KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-89-03 Otsuse kuupäev 15. september 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris Kohtuasi M.B. süüdistus

§ 195lg 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu 19.

veebruari

1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 2-1-85/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M.B. kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
2. august
3. a Istungil osalenud isikud M.B. kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm ja riigiprokurör Marge Püss RESOLUTSIOON
4. Tühistada Lääne-Viru Maakohtu
5. detsembri
6. a ja Viru Ringkonnakohtu
7. veebruari
8. a kohtuotsused M.B.

§ 195lg 3 järgi süüditunnistamise ja karistamise osas.

2. Mõista M.B. temale

§ 195lg 3 järgi esitatud süüdistuses õigeks.

1. Kassatsioonkaebus rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. M.B. anti kohtu alla süüdistatuna

§ 195

lg 3, § 107 lg 2 p 5, § 15 lg 2 - § 115 lg 3 p 1 ning § 15 lg 2 § 1151 lg 1 järgi. Kriminaalkoodeksi § 195 lg 3 järgi esitatud süüdistuse kohaselt hakkas M.B.

1. märtsil
2. a kella 21.00 ajal Jõhvi linnas J tn X maja juures jõhkralt ligi tikkuma talle võõrale J.O-le. M.B. möödus J.O-st, seejärel järgnes viimasele ja lõi ilma põhjuseta, huligaansel ajendil, metallist haamritaolise esemega talle vastu pead, millega tekitas J.O-le kergeid terviserikkega kehavigastusi. M.B. nõudis, et J.O. tuleks tema juurde. Kannatanu appikarje peale M.B. põgenes. Kriminaalkoodeksi § 107 lg 2 p 5, § 15 lg 2 - 115 lg 3 p 1 ja 15 lg 2 - 1151 lg 1 järgi süüdistati M.B. selles, et
3. märtsil
4. a kella 21.30 ajal lõi ta Jõhvi linnas J tn Y maja juures talle võõrale alaealisele O.G-le tahtlikult korduvalt kõva esemega pea piirkonda, mille peale kannatanul läksid jalad nõrgaks ja ta hakkas appi karjuma. M.B. vedas O.G. maja hoovi ja jätkas erilise jõhkrusega tema peksmist vastu pead, tekitades O.G-le ülirasked kehavigastused. Seejärel võttis M.B. O.G-lt jalast sukkpüksid ja püüdis viia oma suguelundit kannatanu tuppe, samuti pärakusse, kuid ei saanud seda teha temast mitteolenevatel põhjustel, kuna kannatanu osutas aktiivset vastupanu.
5. Lääne-Viru Maakohtu
6. detsembri
7. a otsusega mõisteti M.B.

§ 15lg 2 - § 115 lg 3 p 1 ning § 15 lg 2 - § 1151 lg 1 järgi õigeks.

Kohus asus seisukohale, et nende paragrahvide järgi esitatud süüdistustes kirjeldatud teod pole tõendamist leidnud. Samas tunnistas maakohus M.B. süüdi

§ 195lg 3 ja § 107 lg 2 p 5 järgi ning karistas teda vabadusekaotusega vastavalt kolm ja viis aastat. Kar

S § 64 lg 1 alusel luges kohus kergema karistuse kaetuks raskemaga ja mõistis M.B. lõplikuks karistuseks viis aastat vabadusekaotust. KarS § 74 alusel jättis kohus mõistetud karistuse tingimisi kohaldamata ja allutas M.B. KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõuetele. Katseaja pikkuseks määras kohus kolm aastat. Põhjendades M.B. süüditunnistamist

§ 195

lg 3 järgi märkis maakohus, et nii eeluurimisel kui ka kohtuistungil jäi kannatanu J.O. selle juurde, et talle tungis kallale M.B.. Kohus asus seisukohale, et J.O. ütlustes pole alust kahelda. M.B. süüditunnistamisel

§ 107lg 2 p 5 järgi märkis maakohus, et kannatanu O.G.

mäletab mehe nägu ning kuulis mehe häält. Kohus tõdes, et ka O.G. jäi kindlaks, et talle kallale tunginud isik oli M.B.. Maakohus asus seisukohale, et M.B-l ei ole

