← Eesti

3-1-1-121-03

MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-121-03 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartus,

  1. oktoobril
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher Kohtuasi E. T. süüdistus KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja Peter Kalniškise süüdistus KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3, § 202 ning § 203 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
  3. juuni
  4. a kohtumäärus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kohtualuste E. T. ja P. Kalniškise erikaebused Asja läbivaatamise kuupäev
  5. september
  6. a Istungil osalenud isikud E. T. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas, P. Kalniškise kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon
  7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  8. juuni
  9. a kohtumäärus.
  10. Lugeda E. T. suhtes Rapla Maakohtu
  11. mai
  12. a kohtuotsusega tõkendiks valitud vahi all pidamine tühistatuks arvates Tallinna Ringkonnakohtu
  13. juuni
  14. a määruse tegemisest.
  15. E. T. erikaebus rahuldada.
  16. Peter Kalniškise erikaebus jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  17. Rapla Maakohtu
  18. mai
  19. a kohtuotsusega tunnistati E. T. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja teda karistati vangistusega 4 aastaks. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud ajavahemik
  20. aprillist
  21. a kuni
  22. detsembrini
  23. a, s. o 7 kuud ja 27 päeva. E. T. võeti kohtusaalis vahi alla ja tema karistuse kandmise aja alguseks loeti
  24. mai
  25. a. Alates
  26. detsembrist
  27. a kuni kõnealuse kohtuotsuse tegemiseni
  28. mail
  29. a oli E. T. suhtes valitud tõkendiks allkiri elukohast mittelahkumise kohta. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka Peter Kalniškis ja teda karistati KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi vangistusega 4 aastaks, KrK § 203 lg 1 järgi vangistusega 6 kuuks ning KrK § 202 järgi vangistusega 2 aastaks. KrK § 61 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 5 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistuse tähtaja hulka tema eelvangistuses viibitud aeg ning karistuse kandmise aja alguseks loeti vahistamise päev, s.o
  30. veebruar
  31. a. Lisaks nimetatud kahele isikule tunnistati sama kohtuotsusega süüdi ka K. R., Ü. T., R. I., I. M., J. T. ja K. P., kuid nende isikute osas ei ole erikaebust Riigikohtule esitatud.
  32. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  33. juuni
  34. a määrusega maakohtu otsuse täies ulatuses kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise - kohtuotsuses motiivide puudumise - tõttu ja saatis kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks.
  35. Tuginedes KrMK §-le 3374, tegi Tallinna Ringkonnakohus
  36. juunil
  37. a määruse, millega täpsustas
  38. juuni
  39. a määrust selliselt, et jättis muutmata Rapla Maakohtu
  40. mai
  41. a otsuse osas, millega võeti E. T., P. Kalniškis ja K. P. vahi alla. Kohus selgitas, et Tallinna Ringkonnakohtu
  42. juuni
  43. a määrusega ei muudetud Rapla Maakohtu otsusega E. T., P. Kalniškise ja K. P. suhtes kohaldatud vahi alla võtmist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  44. Kohtualune E. T. esitas Tallinna Ringkonnakohtu
  45. juuni
  46. a määruse peale erikaebuse, milles taotleb määruse tühistamist ja enda vahi alt vabastamist kuni uue kohtuistungi toimumiseni Rapla Maakohtus. E. T. märgib, et asja kohtuliku arutamise ajal maakohtus oli tema suhtes kehtiv kohtueelsel uurimisel valitud tõkend - allkiri elukohast mittelahkumise kohta. Vahi alla võeti ta maakohtu otsuse alusel selle täitmise tagamiseks. Maakohtu otsuse täieliku tühistamise järel pidanuks ta aga vahi alt vabanema. E. T. leiab, et ringkonnakohtu
  47. juuni
  48. a täpsustava määrusega sisuliselt võeti ta vahi alla, järgimata seejuures selle tõkendi kohaldamise protseduurile kehtestatud nõudeid. Kaebaja arvates viibis ta aga ajavahemikus
  49. juunist kuni
  50. juunini
  51. a vahi all ilma igasuguse seadusliku aluseta.
  52. Riigikohtule esitatud erikaebuses taotleb ka P. Kalniškis enese suhtes vahi all pidamise asendamist uue tõkendiga - allkirjaga elukohast mittelahkumise kohta. P. Kalniškis rõhutab, et ta on viibinud vahi all kokku 1 aasta ja 4 kuud ning tema edasine vahi all pidamine ei ole enam vajalik. Oma kaebuses märgib P. Kalniškis ka seda, et kriminaalasi tuleks objektiivse tõe väljaselgitamiseks saata hoopis täiendavaks eeluurimiseks.
