KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-121-03 Otsuse kuupäev Tartu, 7. november 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja T. Tampuu Kohtuasi Edur Pärna hagi OÜ Jä

§ 180lg 7 kohaselt oli juhatuse liikmele tasu maksmiseks vaja osanike otsust.

Sellist otsust kohtule ei esitatud ja kostjale teadaolevalt ei ole sellist otsust ka tehtud.

1. juulil
2. a. leping ei näinud kasutamata puhkuse hüvitise maksmist ette. Hageja nõue ei põhine seadusel. Äriühingu ja tema juhatuse liikme vahel sõlmitud leping on oma olemuselt käsund. TsK § 394 lg 2 ja § 398 lg 2 kohaselt tuleb tasu maksmine volinikule reguleerida lepinguga.
3. aprillil
4. a jõustunud

§ 168

lg 1 punkti 10 muudatuse kohaselt anti juhatuse liikmega tehingu tegemine ja selles tehingus osaühingu esindaja määramine osanike pädevusse. Hageja ei ole esitanud tõendit selle kohta, et

1. novembri
2. a kokkulepe oleks sõlmitud osanike otsuse alusel või et osanikud oleksid selle tehingu hiljem heaks kiitnud. Seega on kokkulepe tühine.
3. Järva Maakohtu
4. jaanuari
5. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohus mõistis hagejalt riigituludesse välja kohtukulu 27 krooni 90 senti ja kostja kasuks 1300 krooni õigusabikulu.
6. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli hageja kuni
7. detsembrini
8. a OÜ Jäneda Puit juhatuse ainuke liige.
9. juulil
10. a sõlmis hageja iseendaga töölepingu, mis lõpetati
11. novembril
12. a.

§ 180

lg 7 kohaselt võib juhatuse liikmele maksta tema ülesannetele ja osaühingu majanduslikule olukorrale vastavat tasu, mille suurus ja maksmise kord määratakse osanike otsusega, nõukogu olemasolul aga nõukogu otsusega. Kohtule ei ole esitatud osanike või nõukogu otsust juhatuse liikmele tasu maksmise kohta.

§ 184

lg 3 järgi võib osanike otsusel või nõukogu juhatuse liikme sõltumata põhjusest tagasi kutsuda. Juhatuse liikmega sõlmitud lepingust tulenevad õigused ja kohustused lõpevad vastavalt lepingule. Kostja on kinnitanud, et vaatamata töölepingu tühisusele, on ta otsustanud hagejale tasu maksta. Kostja on maksnud hagejale tasu ja andnud puhkust.

1. Osaühingu juhatuse liikmele ei laiene töölepingu, puhkuse- ega palgaseadus. Hüvitise maksmisega kasutamata puhkuse eest ei ole kostja osanik nõustunud. Kui äriseadustik sätestab tasu maksmise osanike otsuse alusel, siis ei saa kohus kohustada osanikku maksma seda, mis ei tulene seadusest.
2. Asjakohane ei ole hageja viide hageja ja juhatuse uue liikme kokkuleppele ning osanike või nõukogu heakskiidule ja majandusaasta aruande tõrgeteta kinnitamisele.
3. novembri
4. a kokkuleppe sõlmimisel oli hageja veel juhatuse liige. Äriregistri B-osa registrikaardi muudatuste kanne on tehtud
5. detsembril
6. a. Kokkuleppele on alla kirjutanud kostja esindaja E. Kukk. Samuti ei ole esitatud osanike või nõukogu otsust, mis lubaks väidetaval uuel juhatuse liikmel juhatuse liiget tasustada. Tõendamata on ka osaniku või nõukogu heakskiit või rahulolu majandustegevuse aasta aruandega. RINGKONNAKOHTU LAHEND JA PÕHJENDUSED
7. Tallinna Ringkonnakohtu
8. mai
9. a otsusega maakohtu otsus tühistati. Uue otsusega mõisteti OÜ-lt Jäneda Puit E. Pärna kasuks välja kasutamata puhkuse hüvitis 26 727 krooni 35 senti ja kohtukulu 4200 krooni ning riigituludesse kohtukulu 27 krooni 90 senti.
10. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud pooltel esimese astme kohtu menetluses vaidlust selle üle, et hageja oli kostja juhatuse liige ning temaga
11. juulil
12. a. sõlmitud lepingut tuleb käsitleda kui juhatuse liikmega sõlmitud lepingut. Pärast hageja poolt hagi aluse täpsustamist ei tuginenud kostja enam väitele nagu ei oleks
13. juuli lepingut sõlmitud osanike otsuse alusel, nagu oleks hageja selle lepingu sõlminud iseendaga, nagu tuleks seda lepingut pidada tühiseks või nagu ei olekski niisugust lepingut olemas. Pooltel ei olnud vaidlust selle üle, et
14. juuli
15. a. lepingus kokkulepitu on neile siduv. Kostja leidis vaid, et nimetatud leping ei näinud ette hagejale kasutamata puhkuse kompensatsiooni maksmist. TsMS § 229 lõikest 2 tulenevalt ei võinud maakohus otsust rajada asjaoludele, mida pooled ise asja läbivaatamisel ei esitanud.
16. Pooled ei vaidle selle üle, et
17. novembril
18. a sõlmisid kostja juhatuse uus liige E. Kukk ja hageja, kes selleks ajaks oli juhatuse liikmest tagasi kutsutud, kirjaliku kokkuleppe, mille kohaselt kostja kohustus maksma hagejale muuhulgas kasutamata puhkuse kompensatsiooni 24 puhkusepäeva eest. Seega ei võinud maakohus TsMS § 229 lg-st 2 tulenevalt rajada otsust asjaolule nagu oleks hageja kokkuleppe sõlmimise ajal olnud veel juhatuse liige ning nagu ei oleks E. Kuke juhatuse liikmeks olek sel ajal tõendatud.
19. Hageja tugines oma nõudes
20. novembri
21. a. kokkuleppele. Kostja leidis, et tegemist on volituseta tehtud tehinguga, kuna osanikud ei olnud E. Kukke kooskõlas

§ 168lg 1 p-ga 10 hagejaga tehingu tegemiseks kostja esindajaks määranud.

Muudel alustel kostja vaidlusalust lepingut ei vaidlustanud.

§ 168lg 1 p 10 ei ole vaidluses kohaldatav.

