← Eesti

3-1-1-111-03

MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-111-03 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu,

  1. september
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris Kohtuasi J. V. süüdistus KrK § 141 lg 2 p 1 ja § 195 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu kohtuniku
  3. juuli
  4. a määrus, millega jäeti J. V.-le Tartu Ringkonnakohtu
  5. aprilli
  6. a määrusega KrK § 40 lg 3 alusel mõistetud liitkaristus kergendamata Kaebuse esitaja ja kaebuse liik J. V., erikaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  7. august
  8. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  9. Jätta Tartu Maakohtu kohtuniku
  10. juuli
  11. a määrus sisuliselt muutmata ja J. V.-i erikaebus rahuldamata.
  12. Teha AKKS § 63 p 5 alusel kohtumäärusesse täpsustus, millega asendada kirjeldav-motiveeriva osa alt
  13. reas KarS §-le 262 tehtud viide viitega KarS § 263 p-le
  14. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  15. Tartu Maakohtu
  16. septembri
  17. a otsusega karistati J. V.-it KrK § 141 lg 2 p 1 järgi 6-aastase vabadusekaotusega. Kohtukaebemenetluses maakohtu otsust J. V.-i süüditunnistamise ja karistamise osas ei muudetud. Tartu Maakohtu
  18. novembri
  19. a otsusega karistati J. V.-it KrK § 195 lg 2 järgi 1-aastase vabadusekaotusega. Tartu Ringkonnakohtu
  20. aprilli
  21. a määrusega liideti KrK § 40 lg 3 alusel J. V.-le Tartu Maakohtu
  22. septembri ja
  23. novembri
  24. a otsustega mõistetud karistused ja lõplikuks karistuseks mõisteti 6 aastat vabadusekaotust karistuse kandmise algusega
  25. novembrist
  26. a.
  28. juunil
  29. a esitas Tartu Prokuratuuri prokurör Kretel Tamm Tartu Maakohtule taotluse jätta J. V. talle mõistetud karistusest vabastamata.
  30. Tartu Maakohtu
  31. juuli
  32. a määrusega prokuröri taotlus rahuldati ja Tartu Ringkonnakohtu
  33. aprilli
  34. a määrusega J. V.ile mõistetud karistus jäeti muutmata. Maakohus asus seisukohale, et kuna J. V.-i poolt toimepandud teod on kuritegudena karistatavad ka KarS § 200 lg 2 ja § 262 järgi ja talle mõistetud karistused ei ületa Karistusseadustiku eriosa vastavates paragrahvides sätestatud vangistuse ülemmäärasid, ei anna ei KarSRS § 1 ega Riigikohtu üldkogu
  35. märtsi
  36. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-3-10-02 alust J. V.ile mõistetud karistuse kergendamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
  37. Tartu Maakohtu
  38. juuli
  39. a määruse peale esitas erikaebuse J. V., kes palub vähendada talle mõistetud karistuse pikkust. Esmalt toob J. V. esile asjaolu, et nimetatud maakohtu määruse tegi kohtunik Peet Teidearu, kes kuulus ka kohtukoosseisu, kes J. V.-i
  40. septembril
  41. a KrK § 141 lg 2 p 1 järgi süüdi tunnistas. Erikaebuse esitaja arvates takistas nimetatud asjaolu kohtunikul õiglase lahendi tegemist. J. V. rõhutab, et talle mõisteti Kriminaalkoodeksi järgi karistus sanktsiooni alammääras, mis oli 6 aastat vabadusekaotust. Kaebaja leiab, et kuna kehtiva seaduse kohaselt on samasuguse teo eest ette nähtud karistuse alammäär kõigest 3 aastat vangistust, tuleks talle mõistetud karistust vähendada. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  42. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu erikaebusest tuleneva seisukohaga, et kohtunik, kes on olnud isiku süüditunnistanud kohtukoosseisu liige, ei tohiks samas asjas lahendada isiku karistusest vabastamise või karistuse lühendamise küsimust KarSRS §-s 1 ja Riigikohtu üldkogu
  43. märtsi
  44. a otsuses toodud alustel. Kuna karistusest vabastamine või karistuse vähendamine seoses Karistusseadustiku jõustumisega ei tähenda Kriminaalkoodeksi järgi tehtud süüdimõistva kohtuotsuse osalist ega täielikku ebaseaduslikuks tunnistamist, vaid üksnes selle kooskõlla viimist Karistusseadustikuga, puudub ka alus rääkida kohtuotsuse teinud kohtuniku erapoolikusest karistusest vabastamise või selle vähendamise menetluses.
