3-1-1-100-03

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-100-03 Otsuse kuupäev

1. oktoober
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes Kiris Kohtuasi R. V. väärteoasi Teeseaduse § 401 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Ida-Viru Maakohtu
3. märtsi
4. a otsus väärteoasjas nr 4-55/2003 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Ida-Viru Politseiprefektuuri esindaja vandeadvokaat Indrek Koolmeister, kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
5. september
6. a Istungil osalenud isikud Ida-Viru Politseiprefektuuri esindaja vandeadvokaat Kaido Kooga RESOLUTSIOON
7. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
8. Muuta Ida-Viru Maakohtu
9. märtsi
10. a kohtuotsuse põhiosa, jättes sellest välja maakohtu põhistuse selle kohta, et R. V. ei ole menetlusalune isik ja väärteomenetlus tulnuks alustada juriidilise isiku suhtes. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. R. V.-t karistati
12. oktoobril
13. a kiirmenetluse otsusega Teeseaduse § 401 lg 1 alusel 5400 krooni suuruse rahatrahviga selle eest, et ta juhtis haagisega mootorsõidukit, mille teljekoormused ja tegelik mass ületasid lubatud väärtusi ja tal puudus teeomaniku luba norme ületava sõidukiga liiklemiseks.
14. Kiirmenetluse otsuse peale esitas R. V. kaebuse Ida-Viru Maakohtule ja taotles otsuse tühistamist. Kaebuse esitaja väitel teatas politseiinspektor, et kiirmenetlusest keeldumise puhul ei lubata tal edasi sõita. Kuna R. V.-l oli vaja tööülesannete tõttu jõuda kokkulepitud kellaajaks Kundasse, oli ta sunnitud kiirmenetlusega nõustuma. Kiirmenetluse otsuses ei ole märgitud, milliseid piirmääri veose mass ületas. Koopiat raskekaalulise veoki kontroll-lehest menetlusalusele isikule ei antud. Lisaks leidis menetlusalune isik, et kasutatud kaalumismetoodikaga ei olnud võimalik saada tõest tulemust.
15. Ida-Viru Maakohtu
16. märtsi
17. a otsusega tühistati kiirmenetluse otsus ja väärteomenetlus lõpetati. Kohus asus seisukohale, et kuna menetlusalune isik töötas OÜ-s M. autojuhina ning täitis
18. oktoobril
19. a palgikoormat Kundasse vedades tööandja korraldusi, lasub riisiko Teeseaduse § 401 lg-s 1 sätestatud rikkumise eest tööandjal. Seega ei ole R. V. rikkumist toime pannud. Samuti leidis kohus, et väärteona on karistatav üksnes tahtlik tegu, mida R. V. ei ole aga toime pannud. Kohus märkis ühtlasi, et kohtuväline menetleja ei saanud kohaldada R. V. suhtes kiirmenetlust ka seetõttu, et menetlusalune isik ei ole andnud ütlusi, mis on vastavalt VTMS § 55 lg 1 p-le 3 üheks kiirmenetluse kohaldamise eelduseks. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli tehtud märget "olen tutvunud" ei saa lugeda menetlusaluse isiku ütlusteks väärteo kohta ning selline märge võrdub oma olemuselt ütluste andmisest keeldumisega. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
20. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse Ida-Viru Politseiprefektuuri esindaja vandeadvokaat Indrek Koolmeister, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja saata väärteoasja Ida-Viru Maakohtule uueks arutamiseks. Kassaator leiab, et maakohus on vääralt kohaldanud KarS §
21. Selle paragrahvi esimese lõike kohaselt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides. Antud juhul ei ole tegemist juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja teoga. Auto koormamine toimus autojuhi teadmisel ja tema kontrolli all. Väärteoasjas puuduvad igasugused andmed selle kohta, et autojuhile oleks juriidilise isiku organi poolt antud õigusvastane korraldus koormata autot üle lubatud piirnormide. Kassaator leiab, et ka sellise korralduse puhul ei oleks autojuhi vastutus välistatud. Seega on ekslik kohtu järeldus, et R. V. ei ole toime pannud süülist ja karistatavat tegu. Lisaks on kohus ekslikult leidnud, et R. V. suhtes ei saanud kohaldada kiirmenetlust, kuna ta on sisuliselt ütluste andmisest keeldunud. Seadus ei määra, milline peab olema menetlusaluse isiku poolt antavate ütluste sisu ja maht. R. V. on ülekuulamise protokollis omakäeliselt märkinud "olen tutvunud", seega on ta andnud ütlusi.
22. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas Ida-Viru Politseiprefektuuri esindaja kassatsioonkaebust. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
23. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et maakohtu seisukoht, mille kohaselt väärteona on karistatav üksnes tahtlik tegu, on ekslik ega tugine seadusel. Vastupidi - KarS § 15 lg 3 sätestab üheselt, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.
24. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassatsioonkaebuses esitatud väitega selle kohta, et maakohus on vääralt kohaldanud KarS §
25. Selle paragrahvi esimese lõike kohaselt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides. Tulenevalt sama paragrahvi teisest lõikest ei välista juriidilise isiku vastutuselevõtmine süüteo toimepannud füüsilise isiku vastutuselevõtmist. Autojuhti ei saa pidada juriidilise isiku organiks ega juhtivtöötajaks. Kõnealusel juhul on kohus tuvastanud, et vedades autojuhina palgikoormat Kundasse, täitis R. V. tööandja korraldust. Samas pole aga maakohus tuvastanud, et juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja poolt ning juriidilise isiku huvides oleks R. V.-le antud korraldust auto koormamiseks üle lubatud piirnormide. Kuivõrd juriidilise isiku vastutus piirdub tema organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides toimepandud tegudega, kõnealusel juhul aga tõendid selliste tegude toimepanemise kohta puuduvad, ei saanud kohus teha ka järeldust juriidilise isiku vastutuse kohta. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib seejuures, et isegi kui R. V.-le oleks antud juriidilise isiku huvides selle isiku organi või juhtivtöötaja poolt korraldus auto koormamiseks üle lubatud piirnormide, ei välistaks see KarS § 14 lg-st 2 tulenevalt autojuhi vastutust Teeseaduse § 401 lg 1 järgi Liikluseeskirja § 197 nõuete rikkumise eest.
26. Väärteomenetluse seadustiku § 55 lg 1 p 3 kohaselt võib kohtuväline menetleja kohaldada kiirmenetlust üksnes juhul, kui väärteo toimepanemise asjaolud on selged ja menetlusalusele isikule on võimaldatud anda väärteo toimepanemise kohta ütlusi. Sama seaduse § 56 lg-st 4 tuleneb, et kui menetlusalune isik keeldub ütluste andmisest, loetakse see kiirmenetlusega mittenõustumiseks, mis peab omakorda kaasa tooma üldmenetluse alustamise. Kuigi seadus ei määra, milline peab olema kiirmenetluses menetlusaluse isiku poolt antud ütluste sisu ja maht, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kõnealusel juhul ei ole menetlusalune isik kiirmenetluses ütlusi andnud. VTMS §-s 56 ei räägita mitte igasugustest ütlustest vaid "ütlustest väärteo toimepanemise kohta". Menetlusaluse isiku ütlused väärteo toimepanemise kohta on väärteomenetluses tõendiks, sest nad sisaldavad faktilisi andmeid, mille alusel on võimalik teha kindlaks teo vastavust väärteokoosseisule, õigusvastasust ja isiku süüd selle toimepanemises, samuti muid väärteoasja õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid asjaolusid. Märge "olen tutvunud" neid andmeid ega asja õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid asjaolusid ei sisalda ning seda ei saa lugeda menetlusaluse isiku poolt väärteo toimepanemise kohta antud ütlusteks. Seega on maakohus õigesti leidnud, et kõnealuses väärteoasjas ei ole menetlusalune isik ütlusi andnud, ning et see on samastatav ütluste andmisest keeldumisega.
27. Väärteomenetluse seadustik ei võimalda maakohtul saata asja kohtuvälisele menetlejale uueks menetlemiseks, s.o üldmenetluse alustamiseks. Samuti ei saa kohus tulenevalt VTMS §-st 87 arutada ilma väärteoprotokollita väärteoasja, milles on ette nähtud üldmenetluse läbiviimine. Seetõttu on maakohus põhjendatult tühistanud kohtuvälise menetleja kiirmenetluse otsuse ja lõpetanud väärteomenetluse.
28. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 3 muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium Ida-Viru Maakohtu
29. märtsi
30. a kohtuotsuse põhiosa. Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris