitud lepingute allkirjastamine. Seega olid kohtualused kannatanult vabaduse võtmisega eesmärgi saavutanud ja kuriteo lõpule viinud. Kassaatori arvates ei ole ringkonnakohus piisavalt motiveerinud, miks ei ole tegemist kannatanu suhtes vabaduse võtmisega.
12. Süüdimõistetu A.M. palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja end õigeks mõista. Kassaatori väitel põhineb tema süüdimõistmine üksnes L.M. poolt omakasu motiividel antud valelikel ütlustel, mida ei saa tõenditena arvestada. Kaebuses leitakse veel, et kannatanu ütlused ja käitumine on süüdistust arvestades ebaloogilised. Samuti on kassaatori arvates eeluurimisel rikutud kriminaalmenetluse seaduse nõudeid.
13. Riigikohtu istungil toetas riigiprokurör M. Püss kassatsioonprotesti, paludes samas kriminaalasi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule, sest rikkumised said alguse esimese astme kohtus. Prokurör toetas ka kannatanu esindaja kassatsioonkaebust ja leidis, et tõendatud on vabaduse võtmine väljapressimise kvalifitseeriva tunnusena. Kannatanu esindaja vandeadvokaat I. Seimar palus enda kassatsioonkaebuse rahuldada, samuti leidis ta, et põhjendatud on prokuröri kassatsioonprotest. Kaitsja A.-E. Lukas toetas enda kaitsealuse kassatsioonkaebust ja leidis, et A.M. tuleb õigeks mõista. Kaitsja lisas veel, et kui üldse, siis on A.M-le inkrimineeritud käitumine käsitatav omavolina KrK § 188 tähenduses. A.M. palus enda kassatsioonkaebuse rahuldada. A.A. kaitsja vandeadvokaat J. Tedder leidis, et prokuröri protesti ja kannatanu esindaja kassatsioonkaebust ei tuleks rahuldada. A.A. eitas kohtuistungil oma süüd ja taotles õigeksmõistmist. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14. Kuna Riigikohtu istungil tõstatasid kohtualuste kaitsjad küsimuse süüdimõistetute käitumise kvalifitseerimisest omavolina, käsitleb kriminaalkolleegium esmalt väljapressimise ja omavoli piiritlemist. Riigikohtu kriminaalkolleegium jätkab siinkohal oma senist praktikat ja märgib, et väljapressimise ja omavoli eristamisel tuleb ennekõike lähtuda õigushüvest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-88-95). Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus. Omavoliga on aga kriminaalõiguslikus mõttes tegemist siis, kui süüdlane teostab ebaseaduslikult õigust, mis eksisteerib reaalselt (tõeline õigus), või mida ta on õigustatud oletama ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames (oletatav õigus) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-3-98 - RT III 1998, 6, 54). Olles valitsemiskorravastane kuritegu (KarS-is avaliku julgeoleku vastane süütegu), heidetakse süüdlasele omavoli puhul ette enda tõelise või oletatava õiguse teostamist ebaseaduslikus korras. Oletatava õiguse all ei tule mõista aga mitte pelgalt isiku subjektiivset arusaama oma õigustest, vaid seda peavad toetama ka õiguskorras tervikuna omaksvõetud arusaamad ning süüdlane peab pidama seda enda tegelikuks õiguseks. Seega vajaks omavoli aktsepteerimiseks praegusel juhul tõendamist, et A.A. pidas nõudmist müüa talle L.M. korter enda seaduslikult tagatud õiguseks, mida ta teostas koos A.M.ga. Midagi sellist käesoleva kriminaalasja raames aga tuvastatud ei ole ning seetõttu tuleb kaitsjate väide kui põhjendamatu jätta tähelepanuta.
15. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub prokuröri protestis toodud väitega A.A. ja A.M. poolt sooritatud kuriteo toimepanemisvormi osas ja märgib seejuures järgmist. Vastavalt Riigikohtu praktikas omaksvõetule tähendab isikute grupp kuriteo kaastäideviimist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjas nr 3-1-1-83-01 - RT III 2001, 25, 268 ja kriminaalasjas nr 3-11-106-01 - RT III 2001, 28, 307). Kaastäideviimist on Riigikohtu kriminaalkolleegium sisustanud materiaal-objektiivse teooriaga, mille kohaselt on täideviija isik, kes tegu valitseb, kes saab seda enda tahtele vastavalt pidurdada ja juhtida, muutudes sellega koosseisupärase teo keskseks figuuriks. (Kaas)täideviimine seisneb objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste kogumis, mis näitab, kelle teod moodustavad kaaluka osa kuriteokoosseisu tunnuste täitmisel ja kelle tahe tegu juhib (valitseb) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-123-01 - RT III 2001, 8, 91). Käesoleval juhul on nii maa - kui ka ringkonnakohus A.A. ja A.M. süüdi tunnistanud KrK § 142 lg 1 järgi, st on neid mõlemaid käsitanud väljapressimise täideviijana, kus mõlemad realiseerisid väljapressimise objektiivsesse külge kuuluva teo. Seega on mõlemad kohtud käsitanud väljapressimist kui A.A. ja A.M. poolt ühiselt ja kooskõlastatult sooritatud kuritegu, mis toimepanemise vormilt vastab kaastäideviimisele (grupile). Süüdimõistva otsuse tegemisel on kohtud aga jätnud tähelepanuta, et väljapressimise juures moodustab isikute grupp põhikoosseisu suhtes kvalifitseeriva tunnuse ning seega tulnuks A.M. ja A.A. käitumine kvalifitseerida KrK § 142 lg 2 p 3 järgi. Seetõttu tuleb maa - ja ringkonnakohtu otsus selles osas tühistada kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu.
16. Järgnevalt käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium vabaduse võtmise kui väljapressimise kvalifitseeriva tunnusega seonduvat. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi arvates puudusid kriminaalasjas tõendid selle kohta, et kannatanut hoiti korteris kinni tema tahte vastaselt ja tal puudus võimalus lahkuda. Seega on ringkonnakohus süüdimõistvat otsust tehes järeldanud, et kannatanul, kelle suhtes teostati väljapressimist, oli võimalik korterist vabalt lahkuda, kuid ta ei teinud seda. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab sellist motiveeringut vastuoluliseks ja kriminaalasja tehioludele mittevastavaks. Teise argumendina on ringkonnakohus märkinud, et L.M. oli korteris viibitud ajal võimalus abi kutsumiseks kasutada telefoni. Kriminaalkolleegium märgib esmalt, et kasutatud väljend - võimalus kutsuda abi - viitab üheselt kannatanu vabaduse piiramisele. Teisalt ei välista mingil ajahetkel telefoni kasutamise võimalus aga sugugi objektiivselt eksisteerida võinud liikumisvabaduse piiramist. Kriminaalkolleegium osutab siinjuures ka asjaolule, et vabaduse võtmine võib tuleneda juba mingi kuriteo olemusest, olles selle koostisosa ehk teostamise vahend. Nii piiratakse isiku liikumisvabadust pea alatiselt nt röövimise, vägistamise, piinamise jpt süüteokoosseisude realiseerimisel. Vabaduse võtmine on nt vägistamise korral kuriteo teostamise vahendiks ja ei vaja täiendavat kvalifitseerimist KrK § 1243 (KarS § 136) järgi. Kui konkreetse kuriteo juures esineb vabaduse võtmine vastutust raskendava asjaoluna (nagu väljapressimise juures), on sellisel juhul kvalifitseeritud koosseis subsidiaarne ja mitterealiseerunud. Kvalifitseeruva tunnusena realiseerub vabaduse võtmine alles siis, kui ta omandab terve kuritegeliku käitumise raames iseseisva tähenduse, väljudes pelgalt konkreetse kuriteoga kaasneva nähtuse piiridest ja on rohkem, kui antud kuriteo teostamiseks tavaliselt "tarvilik" on. Käesoleval juhul on vaieldamatult tõendatud L.M. liikumisvabaduse piiramine ning on ainetu rääkida tema vabast tahtest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-39-97 - RT III 1997, 21/22, 217). See aga ei tähenda tingimata, et oleks realiseeritud vabaduse võtmine väljapressimise kvalifitseeriva tunnuse tähenduses. Kriminaalasja lahendavad kohtud peavad otsustama, kas antud juhul on vabaduse võtmine väljunud põhikoosseisu realiseerimise piirest sel määral, et vajab inkrimineerimist kvalifitseeritud asjaoluna.
17. Analüüsides süüdimõistetu A.M. kassatsioonkaebust, ei tuvastanud Riigikohtu kriminaalkolleegium alust otsuste tühistamiseks.
18. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 lg-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Lääne-Viru Maakohtu
19. detsembri
20. a ja Viru Ringkonnakohtu
21. märtsi
22. a otsuse A.A. ja A.M.

§ 141

lg 1 järgi ning saadab kriminaalasja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu Lääne-Viru Maakohtule uueks arutamiseks, sest seaduse ebaõige kohaldamine sai alguse esimese astme kohtust. Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Peeter Vaher