MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-94-03 Määruse tegemise koht ja kuupäev 20. juuni 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg Kohtuasi Krimi

§ 1411lg 3 p 1 järgi jätta sisuliselt muutmata.

1. Teha Viru Ringkonnakohtu
2. mai
3. a määrusesse H.K.

§ 1411

lg 3 p 1 järgi täpsustus ja lugeda määruses käsitletud Ida-Viru Maakohtu otsuse kuupäevaks

1. märtsi
2. a asemel
3. märts
4. a.
5. Erikaebus jätta rahuldamata.
6. Mõista H.K-lt kohtukuluna riigituludesse välja 767 kr (seitsesada kuuskümmend seitse krooni) kaitsjatasu kaitsja osavõtu eest Riigikohtu menetlusest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. H.K. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi alljärgneva teo toimepanemises. H.K. töötas OÜ M filiaalis Kohtla-Järvel müügijuhina, kelle ülesandeks vastavalt töölepingule oli korraldada OÜ M filiaali juhtimist, haldamist ja materiaalsete väärtuste liikumist ning järelvalvet. Seega oli H.K. ametiisik KrK § 160 mõistes. H.K. realiseeris
8. aasta jooksul OÜ M kaupu 124 533 krooni väärtuses, kuid raha OÜ-le M üle ei kandnud ja kui hakati kontrollima, miks käive on vähenenud ja jaemüük puudub täielikult, lavastas ta
9. novembril
10. a oma tööruumis, Kohtla-Järvel R tn x asuva polikliiniku kabinetis 218 varguse.
11. Ida-Viru Maakohtu
12. märtsi
13. a otsusega mõisteti H.K. õigeks tõendamatuse motiivil. OÜ Münt tsiviilhagi jättis kohus rahuldamata. 2.1 Kohus tõdes, et KrMK § 215 lg 1 alusel toimub kriminaalasja arutamine kohtus ainult nendes kuritegudes, milles süüdistatav on kohtu alla antud. Analüüsides kohtutoimikus olevaid saatelehti ja arveid, tuvastas kohus, et aastal 1998 müüs OÜ M Kohtla-Järve filiaal kaupu erinevatele apteekidele. Enamikult kohtulikul uurimisel analüüsitud arvetelt pole võimalik saada informatsiooni, kas need arved olid üldse makstud või on need senini tasumata, kuna mingeid märkeid nende peale pole tehtud ning OÜ M pole esitanud andmeid tasumise või mittetasumise kohta. Arvete alusel ei saa teha järeldust, et OÜ-lt M kaupu ostnud apteegid maksid arveid sularahas ning et H.K. jättis raha üle kandmata. Selline järeldus ei tulene kohtualuse ütlustest ega saatelehtede ja arvete analüüsimisest. Kohus märkis, et tsiviilhageja K.O. ütlused selle kohta, et ettevõtjad ja apteekide töötajad selgitasid talle, et nad tasusid H.K-le sularahas, leiavad kinnitust üksnes Kohtla-Järve apteegile esitatud arvete puhul. Viimastest nähtub, et H.K. andis kauba välja Kohtla-Järve apteegile ja talle maksti sularahas, summas 16 297 krooni ja 10 senti, kusjuures see toimus
14. aasta jooksul. Maakohus märkis, et selle summa osas ei ole esitatud tõendeid, et konkreetsete arvete alusel sularahas makstud summad ei laekunud OÜ M arvele. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et H.K. suhtes tehtud süüdimõistva Kohtla-Järve Linnakohtu
15. veebruari
16. a kohtuotsusega tuvastatud tema poolt aastatel 1997-1998 tekitatud kahju 33 247 krooni ei hõlma ülalnimetatud 16 297 krooni ja 10 senti. Tsiviilhageja väidet, et varasema kohtuotsusega tuvastatud kahju ja selles kriminaalasjas tekitatud kahju on erinevad kahjud, ei pidanud maakohus piisavaks tõendiks. Maakohus osutas asjaolule, et pole esitatud raamatupidamisdokumente, mille alusel oleks võimalik kontrollida, kas konkreetsete arvete alusel sularahas makstud summad ei ole OÜ-le M laekunud. Seejuures viitas kohus tsiviilhageja esindaja poolt kohtuistungil antud ütlustele, mille kohaselt on kõik võimalikud dokumendid toimikus. 