KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-102-03 Otsuse kuupäev 18. september 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar Kohtuasi S. T. väärt

§ 144järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 17.

veebruari

1. a otsus väärteoasjas nr 2-4-3-/2003 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S. T. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Ain Laansalu kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
2. august
3. a Istungil osalenud isikud S. T. kaitsja Ain Laansalu Resolutsioon
4. Tühistada Tartu Maakohtu
5. jaanuari
6. a ja Tartu Ringkonnakohtu
7. veebruari
8. a kohtuotsused S. T. väärteoasjas

§ 144järgi ja lõpetada asjas menetlus Kar

SRS § 5 lg 1 ja § 6 lg 1 alusel.

1. S. T. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Ain Laansalu kassatsioonkaebus rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. S. T.-le koostati
3. juulil
4. a haldusõiguserikkumise protokoll, mille kohaselt ta
5. aprillil,
6. juunil ja
7. juunil
8. a Tartus aadressil X 85-64 sõimas huligaansel ajendil H. E.-i ebatsensuursete sõnadega. Sellega pani ta toime

§ 144järgi kvalifitseeritava teo.

1. Tartu Maakohtu
2. jaanuari
3. a otsusega karistati S. T.-t

§ 144järgi 21 trahviühiku ehk 1260 krooni suuruse rahatrahviga.

Kohus leidis, et ebatsensuursete väljendite kasutamine oli kantud huligaansest motiivist. S. T. näitas üles lugupidamatust kaasinimeste (s.o kõigi, kes sõimu kuulsid) ja õiguskorra vastu. Ebatsensuursete väljendite kasutamine H. E.-i juures kodus ei ole seejuures vastutust välistavaks asjaoluks, sest huligaansel motiivil ja ajendil toimepandud kaasinimeste vastu lugupidamatust väljendav tegu ei eelda avalikku kohta. Oma käitumisega häiris S. T. lisaks H. E.-le ka E. T.-i ja tema laste rahu, kes kuulsid menetlusaluse isiku poolt H. E.-i sõimamist. Seega on S. T. käitumine käsitletav ka avaliku korra rikkumisena. Avalik kord on tavadega, heade kommetega, normidega või reeglitega kinnistatud isikutevahelised suhted ühiskonnas, mis tagavad igaühele avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. Kohus märkis, et ka 1. septembril 2002. a kehtima hakanud Karistusseadustiku § 262 sätestab vastutuse avaliku korra rikkumise eest ja sellega on hõlmatav ka

§-s 144 sätestatud väärteo kirjeldus ning menetletav rikkumine on kestvalt karistatav.

1. S. Teder esitas Tartu Maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles otsuse tühistamist ja asjas menetluse lõpetamist. Kaebuses leiti, et tunnistajate ütlused, millele Tartu Maakohus otsuse tegemisel tugines, olid valed ja kantud soovist teda süüdistada. Lisaks leidis apellant, et KarS § 262 kasutab mõistet "avalik koht", mille hulka ei saa lugeda korterit ning seetõttu ei ole tema tegu Karistusseadustiku järgi enam karistatav.
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. veebruari
4. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhistustega ega pidanud vajalikuks neid korrata. Samuti leidis ringkonnakohus, et maakohus on motiveerinud, miks ta peab õigeks tunnistajate ütlusi ega loe tõesteks S. T. ütlusi. Maakohus on õigesti leidnud, et toimepandud rikkumine ei ole Karistusseadustiku jõustumisega dekriminaliseeritud.
5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse S. T. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Ain Laansalu, kes taotleb Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist ja menetluse lõpetamist. Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud vääralt kohaldanud materiaalõigust, leides ekslikult, et protokollis kirjeldatud tegu on karistatav ka peale Karistusseadustiku jõustumist. KarS § 262 sätestab karistuse "avalikus kohas teiste isikute rahu või avaliku korra muu rikkumise eest." Väidetava teo toimepanemise koht - korter ei ole avalik koht. Samuti on kassaator seisukohal, et kohtud on rikkunud menetlusõigust, kuna ei ole piisavalt põhistanud, miks nad leiavad, et väidetav tegu on endiselt karistatav.
6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas kassaator kassatsioonkaebuses esitatud taotlust. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 6 lg 1 sätestab, et enne karistusseadustiku jõustumist toimepandud haldusõiguserikkumise kohta alustatud füüsilise või juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asi lõpetatakse sama seaduse § 5 lõigetes 1 ja 2 ettenähtud alusel. Sama seaduse § 5 lg 1 kohaselt vabastatakse karistusest füüsiline isik ja juriidiline isik, kellele on määratud karistus haldusõiguserikkumise eest, mis karistusseadustiku või muu väärteokoosseisu sätestava seaduse järgi ei ole enam karistatav väärteona ega kuriteona. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 5 lg 2 sätestab, et füüsilise või juriidilise isiku poolt enne karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on väärteona karistatav ka karistusseadustiku või muu seaduse järgi, kvalifitseeritakse haldusõiguserikkumiste seadustiku või muu haldusõiguserikkumise koosseisu ettenägeva seaduse vastava paragrahvi järgi. Nendest sätetest lähtudes tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates esmalt kaaluda, kas haldusõiguserikkumise protokollis kirjeldatud S. T. tegu, mis on kvalifitseeritud

§ 144

järgi, on väärteona või kuriteona karistatav ka Karistusseadustiku või muu seaduse järgi. Kui sellele küsimusele on vastus eitav, siis kuulub menetlus asjas lõpetamisele KarSRS § 6 lg 1 alusel. Kui aga kaalumise tulemuseks on jaatav vastus, siis tuleb tegu KarSRS § 5 lg 2 kohaselt kvalifitseerida Haldusõiguserikkumiste seadustiku järgi. 8. Pisihuligaansuse (

§ 144) koosseisu Karistusseadustikus ei ole. Sellele kõige lähedasem väärteokoosseis on Kar

S §-s 262 sätestatud avaliku korra rikkumine. Avaliku korra rikkumine KarS § 262 järgi (avalikus kohas teiste isikute rahu või avaliku korra muu rikkumise eest - ...) eeldab obligatoorselt, et tegu oleks toime pandud avalikus kohas või et teo tagajärjel oleks rikutud väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või avalikku korda rikutakse muul viisil (mitte rahu rikkumisega). Samas ei nõua seadus avaliku korra rikkumise subjektiivse koosseisu tunnustena tahtluse, motiivi, eesmärgi ega ajendi tuvastamist. Väärteona on KarS § 15 lg 3 kohaselt karistatav ka ettevaatamatu tegu, mis rikub avalikku korda. Seega ei ole tegu, mis pole toime pandud avalikus kohas ja mille tagajärjel ei rikuta teiste isikute rahu ega rikuta muul viisil avalikku korda kvalifitseeritav avaliku korra rikkumisena KarS § 262 järgi.

1. Avalikuks kohaks loetakse selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õiguserikkujaga isiklikult seotud. Avaliku korra all on kohtupraktikas mõistetud tavadega, heade kommetega, normidega või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi (RT III 1996, 12, 167 ja 25, 334). Teiste isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, mistõttu selle all tuleb eelkõige mõista teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste isikute suhtes, kui need teod ei moodusta eraldi süüteo koosseisu. Sellisteks tegudeks võivad olla näiteks lärmamine või muu müra tekitamine, ebasündsate väljendite kasutamine, teiste isikute tülitamine jms. Avaliku korra muu rikkumisena tuleb käsitada näiteks avaliku asja rikkumist, lõhkumist või omavolilist teisaldamist, kui puuduvad kuriteo tunnused KarS § 204 järgi, samuti alkoholi pruukimist avalikus kohas või alkoholijoobes avalikku kohta ilmumist jms. Seejuures tuleb silmas pidada, et iga pisirikkumist ei ole õige käsitada väärteona KarS § 262 järgi. Väärteona on võimalik käsitada vaid tegusid, millega ilmselgelt rikutakse avaliku korra sisuks olevaid norme ja reegleid.
2. Eravalduses toimepandud tegu, mille tagajärjel ei rikuta avalikku korda, ei ole kvalifitseeritav avaliku korra rikkumisena KarS § 262 järgi ehkki sellel teol võisid olla muud selle väärteo koosseisu tunnused. Näiteks isikute rahu rikkumine eluruumides (

§ 145) ja solvamine (Kr

K § 130), kui sellega ei rikutud kolmandate isikute rahu väljaspool seda eluruumi, kus tegu toime pandi, ei ole kvalifitseeritavad KarS § 262 järgi. Karistusseadustiku järgi ei ole sellised teod enam karistatavad. Sellistel juhtudel on rikutud õigusi võimalik kaitsta eraõiguslike vahenditega. Küll aga on Karistusseadustiku järgi endiselt karistatavad näiteks valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale ebaseaduslik tungimine (KarS § 266), seejuures on seadusest kõrvaldatud selle väärteokoosseisu osas piirangud, mis olid kehtestatud

§-s 1443. Samuti on KarS § 267 järgi endiselt karistatav võõrast hoonest, ruumist, sõidukist ja piirdega alalt lahkumise nõude täitmata jätmine, mis oli karistatav ka

§ 1444järgi.

1. Haldusõiguserikkumise protokolli kohaselt sõimas S. T.
2. aprillil,
3. juunil ja
4. juunil
5. a huligaansel ajendil Tartus aadressil X 85-64 H. E.-i ebatsensuursete sõnadega. Asja materjalidest nähtub, et aadressil X 85-64 asub H. E.-i korter. Seega ei ole teo toimepanemise kohaks avalik koht. Asjas puuduvad tõendid, et S. T. käitumine oleks rikkunud väljaspool seda korterit viibinud isikute rahu. Seega ei ulatunud S. T. käitumise tagajärg väljapoole H. E. korterit, s.t avalikku kohta. Järelikult ei ole S. T. käitumine, mida on kirjeldatud haldusõiguserikkumise protokollis, käsitatav avaliku korra rikkumisena KarS § 262 järgi. Haldusõiguserikkumise protokollist ei nähtu, et S. T. oleks korterisse tunginud ebaseaduslikult või et ta oleks keeldunud täitmast H. E. nõuet korterist lahkumiseks. Seega ei ole võimalik S. T. käitumist kvalifitseerida ka väärteona KarS § 266 või § 267 järgi. Eeltoodu alusel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tartu Maakohus ja Tartu Ringkonnakohus on haldusõiguserikkumise protokollis kirjeldatud teo eest S. T.

§ 144

järgi süüditunnistamise ja karistamisega ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, sest Karistusseadustiku järgi ei ole see tegu enam karistatav ei väärteona ega kuriteona. Seega tuleb kohtuotsused tühistada ja asja menetlus lõpetada KarSRS § 5 lg 1 ja § 6 lg 1 alusel. Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar