← Eesti

3-3-1-35-03

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-35-03

  1. september 2003 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Tea Toomi kaebus Kagu Maksuameti
  2. mai
  3. a maksuteate nr 4666,
  4. oktoobri
  5. a ettekirjutuse nr 5-03.1/2/14-3504, Riigi Maksuameti
  6. detsembri
  7. a otsuse nr 357 peale ja Kagu Maksuameti toimingule uue avansilise sotsiaalmaksu ja intressivõlgnevuse arvestamiseks ja Riigi Maksuameti toimingule avalduse mitteedastamise kohta Tartu Ringkonnakohtu
  8. oktoobri
  9. a otsus haldusasjas nr 2-3-223/2002 ja Tartu Halduskohtu
  10. juuni
  11. a otsus haldusasjas nr 3-152/2002 Tea Toom-Mezonnovi kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  12. Rahuldada Tea Toom-Mezonnovi kassatsioonkaebus osaliselt.
  13. Tühistada Tartu Halduskohtu
  14. juuni
  15. a otsus haldusasjas nr 3-152/2002 ja Tartu Ringkonnakohtu
  16. oktoobri
  17. a otsus haldusasjas nr 2-3-223/2002 osades, millega jäeti rahuldamata T. Toom-Mezonnovi kaebus Kagu Maksuameti
  18. oktoobri
  19. a ettekirjutuse nr 5-03.1/2/14-3504 ja Maksuameti
  20. detsembri
  21. a otsuse nr 357 tühistamiseks intressinõude osas. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
  22. Tunnistada õigusvastaseks Kagu Maksuameti
  23. oktoobri
  24. a ettekirjutus nr 5-03.1/2/143504 osas, millega nõuti T. Toom-Mezonnovilt intressi tasumist. Tühistada Maksuameti
  25. detsembri
  26. a otsus nr 357 osas, millega jäeti intressinõude osas rahuldamata T. ToomMezonnovi kaebus Kagu Maksuameti
  27. oktoobri
  28. a ettekirjutuse peale.
  29. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  30. Tea Toom registreeriti alates
  31. augustist 2000 füüsilisest isikust ettevõtjana. Kagu Maksuamet tegi T. Toomile
  32. oktoobril 2001 ettekirjutuse nr 5-03.1/2/14-3504, millega teda kohustati tasuma sotsiaalmaksu võlgnevus 1386 krooni ja sellelt
  33. oktoobri
  34. a seisuga arvutatud intress 97 krooni põhjusel, et tal oli tasumata
  35. mai
  36. a maksuteate nr 4666 järgi tasumisele kuuluv maksusumma. Kagu Maksuameti
  37. oktoobri
  38. a kirjaga nr 9-05/1/70-4985 teavitati T. Toomi sellest, et ta ei olnud
  39. oktoobriks 2001 tasunud
  40. aasta sotsiaalmaksu avansilisi makseid ettenähtud tähtpäevadeks
  41. juuniks ja
  42. septembriks
  43. T. Toom vaidlustas eelpool nimetatud Kagu Maksuameti ettekirjutuse kaebuse esitamisega Maksuametile. Maksuameti
  44. detsembri
  45. a otsusega nr 357 jäeti T. Toomi kaebus rahuldamata.
  46. T. Toom esitas kaebuse Tartu Halduskohtule, milles palus tühistada Kagu Maksuameti
  47. mai
  48. a maksuteate nr 4666 maksustamisobjekti ja seadusliku aluse puudumise tõttu. Samuti palus ta tühistada Kagu Maksuameti
  49. oktoobri
  50. a ettekirjutuse nr 5-03.1/2/14-3504 ja Maksuameti
  51. detsembri
  52. a otsuse nr
  53. Kaebuses vaidlustati ka Kagu Maksuameti toiming uue avansilise sotsiaalmaksu ja intressivõlgnevuse arvestamises ning Maksuameti toiming T. Toomi avalduse mitteedastamises, millest teatati
  54. detsembri
  55. a kirjas nr 8-07/
  57. Tartu Halduskohtu
  58. juuni
  59. a otsusega jäeti T. Toomi kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et: 1) Kagu Maksuametile esitatud ettevõtlusega tegeleva füüsilise isiku
  60. a sotsiaalmaksu aastadeklaratsioonist ja
  61. a tuludeklaratsioonist nähtuvalt oli T. Toomi ettevõtluse tulu 3412 krooni ja ettevõtluse tuludest tehtud mahaarvamised 7244 krooni, seega kulud ületasid tulusid 3832 krooni võrra. Seega oli sotsiaalmaksu objektiks ettevõtlusega tegelemine.
  62. aastal oli kuupalga alammääraks 1400 krooni, seega oli tema
  63. a sotsiaalmaksu minimaalne maksukohustus 1848 krooni, millest ta tasus
  64. oktoobril 2000 avansilise maksena 462 krooni. Eelnevast lähtudes väljastas Kagu Maksuamet
  65. mail 2001 maksuteate nr 4666, mille kohaselt oli T. Toom kohustatud tasuma sotsiaalmaksu 1386 krooni hiljemalt
  66. juuliks
  67. Kuna T. Toom ei maksnud
  68. mai
  69. a maksuteate nr 4666 järgi tasumisele kuuluvat maksusummat, tegi Kagu Maksuamet talle
  70. oktoobril 2001 vastava ettekirjutuse, millega nõuti ka tasumata maksusummalt alates
  71. juulist 2001 arvestatud intressi tasumist summas 97 krooni. Kohus leidis, et ettekirjutus vastab MKS § 15 lg 1 p 1 nõuetele, sisaldab intressi arvestamise metoodikat ning on seega seaduslik ja põhjendatud. 2) Alates
  72. jaanuarist 2001 kehtiva SMS § 9 lg 3 kohaselt on füüsilisest isikust ettevõtja kohustatud tasuma sotsiaalmaksu avansiliste maksetena iga kvartali kolmanda kuu
  73. kuupäevaks jooksva kvartali eest vähemalt kolmekordselt eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud kuumääralt arvutatud summas.
  74. a riigieelarvega kehtestatud kuumäär on 700 krooni, seega on
  75. aastal tasumisele kuuluv sotsiaalmaksu avansiline makse 693 krooni kvartalis. Kuna T. Toom ei olnud
  76. oktoobriks 2001 tasunud järgnevaid
  77. aasta sotsiaalmaksu avansilisi makseid ettenähtud tähtpäevadeks, siis Kagu Maksuamet teavitas teda sellest
  78. oktoobril 2001 kirjalikult. Selline kiri, millega maksumaksjat teavitati maksuseadustest tulenevate kohustuste täitmata jätmisest, ei riku kaebuse esitaja õigusi ega piira tema vabadusi, kuna see on meeldetuletava iseloomuga ega pane maksumaksjale täiendavaid kohustusi. 3) Riigi Maksuamet on Avaldustele vastamise seaduses sätestatud korras vastanud T. Toomi avaldusele, milles tehti ettepanek Sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu koostamiseks. Seega on Maksuameti toiming selles osas igati seaduspärane. 4) Kaebuse esitaja taotlus Maksukorralduse seaduse, Haldusõiguserikkumiste seadustiku, Äriseadustiku §-de 1, 76 ja 78 ning Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 5 ja § 13 lg 2 põhiseadusevastaseks tunnistamiseks jääb rahuldamata, kuna Haldusõiguserikkumiste seadustik ja Äriseadustik ei ole maksuseadused ega saa tekitada kaebajale maksukohustusi, mistõttu nad ei ole antud vaidluses asjassepuutuvad. Vaidlustatud ei ole ühtegi maksuõigussuhet, millest oleks tekkinud maksukohustus SMS § 2 lg 5 alusel ning SMS § 13 lg 2 ei mõjuta kaebaja sotsiaalmaksu kohustuse ulatust
  79. a maksustamisperioodil, mistõttu tuleb jätta rahuldamata taotlus nende sätete põhiseadusevastaseks tunnistamiseks.
  80. T. Toom esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tühistada avansilise sotsiaalmaksu juurdemääramise ja intressi määramise ettekirjutused ning kohustada maksuametit esitama vastulauses esitatud taotlus ministeeriumi pädevale komisjonile.
  81. Tartu Ringkonnakohtu
  82. oktoobri
  83. a otsusega jäeti T. Toomi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga, et kaebaja puhul on seadusest tulenevalt maksustatud ettevõtlusega tegelemine ning maksu suuruse arvestuse aluseks on sellisel juhul kuupalga alammäär. Asjaolu, et ettevõtlusega tegeleja on ravikindlustusega hõlmatud üliõpilane, ei vabasta teda kui ettevõtjat maksukohustuse täitmisest, mistõttu vaidlustatud maksuteade nr 4666 on seadusega kooskõlas. Põhjendamatu on apellandi väide, et avansilise sotsiaalmaksuga maksustamine on ahistamine ettevõtluse tunnustel. Ettevõtlusega tegelemine on isiku vaba tahte väljendus ning see, et isik on samaaegselt üliõpilane või teise tööandja juures töötamise tõttu ravikindlustusega hõlmatud, ei ole aluseks erandite tegemiseks tema suhtes, võrreldes teiste ettevõtjatega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  84. T. Toom-Mezonnov esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu ja Tartu Halduskohtu otsused ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Kassatsioonkaebuses viidatakse Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  85. novembri
  86. a otsusele nr 3-4-1-8-02 ning leitakse, et selle otsuse alusel tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada. Samuti leitakse kassatsioonkaebuses, et kui maksustatav ettevõtlustulu puudub, on sotsiaalmaksu minimaalmääraga maksustamine üliõpilase diskrimineerimine ettevõtluse registreerimise tunnustel, kuna ta peab maksma ravi- ja pensionikindlustuse eest, mis tal on seaduslikult olemas ning seadus ei näe ette kahte ravikindlustust või kahte samaaegset pensionistaaži. Sotsiaalmaksuseadus, sätestades maksustamisobjektiks ettevõtlustulu, piirab Äriseadustiku § 78 ulatust. Ettekirjutus tugineb Haldusõiguserikkumiste seadustikule ning võimaldab maksujõuetut ettevõtjat trahvida, mis on vastuolus Põhiseaduse § 20 lg-s 6 sätestatuga. Seetõttu on vaidlustatud õigusaktidena asjassepuutuvad ka Äriseadustik ja Haldusõiguserikkumiste seadustik, mistõttu ringkonnakohus oleks pidanud algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse.
  87. Maksuameti kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
  88. jaanuaril 2003 jõustunud Palgaseaduse, tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse, kogumispensionide seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seadusega kehtestati kuni
  89. juunini 2002 arvestatavate intresside määrad. Seetõttu puudub vajadus tühistada sisuliselt õiget intressinõuet. Kagu Maksuameti kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  90. novembri
  91. a otsus nr 3-4- 1-8-02 ei saa olla aluseks Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistamisele. Ringkonnakohtu otsus kuulutati
  92. oktoobril 2002, s.o 13 päeva enne Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsust ning kaebuse esitaja ei taotlenud kohtult menetluse peatamist põhjusel, et Riigikohtus toimub maksuhalduri poolt arvestatavate intresside osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Ebaõige on kaebuse esitaja väide, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud Sotsiaalmaksuseadust. Sotsiaalmaksuseaduse §-st 1 ja § 2 lg-st 4 tuleneb, et füüsilisest isikust ettevõtja puhul on sotsiaalmaksuga maksustatud ettevõtlusega tegelemine. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  93. Riigikohtu halduskolleegium märgib kõigepealt, et Kagu Maksuamet esitas
  94. augustil 2003 Riigikohtule taotluse menetluse lõpetamiseks käesolevas asjas intressinõude osas seoses sellega, et Kagu Maksuamet oli
  95. augusti
  96. a otsusega nr 5-04.1/3073 tunnistanud kehtetuks vaidlustatud
  97. oktoobri
  98. a ettekirjutuse intressinõude osas. HKMS § 24 lg 1 p 3 võimaldab menetluse lõpetamist, kui kaevatav haldusakt on kehtetuks tunnistatud, välja arvatud siis, kui kaebuse esitaja taotleb asja läbivaatamist. T. Toom-Mezonnov ei nõustunud intressinõude osas menetluse lõpetamisega. Seetõttu vaatab Riigikohtu halduskolleegium läbi T. Toom-Mezonnovi kassatsioonkaebuse ka intressinõude osas. Kuna aga Kagu Maksuamet tunnistas oma ettekirjutuse intresside osas juba kehtetuks, siis ei ole T. Toom-Mezonnovi kaebuse rahuldamise korral võimalik ettekirjutust selles osas enam tühistada, vaid üksnes õigusvastaseks tunnistada.
  99. Kagu Maksuameti
  100. oktoobri
  101. a ettekirjutusega nr 5-03.1/2/14-3504 kohustati T. ToomMezonnovit tasuma lisaks 1386 krooni suurusele sotsiaalmaksu summale ka MKS § 28 lg 1 ja lg 4 alusel 97 krooni intresse. T. Toom-Mezonnov vaidlustas ettekirjutuse kaebuse esitamisega Riigi Maksuametile ning selle kaebuse rahuldamata jätmise järel kaebuse esitamisega Tartu Halduskohtusse. Ka Tartu Halduskohus ning Tartu Ringkonnakohus jätsid T. Toom-Mezonnovi kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Tartu Ringkonnakohtu otsus tehti
  102. oktoobril
  103. Pärast seda otsust jõustus
  104. novembril 2002 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus, millega tunnistati, et Maksukorralduse seaduse (
  105. jaanuarist 1994 kuni
  106. maini 1996 ning
  107. maist 1996 kuni
  108. juunini 2002 kehtinud redaktsioonides) § 28 lg 4 oli põhiseadusevastane osas, millega sama paragrahvi
  109. lõikes sätestatud intressi määra kehtestas rahandusminister. Samuti tunnistati nimetatud otsuses, et rahandusministri
  110. jaanuari
  111. a määrusega nr 16,
  112. novembri
  113. a määrusega nr 85,
  114. märtsi
  115. a määrusega nr 20 ja
  116. septembri
  117. a määrusega nr 78 kehtestatud intressimäärad olid Maksukorralduse seaduse § 28 lg-s 1 sätestatud intressi määra kehtestamise osas põhiseadusevastased. Seega on ettekirjutuse aluseks osas, milles nõuti T. Toom-Mezonnovilt intresside tasumist, põhiseadusevastaseks tunnistatud õigustloovate aktide sätted. Kui kohaldamisele kuuluv õigustloov akt on kohtumenetluse ajal tunnistatud põhiseadusevastaseks, siis peab kohus neid muutusi arvestama (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  118. augusti
  119. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-40-03). Seetõttu rahuldab Riigikohus T. Toom-Mezonnovi kassatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab Tartu Ringkonnakohtu ja Tartu Halduskohtu otsused osas, milles jäeti rahuldamata T. Toom-Mezonnovi kaebus Kagu Maksuameti
  120. oktoobri
  121. a ettekirjutuse ja Maksuameti
  122. detsembri
  123. a otsuse tühistamiseks intressinõude osas. Riigikohtu halduskolleegium tunnistab õigusvastaseks Kagu Maksuameti
  124. oktoobri
  125. a ettekirjutuse nr 5-03.1/2/14-3504 osas, millega kohustati T. ToomMezonnovit tasuma intresse summas 97 krooni. Samuti tühistab Riigikohus Maksuameti
  126. detsembri
  127. a otsuse nr 357 osas, millega jäeti rahuldamata T. Toom-Mezonnovi kaebus ettekirjutuse tühistamiseks intressi osas. Antud asjas intressi osas tehtud haldusaktide ja kohtuotsuste õigusvastaseks tunnistamist ja tühistamist ei takista ka asjaolu, et
  128. jaanuaril 2003 jõustunud Palgaseaduse, tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse, kogumispensionide seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse § 5 lõikega 2 muudeti MKS § 163 lg-t 2 ja kehtestati selle sättega tagasiulatuvalt
  129. jaanuarist 1994 kuni
  130. juunini 2002 tähtpäevaks tasumata maksusummalt arvestatavate intresside määrad. Kuna
  131. juulil 2003 jõustus Maksukorralduse seaduse § 163 muutmise seadus, millega tunnistati eelmainitud MKS § 163 lg 2 tagasiulatuvalt kehtetuks alates
  132. jaanuarist 2003, siis ei oma see säte enam regulatiivset tähendust.
  133. Vaidlustatud
  134. mai
  135. a maksuteatega nr 4666 nõudis Kagu Maksuamet T. ToomMezonnovilt
  136. a ettevõtlusega tegeleva isiku sotsiaalmaksu aastadeklaratsioonis esitatud andmete alusel 1386 krooni tasumist. Seega kuulus sotsiaalmaksukohustuse tekkimise osas kohaldamisele enne
  137. jaanuari 2001 kehtinud Sotsiaalmaksuseaduse redaktsioon. Riigikohtu halduskolleegium on
  138. juuni
  139. a otsuses nr 3-3-1-37-01 märkinud järgmist: "[K]uni
  140. a
  141. jaanuarini kehtinud Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p. 4 järgi oli selle maksu objektiks ettevõtlusega tegeleva füüsilise isiku ettevõtlusest saadud tulu. Sama paragrahvi lõikes 4 aga sätestati, et ettevõtlusega tegelev füüsiline isik ei või üldjuhul tasuda sotsiaalmaksu vähem kui kalendriaasta kõigi kuude palga alammäärade summalt. Järelikult tuleb sellises ulatuses tasuda sotsiaalmaksu ka neil ettevõtlusega tegelevatel füüsilistel isikutel, kes ei saanudki ettevõtlusest tulu. Seepärast on sotsiaalmaksu objektiks mitte üksnes tulu, vaid ettevõtlusega tegeleva füüsilise isiku puhul ka tema ettevõtlus, kusjuures maksusumma arvutamisel lähtutakse ettevõtlusest saadud tulu suurusest." Eelnevast järelduvalt on ekslik kassatsioonkaebusest ilmnev seisukoht, nagu oleks füüsilisest isikust ettevõtja sotsiaalmaksuga maksustamisel oluline vaid tulu saamine. Oluline on ka ettevõtlusega tegelemine.
  142. Kassaatori arvates on maksustatava ettevõtlustulu puudumisel füüsilisest isikust ettevõtjaks oleva üliõpilase sotsiaalmaksu minimaalmääraga maksustamine üliõpilase diskrimineerimine ettevõtluse tunnusel, kuna füüsilisest isikust ettevõtja peab maksma ravi- ja pensionikindlustuse eest, mis antud juhtumil on tal niigi olemas. Sisuliselt väidab kassaator, et üliõpilasest füüsilisest isikust ettevõtja, kes ei saa ettevõtlusest tulu, ei pea sotsiaalmaksu maksma. Sellisel juhul tekiks aga olukord, kus sellised üliõpilased, kes on füüsilistest isikutest ettevõtjad, ning muud füüsilistest isikutest ettevõtjad oleksid ebavõrdses olukorras - esimesed ei peaks sotsiaalmaksu maksma, teised aga peaksid. Nii saaksid üliõpilastest ettevõtjad alusetu maksueelise. Analoogiliselt peaks sellisel juhul sotsiaalmaksust vabastama ja sellega alusetu maksueelise looma ka töötavate üliõpilaste tööandjatele. Lisaks jätab kassaator tähelepanuta, et pensioniõigusliku staaži kulgemine ja ravikindlustuse tagamine ei ole ainukesed hüved, mida sotsiaalmaksu maksja saab. Näiteks sõltub Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 11 lg 1 p-st 3 nähtuvalt vanaduspensioni suurus kindlustusosaku suurusest, mille suurus omakorda sõltub pensionikindlustatu isikustatud sotsiaalmaksu suurusest. Seega saab üliõpilasest füüsilisest isikust ettevõtja sotsiaalmaksu maksmise eest ka täiendava hüve suureneb talle tulevikus makstav pension. Samuti on näiteks Ravikindlustuse seaduse § 55 lg-st 5 nähtuvalt ajutise töövõimetuse korral makstava hüvitise suurus sõltuvuses füüsilisest isikust ettevõtja poolt makstud sotsiaalmaksu põhjal arvutatud tulu suurusest. Selliselt on ajutise töövõimetuse korral üliõpilasest füüsilisest isikust ettevõtjal õigus saada tema poolt makstud sotsiaalmaksul põhinevat hüvitist. Füüsilisest isikust ettevõtjaks või töötajaks mitteoleval üliõpilasel selline õigus puudub. Eeltoodu tõttu ei leia Riigikohtu halduskolleegium, et üliõpilasest füüsilisest isikust ettevõtja sotsiaalmaksukohustus oleks alusetu või diskrimineeriv. Selliste valikute tegemine on seadusandja pädevuses. Riigikohtu halduskolleegium ei näe alust kehtiva regulatsiooni vaidlustamiseks põhiseaduslikkuse järelevalve korras.
  143. Põhiseaduse § 15 lg-st 1 tulenevalt peab põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks kohtumenetluses olema vastava õigustloova akti säte kohaldamisele kuuluv ehk asjassepuutuv. Vaidlustatud säte peab olema kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega (vt Riigikohtu üldkogu
  144. oktoobri
  145. a otsus nr 3-4-1-5-02). Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu kassaatori väidetega, et Haldusõiguserikkumiste seadustiku sätted ja Äriseadustiku § 78 on käesolevas vaidluses asjassepuutuvad. Ehkki Kagu Maksuameti
  146. oktoobri
  147. a ettekirjutuses nr 5-03.1/2/14-3504 oli viidatud võimalusele ettekirjutuse täitmata jätmise eest HÕS § 141 lg 4 alusel rahatrahvi määramiseks, ei ole T. Toom-Mezonnovi suhtes nimetatud sanktsiooni rakendatud. Seega ei ole HÕS § 141 lg-t 4 käesolevas asjas kohaldatud ning järelikult ei ole HÕS § 141 lg 4 ega ükski teine selle seadustiku säte käesoleva haldusasja lahendamisel asjassepuutuv. Äriseadustiku § 78 kohaselt vastutab füüsilisest isikust ettevõtja oma kohustuste eest kogu oma varaga. Kassaator ei ole põhjendanud, milline on nimetatud sätte asjassepuutuvus käesoleva haldusasja lahendamisel. T. Toom-Mezonnovil tekkis sotsiaalmaksu tasumise kohustus Sotsiaalmaksuseaduse sätete, mitte aga Äriseadustiku § 78 alusel. Seetõttu ei ole ka Äriseadustiku § 78 käesolevas asjas asjassepuutuv.
  148. Kassatsioonkaebusest võib järeldada, et kassaator vaidlustab ka seda, et Maksuamet tegi
  149. detsembri
  150. a otsuse nr 357 kümnepäevase hilinemisega ning et Maksuamet ei edastanud tema ettepanekut Sotsiaalmaksuseaduse muutmiseks rahandusministri kaudu Vabariigi Valitsusele. Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kohtud oleksid võtnud seisukoha, kas Maksuameti
  151. detsembri
  152. a otsus T. Toom-Mezonnovi kaebuse lahendamiseks oli hilinenud või mitte. Seetõttu ei ole võimalik selles osas seisukohta võtta ka Riigikohtu halduskolleegiumil, kuna see eeldaks faktiliste asjaolude väljaselgitamist, mida Riigikohus HKMS § 64 lõikest 2 tulenevalt teha ei saa. Samas märgib halduskolleegium, et vaidlustatud maksuteate ja ettekirjutuse õiguspärasuse seisukohalt ei oma Maksuameti väidetav kümnepäevane viivitus T. Toom-Mezonnovi kaebuse lahendamisel tähtsust. Lisaks nähtub Tartu Halduskohtu otsusest, et T. Toom-Mezonnov vaidlustas halduskohtule esitatud kaebuses Maksuameti
  153. detsembri
  154. a otsuse nr 357 üksnes "probleemi sisulise mittelahendamise tõttu", mitte viivitamise tõttu. Halduskohtu otsusest nähtuvalt esitas T. Toom-Mezonnov Maksuametile avalduse, milles palus teha rahandusministri kaudu Vabariigi Valitsusele ettepanek Sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu koostamiseks. Halduskohus leidis asja läbivaatamisel, et Maksuamet vaatas avalduse läbi ja vastas sellele Avaldustele vastamise seaduses sätestatud korras, mistõttu Maksuamet on toiminud seaduspäraselt. Riigikohtu halduskolleegium nõustub selle seisukohaga. Eeltoodust tulenevalt jääb T. Toom-Mezonnovi kassatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.