3-1-1-124-03

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-124-03 Otsuse kuupäev

1. oktoober
2. a. Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris Kohtuasi A. S. süüdistusasi KrK § 107 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu
3. aprilli
4. a kohtuotsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetu A. S.-i ja kannatanu A. F.-i kassatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev
5. september
6. a Istungil osalenud isikud A. S.-i kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon Tühistada Viru Ringkonnakohtu
7. aprilli
8. a kohtuotsus ja Ida-Viru Maakohtu
9. märtsi
10. a kohtuotsus A. S.-i süüdimõistmises ja karistamises KrK § 107 lg 1 järgi. Tunnistada A. S. süüdi KrK § 111 järgi ja mõista talle karistuseks 5 kuud vangistust. A. S.-i kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt, A. F.-i kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Ida-Viru Maakohtu
12. märtsi
13. a otsusega tunnistati A. S. süüdi KrK § 107 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega kaheks aastaks. KarS § 74 alusel määrati, et mõistetud karistust ei pöörata osaliselt täitmisele, kui A. S. ei pane 18-kuulise katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 järgi ettenähtud kontrollnõudeid. KrK § 74 lg 2 alusel määrati, et mõistetud karistusest tuleb A. S.-il 5 kuud vangistust reaalselt ära kanda. Kohtualune määrati katseajaks kriminaalhooldaja järelevalve alla. Katseaja alguseks märgiti kohtuotsuse tegemise kuupäev, s.o
14. märts
15. a.
16. A. S. tunnistati süüdi selles, et
17. juulil
18. a kella 01.00 paiku S.-l, rannas tekkinud tüli käigus viskas ta A. F.-le purunenud pudelikillu vastu nägu, tekitades sellega kannatanule ülirasked kehavigastused, mis põhjustasid kannatanu töövõime püsiva, mitte alla ühe kolmandiku kaotuse ning näo parandamatu, inetuks tegeva rikke. Kohus, hinnates kogutud tõendeid kogumis, ei tuvastanud kohtualuse käitumises otsest tahtlust tekitada kannatanule üliraskeid kehavigastusi. Kohus leidis, et A. S. tegutses vähemalt kaudse tahtlusega. Arvestades pudelikillu ohtlikkust, selle kaalu ja suurust ning kannatanu asukohta, pidi kohtualune ette nägema võimalust tekitada selle viskamisega kannatanule ülirasked kehavigastused näo ja silma piirkonda. Kohus märkis, et A. S. möönis kuritegeliku tagajärje saabumist, sest ei hoidunud tagajärje tekitamisest.
19. Ida-Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualune A. S., tema kaitsja Svetlana Dragunova ja kannatanu A. F. Kohtualune palus kergendada karistust ning vabastada end karistuse kandmisest täies ulatuses. Ta selgitas, et tal polnud tahtlust kannatanule kehavigastusi tekitada. Kaitsja palus A. S.-i kuritegu ümber kvalifitseerida KrK § 111 järgi ning mõista sanktsioonile vastav karistus tingimisi. Veel leidis kaitsja, et maakohus on kriminaalasja arutamisel rikkunud KrMK § 23 nõudeid. Kannatanu leidis, et kohtualune tekitas talle kehavigastused otsese tahtlusega ning seetõttu peab süüdlane mõistetud karistuse täies ulatuses reaalselt ära kandma.
20. Viru Ringkonnakohtu
21. aprilli
22. a kohtuotsusega tühistati maakohtu otsus A. S.-le määratud katseaja alguse osas. Tema katseaja alguseks määrati 5-kuulise vangistuse ärakandmisele järgnev päev. Muus osas jäi kohtuotsus muutmata. Esitatud apellatsioonkaebused jättis kohus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et A. S. tegutses kaudse tahtlusega. Ringkonnakohus märkis, et kohtualune võttis maast suure pudelikillu ja viskas selle kolme meetri kaugusel istuva kannatanu suunas, seega sai ta aru oma tegevuse tähendusest ja laadist. Kohtualune nägi ette, et pudelikillu viskamisel kannatanu suunas võib see sattuda näo ja silma piirkonda. Saabunud tagajärge ta ei soovinud, kuid möönis teadlikult selle saabumist. Kriminaalkolleegium ei pidanud kaitsja väidet KrMK § 23 rikkumise kohta maakohtu poolt põhjendatuks ning leidis, et kuna A. S. mõisteti süüdi KrK § 107 lg 1 järgi, siis tuleb ka kuritegude raskusastmeid hinnata kooskõlas KrK § 72 lg-ga
23. MENETLUS RIIGIKOHTUS
24. Viru Ringkonnakohtu eeltoodud otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetu A. S. ja kannatanu A. F.
25. A. S. palub kohtuotsuse täies ulatuses tühistada ja uueks arutamiseks saata, sest selle tegemisel on kohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust ning kohaldanud ebaõigesti kriminaalseadust. 6.1 Kassaator leiab jätkuvalt, et kogutud tõendid ei anna alust tema süüdi tunnistamiseks tahtlikus kuriteos. Ta selgitab, et tal puudus igasugune motiiv tekitada kannatanule üliraskeid kehavigastusi. Süüdimõistetu leiab, et tema tegu vastab KrK §-s 111 kirjeldatud kuriteokoosseisu tunnustele. 6.
26. Kassaatori arvates on maakohus kriminaalasja arutamisel rikkunud ka KrMK § 23 lg-s 2 sätestatut. Asja on arutanud ebaseaduslik kohtukoosseis, kuna asja arutamise ajal kehtinud Karistusseadustiku järgi kvalifitseeruks tema poolt toimepandu selle seadustiku § 118 järgi, mis on esimese astme kuritegu. Seetõttu pidanuks kohtukoosseis koosnema lisaks kohtunikule ka kahest rahvakohtunikust.
27. Kannatanu on oma kassatsioonkaebuses jätkuvalt veendunud, et A. S. tekitas talle ülirasked kehavigastused otsese tahtlusega. Tema hinnangul kinnitab süüdimõistetu otsest tahtlust kohtuarstliku ekspertiisiaktis antud eksperdi arvamus ja sündmuskoha vaatlusprotokoll. Tunnistajate ütlused on kannatanu arvates ebausaldusväärsed, sest kõik nad on kohtualuse head sõbrad. Tulenevalt eeltoodust peab kassaator õigeks karmistada A. S.i karistust ja määrata talle mõistetud vangistus reaalsele ärakandmisele. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
28. Riigikohtu kriminaalkolleegium nendib kõigepealt, et süüteokoosseisu objektiivsed tunnused - pudelikillu viskamine suunas, kus istus kannatanu, viimase tabamine pudelikilluga ning üliraskete vigastuste teke - on kohtute poolt ammendavalt välja selgitatud ning ükski menetlusosaline neid ei vaidlusta. Seega on A. S.-i käitumise õiguslikul kvalifitseerimisel võtmeküsimuseks süüteokoosseisu subjektiivne tunnus. Siinjuures tuleb eristada materiaalset ja formaalset delikti. KrK §-des 107 ja 111 kirjeldatud kuriteokoosseisud ning neile vastavad KarS §-de 118 ja 119 kuriteokoosseisud on materiaalsed, so. tagajärge nõudvad, mistõttu nende subjektiivse tunnuse analüüsimisel tuleb lähtuda isiku suhtumisest tagajärge. Maakohus on tuvastanud, et "...kohtualune pidi ette nägema, et killu viskamisel ... võib ta tekitada ka ülirasked kehavigastused." Edasi leiab kohus, et kohtualune möönis tagajärje saabumist, kuna ei hoidunud selle tekitamisest. Ringkonnakohus on nende järeldustega nõustunud, omapoolseid motiive lisamata. 8.1 Kohtud on tuvastanud, et kohtualune pidas võimalikuks süüteokoosseisu ühe objektiivse tunnuse, so. tagajärje saabumist. Tagajärje all on mõistetud kellegi tabamist pudelikilluga, mis omakorda võib kaasa tuua mistahes raskusastmega vigastuse. Edasine järeldus, mis võimaldaks piiritleda kaudset tahtlust ja kergemeelsust, on aga jäetud tegemata. Nende kahe subjektiivse tunnuse eristamisel on otsustav tähtsus asjaolul, kas kohtualune lisaks tagajärje ettenägemisele möönab selle saabumist või hoopiski loodab seda vältida. 8.
29. KarS §-de 16 lg 4 (kaudne tahtlus) ja 18 lg 2 (kergemeelsus) võrdlusest tuleneb, et mõlemal juhul näeb isik ette tagajärge. Seega intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - langeb neil kahel süüteo subjektiivsel tunnusel kokku. Järelikult ei ole neid võimalik selle tunnuse alusel eristada. See saab toimuda üksnes voluntatiivse ehk tahtelise elemendi abil - kui intensiivselt suhtus isik tagajärje saabumisse; mida ta oma tegevusega tahtis saavutada. Kaudse tahtluse ja hooletuse vahel asuvat süüteo subjektiivset tunnust kergemeelsust - ongi võimalik kaudsest tahtlusest piiritleda peamiselt voluntatiivse elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub siinkohal süüdimõistetu kassatsioonkaebuses esitatud väitega, mille kohaselt kriminaalasjas ei ole tõendeid selle kohta, et A. S.-il oleks olnud motiiv kannatanut rünnata ning et tema käitumises oleks tuvastatud kaudse tahtluse voluntatiivne element. Vastupidi, kogu eeluurimise ja kohtuliku arutamise vältel on ta järjekindlalt väitnud, et soovis pudelikillu visata kannatanu selja taha põõsasse. Teiste tõendite puudumisel ning lähtudes süütuse presumptsioonist tuleb neid ütlusi arvestada kui kõrvaldamata kahtlust süüdistuses esitatud versiooni kohta selles, et kohtualune suhtus oma teo tagajärgedesse ükskõikselt. Eeltoodu alusel tuleb A. S.-i käitumine ümber kvalifitseerida KrK § 111 järgi.
30. A. S. pani talle inkrimineeritud teo toime Kriminaalkoodeksi kehtivuse ajal ning ta anti kohtu alla KrK § 107 lg 1 järgi. Vastavalt KrMK § 23 lg-le 2 oli seda, kui teise astme kuritegu õigustatud arutama kohtunik ainuisikuliselt. Karistusseadustiku kehtestamise ajal
31. septembril
32. a menetlus selles asjas kestis. Kuigi KrK § 107 lg-le 1 vastab KarS § 118, mis on esimese astme kuritegu, nähtub kohtuistungi protokollist, et A. S.i poolt toimepandut Karistusseadustiku järgi ümber ei kvalifitseeritud. KarSRS § 3 lg-te 2 ja 3 sätestavad otseselt, et enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on karistatav ka Karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseeritakse Kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi ning ka karistuse mõistmisel lähtutakse Kriminaalkoodeksi vastavas paragrahvis sätestatud karistusest, kui see näeb ette kergema karistuse. Seega A. S.-i süüdistuse arutamist jätkati teise astme kuriteona KrK § 107 lg 1 alusel ning ka karistus mõisteti määras, mis vastab teise astme kuriteo eest ettenähtule nii Kriminaalkoodeksi kui ka Karistusseadustiku järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei näe sellises menetlemise korras KrMK § 23 rikkumist.
33. Juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 teeb Riigikohtu kriminaalkolleegium asjas uue otsuse, raskendamata süüdimõistetu olukorda. Lea Kivi, Jüri Ilvest, Hannes Kiris