← Eesti

3-1-1-105-03

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-105-03 Otsuse kuupäev

  1. oktoober 2003 Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher Kohtuasi I. W. väärteoasi HÕS § 94 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  2. aprilli
  3. a otsus väärteoasjas nr 3/9-143/02/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik I. W. kaitsja vandeadvokaadi abi Kaimo Räppo kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  4. september 2003 Istungil osalenud isikud I. W. kaitsja Kaimo Räppo Resolutsioon
  5. Tühistada Harju Maakohtu
  6. aprilli
  7. a kohtuotsus I. W. väärteoasjas HÕS § 94 lg 2 järgi ja saata väärteoasi uueks arutamiseks samale maakohtule.
  8. Kassatsioonkaebus rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. I. W.-le (endise nimega Vaikmaa) koostati
  10. augustil
  11. a haldusõiguserikkumise protokoll selle kohta, et ta juhtis Tallinn-Tartu maanteel sõiduautot Mercedes-Benz kiirusega 120+- 7 km/h. Lubatud kiirus oli 90 km/h, seega ületati kiirust mitte vähem kui 23 km/h. Protokollis kirjeldatud rikkumise eest karistas Harju Politseiprefektuuri politseijuhtivinspektor Riho Tänarik I. W.-it
  12. novembril
  13. a Liiklusseaduse § 7422 lg 2 alusel 1380 krooni suuruse rahatrahviga.
  14. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas I. W. kaebuse Harju Maakohtule, taotledes otsuse tühistamist ja asjas menetluse lõpetamist. Kaebuse kohaselt ei ole rikkumine tõendatud. Seda ei olegi võimalik teha, kuna menetlusalune isik ei ole kiirust ületanud. Ka rikkus ametiisik menetlusaluse isiku õigust saada ametiisiku käest teada tõendatud informatsiooni väidetava õigusvastase teo toimepanemise kohta, s.t menetlusalusel isikul ei olnud võimalik veenduda, et tema kiirus oli mõõteseadme kohaselt selline, nagu politseiametnik väitis. Samuti väitis kaebaja, et kohtuvälise menetluse käigus keelduti talle andmast politseiametniku seletuse ärakirja ja rikuti menetlusaluse isiku õigust pöörduda enda kaitseks kohtusse.
  15. Harju Maakohtu
  16. aprilli
  17. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata, kuid muudeti kohtuvälise menetleja otsust rikkumise kvalifikatsiooni osas, kvalifitseerides rikkumise HÕS § 94 lg 2 järgi. Kohus leidis, et kiirust mõõdeti Vabariigi Valitsuse
  18. veebruari
  19. a määrusega nr 67 kinnitatud "Liiklusjärelevalve teostamise korra" kohaselt. Asjas kogutud tõenditega ei ole tuvastatud, et I. W. oleks nõudnud kiirusemõõtja töökorras olemise kontrolli ning seetõttu talle seda ka ei võimaldatud. Tehnilise vea tõttu ei saanud protokolli koostaja ühendust ka teise politseinikuga, kes oleks telefoni teel kinnitanud kiiruse näitu. Kaebaja kaitsja väited selle kohta, et väike ajavahe eelnevalt kinni peetud sõiduki ja menetlusaluse isiku sõiduki kiiruse fikseerimise vahel seab kahtluse alla kiiruse ületamise fakti ja selle õige tuvastamise politseiametnike poolt, on oletuslikku laadi. Menetlusalune isik on ka ise esialgsetes ütlustes möönnud, et võis eesliikunud sõidukeist möödudes kiirust ületada. Kohus leidis, et kaebaja väited selle kohta, et kohtuväline menetleja on rikkunud väärteomenetlusõigust, on leidnud tuvastamist, kuid need ei too aga kaasa otsuse automaatset tühistamist, kuna ei takistanud kaebajal otsuse peale edasi kaevata. Ebaõige on kaebaja väide selle kohta, et talle ei selgitatud VTMS §-s 19 ette nähtud õigusi. I. W. on andnud väärteoprotokollile allkirja selle kohta, et talle on õigusi ja kohustusi selgitatud. Lõpuks märkis kohus, et KarSRS § 6 lg 2 kohaselt tuleb enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on väärteona karistatav ka Karistusseadustiku või muu seaduse järgi, kvalifitseerida Haldusõiguserikkumiste seadustiku järgi. Seega tuleb I. W. tegu kvalifitseerida HÕS § 94 lg 2 järgi.
  20. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse I. W. kaitsja vandeadvokaadi abi Kaimo Räppo, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasja saatmist Harju Maakohtule uueks arutamiseks. Kassaator leiab, kohtuotsuses ei ole ümber lükatud menetlusaluse isiku väiteid selle kohta, et ta ei ole kiirust ületanud. Kiiruseületamise fakt ei ole tõendatud. I. W. peatanud politseiametnik ei näidanud talle kiirusemõõturi näitu. Tartu Ringkonnakohus on
  21. juuni
  22. a lahendis asjas II-3õ-38/97 leidnud, et kohustus tutvustada kiirusenäitu, kui kiiruse ületamist vaidlustatakse, tuleneb süüdistusmenetluse avalikkuse põhimõttest. Kohtuotsuses ei ole analüüsitud I. Wikkeni vastulauset ega tunnistajate ütlusi.
  23. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas K. Räppo kaebuses esitatud taotlust. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  24. Väärteomenetluses lasub tõendamiskoormis süüdistusfunktsiooni kandjal, s.o kohtuvälisel menetlejal, sest vastavalt VTMS § 69 lg 2 p-dele 3-7 peab kohtuväline menetleja väärteoprotokollis märkima, millistele tõenditele tuginevalt loeb ta väärteo tuvastatuks. Ka VTMS § 64 kohaselt kogub väärteomenetluses tõendeid kohtuväline menetleja, järgides VTMS
  25. peatükis sätestatut. Tõsi: vastavalt VTMS § 31 lg-le 1 on lisaks kohtuvälisele menetlejale ka kohtul õigus nõuda isikutelt väärteoasja lahendamiseks vajaliku dokumendi, eseme või muu objekti esitamist ning VTMS § 102 lg 5 kohaselt võib kohtunik määrata ekspertiisi ka omal algatusel. Kohtu esimesena nimetatud pädevus ei tähenda siiski kohtu enese poolset tõendite kogumist. Ka omal algatusel ekspertiisi määramise võimalus ei kummuta VTMS
  26. peatüki
  27. jaos ( kohtulik uurimine) sätestatu pinnalt kujunevat arusaama, et seadusandja ei ole soovinud luua olukorda, mil kohus hakkaks kohtuvälist menetlejat tõendite kogumisel asendama. Seda enam, et lähtudes VTMS §-st 72 peab kohtuvälisel menetlejal lahendi tegemiseks, kui seadus ei näe ette, et väärteoasja arutab kohus, olema kogutud kõik tõendid, mis võimaldaksid tal lahendada VTMS §-s 108 loetletud küsimused.
  28. Kuigi VTMS § 69 lg 2 p-de 3-7 kohaselt tuleb väärteoprotokollis märkida, millistele tõenditele tuginevalt loetakse väärtegu tuvastatuks, ei nimeta Väärteomenetluse seadustik, erinevalt varem kehtinud Haldusõiguserikkumiste seadustikust (HÕS § 222 lg 2), seda protokolli otsesõnu enam tõendiks. Vastavalt VTMS § 31 lg-le 1 tuleb ka väärteomenetluses lubatavate tõendiliikide kindlaksmääramisel lähtuda KrMK §s 48 sisalduvast loetelust koos VTMS
  29. peatükis sätestatud erisustega. Mingeid väärteoprotokolli käsitlevaid erisusi aga VTMS
  30. peatükis ei sisaldu ja KrMK § 48 lg-s 2 ei nimetata tõepoolest väärteoprotokolli iseseisva tõendiliigina.
  31. Väärteoprotokoll on käsitletav menetlusdokumendina, mis on kriminaalmenetluses võrreldav süüdistuskokkuvõtte (KrMK § 174) või süüdistusaktiga (KrMS § 154) ja milles fikseeritakse süüdistusfunktsiooni kandja veendumus väärteo toimepanemise kohta koos selle veendumuse põhistustega. Menetlusökonoomia kaalutlustest lähtuvalt on seadusandja siiski pidanud vajalikuks omistada väärteoprotokollile avarama tähenduse võrreldes süüdistuskokkuvõtte või süüdistusaktiga. Nimelt - vastavalt VTMS § 69 lg 2 p-dele 3 ja 4 ning lg-le 7 võidakse väärteoprotokolli kanda ka menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlusi. Arvestades seda, et KrMK § 48 lg 2 kohaselt on need ütlused tõendid, tuleb ka väärteoprotokolli lugeda tõendiks niivõrd, kuivõrd ta sisaldab kõnealuseid ütlusi. Kooskõlas VTMS §-ga 2 peab ka väärteomenetluses olema menetlusalusele isikule tagatud KrMK §-s 128 sätestatud võimalus panna ülekuulamise järgselt ütlusi kirja ka omakäeliselt. Selle õiguse realiseerimiseks ei oleks otstarbekas anda menetlusalusele isikule kätte väärteoprotokoll ja lasta ütlusi sellesse kirja panna. Kuid ilmselt oleks otstarbekam kasutada eraldi protokolli ka juhtudel, mil on alust arvata, et ülekuulamine ei saa piirduda paari-kolme küsimuse esitamisega.
  32. Maakohus leidis, et kiirust mõõdeti Vabariigi Valitsuse
  33. veebruari
  34. a määrusega nr 67 kinnitatud "Liiklusjärelevalve teostamise korra" kohaselt. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et Liiklusjärelevalve teostamise korra eesmärgiks ei ole sätestada väärtegude menetlemist. Liiklusjärelevalve teostamise korra § 1 kohaselt on liiklusjärelevalve eesmärgiks jalakäijate, sõitjate ja juhtide õigete liiklusharjumuste kujundamisele kaasaaitamine, liiklusalaste õigusaktide nõuete rikkumiste ja liiklusõnnetuste arvu vähendamine ning liiklusohutuse parandamine. Väärtegude menetlemise kord sätestatakse Väärteomenetluse seadustikus ja Kriminaalmenetluse koodeksis (VTMS §-d 1 ja 2). Ehkki need seadused ei sätesta sõnaselgelt politseiametniku kohustust tutvustada kiirust ületanud juhile mõõteseadme näitu, tuleneb selline kohustus juhtudel, kui sõiduki juht vaidlustab mõõtmistulemuse õigsust, süüdistusmenetluse avalikkuse põhimõttest. Mõõteseadme tulemuse tutvustamine tuleb kanda väärteoprotokolli. Juhul aga, kui mõõtmist teostavad ja väärteoprotokolli koostavad erinevad isikud või mõõtmine ei toimu väärteoprotokolli koostamise kohas, on hädavajalik fikseerida mõõtmistulemused mõõteriista kasutamise protokollis ehk menetlustoimingu protokollis, mis peab vastama VTMS §-s 49 sätestatud nõuetele ja milles muude asjaolude kõrval on vajalik näidata andmed mõõtmiseks kasutatud mõõtevahendi kohta, selle taatlemine, mõõtmise teostanud isiku nimi ja amet, mõõtmise aeg ja koht, millise sõiduki kiirust mõõdeti ning mõõtmise tulemus. Protokolli osas tuleb täita VTMS § 19 lg 1 p 6 nõudeid.
  35. I. Wikkeni väärteoasjas koostatud haldusõiguserikkumise protokollis ja väärteoprotokollis puudub märge selle kohta, et haldusvastutusele võetavale isikule oleks tutvustatud kiirusemõõturi näitu. Samuti ei nähtu, kas on koostatud menetlustoimingu protokolli sõidukiiruse mõõtmise kohta. Kohtuotsuse tegemisel on aga kohus jätnud osa kohtuistungil uuritud tõenditest hindamata, samuti ei ole kõrvaldatud uuritud tõendite vahel esinevaid vastuolusid ega motiveeritud, miks kohus rajas oma otsuse ühtedele tõenditele ja jättis kõrvale teised.
  36. Menetlusalune isik on esimese astme kohtus kinnitanud, ja seda väidetakse ka kassatsioonkaebuses, et politsei ei andnud I. Wikkenile võimalust veenduda kiiruse mõõtmise tulemustes, kiirusemõõturit talle ei näidatud. Maakohus on kohtuotsuses asunud seisukohale, et uuritud tõenditega (politseiniku T. Urva ettekandega ja tema koostatud haldusõiguserikkumise protokolliga, politseioperatsiooni plaaniga, operatsiooni tulemustega ja patrull-lehega) on tõendatud, et haldusõiguserikkumise protokollis märgitud ajal ja kohas mõõdeti kiirusemõõturiga Stalker I. Vaikmaa (nüüdseks Wikken) poolt juhitud sõiduauto kiiruseks 120+- 7 km/h. Kohtuotsusest ei ole arusaadav, kes politseinikest ja millise konkreetse kiirusemõõturiga I. Vaikmaa juhitud sõiduki kiirust mõõtis. Kohtule oli esitatud kahe kiirusemõõturi Stalker nr 55535 ja nr SP008096 taatlemistunnistuse koopiad (tl 22). Haldusõiguserikkumise protokolli on mõõteriistana kantud Stalker nr
  37. Samas ei nähtu kohtule esitatud patrull-lehe koopiast (tl 21), et
  38. augustil
  39. a oleks patrullitoimkonnale, kuhu kuulusid politseinikud J. Eevel ja T. Urva, kiiruse mõõtmisseadist või muid mõõtevahendeid kasutamiseks antud. Kohtuotsuses ei ole esitatud motiive ega tõendeid, mis kõrvaldaksid vastuolu kohtu otsuses tuvastatu ja patrull-lehe sisu vahel. Kohtuotsusest ei nähtu ka otsuses loetletud tõendite - tunnistajate E.-M. S. ja J. E. ütluste - sisu ja kohtu hinnangut nendele tõenditele.
  40. Väärteomenetluse seadustiku § 175 p 2 kohaselt on kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine vastavalt §-le
  41. Väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks on VTMS § 150 lg 1 p 7 järgi muu hulgas kohtuotsuses põhistuste puudumine. Sama paragrahvi
  42. lõike kohaselt võib Riigikohus tunnistada oluliseks väärteomenetlusõiguse rikkumiseks ka muu rikkumise, s.h tõendite hindamise põhimõtte rikkumise, kui see on toonud kaasa ebaseadusliku või põhjendamata kohtuotsuse. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on I. W. väärteoasjas kohtuotsuse tegemisel rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes, sest ei ole põhistanud osade tõendite hindamata jätmist ega tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmist. Väärteomenetluse seadustiku § 150 lg 2 alusel tunnistab Riigikohtu kriminaalkolleegium väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks kohtu poolt uuritud tõendite - patrull-leht ning tunnistajate E.-M. S. ja J. E. ütluste - hindamata jätmise (KrMK § 50 lg 1 nõuete rikkumise), mis tõi kaasa tõendites esinevate vastuolude kõrvaldamata jätmise ning sellest tulenevalt ka põhjendamata kohtuotsuse. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ja § 175 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
  43. aprilli
  44. a kohtuotsuse I. W. väärteoasjas ja saadab väärteoasja uueks arutamiseks samale kohtule. Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.