Kuna hageja ei olnud

1. novembril
2. a enam kostja juhatuse liige, ei vajanud uus juhatuse liige hagejaga tehingu tegemiseks äriühingult erivolitust (osanike otsust).
3. novembri
4. a kokkulepe ei ole volituseta tehtud tehing.
6. novembri
7. a kokkuleppes on kostja tunnistanud oma kohustust maksta hagejale 24 puhkusepäeva tasu. Tegemist on kostja rahalise kohustuse kohta antud võlatunnistusega, millest tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 58 lg 1 järgi tekkisid pooltel tsiviilõigused ja "kohustused. Nimetatud kokkulepet ei ole kostja vaidlustanud.
8. TsK § 272 lg 4 kohaselt peab laenulepingus olema märgitud selle rahaline maksumus. Kuna
9. novembri
10. a kokkuleppes ei ole kostja rahalise kohustuse suurust sõnaselgelt märgitud, siis ei saa nimetatud kokkulepet pidada TsK § 272 lg-s 3 nimetatud laenulepinguks. Samas ei ole pooltel vaidlust selle üle, et kokkuleppes märgitud 24 puhkusepäeva eest oleks hagejal õigus saada 26 727 krooni 35 senti. Poolte kokkulepe on TsK § 272 lg-s 3 sätestatud laenulepingule sarnane leping (poolte varasem õigussuhe on vormistatud võlatunnistuses, millega kostja on võtnud varalise kohustuse), millele on võimalik kohaldada analoogiat laenulepingu kohta sätestatuga. Analoogia põhjal TsK § 276 lg-ga 1 on kostjal võimalik vabaneda
11. novembri
12. a kokkuleppes märgitud kohustusest, kui ta tõendab, et tal tegelikult võlatunnistuses märgitud kohustust ei tekkinud. Kostja ei ole seda tõendanud.
13. Kostja leidis, et kuna
14. juuli
15. a. lepingus ei olnud kasutamata puhkuse eest rahalise hüvitise maksmises sõnaselgelt kokku lepitud, siis ei olnud hagejal niisugusele hüvitisele õigust. Ringkonnakohus leidis, et hageja õigusest korralisele tasustatavale puhkusele tuleneb ka tema õigus saada hüvitist väljateenitud, kuid kasutamata puhkuse eest, isegi kui niisugust õigust ei ole lepingus sõnaselgelt kokku lepitud. Asjaolust, et kostja hagejaga
16. novembri
17. a kokkuleppe sõlmis, tuleneb, et ka kostja pooltevahelist varasemat lepingut just sel viisil tõlgendas. Mingeid asjaolusid, mis välistaksid kostja kohustuse, ei ole kostja esile toonud. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
18. Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks.
19. Kostja on seisukohal, et ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et hagejal oli õigus saada hüvitist kasutamata puhkuse eest, olgugi et otsest kokkulepet selle kohta ei olnud. Juhatuse liikme ja äriühingu vaheline leping on käsund. Tasu maksmist volinikule reguleerib TsK § 394 lg 2, mille kohaselt on tasu maksmine volitaja kohustus, kui see on lepinguga ette nähtud.
20. juuli
21. a leping sisaldab kokkulepet puhkuse osas, kuid ei näe ette kasutamata puhkuse rahalist hüvitamist. Ringkonnakohus ei ole nimetanud, millise seaduse alusel saab kasutamata puhkust rahaliselt hinnata ja see kuulub hüvitamisele. Ringkonnakohtu otsusest võib järeldada, et kohus on kohaldanud analoogiat tööõigusega. Tööõiguse põhimõtteid ei saa käsundile kohaldada.
22. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et
23. novembri
24. a kokkulepe oli võlatunnistus. Võlatunnistus tsiviilkoodeksi tähenduses tulenes TsK § 272 lg-st 3, mis sätestas võla vormistamise laenuna. Põhjendamatu on ka ringkonnakohtu seisukoht, et kohaldamisele ei kuulu

§ 168lg 1 p 10.

Nõude aluseks oli juhatuse liikmega sõlmitud leping. Isegi kui

1. novembri
2. a kokkuleppe oli kehtiv, oli tegemist varasema lepingu muutmisega, mitte uue lepinguga. Kuna varasem leping oli juhatuse liikmega sõlmitud käsund, siis ka selle muutmine sai toimuda üksnes samas korras nagu kokkuleppe sõlmimine - osanike otsuse alusel. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta

§ 180lg 7, mille kohaselt määratakse juhatuse liikme tasu osanike otsusega.

Kasutamata puhkuse eest rahalise hüvitise maksmine on juhatuse liikmele makstav tasu. Kuna osaühingu osanikud seda ei otsustanud, siis ei ole juhatuse liikmel õigust sellist hüvitist saada ja

1. novembri
2. a kokkulepe on tühine.
3. Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et kostja loobus peale hagi aluse täpsustamist oma vastuväidetest seoses
4. juuli
5. a lepingu sõlmimise asjaolude ja kehtivusega. Kostja ei esitanud kohtule avaldust oma väidetest loobumiseks. Ringkonnakohus on tõlgendanud kostja väiteid ebaõigesti ja jätnud osa neist alusetult kõrvale. Ringkonnakohus rikkus sellega TsMS § 330 lg-s 4 sätestatut.
6. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning vaidles kaebuse väidetele vastu. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.
8. Ringkonnakohtu otsus ei vasta kohtuotsusele esitatavatele nõuetele. Ringkonnakohus on otsuses märkinud järgmist: "Pärast hageja poolt hagi aluse täpsustamist ei tuginenud kostja enam väitele nagu ei oleks
9. juuli lepingut sõlmitud osanike otsuse alusel, nagu oleks hageja selle lepingu sõlminud iseendaga, nagu tuleks seda lepingut pidada tühiseks või nagu ei olekski niisugust lepingut olemas. Pooltel ei olnud vaidlust selle üle, et
10. juuli
11. a lepingus kokkulepitu on neile siduv. Kostja leidis vaid, et nimetatud leping ei näinud ette hagejale kasutamata puhkuse kompensatsiooni maksmist." Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et pooltel ei olnud
12. juuli
13. a lepingu kehtivuse üle vaidlust. Kostja on vastu vaielnud nii lepingu kehtivusele kui ka sellele, et kasutamata puhkuse hüvitamiseks oli pooltel kokkulepe. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole kostja loobunud ühestki esialgsele hagiavaldusele (maakohtu toimik lk 22-23) ega ka hagi aluse muutmise avaldusele esitatud vastuväitest (maakohtu toimik lk 32-33).
14. TsMS § 227 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kuna ringkonnakohus tühistas esimese astme kohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega hagi rahuldas, siis pidi ringkonnakohus tulenevalt TsMS § 330 lg-st 4 vastama ka kõigile kostja vastuväidetele, mida ta hagile esitas. Asja uuel läbivaatamisel tuleb anda õiguslik hinnang kostja väidetele
15. juuli
16. a lepingu tühisuse kohta, sh väitele lepingu tühisuse kohta

§ 168lg 1 p-s 10 ettenähtud osanike otsuse puudumise tõttu.

1. Ringkonnakohus on leidnud, et
2. novembri
3. a kokkulepe on kostja rahalise kohustuse kohta antud võlatunnistus ehk TsK § 272 lg-s 3 sätestatud laenulepingule sarnane leping. TsK § 272 lg 3 võimaldab pooltel iga võlga vormistada laenulepinguna. Sellisel juhul kohaldatakse laenu reguleerivaid sätteid.
4. Kostjal on
5. novembri
6. a kokkuleppes märgitud kohustusest võimalik vabaneda, kui ta tõendab, et võlatunnistuses märgitud kohustust ei tekkinud. Ringkonnakohtu arvates kostja seda ei tõendanud. Lugedes
7. novembri
8. a kokkuleppe võlatunnistuseks, pidi ringkonnakohus kontrollima, kas osaühingul oli hageja ees kohustus - võlg, mida ümber vormistada laenuks. Selleks pidi kohus hindama ka
9. juuli
10. a lepingut, sest kostja üheks vastuväiteks on olnud kogu menetluse kestel see, et tal ei olnud hagejale puhkusehüvitise maksmise kohustust. Ringkonnakohus on jätnud kostja need väited tähelepanuta. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kontrollima, kas
11. juuli
12. a lepingust tekkis kostjale kohustusi. Juhul, kui
13. juuli
14. a leping ei kehti

§ 168

lg 1 p 10 rikkumise tõttu, ei saanud kostjal tekkida kohustusi hageja ees, sh kohustust anda puhkust ja kompenseerida kasutamata jäänud puhkust. 24. Ringkonnakohus märkis iseenesest õigesti, et kui juhatuse liige sõlmib kokkuleppe isikuga, kes ei ole enam sama osaühingu juhatuse liige, ei ole selleks vaja

§ 168lg 1 p-s 10 ettenähtud osanike otsust.

Kui aga

1. juuli
2. a kokkulepe ei näinud ette juhatuse liikmele kasutamata puhkuse eest hüvitise maksmist, oli puhkusehüvitise maksmise kohustuse tunnistamiseks vaja osanike otsust. J. Odar, L. Laarmaa, T. Tampuu