KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-90-03 Otsuse kuupäev 19. september 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris Kohtuasi Kriminaalasi I.F.

§ 424järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 20.

märtsi

1. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/165/2003 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik I.F. kaitsja vandeadvokaat Urmas Kõrgessaar, kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
2. august
3. a Istungil osalenud isikud I.F. kaitsja vandeadvokaat Urmas Kõrgessaar, riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon
4. Tühistada Tallinna Linnakohtu
5. jaanuari
6. a kohtuotsus ning Tallinna Ringkonnakohtu
7. märtsi
8. a kohtuotsus I.F.i süüditunnistamises ja karistamises

§ 424järgi.

2. Mõista I.F.

§ 424järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

1. Kassatsioonkaebus rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Tallinna Linnakohtu
3. jaanuari
4. a otsusega tunnistati I.F. süüdi

§ 424

järgi ja teda karistati rahalise karistusega 330 miinimumpäevamäära, s.o 16 500 krooni.

§ 50

lg 1 alusel võttis linnakohus lisakaristusena I.F-lt üheks aastaks ära mootorsõiduki juhtimisõiguse. I.F. tunnistati süüdi selles, et ehkki teda oli

1. septembril
2. a HÕS § 96 lg 1 järgi karistatud mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, juhtis ta joobeseisundis
3. septembril
4. a kella 06.00 ajal Tallinnas S ja L tänava ristmikul mootorsõidukit Mercedes Benz. Linnakohus asus seisukohale, et I.F. on käsitletav mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest varem karistatud isikuna

§ 424tähenduses. Kohus märkis, et Karistusregistri seaduse (edaspidi Kar

RS) § 26 lg 5

1. septembrist
2. a kehtiva redaktsiooni kohaselt katkeb karistusandmete kustutamise tähtaja kulgemine, kui isik paneb enne karistusandmete kustutamise tähtaja möödumist toime uue väärteo. Sel juhul arvestatakse tähtaega viimase väärteo eest mõistetud karistuse ärakandmisest kõigi väärtegude eest. Kohus leidis, et enne
3. septembrit
4. a sätestas samasuguse põhimõtte HÕS § 31 lg
5. Kohus märkis, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on I.F. pärast
6. septembrit 1999 karistatud korduvalt Liikluseeskirja rikkumise eest, mistõttu talle
7. septembril
8. a määratud halduskaristus ei olnud
9. septembriks
10. a kustunud.
11. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse I.F. kaitsja vandeadvokaat Urmas Kõrgessaar, kes palus linnakohtu süüdimõistva otsuse tühistada ja I.F.

§ 424järgi õigeks mõista.

Alternatiivselt taotles kaitsja I.F-le mõistetud karistuse kergendamist.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. märtsi
3. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et KarRS § 33 ülesehituse ja sõnastuse kohaselt kehtivad selles sätestatud põhimõtted alates
4. jaanuarist
5. a. Sellest järeldas kohus, et KarRS-s toodud põhimõtted kehtisid nii I.F. poolt haldusõiguserikkumise toimepanemise ajal
6. juulil
7. a kui ka talle selle eest
8. septembril
9. a karistuse määramisel. Kohtu arvates ei muuda asjaolu, et KarRS § 33 lg 2 järgi pidi see õiguserikkumine olema kantud karistusregistrisse alles hiljemalt
10. jaanuariks
11. a, olematuks õiguserikkumist ja selle eest määratud karistust ning sellekohaste andmete kustutamise korda ja tähtaegu. Ringkonnakohus märkis, et KarRS §-de 25 ja 26 kohaselt kustutatakse karistusandmed registrist ja kantakse üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud karistuse täitmisest on möödunud üks aasta. Kui aga isik paneb enne karistusandmete kustutamise tähtaja möödumist toime uue väärteo, siis tähtaeg katkeb ja tähtaega arvestatakse viimase väärteo eest mõistetud karistuse ärakandmisest. Kohus leidis, et nii KarRS
12. aprillil
13. a jõustunud redaktsiooni kui ka Karistusseadustiku kohaselt tuleb teo karistatavuse hindamisel lähtuda KarRS-st. Ringkonnakohus asus seisukohale, et I.F. poleks saanud lugeda halduskorras karistatud isikuks üksnes siis, kui ta poleks ühe aasta jooksul arvates talle
14. septembril
15. a karistuse määramisest pannud toime ükskõik millist uut väärtegu. Kohus märkis, et kriminaalasja materjalide kohaselt karistati I.F. haldustrahviga
16. augustil
17. a, mistõttu katkes talle
18. septembril
19. a mõistetud halduskaristuse kustumise tähtaeg. Kohus nentis, et ka pärast
20. augustit 2000 on I.F. korduvalt halduskorras karistatud. Sellest järeldas kohus, et I.F.l oli
21. septembril
22. a karistatus mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest ja seega oli ta ka

§-s 424 sätestatud kuriteo subjekt. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS 4. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse I.F. kaitsja vandeadvokaat U. Kõrgessaar, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja mõista I.F.

§ 424järgi õigeks.

4.1 Kaitsja on seisukohal, et I.F.l puudus

1. septembril
2. a varasem karistatus mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis

§ 424tähenduses. Kassaator leiab, et tulenevalt kuni 17. aprillini 2002. a kehtinud Kr

K § 7 lg-st 2 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsuses asjas nr 3-1-1-20-01 väljendatud seisukohast omas I.F-le
3. septembril
4. a HÕS § 96 lg 1 järgi määratud karistus kriminaalõiguslikku tähendust ühe aasta kestel pärast halduskaristuse kohaldamist, s.o kuni
5. septembrini
6. a. Kassaator juhib tähelepanu asjaolule, et KarRS § 33 lg 2 kohaselt jõustus KarRS haldusõiguserikkumise asjades tehtud lahendite alusel andmete registrisse kandmise osas
7. jaanuaril
8. a. Kriminaalkoodeksi, haldusõiguserikkumiste seadustiku ja karistusregistri seaduse muutmise seaduse § 1 muutis KrK § 7 lg-t 2 ja § 2 tunnistas kehtetuks HÕS §-i
9. Eeltoodust järeldab kassaator, et ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, nagu oleks KarRS-s sätestatud põhimõtted kehtinud juba alates
10. jaanuarist
11. Kassaator leiab, et kohtud on kohaldanud tagasiulatuvalt KarRS § 26 lg-t 5 ja raskendanud sellega Põhiseaduse § 23, HÕS § 4 ja

§ 5lg 3 vastaselt I.F.

olukorda. 4.2 Kohtud on kassaatori arvates uurinud kriminaalasja ühekülgselt ja puudulikult, kuna analüüsimata on jäetud kohtualuse ütlused, et enda arvates pani ta toime väärteo. Samuti on ringkonnakohtu otsuse kirjeldavmotiveerivas osas ebatäpselt formuleeritud apellandi seisukohad ja jäetud tähelepanuta apellatsioonkaebuse väited kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse osas.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil kaitsja toetas kassatsioonkaebust, prokurör taotles jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et linnakohtu ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. 6.2 Nii Tallinna Linnakohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus on veenvalt põhjendanud, et
2. septembril
3. a, mil I.F. juhtis mootorsõidukit joobeseisundis, ei olnud talle
4. septembril
5. a samasuguse rikkumise eest määratud halduskaristus kustunud. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub väitega, et nii HÕS § 31 kui ka

R §-d 25 ja 26 reguleerivad haldusõiguserikkumise eest karistuse kustutamist samasuguste reeglite järgi - isikut ei peeta halduskorras karistatuks, kui ta ühe aasta jooksul pärast halduskaristuse täideviimise lõppemist ei ole toime pannud uut haldusõiguserikkumist. Seega oli I.F.

1. septembril
2. a joobnuna autot juhtides isik, kellel oli kehtiv karistus mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest. 6.3 Kohtud on aga jätnud tähelepanuta asjaolu, et I.F. poolt
3. septembril
4. a toimepandud rikkumise ajal kehtis KrK § 7 lg 2 redaktsioonis, mille kohaselt juhul, kui koodeksi eriosas ettenähtud teo karistatavus sõltub süüdlase suhtes haldus- või distsiplinaarkaristuse eelnevast kohaldamisest, on sellise karistuse kohaldamisel kriminaalõiguslik tähendus ühe aasta kestel. Seega ei tulnud KrK § 204 lg 3 tähendatud erisubjektsuse tuvastamisel lähtuda mitte üldistest halduskaristuse kustumise reeglitest, vaid KrK § 7 lg-s 2 kehtestatud erandist - kriminaalõiguslik tähendus on eelneval halduskaristusel ainult ühe aasta kestel, olenemata selle kustumisest või kustutamisest. 6.4 Seega - kuna KrK § 7 lg 2 kehtis ülaltoodud sõnastuses nii I.F-le HÕS § 96 lg 1 järgi halduskaristuse määramisel
5. septembril
6. a kui ka selle määramisest ühe aasta möödumisel, oli I.F.l juba alates
7. septembrist
8. a seaduslik alus eeldada, et talle
9. septembril
10. a HÕS § 96 lg 1 järgi määratud halduskaristusel pole enam kriminaalõiguslikku tähendust. 6.5
11. aprillil
12. a jõustus Kriminaalkoodeksi, haldusõiguserikkumiste seadustiku ja karistusregistri seaduse muutmise seadus, mille § 1 sätestas KrK § 7 lg 2 järgmises sõnastuses :"Kui käesoleva koodeksi eriosas ettenähtud teo karistatavus sõltub süüdlase varasemast kriminaal- või halduskorras karistatusest, lähtutakse karistatuse arvestamisel karistusregistri seadusest". Eeltoodust nähtub, et see seadus raskendas I.F. olukorda, kellele
13. septembril
14. a määratud halduskaristus osutus mitte ainult kehtivaks vaid lisaks sellele ka kriminaalõiguslikku erisubjektsust tingivaks. See on kahtlemata asjaolu, mis

§ 5lg 3 mõttes "...muul viisil halvendab isiku olukorda..." ning seega ei omanud Kr

K § 7 lg 2 redaktsiooni muudatus tagasiulatuvat jõudu I.F. süüdistusasja läbivaatamisel

1. jaanuaril
2. a Tallinna Linnakohtus.
3. Seega ei olnud I.F.
4. septembril
5. a

§ 424subjektiks, kuna Kr

K § 7 lg 2 välistas

1. septembril
2. a määratud halduskaristuse kriminaalõigusliku tähenduse alates
3. septembrist
4. a. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2, § 65 lg-st 3 ning KrMK § 5 lg 1 p-st 2, tuleb I.F. süüteokoosseisu puudumise tõttu õigeks mõista. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Hannes Kiris