3-1-1-106-03

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-106-03 Otsuse kuupäev

1. oktoober
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher Kohtuasi T. K. süüdistusasi KrK § 107 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. mai
4. a kohtuotsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T. K. kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
5. september
6. a Istungil osalenud isikud Süüdimõistetu T. K. ja tema kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ning kannatanu S. M. ja tema esindaja vandeadvokaat Anu Pärtel, riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon
7. Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
8. mai
9. a kohtuotsus T. K.-i süüditunnistamises ja karistamises KrK § 107 lg 1 järgi muutmata.
10. T. K.-i kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
11. Välja mõista T. K.-lt 1770 krooni kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. T. K. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 107 lg 1 järgi selles, et
13. veebruaril
14. a kella 21.00 paiku Tartus X pst 83 maja juures isiklike suhete pinnal tekkinud tüli käigus peksis ta korduvalt ning tahtlikult S. M.-t rusikatega näkku, millega põhjustas ülirasked kehavigastused.
15. Tartu Maakohtu
16. aprilli
17. a kohtuotsusega kvalifitseeriti T. K.-i kuritegu ümber KrK § 110 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 15 000 krooni. Maakohus tuvastas, et kannatanu ründas kohtualust esimesena, haarates tema käest ning tõmmates teda autosse tagasi. Kohtu hinnangul pani kannatanu sellega toime ühiskonnaohtliku ründe, mis ohustas kohtualuse vabadust. Kohus leidis, et T. K. viibis hädakaitseseisundis, kuid ületas ründe tõrjumisel hädakaitsepiire.
18. Tartu Maakohtu eeltoodud otsuse peale esitas Tartu prokuratuuri prokurör apellatsioonprotesti ja kannatanu S. M. apellatsioonkaebuse. Mõlemad apellandid palusid maakohtu otsuse tühistada ja T. K.-i KrK § 107 lg 1 järgi süüdi tunnistada ning karistada.
19. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
20. mai
21. a kohtuotsusega tühistati eeltoodud maakohtu otsus osaliselt. T. K. mõisteti süüdi KrK § 107 lg 1 järgi ja teda karistati 2-aastase vangistusega. KarS § 74 lg 1 alusel määrati, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui ta 2-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab talle KarS §-s 75 sätestatud kontrollinõudeid ja kohustusi. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus ei nõustunud T. K.-i kuriteo ümberkvalifitseerimisega ning leidis, et maakohtu sellesisulised järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. Ringkonnakohus leidis, et kannatanu poolt kohtualuse käest haaramine ja autost väljumise takistamine ei ole käsitatav kohtualuse vaba liikumise piiramisena kriminaalõiguslikus mõttes, sest see tegu ei vasta ühelegi kuriteokoosseisule. Ringkonnakohus viitas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-60-96 väljendatud seisukohale, et hädakaitseseisundi kindlakstegemisel tuleb tuvastada selle algmoment ja ära näidata, millist kuritegu kavatseti väidetavas hädakaitseseisundis tõrjuda. Ringkonnakohus ei tuvastanud ka seda, et kannatanu oleks enne kohtualuse käest haaramist käitunud selliselt, mis oleks võinud kutsuda esile hirmu eelseisva reaalse ründe ees. Kokkuvõtteks leidis ringkonnakohus, et T. K. ei viibinud süüdistuses märgitud sündmuse käigus hädakaitseseisundis ja seetõttu ei ole tegemist üliraske kehavigastuse tekitamisega hädakaitse piiride ületamisel. Kohus luges usaldusväärseks kannatanu ütlused selle kohta, et kohtualune lõi teda ootamatult, väga tugevalt ja mitu korda rusikaga näkku ning lõpetas peksmise alles siis, kui kannatanul hakkas ninast verd jooksma. Ringkonnakohus tuli järeldusele, et T. K. tekitas P. M.-le tahtlikult kehavigastusi, millega pani toime KrK § 107 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. MENETLUSOSALISTE ÕIGUSLIKUD PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
22. Süüdimõistetu T. K. leiab oma kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti kriminaalseadust, põhistades oma kaebust järgmiselt. 5.1 Ringkonnakohtu järeldus hädakaitseseisundi puudumise kohta on meelevaldne. T. K. leiab, et tal oli seaduslik õigus kaitsta end P. M. ründe eest, mis seisnes lisaks tema vabaduse piiramises ka ähvarduses kasutada jõudu. Hädakaitseks valitud vahend oli teda vahetult ähvardava ründe tõrjumiseks vajalik ning olemasolevatest vahenditest säästvaim. Samuti ei leia kassaator, et ta oleks enda kaitsetegevusega ründajale tahtlikult liigset kahju tekitanud. T. K. on veendunud, et tegutses hädakaitses, ületamata seejuures hädakaitse piire. Väidetavalt polnud tal tahtlust kannatanule kehavigastusi tekitada. 5.2 Süüdimõistmine on rajatud kannatanu vastuolulistele ütlustele. Tunnistaja K. ütlused on jäetud hoopis tähelepanuta.
23. Kohtuistungil toetas T. K.-i kaitsja A.-E. Lukas kassatsioonkaebust. Ta palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks saata. Kannatanu, tema esindaja vandeadvokaat A. Pärtel ning riigiprokurör M. Püss vaidlesid sellele vastu, leides, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud, motiveeritud ja seaduslik ja palusid jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ning süüdimõistetu kassatsioonkaebuse rahuldamata. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
24. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
25. mai
26. a kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik ning selle tühistamiseks ei ole alust.
27. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et T. K. ei viibinud süüdistuses toodud asjaoludel hädakaitseseisundis ja sellepärast on välistatud tema süüditunnistamine üliraske kehavigastuse tekitamise eest hädakaitsepiiride ületamisel.
28. Õigus hädakaitsele on isikul, kes viibib hädakaitseseisundis, mille kutsub esile vahetult olemasolev või vahetult eesseisev õigusvastane rünne. Hädakaitse on aga tegu, mis on vajalik sellise ründe tõrjumiseks. Hädakaitseseisundi eelduseks on vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne, mis ohustab kaitsja individuaalõigushüvesid (näiteks elu, tervis, omand, vabadus). Oluline on rõhutada, et hädakaitseseisundi eelduseks on lisaks ründest tulenevale ohule ka ründeteo õigusvastane iseloom. Õigusvastase teo legaaldefinitsioon on esitatud KarS §-s
29. Selles paragrahvis on kirjas, et õigusvastane on tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Arutatavas asjas on tuvastatud, et kannatanu haaras kohtualust käest ning tõmbas ta autosse tagasi hetkel, mil viimane soovis kannatanu autost lahkuda. Kannatanu tegevust võib vaadelda kui rünnet kohtualuse individuaalõigushüvele, s.o liikumisvabadusele, kuid see tegu ei vasta ühelegi süüteokoosseisu kirjeldusele ning seetõttu on kannatanu teo õigusvastasus välistatud. Hädakaitse seisundi ühe eeldusliku tingimuse - ründe õigusvastasuse - puudumine välistab hädakaitse kui õigustava asjaolu ja seetõttu ei ole kaitsetegevuse vajalikkuse ja sobivuse hindamine käesolevas asjas enam vajalik. T. K.-i kuritegu on õigesti kvalifitseeritud KrK § 107 lg 1 järgi, sest intensiivse peksmisega otse näkku ja pähe, möönab isik igasugust liiki kehavigastuste tekitamist ning see on käsitatav tahtliku teona kaudse tahtluse vormis.
30. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu järeldusega kannatanu poolt kriminaalmenetluse käigus antud ütluste usaldusväärsuse kohta, mis muuhulgas lükkavad ümber kohtualuse ütlused teda ähvardanud isikuvastase ründe ohu kohta.
31. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
32. mai
33. a kohtuotsuse muutmata. Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Peeter Vaher