  45. Kriminaalkolleegium leiab, et J. V.-i karistuse kergendamise aluseks ei saa olla asjaolu, et talle mõisteti KrK § 141 lg 2 p 1 järgi karistus sanktsiooni alammääras ja et Karistusseadustikus on grupilise röövimise eest ette nähtud vangistuse alammäär Kriminaalkoodeksis ettenähtud kuue aasta asemel kolm aastat. Kolleegium kordab seejuures
  46. aprilli
  47. a määruses kriminaalasjas nr 3-1-1-40-03 (RT III 2003, 15, 146) väljendatud seisukohta, mille kohaselt puudub alus lühendada Kriminaalkoodeksi järgi alammääras mõistetud vangistusi põhjusel, et Karistusseadustikus on samasuguse kuriteo eest ette nähtud karistuse alammäära vähendatud.
  48. Kõnealuse kriminaalasja kontekstis juhib Riigikohtu kriminaalkolleegium tähelepanu veel asjaolule, et Karistusseadustiku järgi tuleb röövimisena kvalifitseerida ka tegusid, mida enne
  49. septembrit
  50. a käsitati kui avalikku vargust, millega kaasnes elule või tervisele mitteohtlik vägivald või sellise vägivalla kasutamise ähvardus. Nimetatud kuriteo eest nägi KrK § 140 lg 2 p 1 võimaliku karistusena ette rahatrahvi või vabadusekaotuse ühest kuni seitsme aastani, s.o sanktsiooni, mille alamäär oli madalam nii KarS § 200 esimese kui ka teise lõike sanktsiooni alammäärast. Seega on röövimise mõiste Karistusseadustikus võrreldes Kriminaalkoodeksis sätestatuga avaram, mistõttu KarS § 200 ja KrK § 141 sanktsioonid ei ole täielikult võrreldavad.
  51. Tartu Maakohtu kohtuniku
  52. juuli
  53. a määruses on muuhulgas märgitud, et "J. V.-i poolt toime pandud KrK § 141 lg 2 ja KrK § 195 lg 2 sätestatud teod on kuritegudena karistatavad ka KarS § 200 lg 2 ja § 262 järgi..." Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et KarS § 262 ei sätesta mitte kuriteokoosseisu, vaid väärteokoosseisu (avaliku korra rikkumine), mis seisneb avalikus kohas teiste isikute rahu või avaliku korra muus rikkumises. Seega on ekslik maakohtu määruses märgitu, et J. V.-le KrK § 195 lg 2 inkrimineeritud tegu on kuriteona karistatav KarS § 262 järgi. J. V. tunnistati KrK § 195 lg 2 järgi süüdi selles, et ta
  54. aprillil
  55. a kella 00.00 paiku alkoholijoobes olles hakkas Tartus X tn ristmikul huligaansel ajendil tülitama mööduvat K. L.-t. J. V. lõi K. L.-t rusikaga näkku ning kui K. L. kukkus maha, lõi talle jalgade ja rusikatega pähe ja keha piirkonda. Samuti lõi ta kaklust lõpetada püüdnud D. L.-le mitmel korral lahtise käega näkku ja püüdis lüüa jalaga kõhtu. Kui K. L. tõusis püsti ja hakkas ära jooksma, jooksis J. V. talle järele, paiskas ta pikali ning jätkas koos J. R.-ga K. L. peksmist jalgade ja rusikatega keha piirkonda, mille tagajärjel tekitas K. L.-le kergeid terviserikketa kehavigastusi. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et J. V.-i kirjeldatud tegevus ei vasta mitte KarS §-s 262 sätestatud väärteokoosseisule, vaid KarS § 263 p-s 1 ettenähtud kuriteokoosseisule, mis sätestab vastutuse rahu või avaliku korra rikkumise eest vägivallaga. Seega on J. V.-le KrK § 195 lg 2 järgi süüksarvatud tegu kuriteona karistatav ka Karistusseadustiku järgi. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu määruses tehtud ekslik viide KarS §-le 262 on ebatäpsus, mille Riigikohus saab kõrvaldada AKKS § 63 p 5 alusel.
  56. Eeltoodu alusel ja juhindudes KarSRS § 10 lg-test 5, 6, 7, AKKS §-st 67, § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, samuti Riigikohtu üldkogu
  57. märtsi
  58. a otsuse punktist 42, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tartu Maakohtu kohtuniku
  59. juuli
  60. a määrus tuleb jätta sisuliselt muutmata ja J. V.-i erikaebus rahuldamata. AKKS § 63 p 5 alusel tuleb maakohtu määrusesse teha täpsustus, millega asendada kirjeldav-motiveeriva osa alt
  61. reas KarS §-le 262 tehtud viide viitega KarS § 263 p-le
  62. Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Hannes Kiris

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.