Obsah (5)

§ 209§ 199§ 200§ 263§ 64

MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-112-03 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 28. august 2003 Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris Kohtuasi K

RS § 9 alusel Tartu Maakohtule taotluse jätta I. H. talle mõistetud karistusest vabastamata.

1. Tartu Maakohtu kohtuniku
2. juuli
3. a määrusega prokuröri taotlus rahuldati ja I. H. jäeti talle Tartu Maakohtu
4. novembri
5. a otsusega mõistetud karistusest vabastamata. Osutades Riigikohtu üldkogu
6. märtsi
7. a otsusele kriminaalasjas nr 3-1-3-10-02, asus maakohus seisukohale, et kuna I. H.-le Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud karistused ei ületa Karistusseadustiku eriosa vastavates paragrahvides ettenähtud vangistuse ülemmäärasid, ei ole alust I. H.-le mõistetud karistuse kergendamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
8. Tartu Maakohtu
9. juuli
10. a määruse peale esitas erikaebuse I. H., kes taotleb Tartu Maakohtu
11. novembri
12. a otsusega mõistetud karistuse läbivaatamist ning selle kergendamist arvestades kõiki objektiivseid asjaolusid. I. H. märgib, et arvestades õiguserikkumise esmakordsust, tema siirast kahetsust, alaealise lapse olemasolu ja teisi asjaolusid, on talle mõistetud karistus põhjendamatult ränk ning ei vasta karistuse tegelikele eesmärkidele. I. H. leiab, et tema puhul on karistuse eesmärke võimalik saavutada tunduvalt lühemaajalise karistusega. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13. Tartu Maakohtu kohtuniku
14. juuli
15. a määrus, millega I. H. jäeti mõistetud karistusest vabastamata ja tema karistusaeg lühendamata, on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.
16. Riigikohtu üldkogu asus oma
17. märtsi
18. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-3-10-02 seisukohale, et nende karistust kandvate isikute, kellele Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud vabadusekaotuse tähtaeg ületab Karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse tähtaega, Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses ja § 12 lg 1 esimeses lauses ettenähtud õiguste piiramine nende koostoimes ei vasta § 11 lg-s 2 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele. Nende isikute karistuse tähtaega tuleb vähendada Karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud vangistuse ülemmäära piirini või isik vabastada, kui tema poolt ärakantud karistus ületab ülemmäära. (RT III 2003, 10, 95, p 34.) Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitab, et üldkogu
19. märtsi
20. a otsus ei anna alust korrata Kriminaalkoodeksi järgi jõustunud kohtuotsusega süüdi tunnistatud isikute suhtes ühte kohtuotsuse tegemise etappi - karistuse mõistmist (KrMK § 263 lg 1 p 7), - mille käigus kaaluks kohus uuesti karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning muid seaduses nimetatud karistamise aluseid ning asendaks seega varasema, jõustunud kohtuotsusega isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga. Taoline lahendus kahjustaks erinevalt karistuste sanktsiooni ülemmäärani viimisest oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu kui demokraatlikes riikides üldtunnustatud sotsiaalseid väärtusi. Samuti suurendaks selline karistuste uuesti läbivaatamine oluliselt kohtute töökoormust ja tooks kaasa kohtuasjade läbivaatamise aja pikenemise sellises ulatuses, et oleks tõsiselt kahjustatud kohtusüsteemi efektiivsus. Eeskätt võiks kirjeldatud juhul jääda täitmata Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6
21. lõikega riigile pandud kohustus tagada isikute õigus kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
22. aprilli
23. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-03 - RT III 2003, 15, 146, p 10 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
24. mai
25. a määrus asjas nr 3-1-1-69-03 - RT III 2003, 20, 190, p 13.)
26. I. H.-le KrK § 143 lg 2 p 2, § 139 lg 2 p 2, § 140 lg 2 p-de 1 ja 3 ning § 195 lg 3 järgi süüksarvatud tegude eest on Karistusseadustiku järgi võimalik karistada vastavalt kuni viie- (

§ 209

lg 2 p 1), kolme- (

§ 199

lg 1), kümne- (

§ 200

lg 1) ja viieaastase (

§ 263p-d 1 ja 3) vangistusega.

Seega ei ületa ükski Tartu Maakohtu

1. novembri
2. a otsusega I. H.-le mõistetud üksikkaristustest Karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud vangistuse ülemmäära piiri. Ka I. H.-le KrK § 40 lg 1 alusel mõistetud liitkaristus - seitse aastat vabadusekaotust - on kooskõlas

§ 64lg-s 3 sätestatud nõuetega.

8. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

RS § 10 lg-test 5, 6, 7, AKKS §-st 67, § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, samuti Riigikohtu üldkogu

1. märtsi
2. a otsuse punktist 42, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tartu Maakohtu kohtuniku
3. juuli
4. a määrus tuleb jätta muutmata ja I. H. erikaebus rahuldamata. Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Hannes Kiris