1. märtsi
2. a õhtu kohta objektiivset alibit ja kannatanud on tema ära tundnud. Kohus leidis, et kuna kannatanud M.B. varem ei tundnud, puudub alus arvata, et kannatanud valetavad. Veel tõi kohus esile asjaolu, et mõlema kannatanu suhtes toimepandud teod olid toime pandud lähestikku ning olid oma olemuselt, laadilt ja toimepanemise viisilt väga sarnased, mistõttu ei ole alust kahelda, et need teod pani toime üks ja sama isik, kelleks oli M.B.. Kohus märkis, et M.B. kasuks tunnistanud isikud ei ole esimestel ülekuulamistel osanud midagi öelda
3. aasta
4. märtsi kohta ja alles mitu kuud hiljem on neile see päev väga täpselt meenunud.
5. Lääne-Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Ida-Viru Prokuratuuri prokurör Olga Dorogan, apellatsioonkaebuse esitasid nii M.B. kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm kui ka kannatanud J.O. ja O.R. (endine G.). Prokurör palus tühistada maakohtu otsuse karistuse mõistmise osas ja mõista M.B.le

§ 107lg 2 p 5 ja § 195 lg 3 järgi rangem karistus.

Samuti taotleti apellatsioonprotestis maakohtu otsuse tühistamist M.B. suhtes KarS § 74 kohaldamise osas. Kannatanud taotlesid maakohtu otsuse osalist tühistamist ja M.B. karistamist reaalse vangistusega. M.B. kaitsja taotles maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamist ja M.B. suhtes õigeksmõistva otsuse tegemist. 4. Viru Ringkonnakohtu 19. veebruari 2003. a otsusega tühistati maakohtu otsus M.B. süüditunnistamises

§ 107lg 2 p 5 järgi, samuti M.B-le mõistetud karistuse osas.

Ringkonnakohus mõistis M.B.

§ 107

lg 2 p 5 järgi esitatud süüdistuses õigeks ja karistas teda

§ 195lg 3 järgi kolmeaastase vangistusega. Kar

S § 73 alusel jättis kohus mõistetud karistuse tingimisi kolmeaastase katseajaga kohaldamata. Ringkonnakohus asus seisukohale, et M.B. ei saa süüdi tunnistada O.G. suhtes toimepandud tegude osas. Kohtukolleegiumi arvates ei pööranud maakohus tähelepanu asjaolule, et O.G. on andnud vastuolulisi ütlusi. Ringkonnakohus tõi esile asjaolu, et M.B. O.G-le äratundmiseks esitamisel rikuti menetlusnorme, kuna M.Ble ei antud võimalust valida endale omal soovil kohta äratundmiseks esitatavate isikute hulgas, samuti ei olnud M.B-l kaitsjat. Samas asus ringkonnakohus seisukohale, et M.B. süüditunnistamine

§ 195lg 3 järgi on seaduslik ja põhjendatud.

Kohus nõustus kohtualuse kaitsja seisukohaga, et kriminaalasjas on aset leidnud kriminaalmenetluse seaduse rikkumine, kuna

1. märtsil
2. a ei saanud uurija teostada M.B-le kuuluvate esemete võetust, neid üle vaadata ja kriminaalasja juurde liita, kuna sel päeval ei teatud M.B. isikust midagi. Samas leidis ringkonnakohus, et tegemist on tehnilise eksimusega, kuna võetuse määrus ja protokoll on koostatud
3. aprillil
4. a. Ringkonnakohtu arvates tuleb arvestada asjaolu, et kannatanu J.O. on algusest peale väitnud, et ta võib teda rünnanud meesterahva ära tunda ja et ta tundis selle inimese poes ära. Kohus märkis, et neid ütlusi on J.O. kinnitanud ka kohtuistungil. Ringkonnakohus asus seisukohale, et on piisavalt tõendeid M.B. süüditunnistamiseks

§ 195lg 3 järgi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

1. Viru Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse M.B. kaitsja K. Namm, kes palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti muutmata Lääne-Viru Maakohtu
2. detsembri
3. a otsus M.B. süüditunnistamises ja karistamises

§ 195lg 3 järgi.

Kaitsja taotleb M.B. õigeksmõistmist kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kassaatori arvates on ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks AKKS § 39 lg 3 p 7, s.o kohtuotsuses motiivide puudumine. Kassaator märgib, et kohus on M.B. süüditunnistamisel

§ 195lg 3 järgi võtnud aluseks üksnes J.O.

