KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-97-03 Otsuse kuupäev 18. september 2003 Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris Kohtuasi M.K. süüdistusasi Kr

§ 139lg 2 p 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 8.

aprilli

1. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-59-2003 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetu M.K., kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
2. august 2003 Istungil osalenud isikud M.K. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon
3. Tartu Ringkonnakohtu
4. aprilli
5. a otsus M.K. süüdistusasjas KrK §

§ 139lg 2 p 1 järgi jätta muutmata.

1. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Tartu Maakohtu
3. detsembri
4. a otsusega tunnistati M.K. süüdi KrK § 188 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 6240 krooni. Keskkonnainspektsiooni tsiviilhagi jäeti läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Sama kohtuotsusega tunnistati M.L. süüdi KrK § 17 lg 6 ja § 188 järgi ning karistati rahalise karistusega 4160 krooni. Tema osas ei ole kohtuotsust kassatsiooni korras vaidlustatud. Kohtu alla olid M.K. ja M.L. antud süüdistuses KrK §

§ 139

lg 2 p 1 järgi selles, et nad ühisel kokkuleppel, võõrast metsast puidu salajase varguse eesmärgil ning soovides kasutada varguse toimepanemise vahendina raietöölisi, ajavahemikus

1. a novembrist kuni detsembri alguseni selgitasid välja T maakonnas P vallas N külas H maaüksusel asuvas L.K-le kuuluvas metsas raielangi piirid. M.L. näitas raielangi piirid ette raietöölistele ning lasi neil raiuda metsast maha tuulemurru, tuuleheite ja kasvavaid puid kokku 141 tm puitu. Omaniku sekkumise tõttu ei õnnestunud puitu metsast välja vedada ja kuritegu jäi lõpule viimata süüdlaste tahtest mitteolenevatel põhjustel.
2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti prokurör, kes palus tühistada maakohtu otsuse M.K. süüdimõistmise osas KrK § 188 järgi ning M.L. süüdimõistmise osas KrK § 17 lg 6 ja § 188 järgi ning neile karistuse mõistmise osas. Ta taotles M.K. ja M.L. süüditunnistamist KrK §

139 lg 2 p 1 järgi ning neile karistuseks 9 kuu vangistuse mõistmist, määrates, et KarS § 74 alusel ei pöörata mõistetud karistusi täitmisele, kui kohtualused kaheaastase katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu või haldusõiguserikkumist ja täidavad KarS § 75 lg 1 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi. Samuti taotles ta kohustada M.K. ja M.L. KarS § 75 lg 2 p 1 alusel hüvitama kuriteoga tekitatud kahju katseaja jooksul ja mõista kohtualustelt solidaarselt välja Keskkonnainspektsiooni kasuks looduskeskkonnale tekitatud kahju 41 996 krooni.

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse M.K., kes palus tühistada maakohtu otsuse ning mõista ta õigeks. Kaebuses väitis M.K., et tal puudus tahtlus kasvavate puude raieks ning tekitatud kahju on liialt väike, et oleks täidetud omavoli kui kuriteo koosseis.
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. aprilli
4. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu
5. detsembri
6. a otsus M.K. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 188 järgi, M.L. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 17 lg 6 ja § 188 järgi ning Keskkonnainspektsiooni tsiviilhagi tsiviilkohtupidamise korras läbivaatamiseks jätmise osas. Ringkonnakohus tunnistas M.K. ja M.L. süüdi KrK §

§ 139lg p 1 järgi ning karistas neid üheksa kuu pikkuse vangistusega, mida Kar

S § 74 lg alusel ei pöörata täitmisele kui süüdimõistetud kaheaastase katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu või haldusõiguserikkumist ja täidavad KarS § 75 lg 1 sätestatud kontrollnõudeid. M.K-lt ja M.L-lt mõisteti solidaarselt Keskkonnainspektsiooni kasuks välja looduskeskkonnale tekitatud kahju 41 996 krooni. Ringkonnakohus leidis, et metsaraiet teostades ei saanud M.K. teostada oma oletatavat õigust.

1. jaanuaril
2. a tehtud kinnistamisotsuse alusel on T-l P vallas N külas asuva H kinnistu omanikuks L.K..
3. septembril
4. a on Puhja vallavanem saatnud L.K-le ja M.K-le kirja, millega teatati, et maa on kinnistatud L.K. nimele. Samas teatati ka sellest, et igasugused vaidlused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise osas tuleb lahendada kohtus. Seega oli M.K. teadlik, et temal puudub igasugune õigus H talu kinnistule ja see on L.K. omand. M.K. ei astunud mingeid samme kinnistamisotsuse vaidlustamiseks. Asjaõigusseaduse § 56 lg 1 alusel eeldatakse kinnistusraamatu kande õigsust. Kuna M.K. oli ametiisikutelt teada saanud, et tal puudub õigus käesolevale kinnistule, siis ei saanud tal tekkida ka mingit oletatavat õigust. Seega, raiudes võõrast metsa, pani M.K. toime salajase varguse. M.K. organiseeris metsaplaani ja M.L. organiseeris selle alusel metsatöölised. Seega tegutsesid M.K. ja M.L. kooskõlastatult ja nende mõlema puhul on tegemist varguse kaastäideviijatega. M.L. teadis, et M.K-l puudus õigus raiet teostada, kuna puudusid raiet õigustavad dokumendid. Kuna kuritegu jäi lõpule viimata omaniku esindaja sekkumise tõttu, siis kuulub kohtualuste tegevus kvalifitseerimisele salajase varguse katsena KrK §

139 lg 2 p 1 järgi. MENETLUS RIIGIKOHTUS

1. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu M.K.. Kaebuse esitaja leiab, et ringkonnakohtu otsusega kohaldati ebaõigesti kriminaalseadust ja rikuti oluliselt kriminaalmenetluse seadust, sest kohtuotsuses ei ole motiveeritud apellatsioonkaebuses tõstatud probleemide rahuldamata jätmist. Samuti leiab kassaator, et tema tegutses raie organiseerimisel vaid oma alaealise lapse T.K. seadusliku esindajana. Ta leiab, et T.K-le, kes on
2. oktoobril
3. a surnud R.K. seadusjärgne pärija, kuulub õigus poolele vaidlusalusest kinnistust. Kassaatori arvates ei ole Tartu Ringkonnakohtu
4. aprilli
5. a otsuses hinnatud kogumis kriminaalasjas kogutud tõendeid; kohus on ekslikult asunud seisukohale, et kassaator soovis ka kasvava metsa raiumist ning kohus on ebaõigesti hinnanud kannatanule ja looduskeskkonnale tekitatud kahju suurust. Kassaator palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu
6. aprilli
7. a kohtuotsuse ja saata asja uueks läbivaatamiseks samale kohtule või mõista ta õigeks.
8. Riigikohtu istungil toetas M.K. kaitsja kassatsioonkaebust ja palus selle rahuldada. Prokurör vaidles kaebusele vastu. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9. M.K. mõisteti Tartu Ringkonnakohtu
10. aprilli
11. a otsusega KrK §

§ 139

lg 2 p 1 järgi süüdi selle eest, et ta koos M.L-ga organiseeris müümise eesmärgil metsaraie T maakonnas P vallas N külas H maaüksusel. Ringkonnakohtu otsuses on motiveeritult näidatud, et M.K. oli seejuures teadlik, et kõnealune maa kuulub omandiõiguse alusel L.K-le. Eelnevast tulenevalt teadis M.K., et tal ei ole õigust kõnealusel maal raie teostamiseks. Ringkonnakohtu otsuses näidatakse motiveeritult, et M.L. ja M.K. tegutsesid varguse organiseerimisel ühiselt. Väited, et M.K. ei soovinud kasvava metsa raiumist ja raiebrigaad ületas M.L-lt saadud volitusi, on ringkonnakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt alusetud. Samuti on kohus põhjendatult rahuldanud tsiviilhagi.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel on ringkonnakohus jõudnud õigele järeldusele, et M.K-l puudus igasugune õigus süüdistuses märgitud metsale. Seda tõendavad ringkonnakohtu otsuses viidatud Puhja vallavanema
2. septembri
3. a kiri nr 158 Leida ja M.K-le, milles muu hulgas teatatakse, et süüdistuses märgitud maadele on L.K-le tehtud
4. jaanuaril
5. a kinnistamisotsus. Sama kinnitab ka asjaolu, et raie toimus ajavahemikul
6. a novembrist kuni detsembri alguseni, seega pärast vallavanema eespool märgitud kirja saamist. H talu maade L.K-le tagastamise otsuse tühistamiseks esitas M.K. Puhja Vallavolikogule taotluse alles pärast raie teostamist, s.o
7. detsembril
8. a (kd 1 t.l 41). Samuti puuduvad asjas tõendid, mis oleksid andnud aluse M.K-l oletada, et temal endal või tema alaealisel pojal oli raie teostamise ajal mingi õigus nimetatud metsale. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
9. aprilli
10. a kohtuotsuse muutmata. Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Hannes Kiris