  53. Riigikohtu istungil toetas vandeadvokaat A.-E. Lukas oma kaitsealuse kaebuses sisalduvat taotlust. Ta märkis, et E. T. viibis kriminaalasja kohtueelse uurimise ajal vahi all ajavahemikus
  54. aprillist
  55. a kuni sama aasta
  56. detsembrini, mil vahi alla pidamine asendati allkirjaga elukohast mittelahkumise kohta. Selle tõkendi nõuete rikkumist E. T. poolt ei ole tuvastatud, rõhutas kaitsja. Edasiselt märkis kaitsja, et Rapla Maakohtu
  57. mai
  58. a otsuse resolutiivosas märgitu kohaselt võeti E. T.
  59. mail
  60. a kohtusaalis uuesti vahi alla ja sama kuupäev loeti ka tema karistuse kandmise aja alguseks. Kohtueelse uurimise ajal vahi all viibitud aeg arvati E. T.-le mõistetud karistuse hulka. Kaitsja püstitas küsimuse, et kas sisuliselt saab rääkida E. T. suhtes Rapla Maakohtu otsusega tõkendi kohaldamisest arvates
  61. maist 2003, kui kohus on samast kuupäevast arvestanud ka karistuse kandmise algust. Edasiselt märkis kaitsja, et pärast seda, kui Tallinna Ringkonnakohus oli
  62. juuni
  63. a määrusega maakohtu otsuse täies ulatuses tühistanud, ei olnud enam võimalik rääkida E. T. poolt talle mõistetud karistuse kandmise algusest ja seetõttu oleks tulnud E. T. viivitamata vabastada. Vandeadvokaat A.-E. Lukas märkis edasiselt, et Tallinna Ringkonnakohtu poolt
  64. juunil
  65. a KrMK § 3374 alusel tehtud määrusega võeti E. T. tegelikult uuesti vahi alla. Kaitsja leidis esiteks, et §-s 3374 ei nähta ette kohtu sellist võimalust. Teiseks - kuna E. T.t süüdimõistev kohtuotsus oli tühistatud, siis puudus võimalus rääkida mingi kohtuotsuse täitmise tagamisest kui antud situatsioonis ainuvõimalikult mõeldavast vahi alla võtmise alusest. Kolmandaks, märkis kaitsja, et kuna kriminaalasi oli saadetud I astme kohtu menetlusse, siis puudus ringkonnakohtul selles kriminaalasjas menetlustoiminguteks pädevus. Järgnevalt osutas kaitsja asjaolule, et
  66. juuni
  67. a määrusega E. T-.t vahi alla võttes ei tagatud talle KrMK § 73 lgs 4 ettenähtud vahi alla võtmisega seonduvat kaitseõigust, sealhulgas õigust viibida vahi alla võtmise juures.
  68. P. Kalniškise kaitsja vandeadvokaat A. Pärtel märkis Riigikohtu istungil, et tema kaitsealune viibis vahi all nii kohtuasja arutamisel I astme kohtus ja jäi vahi alla ka selle kohtuotsuse tegemise järgselt. Kaitsja arvates ei muutnud P. Kalniškise suhtes valitud tõkendit ka ringkonnakohtu poolt kriminaalasja uueks arutamiseks saatmine Rapla Maakohtule. Küll aga leidis kaitsja, et kuna tema kaitsealune on kriminaalasja menetlemisel pikka aega viibinud vahi all, oleks otstarbekas ta nüüd vahi alt vabastada.
  69. Prokurör leidis, et P. Kalniškise osas puudub igasugune alus erikaebuse rahuldamiseks. Puutuvalt E. T. poolt esitatud erikaebusesse möönis prokurör, et ringkonnakohtu
  70. juuni
  71. a määruse tegemisel oleks tulnud eraldi võtta seisukoht tõkendi muutmata jätmise osas. Samas märkis prokurör, et AKKS §-s 29 ei ole sätestatud ringkonnakohtu kohustust lahendada kriminaalasja uueks kohtulikuks arutamiseks saatmisel eraldi ka tõkendi küsimus. Prokurör avaldas arvamust, et ringkonnakohtu osutatud lahendi sisust nähtub üheselt ringkonnakohtu soov jätta E. T. vahi alla, sest muidu oleks kohus pidanud ise kohaldama mingit teist tõkendit. Ning lõpuks märkis kohus, et kuna kriminaalmenetluse seadus ei sätesta ringkonnakohtule muud võimalust eksimuse parandamiseks, tuligi lähtuda KrMK §-st
  72. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  73. KrMK § 274 p 8 kohaselt peavad kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas olema muuhulgas märgitud ka tõkendi kohaldamise motiivid ning KrMK § 275 lg 1 p-s 6 nõutava kohaselt tuleb süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas eraldi märkida muuhulgas ka kohtu poolt valitud tõkend. Tuleb nõustuda Riigikohtu istungil E. T. kaitsja poolt märgituga, et Rapla Maakohtu
  74. mai
  75. a otsuses puuduvad motiivid selle kohta, miks ja millisele KrMK § 74 lg-s 1 loetletud alusele tuginevalt kohaldas kohus E. T. suhtes vahi alla võtmist. Nõustuda tuleb kaitsjaga selleski, et kriminaalasja materjalide pinnalt ei ole võimalik tuvastada, et E. T. oleks rikkunud talle eeluurimisel vahi all pidamise asemel kohaldatud tõkendi - allkiri elukohast mittelahkumise kohta - nõudeid. Vaatamata eelöeldule ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium kaitsja seisukohaga, et Rapla Maakohus ei oleks tohtinud E. T.-le karistuseks vangistuse mõistmisel kohaldada tema suhtes tõkendina vahi alla võtmist seetõttu, et E. T. ei olnud rikkunud kergema tõkendi nõudeid. Vastavalt PS § 20 p-le 1 ja KrMK § 73 lg-le 1 võib kohtuotsuse täitmise tagamise vajadus olla iseseisvaks vahistamisaluseks. Seega on kohus eriti kohtualusele karistusena vangistuse mõistmisel pädev eraldi otsustama, kas selle karistuse täitmise tagamiseks piisab kohtueelse uurimise ajal kohaldatud sunnimeetmetest või mitte.
  76. Vastavalt KrMK § 275 lg 1 p-le 5 tuleb süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas muuhulgas näidata, millisest kuupäevast alates tuleb hakata arvestama kohtualusele mõistetud vangistust. Kooskõlas PS § 22 lgga 1 ei saa isik hakata karistust kandma enne, kui tema suhtes tehtud kohtuotsus on jõustunud - kui ta on muutunud süüdimõistetuks. Seega, kooskõlas KrMK §-s 331 sätestatuga, tuleb juhtudel, mil kohtualusele ei olnud kohtuistungi ajaks kohaldatud tõkendina vahi all pidamist ja kohus ei pea ka kohtualust süüdi tunnistava ning talle karistusena vangistust mõistva kohtuotsuse tegemisel vajalikuks tema suhtes kõnealuse tõkendi kohaldamist, määrata vangistusaja alguseks süüdimõistetu vanglasse saabumise aeg.
  77. KrMK §-s 331 sätestatust nähtuvalt ei ole seadusandja pidanud vajalikuks eraldi sätestada seda, kuidas toimub kohtualust süüdi tunnistava ja talle karistusena vangistust mõistva kohtuotsuse täitmisele pööramine juhtudel, mil kohtualune viibis kohtuliku arutamise ajal vahi all või kui kohus kohtualust süüdi tunnistava ning talle karistusena vangistust mõistva kohtuotsuse tegemisel peab vajalikuks tema vahi alla võtmist. Seetõttu ei sisaldu KrMK XXIX peatükis juhiseid ka selle kohta, millist päeva loetakse kõnealustel juhtudel karistusaja alguseks. Vastavalt KrMK §-le 325 ei ole aga kohtuotsuse jõustumist seatud sõltuvusse kohtualuse vahi alla viibimisest ja seega ei saa ka vahi all viibiva kohtualuse karistusaeg alata enne, kui tema suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus on jõustunud. Enne kohtuotsuse jõustumist saab aga kohtualuse vabaduse piirajaks olla üksnes tema suhtes tõkendina kohaldatud vahi all pidamine.
  78. Seega oleks põhimõtteliselt ka Rapla Maakohtu
  79. mai
  80. a otsuse tegemisel olnud õiguslikult korrektne siduda karistuse kandmise algus kohtuotsuse jõustumisega. Kuid sellisel juhul poleks selles kohtuotsuses olnud võimalik täita KarS §-s 68 sätestatud nõuet, mille kohaselt vahi all viibitud aeg arvestatakse karistusaja hulka. Viimatimärgitut arvestades loeb Riigikohtu kriminaalkolleegium põhjendatuks kohtupraktikas aktsepteeritu, millest on lähtunud ka Rapla Maakohus
  81. mai
  82. a otsuse tegemisel ja mis tähendab, et kuigi kohtualuse suhtes kehtib tõkend kuni tema suhtes tehtava süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni, arvestab kohus otsuse tegemisel kohe ka selle tõkendi kohaldamise aja karistuse aja hulka.
  83. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et kuna Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  84. juuni
  85. a määrusega tühistati Rapla Maakohtu
  86. mai
  87. a otsus täies ulatuses, siis ei saanud kuidagi kehtima jääda ka maakohtu otsusega E. T. suhtes valitud tõkend. Ei saa nõustuda prokuröri poolt Riigikohtu istungil väidetuga, et ringkonnakohtu kõnealuse määruse tegemise järgselt oleks olnud võimalik E. T. vahi all pidamise (kui põhiõiguse piiramise) alust hakata tuletama määruse sisust ilma, et kohus oleks sellekohast tahet määruse resolutiivosas selgesõnaliselt väljendanud. Riigiprokurör märkis õigesti, et AKKS §-s 29, milles sätestatakse ringkonnakohtu lahendile esitatavad nõuded, ei räägita otsesõnu sellest, et ringkonnakohus peaks võtma seisukoha ka tõkendi küsimuses. Samas vastavalt AKKS § 71 lg-le 2 on ringkonnakohtu pädevuses muuhulgas ka tõkendi kohaldamine. Sellest tulenevalt ning kooskõlas AKKS §-ga 19 peab ringkonnakohus juhtudel, mil ta on sunnitud otsustama tõkendi küsimuse, kajastama seda ka oma lahendis. Siinjuures peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks täiendavalt märkida, et kuna isiku vahi all pidamise kui tema suhtes kohaldatud tõkendi näol on tegemist põhiõiguse olulise riivega, oleks selle riive kestva vajalikkuse kontrollimisvõimaluse tagamiseks otstarbekas, et saates uueks arutamiseks kriminaalasja, milles oli kohtualustele kohaldatud tõkendina vahi all pidamist, võtaks kõrgema astme kohus eranditult kõigil juhtudel seisukoha ka vahi all pidamise jätkamise küsimuses.
  88. Arvestades eeltoodut tuleb nõustuda E. T. kaitsja poolt Riigikohtu istungil öelduga, et Tallinna Ringkonnakohtu
  89. juuni
  90. a määrusega kohaldati E. T. suhtes sisuliselt vahi alla võtmist. Analoogia pinnalt KrMK §-s 3373 sätestatuga võiks asuda seisukohale, et Tallinna Ringkonnakohus oleks olnud pädev oma määrusega lahendama Tallinna Ringkonnakohtu
  91. juuni
  92. a määruse täitmisel ilmnenud kahtlusi ja ebaselgusi. Isiku vahi alla võtmist ei saa aga lugeda ringkonnakohtu kõnealuse määruse täitmisel tekkinud kahtluse või ebaselguse lahendamiseks. Alusetult on Tallinna Ringkonnakohtu
  93. juunil
  94. a määruse tegemisel tuginetud KrMK §-le
  95. Selles paragrahvis sätestatakse üksnes kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste läbivaatamise kord, mitte aga ringkonnakohtu volitused tema lahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamiseks.
  96. Tuginedes eelmärgitule tuleb rahuldada E. T. erikaebus ja tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  97. juuni
  98. a määrus ning lugeda, et alates
  99. juunist
  100. a puudus seaduslik alus E. T. vahi all pidamiseks. P. Kalniškise erikaebuse rahuldamiseks aga puudub alus. Tuleb nõustuda tema kaitsja poolt Riigikohtu istungil öelduga, et P. Kalniškise suhtes oli valitud tõkendiks vahi all pidamine juba kohtueelsel uurimisel, seda ei muudetud ei Rapla Maakohtu
  101. mai
  102. a otsuse ega Tallinna Ringkonnakohtu
  103. juuni
  104. a määruse tegemise järgselt. P. Kalniškise edasise vahi all pidamise otstarbekuse küsimus tuleb lahendada Rapla Maakohtul sõltuvalt konkreetsetest tehioludest. Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.