2.2 Maakohus leidis, et H.K-le esitatud süüdistus on konkretiseerimata. Süüdistuses pole kirjeldatud, missugune võõras vara oli kohtualuse korraldada. Süüdistuses on lühidalt märgitud, et selleks varaks olid kaubad väärtuses 124 533 krooni. Riisuda saab aga üksnes konkreetset asja, eset, raha. Süüdistuses pole kirjeldatud, millistes konkreetsetes tegudes seisnes ametiseisundi kuritarvitamise teel sooritatud riisumine. Riisumise viis ei ole süüdistaja poolt kindlaks tehtud ja H.K-le esitatud süüdistuses selgelt kajastatud. Kohus tõdes, et tsiviilhageja esindaja poolt kohtuistungil väidetu osas, nagu oleks H.K. müünud OÜ M kaupu, tegutsedes kui OÜ R esindaja, vormistanud arveid OÜ R nimel ja kandnud raha üle oma abikaasa firmale, pole H.K-le süüdistust esitatud ning seetõttu ei saa kohus teha järeldust, kas tsiviilhageja esindaja arvamus on põhjendatud või mitte. Kohus leidis, et tegemist on tsiviilhageja esindaja oletusega. 2.3 Maakohus asus seisukohale, et kahjusumma ei ole tõendatud ning kahjusumma arvestamise allikad ei ole usaldusväärsed. Kuriteo avalduses on kahju suuruseks märgitud 120 403 krooni ning 4131 krooni ulatuses selgitamata arved. Kohtu arvates ei ole inventuuriakt, mille kohaselt on kahju suurus 117 185 krooni ja 85 senti, usaldusväärne tõend, kuna dokument on anonüümse koostaja poolt allkirjastamata. Selles aktis märgitud müügihinnad on võrreldes laohinnaga kaks korda suuremad. OÜ M ei esitanud kohtule tsiviilhagiavaldust kinnitavaid dokumente, mille alusel võiks kohus kindlaks teha, kas ja millises suuruses kahju on tekitatud. 2.4 Maakohus rõhutas, et KrMK § 268 lg 2 kohaselt ei või süüdimõistev kohtuotsus rajaneda oletustel ja seetõttu ei saa üksnes H.K. kahtlane käitumine tõendada tema süüd riisumise toimepanemises.
17. Ida-Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Ida-Viru Prokuratuuri prokurör Indrek Rebase, kes taotles maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist ja H.K. süüditunnistamist.
18. Viru Ringkonnakohtu
19. mai
20. a määrusega tühistati Ida-Viru Maakohtu
21. märtsi
22. a otsus H.K. õigeksmõistmises KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi täies ulatuses ja kriminaalasi saadeti Ida-Viru Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus alates kohtu alla andmise staadiumist. 4.1 Ringkonnakohus leidis, et otsus tuleb tühistada AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatud alusel, kuna maakohus on eiranud KrMK § 262 lg 2, § 50 ja § 274 p 3 nõudeid. Kohtukolleegium märkis, et maakohtu otsusest ei nähtu, miks maakohus ei ole arvestanud tsiviilhageja esindaja K.O. ütlustega, mis otseselt kinnitavad kohtualuse süüd. Nii eeluurimisel kui ka kohtulikul arutamisel selgitas tsiviilhageja esindaja, et konkureeriv firma OÜ R kauples mitmete meditsiinikaupadega, mis olid OÜ-st M kadunud ja mida OÜ R ei oleks saanud endale kusagilt mujalt osta. Samuti tõi ringkonnakohus esile asjaolu, et raamatupidaja võrdles andmeid ja tuvastas, et see kaup, mille H.K. kirjutas üles varastatuks, oli tegelikult olemas. Seega realiseeriti OÜ R kaudu oletatavasti OÜ-st M kadunud kaupa. Ringkonnakohus leidis veel, et kuna maakohtul tekkisid kahtlused kohtualuse H.K. süü tõendatuses, tulnuks T.R. kutsuda kohtuistungile ja tunnistajana üle kuulata. 4.2 Kohtukolleegium märkis, et maakohus ei võtnud arvesse tsiviilhageja esindaja ütlusi, et kohtualune H.K. ei koostanud oma ametikirjeldust eirates viimase kolme-nelja kuu jooksul müügi kohta mingeid dokumente. Kui maakohus leidis, et H.K-le esitatud süüdistus KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi on tõendamatu, siis oleks kohus pidanud kaaluma, kas isiku tegevuses võivad esineda mõne teise kuriteo tunnused. Samas asus ringkonnakohus seisukohale, et H.K. käitumises KrK §-s 162 ettenähtud kuriteo tuvastamine apellatsioonikohtu poolt ei ole võimalik, kuna nimetatud kuriteokoosseis sisaldab uusi kvalifitseerivaid tunnuseid ning tegemist oleks sisult oluliselt erineva süüdistusega. 4.3 Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et H.K-le esitatud süüdistus on konkretiseerimata, mistõttu on rikutud KrMK § 351 lg-s 2 sätestatud nõuet, mille kohaselt on süüdistataval õigus teada, milles teda süüdistatakse. Samas leidis kohtukolleegium, et maakohus jättis tähelepanuta KrMK § 219 lg-s 2 sätestatud võimaluse saata kriminaalasi täiendavaks uurimiseks ja vajadusel muudetud süüdistuse esitamiseks. 4.4 Ringkonnakohus ei rahuldanud apellatsioonprotesti täielikult, sest H.K-le esitatud süüdistus on konkretiseerimata ja maakohtu õigeksmõistev otsus ei kaalutle, kas isiku tegevuses võivad esineda mõne teise kuriteo tunnused. Need rikkumised tunnistas ringkonnakohus kriminaalmenetluse seaduse olulisteks rikkumisteks AKKS § 39 lg 4 tähenduses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
23. Viru Ringkonnakohtu määruse peale esitas erikaebuse H.K. kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist Viru Ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja arvates on ringkonnakohus eiranud AKKS § 29 lg 4 nõudeid. Kaebaja märgib, et ringkonnakohtu määruse kohaselt seisnes maakohtu poolne KrMK § 50 ja § 274 p 3 nõuete rikkumine selles, et maakohtu otsusest ei nähtu, miks kohus ei arvestanud tsiviilhageja esindaja K.O. kohtualust süüstavate ütlusega, samuti ei kuulatud kohtuistungil tunnistajana üle T.R.. Kaitsja rõhutab, et maakohtu otsuses on korduvalt märgitud, et K.O. ütlused on oletuslikud ja neid ei kinnita ka kogutud puudulikult vormistatud dokumentaalsed tõendid. Otsuses on välja toodud tsiviilhageja seisukoht, mille kohaselt kõik võimalikud dokumendid on toimikus. Veel märgib kaitsja, et tunnistaja T.R. ütlused avaldati kohtuistungil. Kaebaja arvates on olemasolevate tõenditega vastuolus ringkonnakohtu järeldus, nagu võiks H.K. käitumises esineda KrK §-s 162 sätestatud kuriteokoosseis, kuna ta ei koostanud viimase kolme-nelja kuu jooksul müügidokumente. Kaitsja juhib tähelepanu asjaolule, et tsiviilhageja esindaja K.O. on väitnud, et enne
24. a novembrit vähenes kolmenelja kuu vältel käive ja peaaegu täielikult kadus jaemüük. Kaebaja arvates saab sellise väite esitada üksnes juhul, kui isikul on regulaarne ülevaade käibe suurenemise või vähenemise kohta, mistõttu on põhjendamatu ringkonnakohtu oletus, et H.K. jättis oma ametikohustused täitmata.
25. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitatud seletuses toetas H.K. kaitsja vandeadvokaat K. Kuusmaa erikaebuses sisalduvat taotlust ja märkis, et kui mingi kriminaalasja arutamisel ikka ei ilmne kohtu jaoks mingi sellise kuriteo tunnuseid, milles isikut ei ole kohtu alla antud, siis ei pea kohus ka sellist võimalust kaaluma. Prokurör leidis, et erikaebus ei ole põhjendatud ja taotles selle rahuldamata jätmist. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
26. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on ringkonnakohtu vaidlustatud määrus seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Esmalt tuleb nõustuda nii linnakohtu otsuses kui ka ringkonnakohtu määruses märgituga, et H.K-le esitatud süüdistus ei olnud piisavalt konkretiseeritud. Õige on ka ringkonnakohtu otsusest tulenev seisukoht, et süüdistuse nõuetekohane konkretiseerimine oleks väljunud apellatsioonikohtu pädevusest. Põhjendatult on ringkonnakohtu vaidlustatud määruses osutatud ka sellele, et kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt (Riigikohtu lahend kriminaalasjas nr 3-1-1-41-02; - RT III, 2002, 13, 144) ei ole I astme kohus õigustatud kohtualust tõendamatuse motiivil õigeks mõistma, hindamata, kas tema tegevuses võivad olla mõne teise kuriteo tunnused ja kas sellise hindamise pinnalt on alust KrMK § 215 lg-s 4 ja § 219 lg-s 2 sätestatud menetluslikeks sammudeks.
27. Eelmärgitu pinnalt ja lähtudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3 ja §-st 77 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi Viru Ringkonnakohtu
28. mai
29. a määruse H.K.

§ 1411

lg 3 p 1 järgi sisuliselt muutmata, kuid tuginedes AKKS § 63 p-le 5, teeb sellesse määrusesse täpsustuse ja loeb maakohtu otsuse kuupäevaks 6. märtsi 2003. a asemel 3. märts 2003. a. Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi