Obsah (4)

§ 22§ 3§ 4§ 19

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-119-03 Otsuse kuupäev 24. oktoober 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Hannes Kiris Kohtuasi M. L. väärteoasi

§ 22lg 4 sätestab, et joobeseisundi tuvastamise otsus jääb kehtima vaide ajaks.

Sellest tuleneb, et kui vaide suhtes on kõrgema instantsi otsusega võetud seisukoht, siis varasem otsus enam ei kehti. Liiklusmeditsiini keskkomisjoni otsuses kasutatud formuleeringust ei tulene, kui palju oli alkoholi juhi poolt väljahingatavas õhus. Seetõttu ei ole võimalik M. L.-t karistada ei Liikluseeskirja § 76 lg 3 ega ka Liiklusseaduse § 20 lg 4 rikkumise eest.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebust. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Tulenevalt Liiklusseaduse § 20 lg-st 3 ei või juht olla joobeseisundis. Sama seaduse kohaselt on joobeseisund alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Liiklusseaduse § 20 lg 6 alusel toimub joobeseisundi tuvastamine, joobeastme määramine ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamine Vabariigi Valitsuse
3. aprilli
4. a määrusega nr 120 kehtestatud Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra (edaspidi Joobeseisundi tuvastamise kord) kohaselt. 7.

§ 3kohaselt võivad joobeseisundit tuvastada ametiisik ja arst.

1. oktoobril
2. a tuvastas politseiametnik, et M. L. juhtis mootorsõidukit alkoholijoobe seisundis. Joobe tuvastamise kohta koostas politseiametnik protokolli.

§ 4

kohaselt toimetatakse isik joobeseisundi tuvastamiseks tervishoiu- või ametiasutusse kahel juhul - kui joobeseisundi tuvastamine sündmuskohal ei ole võimalik (§ 4 lg 1) või kui isik nõuab joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist tervishoiuasutuses (§ 4 lg 2). Sama korra § 8 sätestab isiku õiguse vaidlustada ametiisiku poolt joobeseisundi tuvastamise viivitamata pärast talle joobeseisundi tuvastamise protokolli tutvustamist, nõudes joobeseisundi tuvastamist arsti poolt. Kõnealusel juhul märkis menetlusalune isik alkoholijoobe tuvastamise protokolli, et ta ei nõustu joobe tuvastamise tulemusega, kuid loobub joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest ja vereproovis alkoholisisalduse määramisest (tl 21). Menetlusaluse isiku alkoholijoove tuvastati

§ 4

lg 1 mõttes sündmuskohal ning menetlusalune isik ei vaidlustanud seda, s.t ei nõudnud joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist tervishoiuasutuses, mistõttu politseiametnikel polnud vaja toimetada M. L.-t arsti juurde - tema alkoholijoobe tõendamiseks piisas politseiametniku koostatud alkoholijoobe tuvastamise protokollist. 8. Menetlusalune isik toimetati siiski arsti juurde, kes samuti tuvastas tal alkoholijoobe. M. L. esitas arsti otsuse peale vaide maakondlikule liiklusmeditsiini komisjonile, kuid tegi seda tähtaja rikkumisega, mistõttu komisjon jättis selle põhjendatult läbi vaatamata. Järgnevalt esitas M. L. vaide liiklusmeditsiini keskkomisjonile.

§ 22

lg 6 kohaselt saab liiklusmeditsiini keskkomisjonis vaidlustada vaid maakondliku liiklusmeditsiini komisjoni otsust. Liiklusmeditsiini keskkomisjon menetles aga M. L. vaiet

1. oktoobril
2. a arsti koostatud joobeekspertiisi akti peale. Sellist pädevust liiklusmeditsiini keskkomisjonil ei olnud, mistõttu kõnealune otsus on õigusliku tähenduseta. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et isegi kui kõnealusel juhul saanuks lähtuda liiklusmeditsiini keskkomisjoni otsusest, oleks ka sellega tõendatud M. L.-l alkoholi tarvitamise tunnuste esinemine.

§ 19

lg 1 p 1 kohaselt on aga "alkoholi tarvitamise tunnused" alkoholijoobe kergeim aste, mistõttu liiklusmeditsiini keskkomisjoni otsus ei lükka ümber politseiametniku ega arsti poolt tuvastatut. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise kvalifitseerimisel Liiklusseaduse § 7419 järgi ei ole tähtsust asjaolul, milline on alkoholijoobe raskusaste

§ 19tähenduses.

9. Seoses kassaatori väitega, mille kohaselt pärast joobeseisundi osas kõrgema instantsi poolt tehtud otsust kaotab kehtivuse varasem otsus, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. Joobeseisundi tuvastamise kord eristab mõisteid joobeseisund ja joobeaste. Selle korra § 22, millest kassaator oma väites juhindus, käsitleb mitte joobeseisundi vaid joobeastme määramise otsuse vaidlustamist. Kõnealuse paragrahvi lg 4 sätestab, et vaide ajaks jääb joobeastme määramise otsus kehtima. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et

§ 22

lg-st 4 tuleneb, et kontrollorgani otsus toob varasema otsuse tühisuse kaasa vaid juhul, kui selle, hilisema otsusega lükatakse ümber joobeastme määramisel varem saadud tulemus. Seega tuleb Joobeastme tuvastamise korra alusel joobeastme tuvastamisel lähtuda hilisemast otsusest selles ulatuses, millega on varasemat otsust korrigeeritud. 10. Maakohus karistas M. L.-t sisuliselt joobes juhtimise eest, kuid kohaldas seejuures Liiklusseaduse § 7435 lg-t 1, mis ei näe ette karistust joobes juhtimise eest. Seetõttu tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viljandi Maakohtu otsuse. Väärteoasjas ei ole vaja koguda täiendavalt tõendeid, mistõttu tulenevalt VTMS § 174 p-st 8 tunnistab Riigikohtu kriminaalkolleegium M. L. süüdi Liiklusseaduse § 7419 järgi ja raskendamata tema olukorda karistab teda rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 3000 krooni. Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Hannes Kiris