ütlused, kuid jätnud hindamata kohtualuse ja tunnistajate ütlused, mis välistavad M.B. poolt kuriteo toimepanemise. Kaitsja rõhutab, et J.O. ütlused on vastuolulised ja kirjeldavad teda rünnanud isikut erinevalt. Kassaator rõhutab, et J.O. kirjeldas

1. märtsil
2. a vahetult pärast kuriteo toimepanemist teda rünnanud isikut kui 25-35 aastast 180-190 sentimeetri pikkust tugeva kehaehitusega meest, kellel oli seljas telgiriidest tume jope, mille alläärde oli õmmeldud karusnahk.
3. aprillil
4. a, s.o pärast M.B. väidetavat äratundmist kaupluses nimetas J.O. teda rünnanud mehe vanuseks 40-45 aastat, samuti avaldas J.O., et ta ei ole varem politseisse pöördunud. Veel toob kaitsja esile asjaolu, et pärast seda, kui J.O. oli näinud kaupluses M.B., kes kandis nahkjakki, hakkas ta väitma, et teda rünnanud mees kandis tumepruuni nahkjakki. Kassaator märgib, et J.O. pole põhjendanud, miks tema esialgselt antud isikukirjeldus hilisemast kardinaalselt erineb. Kassaator osutab J.O. poolt ringkonnakohtu istungil antud ütlustele, mille kohaselt J.O. nägi teda rünnanud isiku nägu, see jäi talle meelde ja sellest tulenevalt tundis ta selle isiku kohe ära. Samas juhib kaitsja tähelepanu asjaolule, et J.O. nägi M.B. esimest korda kaupluses juba mõned päevad pärast kallaletungi, kuid J.O. ei pöördunud ei sellel ega järgnevatel päevadel politsei poole, kuna ta kahtles, kas tegemist on teda rünnanud isikuga. Kaitsja märgib, et M.B. oli
5. aastal 46-aastane ja keskmist kasvu, järelikult oli J.O. rünnanud isik J.O. esialgsete ütluste kohaselt M.B-st oluliselt noorem ja pikem. Samuti ei sarnanenud M.B. riietus sellega, mida kannatanu nägi teda rünnanud isikul. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on jätnud andmata hinnangu M.B., samuti tunnistajate L.T., M.T., A.A. ja T.M. ütlustele, mille kohaselt M.B. oli
6. märtsi
7. a õhtul pärast 20.00 kodus. Veel on kohus kaitsja arvates jätnud tähelepanuta asjaolu, et käesolevas kriminaalasjas on kohtueelne uurimine viidud läbi ebapädevalt ja otseselt M.B. süüdistava kallakuga, uurimistoimingute protokolle on võltsitud ja asitõendeid ei ole uuritud vajaliku põhjalikkusega.
8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas M.B. kaitsja esitatud kassatsioonkaebust, prokurör leidis, et kaebus on põhjendamatu ning Viru Ringkonnakohtu
9. veebruari
10. a kohtuotsus tuleb jätta muutmata. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11. Lääne-Viru Maakohtu
12. detsembri
13. a ja Viru Ringkonnakohtu
14. veebruari
15. a otsustest nähtuvalt moodustasid tõendite kogumi, mille alusel M.B.

§ 195lg-s 3 ettenähtud kuriteo toimepanemises süüdi tunnistati, kannatanu J.O.

ütlused selle kohta, et just M.B. on isik, kes tungis talle

1. märtsil
2. a kella 21.00 paiku Jõhvi linnas J tn X maja juures kallale. Ringkonnakohus märkis, et J.O. on rääkinud algusest peale, et ta võib teda rünnanud isiku ära tunda ja on selle isiku ka ära tundnud. Nende ütluste ja M.B. äratundmisega J.O. poolt lugesid kohtud ümberlükatuks M.B. väited selle kohta, et temale inkrimineeritud teo toimepanemise ajal viibis ta kodus ega ole kuritegu toime pannud.
3. Õige on kassatsioonkaebuses esitatud väide selle kohta, et kannatanu J.O. on kirjeldanud teda rünnanud isikut ja tema riietust erinevalt. Nii on kannatanu väitnud kuriteole järgneval päeval, et kallaletungija nägi välja 25-35 aastane, pikka kasvu, umbes 180-190 cm pikk meesterahvas, kes kandis presendist jopet, mille alumises ääres oli karusnahk (tl 7). Kuid pärast seda, kui kannatanu oli hiljem kahel korral näinud 46-aastast M.B., kes kandis pruuni nahkjopet, asus kannatanu väitma, et kallaletungija oli 40-45 aastane ja kandis tumedat nahkjopet (tl 2, 18). Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ka kassatsioonkaebuse väitega selle kohta, et kannatanu J.O. ei ole suutnud põhjendada, miks tema poolt esialgselt antud kallaletungija kirjeldus erineb oluliselt hilisemast.
4. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et isiku süüditunnistamine ei saa tugineda üksnes kannatanu ütlustele olukorras, kus kannatanu hilisemad ütlused, millele süüditunnistamine rajanebki, erinevad olulises osas kannatanu varasematest ütlustest. Kõnealuses asjas on kannatanu pärast M.B. korduvat nägemist muutnud oluliselt oma ütlusi kurjategija kirjelduse osas nii, et see on hakanud vastama M.B. välimusele. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kannatanu ütlusi (nii varasemaid kui ka hilisemaid) kinnitaksid. Nendest asjaoludest tekitatud kõrvaldamata kahtlused välistavad kohtualust süüstavate muude tõendite puudumisel süütuse presumptsiooni põhimõttest tulenevalt kohtualuse süüdimõistmise. Maakohtu seisukoht, et kohtul puudub alus arvata, et kannatanu valetab, sest varem ta kohtualust ei tundnud, on oletuslik ega välista kannatanu võimalikust mäluveast (isik ei peegelda oma hilisemates ütlustes algsündmust ennast, vaid mälujälge, mis on muutunud sõltuvalt sellest, mida isik vahepeal on selle sündmuse kohta kõnelenud, tajunud) põhjustatud kannatanu eksitust. Süüdimõistev kohtuotsus ei saa aga rajaneda oletusele.
5. Ühtlasi leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kohtud ei ole järginud KrMK §-s 50 sätestatud tõendite hindamise üldpõhimõtet, mille kohaselt kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, mis põhineb asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel ja millest tulenevalt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kohtud on asunud seisukohale, et M.B-l ei ole
6. märtsi
7. a õhtu kohta alibit. Seoses selle väitega märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et tulenevalt Põhiseaduse §-st 22 ei ole keegi kohustatud kriminaalmenetluses oma süütust tõendama. Küll on M.B. kogu kohtueelse ja kohtuliku uurimise väitel järjekindlalt väitnud, et viibis talle inkrimineeritud teo toimepanemise ajal kodus. Samuti on ta loonud reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks, selgitades, et tema väiteid võivad tema arvates kinnitada abikaasa L.T. ja viimase tütar M.T., kes viibisid kodus koos temaga, aga samuti A.A. ning T.M., kes olid sel ajal külas oma sõbrannal M.T-l. Kõik nimetatud isikud on kinnitanud M.B. väidet tema kodusoleku kohta
8. märtsi
9. a õhtupoolikul. Kohtud ei ole aga andnud hinnangut kohtualuse ütlustele. Samuti ei ole kohtud lugenud L.T. ütlusi tõendiks, kuna viimane on M.B. abikaasa, ning on leidnud, et tunnistajatele on see päev (
10. märts
11. a) meenunud alles "mitu kuud hiljem". Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kohtud on jätnud põhjendamatult kõrvaldamata vastuolud ühelt poolt kannatanu J.O. hilisemates ütlustes ja teiselt poolt kohtualuse ning tunnistajate L.T., M.T., A.A. ja T.M. ütlustes. Kuivõrd nende vastuolude kõrvaldamine ei ole enam võimalik, siis tulenevalt süütuse presumptsiooni põhimõttest tuleb M.B. talle

§ 195

lg 3 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista, kuna selle kuriteo toimepanemine M.B. poolt ei ole tõendatud.

1. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-dest 1 ja 2, § 65 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Lääne-Viru Maakohtu
2. detsembri
3. a ja Viru Ringkonnakohtu
4. veebruari
5. a otsused M.B.

§ 195

lg 3 järgi süüditunnistamise ja karistamise osas ning mõistab M.B.

§ 195lg 3 järgi esitatud süüdistuses õigeks.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Hannes Kiris